Miks kõik praegu pekkis on?

Pidasin täna õhtul iseendaga ikka korraliku võitluse maha. Terve päev mõtlesin, et õhtul lähen kindlasti jõusaali. Kui ma siis kella 18 paiku lõpuks koju jõudsin, kõhu täis söönud olin ja diivanile viskasin tundus täiesti võimatu end uuesti püsti ajada. Tegelikult peaks endale antud lubadusi ju kõige kindlamalt pidama ja seega polnud mul valikut – tuli minna. Irooniline oli veel see, et mul tegelikult olid trenniriided isegi seljas juba. Lõpetasin “tööpäeva” ju trenni andes.

18553711_1730882170256979_85512363_o

Eelmise nädala trenniselfi.

Kristiine MyFitness on mulle kõige lähemal ja kõnnin sinna umbes 7 minutit. Patt on endale mingeid vabandusi otsida ja mitte minna. Lõpuks väntasin 45 minutit jalgrattaga, kõndisin 10 minutit mäkke ja tegin kõhulihaseid peale. Kummaline, aga põlved on kahtlaselt tundma hakanud jälle. Mitte ei valuta, aga justkui nõrgad on, ei kanna nii hästi kui tahaks.

Aga tegelikult olen ma rajalt maas. Toitumine ei ole korras, trennis käin siis kui jõuan.

Vanaema on haige ja ma käin pea igapäev peale tööd tema juures, aitan vanatädi ja olen vanaemale seltsiks. Teen lolli nalja, muljetan oma päevadest ja püüan olukorda natukene rõõmsamaks muuta. Need paar kuni mitu tundi mis ma seal peale tööpäeva veedan võtavad aga nii korralikult läbi, et koju jõudes olengi täiesti kutu, just emotsionaalselt. Tahaks ju palju rohkem aidata ja teha nii, et vanaemal jälle hea oleks, aga.. ma saan teha täpselt nii palju kui ma teen. Püüan lihtsalt võimalikult palju aega temaga koos veeta ja häid mõtteid mõelda. Aga te ju mõistate, et see on raske.

Sellepärast ma olengi “õige” toitumise ja trennid tagaplaanile jätnud. Trenni jõuan ma terve elu teha, aeg vanaemaga on aga piiratud.

Ma ei tea noh, kas ja millal jälle tuleb see aeg, kus saab öelda, et kõik on kõige suurepärasemas korras? Veits nukker värk. Vähemalt on Jander mulle väga suureks toeks, nii et sel rindel on kõik küll väga hästi. New York’i reis pole ju ka enam üldse kaugel.

Aga Blogiauhindade hääletus kestab ka endiselt. Ma olen väga-väga rõõmus, kui teil veel mõni hääl üle on ja selle mulle annate. Hääletada saab SIIN.

eba2

Olge vaprad!
Laura



Projekti lõpp + järelmõjud

Projekt lõppes küll juba justkui aprilli keskel, kuid treenida saime Arigatos ikka aprilli lõpuni. Nüüd on asi nädal aega minu jaoks päriselt läbi olnud ja on aeg kokkuvõteteks.

Projekt õpetas mulle palju, kuid kõige olulisemaks pean nelja punkti:

