Hommikune mula

Laura Igapäev 4 Kommentaari

Tere hommikust!

Mis kell teie ärkate? Minu äratuskell (M400 äratus on mõnus mahe) heliseb tavaliselt 5.40. Seetõttu ma naljalt üle 22 üleval ka ei ole. Mu õpilased imestasid ka, et kuidas ma siis ometi Padjaklubi ei näe. No ei näe jah, ma magan siis, kui see käib. :D

Mul on praegu väga kahetiste emotsioonidega periood elus. Ise olen elu keeruliseks elanud ka, aga kuskil see valgus seal tunneli lõpus juba paistab. Tööl sujub minu meelest endiselt mõnusalt. Olen ise rahulikum ja lapsed ka. Nii on hea tööd teha! Päeva lõpuks polegi suremise tunnet (see on ilmselge liialdus, eksole).

Eile suutsin end peale tööd ja enne õhtust lastevanemate koosolekut rullitama vedada. Ega väga ei ole enam rullitamiseks parim aeg, teedel on üsna palju lehti ja oksi, aga muidu oli küll väga mõnus. 10 km läks mööda nagu siuhti!

Toitumine on ka täitsa normaalne. Nii kui jälle toidu üle mõtlemisest lahti lasin, reageerib keha sellele kaalulangusega. Kõht võtab ka jälle ilmet. Ilmselt aitab sellele kaasa ka igahommikune plankimine ja/või muud kõhulihaste harjutused. Kes vähegi tahab, võtke plankimine oma hommikurutiini juurde, see muudab nii palju, ausõna!

Täna lähen võrkpalli mängima jälle. Mul on tööl natuke lühem päev + pildistamine.

Peangi end nüüd sättima hakkama. Ma olen ju veel see rumal, kes tööle juba 7.20 jõuab, mis siis et tööpäev kell 8 algab. Nii hea on varakult kohal olla ja laste tulekuks valmis olla.

Mõnusat nädala keskroo murdmist!
Laura

14339266_1386168368061696_946255510_o

Eilne outfit lastevanemate koosolekuks.

 



Lauriita sai 1-aastaseks!

Laura Heietused,Igapäev 6 Kommentaari

Tere, sõbrad! Mäletate veel mind?

Olen sel nädalal jälle eemal olnud. Põhjuseid on tegelikult kaks. Esiteks lihtsalt seetõttu, et elasin sel nädalal töörütmi sisse ja elu oligi hirmus rahulik. Teiseks sain ma eelmisel pühapäeval tädiks ja see rõõm oli nii ilmatu suur, et muid mõtteid ei mahtunudki pähe. :) Pisike Nööbike on nüüd meiega ja homme lähen teda uuesti vaatama. On ikka hirmus äge tunne see tädiks olemise tunne.

Aga nagu pealkiri ütleb, siis täna on Lauriita blogi sünnipäev. Tervelt aasta otsa olen ma nüüd Lauriita nime all bloginud. Selle ajaga on lugejaskond kasvanud, mina olen muutunud ja blogi sisu on samuti igasuguseid hüppeid teinud.

Mul on hea meel, et see pesa olemas on ja õigepea on oodata ka väikest uuenduskuuri.

Siinkohal on vist paslik oma lugejad tänada ja öelda suur aitäh selle eest, et te nii usinalt alati kaasa mõtlete, nõu annate ja toetavate sõnadega mind julgustate. Mul on nii hea meel, et blogi kommentaarium on alati positiivne ja asjalik, kriitika on alati põhjendatud, ei mingit anonüümset kiusamist. Loodan, et see jääb ka nii!

Kui ma juba lobisema tulin, siis võiks ju oma töönädalast natukene pajatada. Hullult hästi on see nädal läinud, ausalt. Mu lapsed on suvega hirmus suure hüppe teinud ja nii tubliks hakanud. Tunnid sujuvad minu meelest nii hästi, nad suudavad isegi paaris- või rühmatöödes rahulikuks ja asjalikuks jääda. Minu lapsed ja nii tublid! Täitsa proud-mama tunne on. Loodan, et see kõik jätkub ja me saamegi mõnusalt koos toimetada. Püüan sel aastal tundide ettevalmistamisel ka natuke teisi meetodeid ja nii muutuvad ka tunnid ehk põnevamaks.

Võrkpalli käisin kolmapäeval mängimas. Põlveid ei valutanudki nii hullusti pärast, ainult natukene tuikasid. Jee! Püüan spordiarstile aja saada ja lasen end üle vaadata.

24. septembril toimub Reebok Fitness Festival, kes minemas on? Meile toimub selle ürituse raames ka BodyPumpi kvartaalkoolitus, nii et mina olen kindlalt kohal.

Rääkige, missuguseid postitusi teie enim ootate? Mida on põnev lugeda? Millest ma rohkem kirjutada võiksin? 