  1. Mulle ei sobi “sunduslik” treening. Mulle meeldib trenni teha, mulle meeldib see mõnus rahuolu, mis mul alati trenni lõpus on. Liikumine annab mulle hea enesetunde ja aitab vahel muidu kehva päeva palju paremaks muuta. Projekti jooksul ja just lõpu poole tekkis mul aga tõrge. Ma ei tahtnud trenni minna, sest ma “pidin”. Mul ei olnud justkui valikut. Ma mõistan, et sellise projekti raames, ei saagi nö ise valida, et kas lähen või ei, sest tingimused on paigas ja tulemuste jaoks on vaja saali jõuda, punkt. Aga ma tahan, et mul oleks treenimisel ka valik ja mul on vaja tunda, et mina valin kas, millal ja kuhu ma lähen. Siis naudin ma tõeliselt treeninguid ja saan sealt ka vajaliku emotsiooni.
  2. Aja peale kaalu langetamine on kohutav! Jälle see sama pinge, et ma pean alla võtma. Üsna kergelt viisin selle “ma pean” mõtlemisega keha stressi ja mis te arvate, kas kaal langes siis? Muidugi mitte. Arvestades minu ajalugu ja võimet kaalunumbri pärast ülemõelda, pole mitte kuidagi mõistlik endale ajalisi piiranguid panna. Jah, pisikesed eesmärgid on vajalikud, et suuri unistusi täita, aga seda kõike tuleb teha mõistusega. Mina seda ei oska!
  3. Ma võrdlen end kohutavalt palju teistega. “Mhh, tema on juba 5 kg alla võtnud, miks mina ei saaaa???” “Tal on nii ilusad jalad, miks minul ei ole?” jnejne. Võrdlesin end saalis treenivate inimestega ja võrdlesin end teiste projektis osalejatega. Kas see aitas mind kuidagi? Ei. Endale tuleb aru anda, et meie kõigi kehad on erinevad, meie stardipunkt võib olla erinev, meie eesmärgid on erinevad ja miljon asja veel. End teistega võrreldes tekitasin ma endale ainult stressi juurde. Ma ju tegin tegelikult täpselt seda, mida minult nõuti – toitusin õigesti, tegin trenni. Ilma stressamata oleks ilmselt kaal ka kergemini langenud.
  4. Haigena EI TOHI trennis käia. Üsna projekti alguses käisin ma nädal aega tõbisena trennis. Ei virisenud, ei vingunud, aga keha oli täiesti kutu. Hiljem, kui mul see köha peale hakkas, käisin ka pea nädala trennis ja alles siis andsin kehale puhkust. Lõpuks olin ma hullus nohus ja siis sain aru, et haigena trenni tegemine on vale. Juba see, et keha nii kergelt kõik haigused külge võttis, näitas, et midagi on mäda. Ma vajasin puhkust!

Need eelnevad mõtted on ka põhjuseks, miks ma ilmselt enam kunagi sarnases projektis osaleda ei tahaks. Ma olen liiga suur stressaja ja ülemõtleja. Selleks, et ma asja naudiksin ja end hästi tunneksin, ei tohi ma endale seada liiga suuri eesmärke (eriti ajalisi eesmärke) ega ka liiga suuri piiranguid. See lihsalt ajab mu lolliks.

Pg1704-8841

Foto: Priit Grepp

Ma ei taha öelda, et see projekt halb oli. Vastupidi. Selline projekt on ideaalne alustavale kaalulangetajale. Sa saad põhiteadmised toitumisest ja sinu menüü on pideva kontrolli all, et sa ikka õigeid valikuid teeksid. Treenerid annavad ette kava, mille järgi tegutseda ning hoiavad sul pidevalt silma peal. See on suurepärane võimalus, et oma eluviise muuta ja ka peale projekti lõppu vee peale ujuma jääda. Kõike tuleb lihtsalt osata mõistusega võtta, siis ongi kõik korras.

Mina olen meile määratud treenerite Anna ja Romaniga ülirahul! Ma tõesti tundsin, kuidas nad meile kaasa elasid, meil silma peal hoidsid ja kuidas nad tegelikult ka hoolisid sellest, kuidas meil läheb. Nad mõistsid, kui meil oli raske ja nad kohandasid treeninplaani täpselt meie vajaduste järgi. Minu parim trenn oli Anna HotYoga, kus ma 60 minutit laibaasendis hingasin (ja ilmselt pikutasin ka) ja pea tühjaks sain. Olin sel ajal üks suur stressihunnik, pisar pidevalt silmas ja enesetunne väga kehv. Aga see tund aega soojas ruumis lamamist aitas tõesti pea tühjaks saada ja pärast oli tuhat korda parem.

Millega ma ehk nii väga rahule ei jäänud, oli toitumisabi. Ma ei saanud lõpuks ikkagi kõigile oma küsimustele vastuseid ja ma tunnen, et see oli koht, kus oleks saanud asja parandada ja ehk ka tulemusi kuidagi mõjutada. Mul tekkis ju vahepeal komme liiga vähe süüa. Aga samas sain kinnitust, et mul tegelikult olid ka endal juba põhiteadmised olemas ja just sellepärast ma tean ka nüüd, et oskan oma toitumist ise reguleerida.