Ma olen alati seda meelt olnud, et kirjutan ainult siis, kui midagi tõesti öelda on ja pastakast postitusi ei ime. Sellepärast vahepeal ehk vaiksemaid hetki ongi, nii nagu elus ikka. :)

Veelkord aitäh, et minuga olete!
Laura

Laura2 077

Läbikukkunud sportlane

Laura Heietused,Treening 14 Kommentaari

Kehv õhtu on, kohe päris pekkis õhtu.

Sain kolmapäeval vereproovi vastused, kõik justkui korras. Sain üleoleva küsimuse, et “ee.. tahate, et uurime edasi vä? mis teil see probleem üldse oligi?” Ega tegelt polegi midagi, ma siin lihtsalt nutan põlvevalust ja olen paganama väsinud ja tujutu ja… õõõh.

Iseenesest oli täna väga tore päev. Sain kõik oma lapsed ära kallistatud, kes mulle nii palju lilli jälle tõid. Aktus oli tore, ilm soe ja päikseline. Kaunis päev. Hommikut alustasin imepisikese jooksutiiruga, et septembrile mõnus algus anda.

Tulin peale tööpäeva koju ja.. jäin jälle magama, sest ma lihtsalt vajusin ära. Kaks tundi magasin, vaatasin kodu vallutanud segadust ja mõtlesin, et sinnasamusesse kõik, tõmban teki üle pea ja magan edasi. See oli nii hull eneseületus, et voodist püsti saada ja midagi ära teha. Aga tehtud sain…

Ühel hetkel hakkasid põlved aga tuikama ja valu aina kasvas. Kohe täitsa valutavad, väga kõvasti valutavad.

Täiesti läbikukkuja tunne! Mis 23-aastane noor naine ma olen, kes ei jaksa midagi teha. Kardan, et see põlvevalu ei luba mul ka võrkpalli mängida, aga ma ju arrrrmastan seda.

Ah, lähen nutan ja haletsen end kuskil nurgas edasi.

Te võite soovitada nüüd tasulisi teenuseid/arste, kes mind üle vaadata võiks, selline täislaks – et saaks täieliku vereproovi, et liigesed ja lihased üle vaadataks, et koormustest tehtaks. Sest oma perearsti kaotasin ma igasuguse usu ja ma lihtsalt ei taha sinna enam minna.

Tsauki!

Laura

Laura 048

This too shall pass, right?

Tänane päev + toitumine

Laura Igapäev,Toitumine 6 Kommentaari

Mõtlesin natuke niisama lobiseda ja hetkel toimuvast kirjutada.

Käisin eile perearsti vastuvõtul. Esiteks on mul juba kaks nädalat nohu ja teiseks kurtsin kõik muud hädad ära. Nohu vastu sain rohu, teiste hädade välja selgitamiseks käisin täna vereproovi andmas. Siiski jäi mulle arstil käigust kahtlane maik suhu. Mul oli tunne, et pean hirmus kiiresti kõik ära rääkima ja arsti vastused mind ka ei rahuldanud.

Vereprooviga uuritakse ainult põletikke, hemoglobiini ja kilpnääre oli vist ka. Minu väsimuse ja meeleolu muutuste põhjuseks pakkus arst hoopis depressiooni ja oli nõus vaat et kohe tabletid välja kirjutama. No ma ei tea, ise küll ei tunne, et depressioon oleks. Ja kas esimene ravi peaks sel juhul kohe tabletid olema?

Üldse on tunne, et selleks, et mingit korralikku abi ja uuringuid saada, peab neid lihtsalt järjepidevalt nõudma. Arst ise ei taha kuskile edasi saata. Kirjutame aga ravimeid ja vsjoo. Kui vereanalüüs nüüd midagi ei näita, mis edasi? Või kui ongi midagi veres valesti, siis ehk ikka saab asja edasi uurida. Eks ole näha, kui homme vastused saan.

Seega ei jäänud mul endiselt perearstist eriti head muljet. Ikka see sama tunne, et miks ma sinna ronisin ja ega mul ju polegi nagunii midagi viga, kannatan ära need valud, küll üle lähevad…

Võibolla turtsun ma täna sellepärast rohkem, et hambaarsti juures käisin. Ühe augu parandamise eest maksin 113 eurot! 1 1 3  e u r o t!! Ja ma saan veel üsna normaalset palka. Mis need inimesed teevad, kes miinimumi eest töötavad või lihtsalt palgast palka elavad? Oledki 40. eluaastaks hambutu, sest üür vajab maksmist ja süüa on ka nagu vaja? Üsna nukker. Ma ei kujuta ette, mis summad ma veel välja käima pean – röntgen, vanade plommide vahetus, veel üks auk (õnneks pidi väiksem olema). Jõhker! #vaene

Et midagi positiivset ka oleks siis.. mu toitumine on hetkel tublisti paigas. Meil on viie naisega mõnus kinnine grupp, kus me üksteist motiveerime ja kõik patud üles tunnistama peame. :D Tõesti on motiveeriv. Ja kui ma nüüd sellest nohust ja pidevast peavalust lahti saan, saan lõpuks trenni jälle teha. Järgmisest nädalast algavad taas võrkpallitrennid. Kui põlved lubavad, olen platsil!

Minu tänane toitumine:

  • hommikusöök – munapuder kodujuustu, spinati ja tomatiga
  • lõunasöök  jäi vahele, sõin banaani umbes kella 15 paiku, sest tuimestus oli kadumas ja hammas nii valutas
  • õhtusöök – oa-singisalat, õun
  • hiline õhtusöök – et kõik vajalik ikka söödud saaks, sõin lõunaks ette nähtud porgandi-suvikõrvitsa-kana “pastat” ja kõrvale võileiva + veel natuke õuna

Toidud on kõik pärit FitLapist. 

Muide, suvikõrvitsast tehtud pasta maitseb üliiiihästi, kindlasti minu uus lemmik ja nii ruttu saab sellega asjaliku söögi valmis teha.

Vot selline päev. Eks ma siis ikka annan teada, kui homme tervise osas targemaks saan.

Kuulmiseni!
Laura

Kehaline kasvatus koolides

Laura Arvamus 15 Kommentaari

Mulle jäeti selle postituse alla veel hunnik küsimusi ja osad neist andsid hea teema arutluseks – kehaline kasvatus koolides.

Mina isiklikult kehalise kasvatuse õpetajaks hakata ei taha. Ma ei tunne, et see oleks päris see, mida ma teha tahan. Trenniarmastust tahaksin ma aga lastesse süstida küll ja selle saavutamiseks on mul natukene teine unistus.

Ma leian, et kooli kehalise tunnid ei ole piisavad, et lastele liikumisharjumusi tekitada ja neid piisavalt füüsiliselt “koormata”. Mäletan oma kooli ajast, et kehaline tundus paljude jaoks tüütu osa koolipäevast ja seda võimalusel välditi. Samas oli meil klassis palju sportlikke tüdrukuid, kes ka võistlustel käisid. Lihtsalt kehalise tund kui selline paljudele meeltmööda polnud.

Minul olid täitsa toredad õpetajad ja erinevate harjutuste juures pöörati ka tehnikale tähelepanu. Ma tundsin puudust rohkematest kergejõustiku tundidest, oleks tahtnud rohkem “päris” vahendeid ja võimalusi erinevaid alasid proovida. Viske- ja heitealad sobisid mulle hästi ja kui neid ehk natuke rohkem proovida oleks saanud, ehk oleks saanud mõne alaga ka põhjalikumalt tegeleda.

Kuna kehalist oli tunniplaanis aga nii vähe ja enamasti üks tund (45 minutit) korraga, siis ega selle ajaga väga palju teha ei jõua. Arvestada tuli ju pesemise ja riiete vahetamisega ka. Tunnid lõppesid enamasti mõne mänguga – pesapall, võrkpall, jalgpall vm.

Mida ma aga nüüd 1. klassi juhendades aru sain, siis kehalises ( ja ka mujal tundides) tuleks lisaks erinevatele liikumisharjutustele rõhku panna ka teooriale – miks ma midagi teen? Miks on oluline end liigutada? Mis juhtub siis, kui ma üldse trenni ei tee? Millised treenimisvõimalused kõik olemas on? Kas see, kui ma jooksurajal aeglasem olen, tähendab, et ma olen koba või on alasid, kus jooksukiirust ei hinnata? Jne.

Praegu tundub mulle kehalise tund üks teiste seas, kus PEAB käima. Selle asemel tuleks anda lastele teadmine, et end igapäevaselt liigutada ongi hea, seda tulebki teha ja on hirmus lahe, kui ka koolitundide vahel end “tühjaks” joosta saab. Saate mu mõttest aru? Ma tunnen, et ma olen oma mõtete väljendamisel veidi rooste läinud. :D

Nutikas eluviis ei anna lastele häid liikumisharjumusi ja neid on ju ometi vaja. Ma olen teist nädalat tõbine, pole saanud trenni teha ja ma tunnen, kuidas hull rammestus peal on.

Aga rääkige, millised teie kehalise tunnid välja nägid? Kas kehalise tunnid andsid mingi aluse või teadmise, et sport ja trennis käimine on lahe? Või oli see pigem tobe kohustus?

13940189_10153863826637894_1501524190_o

Lõppu üks udune esinemispilt, et oleks midagi illustreerivat ikka ka. Ei leidnud ma ühtegi paremat pilti, mida ma juba varem poleks näidanud. Keegi mind pildistada tahaks, et mul mingeid korralikke pilte blogis jagada oleks? Anyone? :D

Laura