Pg1704-8857

Foto: Priit Grepp

Järelmõjud

Kui me aga peatume korraks veel toitumisel, siis.. juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Projekti lõpus läksid minu jaoks justkui piirid jälle valla ja toitumine lendas kohe uppi. See tähendab, et suhu on läinud palju seda, mida tegelikult ei peaks sööma. See on minu järjekordne õppetund, et ma ei tohi kunagi toituda põhimõttel, et mõned asjad on “keelatud”. Pean mõtlema, et kõik on lubatud, kuid mõistlikes kogustes ja õigetel aegadel. Siis ei teki seda “keelatud vili on magus” hetke ja hullu ülesöömist. (Ja ma tean, et seda mulle juba projekti alustades rõhutati, aga ma ise lootsin, et seekord läheb teisiti.. noup.)

Peale projekti tekkis ka treeningpaus, sest mul oli endiselt see tunne, et “ma pean trenni tegema!”. Nüüd liitusin aga MyFitnessiga ja motivatsioon on tagasi. Tänane hommik on ideaalne näide. Ärkasin umbes 9.15. Sirutasin teki all varbaid ja mõtlesin, mis päevaga peale hakata. Mees pidi tööreisilt tagasi jõudma alles peale lõunat, seega oli mul parajalt aega, et midagi üksinda teha. Võtsin MyFitnessi tunniplaani lahti ja vaatasin, mis Kristiine klubis toimub. Kell 11 – Kõht-Selg-Tuhar. “Hmm, võiks ju minna..” Ja ma läksin, sest ma tahtsin minna. Sõin hommikusöögi, panin end valmis, seitse minutit jalutamist ja ma olin kohal. Jalutasin 15 minutit lindil, 45 minutit KST ja pärast veel 30 minutit ratast. Hea enesetunne check!

Tegelikult olen ma väga tänulik, et mulle see võimalus anti. Oli vägev kogemus ja on, mida meenutada. Lihtsalt uuesti seda asja läbi ei teeks.

Tulemused

Pikkus 165 cm/Vanus 24

Kaal: -5 kg
Rasv: enne 37,8%, pärast 32,4%
Lihas: enne 26,9, pärast 29,5

Mõõdud:
Õlad: – 2,7 cm
Käed:  mõlemalt käelt – 1,4 cm
Rind:- 3,3 cm
Talje: – 5,7 cm
Puusad: – 5,2 cm
Reied: mõlemalt reielt -3 cm

Nüüd püüan tasapisi reele saada ja oma vaimse tervisega tööd teha. Esimesed sammud on astutud. Ja mul on endal niiii hea meel, et trennirõõm tagasi on!

Postitus tuli nüüd küll hirmus pikk, aga ehk jõudsite läbi lugeda. Kui tekkis veel mingeid küsimusi, vastan hea meelega. :)

Laura

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Kes on Lauriita?

Blogiauhindade hääletus on küll ulme kiirusega käima läinud. Mul polnud plaanis “reklaami” üldse nii vara ja ruttu tegema hakata, aga kuna nii paljud seda juba tegid, ei saanud ma ju ka aeglasem olla.

Mulle meeldib, et seekord on hääletamise juures võimalik lingile klikkides ka kohe blogi uudistama minna. Nii saab kiirelt üle vaadata, kelle ja millega tegu on.

Sellepärast tundus mulle täna sobilik väike tutvustav postitus teha. Vanadele lugejatele on see info ilmselt juba teada, kuid just neile, kes kogemata siia nüüd satuvad, saavad nii ehk ülevaate, kes ma selline olen ja mida siit blogist leida võib.

Kes on Lauriita?

Lauriita ehk Laura ehk mina olen 24-aastane värske tallinlane, klassiõpetaja, eripedagoog ja suur trennihuviline. Minu huvi tervisliku eluviisi, treeningute ja treeneriameti vastu aina kasvab ja just neist asjadest ma oma blogis kirjutangi. Kirjutan, kuidas ma kaalust alla võtta püüan, millistes trennides käin, kuidas koolitusi väisan. Sekka ka oma unistustest, läbikukkumistest ja õnnestumistest. See blogipesa on koht, kus ma tihti end välja elamas käin ja kust ma neil hetkedel alati julgustavaid ja toetavaid sõnu vastu saan.

Millal blogi alguse sai?

Alustasin blogimisega 2012. aasta sügisel, kui ülikooli astusin. Tavalisest tegin seda-käisin seal blogist sai üsna kiiresti minu kaalulangetamise teekonda kajastav päevaraamat. Sel ajal hakkas ka lugejaskond kasvama. Lauriita nime all hakkasin blogima septembris 2015. aastal.

Miks just Lauriita?

Algselt oli blogi nimi “Laura Tartus”, sest just oma Tartu õpingutest ja tegemistest ma kirjutasin. Kui ma aga Tartust tagasi kodukanti kolisin, et sobinud säärane nimi aga enam üldse. Hakkasin aga vaikselt ajusid ragistama ja blogile uut nime mõtlema. Tahtsin midagi lühikest, konkreetset ja lihtsat. Lauriita on minu üks kahest hüüdnimest (vend hüüab mind endiselt aeg-ajalt Laalaks :D) ja nii on mind kutsunud minu vanaema. Lõpuks oli mul valikus kaks varianti: Kaseke või Lauriita. Valisin Lauriita ja mulle see meeldib. :)

Millega ma hakkama saanud olen?

Kui ma kaalu langetama hakkasin, kaalusin peaaegu 90 kilogrammi. 90!!!! Ma olin siis 19-aastane ja ma olen täiesti kindel, et üks terve noor tütarlaps nii palju kaaluma kindlasti ei peaks. Praegu kõigun 63-65 kg vahel. Kogu protsess on mulle palju õpetanud, minult palju võtnud ja mulle palju andnud. Olen oma vaimset tervist rikkunud ja oma keha mitte kuulanud. Aga ma tean, et ükskord olen ma päriselt endaga rahul. Natukene abi ja tööd iseendaga. Nüüd ongi minu üheks prioriteediks lisaks vormi parandamisele ka oma mõtete, enesetunde ja enesehinnangu parandamine.

15178180_1469389683072897_1552205117610808986_n

2011 detsember vs 2016 september (parempoolne pilt: Margit Partei)

15 random fakti minust.

  1. Ma lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, ülikoolis enam nii tubli polnud.
  2. Ma hakkan kergesti nutma ja ma nutan palju.
  3. Mulle ei meeldi külm vesi, vastik. :D
  4. Ma suudan magada ka siis, kui kõrval pidu käib. Kui ikka on uni, siis mina midagi ei kuule.
  5. Ma olen veebruarist alates korteriomanik, mille elukaaslasega koos ostsime. BEST THING EVER!
  6. Mul on BodyPumpi instruktori litsents.
  7. Ma kipun igapäevastes olukordades palju õpetama ja mulle meeldib, kui asjad on minu moodi ja lähevad, nii nagu ma tahan. Oii, neid valusaid kukkumisi.
  8. Ma olen kehv kokk.
  9. Ma olen kohutavalt ebakindel ja olen paljud asjad tegemata jätnud, sest “äkki ma ei saa hakkama”.
  10. Ma olen meister ülemõtleja ja max level pablaja.
  11. Mulle meeldivad rohkem hommikused trennid.
  12. Ma unistan oma huviringist.
  13. Mulle meeldib telkimas käia ja eriti tore on seda teha oma perekonnaga.
  14. Mul on vanem vend ja ma olen oma vanematega väga lähedane.
  15. Ma teen palju nalja ja olen tihti sarkastiline.

Tere tulemast Lauriita blogisse! :)

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Laura

Minu keha

Mul on täna kirjutamise tuju aga kuidagi väga keeruline oli millestki alustada. Muidugi võiks kirjutada Pariisi reisist lõpuks, sest see oli niiii tore, aga osad pildid on Jandri telefonis alles ja kuna ta on praegu super-busy, siis neid pilte ma täna kätte ei saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks meie Tallinna elust ja korterist, aga mul pole jälle pilte lisada. Ma oma insta storys (ma ikka aeg-ajalt jauran seal storys ja kajastan oma päevi) ükspäev tegelt natuke jagasin ja näitasin ka elamist, aga millalgi tahaks ikka korraliku tuuri teha, siis kui kõik on “valmis”, aga millal me ükskord sinnani jõuame, pole aimugi. :D Kas teid üldse huvitaks selline postitus? Nii palju saan küll praegu öelda, et olen niiii rahul meie koduvaliku üle ja tunnen end siin väga hästi.

Siis tuli minu Facebooki feed’i Mariliisi postitus ja see kohe kõnetas mind.

Kas ma häbenen oma keha?

Ma olen oma kehale kunagi väga palju liiga teinud – liigne kaal ei ole tervislik ja see jätab kehale omale jälje. Minul on nendeks jälgedeks venitusarmid puusadel, reitel ja säärtel, lisaks tselluliit. See tähendab, et just jalad on minu kõige suurem ebakindlus.

DSC_0252

Nüüd ma teen midagi enneolematut ja jagan endast üht kohutavat bikiinipilti. Pakun, et see pilt on aastast 2010-2011 . 

Tublisti treenides näen alati, kuidas ülakeha aina ilusamaks muutub ja mulle isegi meeldib see, mis vastu vaatab. Aga ma muutun alati kurvaks, kui jalgadeni jõuan. Mul on pirnikeha, mis tähendab, et olen nagunii bottom-heavy. Seepärast läheb üleliigne jalgadelt üliraskelt ära. Projekti jooksul on sentimeetreid ikka läinud ja see on tore, AGA tselluliit ja armid on ikka, lodev nahk reie sisekülgedel samuti. Ja mul on siiani tunne, et just jalgade pärast ei saa ma kunagi oma kehaga rahul olla.

Jah, jõutrenn aitab ka jalgadele ilusamat vormi anda, aga nahk.. see jääb alatiseks armiliseks ja see kõik on minu enda süü! Mina ise tegin endale seda ja nüüd pean tagajärgedega leppima, aga see on nii raske. Ma tõesti unistan lühikestest pükstest, sellistest seksikatest lühikestest teksadest, aga ilmselt ei näe need kunagi minu jalas ilusad välja. Eks ma suvel kleite ja seelikuid ikka kannan, aga ebamugavustunne jääb.

Jander näiteks ütleb, et tema ei pane mingit tsellut ja arme tähelegi ja pole asi midagi hull. Mul on seda muidugi raske uskuda, sest kamoooon, iuuu!

Nii ma siis püüan ikka trenni ja toitumisega keha paremasse vormi saada, kuid tunnen, et seda “ideaali” ei saavuta ma kunagi. Kas ja kuidas on võimalik sellest ebakindlusest lahti saada, ma ei tea. Nõme lugu igatahes. Tahaks ka ilus siresäär olla.

13579959_1307311409280726_1095536088_o

2016 juuni Miamis. 

Kummaline, aga minu meelest olgu pigem kõht natuke pehme ja lodev, aga jalad võiks ilusad olla. Ma tõsiselt kadestan inimesi, kellel ilusad jalad on. Trennis käies näeb ju riietusruumis igasuguseid naisi  ja pigem näen alati ilusate jalgadega naisi, ka need, kes on ehk veidi suuremad, jalad on ikka kuidagi.. ilusad. Tahan ka! :(

Nii et riietes tunnen ma end juba üsna enesekindlalt, aga õhtuti riidest lahti võttes käib mingi nõme jõnks läbi. Eks ma ikka püüan ilusti toituda, trenni teha ja veejoomist endale pidevalt meelde tuletada, sest need kindlasti aitavad, aga see pagana AGA jääb alati.

Pikalt olid minu suureks ebakindluseks ka rinnad ja nende puudumine. Ka paksuna oli mul väike rind ja noh, kaalu alandades on see pea olematu. Praeguseks olen sellega aga enam-vähem leppinud, sest see on miski, mille parandamiseks ma peale operatsiooni midagi teha ei saa. Nii on looduse poolt antud ja nii ongi!

18159615_1695104213834775_1045399393_o

2017 aprill

Aga… nii nagu Mariliis, olen ka mina uhke, et olen oma elustiili muutnud ja pika maa maha käinud. Ja need kohutavad ajad, kui peeglisse vaadates oksendada tahtsin, on ka selja taha jäänud, mis on ometi tore! Pikk tee on käidud, kuid palju on veel minna. Olen tõesti õppinud, et lisaks füüsisele, pean kõvasti tööd tegema ka oma vaimuga. Ainult nii saab enesearmastus tekkida.

Kuidas teiega lood on? Olete oma kehaga rahul või häbenete ka mõnd osa sellest?

Laura