Meigita nägu on ilus?

Mul pole suvel miskipärast üldse tuju, et arvuti kätte võtta ja midagi kirja panna. Olgugi, et reisipostitused koputavad kuklas, pole ma vastu tahtmist kirjutama tulnud. Kui ei ole tuju, siis ei ole. Juhtub!

Täna mul see tuju siiski tuli, aga natuke teisel teemal.

Mind ajendas seda postitust kirjutama lihtne tõsiasi, et ma täna kõik oma toimetused niimoodi korda saatsin, et näkku mitte grammigi meiki ei pannud. Ma olen muidu ka üsna väike meigikandja ja igapäevaselt kuulub mu meigirutiini vaid ripsmetušš ja kui liiga pikk vahe kulmudes käimisega jääb, siis võõpan kulmud ka õrnalt üle. Aga tihti võib mind kohata päris ilma meigita.

Ma võin ilma meigita käia poes, trennis, sõbrannaga kokku saada või neid enda juures võõrustada, no ühesõnaga – minu jaoks on okei käia ringi ilma meigita.

Ma ei ütleks, et ma mingisugune üüberiludus oleks, kes loomulikult väga kaunis on, aga ma olen õppinud end ilma meigita hästi tundma. Selline ma olengi, see ongi minu nägu. Milleks seda siis häbeneda või meigikihi all varjata?

Muidugi ma ei ütle, et meikimine on paha ja kole ja mis iganes. Sugugi mitte, vaatan tihti ilusa meigiga inimesi ja kadestan, et ise nii ilusat tulemust kunagi ei saavuta. Aga ma ise ei viitsiks igal hommikul nii palju vaeva näha. Veel vähem viitsin ma õhtuti selle kihi maha võtmiseks aega kulutada. Laisk noh. :D

Mäletan, et Jandriga deitima hakates ei teinud ma ka erilisi pingutusi ja jäin tavapärase ripsmetušš-kulmud juurde ja leidsin, et kui ma talle sellisena ei meeldi, siis on see tema viga. Aga noh, me oleme koos ja meil on ühine kodu jne, mul ilmselgelt joppas. :D Jander ütleb mulle tihti, et talle väga meeldib minu puhas nägu. Tema meelest olen ma kena ka siis, kui koduste riiete ja sassis juustega ringi käin, nii et võibolla on tema arvamus veits metsa poole, aga noh, ma meeldin talle sellisena nagu ma olen ja see on lahe! ;)

Kui tantsimisega esinemas käime, siis peab ikka korralik lavameik näos olema, sest nii on meid lihtsalt palju ilusam vaadata. Eks ma siis ikka poosetan peegli ees ja mõtlen, kui kaunis ma olen. Aga kui seda kõike peale esinemist maha võtma hakkan, kirun igakord, et “niiiiii tüüüüütuuu”. Jandrile ei meeldi mu “esinemisnägu” aga põhimõtteliselt üldse. :D

Trennis käin ikka ka vahel oma kulmud-ripsmed meigiga, aga seda enamasti siis, kui näiteks peale tööd trenni läksin või päeval mõni tore tegevus on olnud. Kui ma aga lihtsalt kodust trenni lähen, olen enamasti ikka ilma meigita. Pole mul vaja seal kellelegi ju muljet avaldada. Vahel ma muidugi mõtlen, et äkki ikka peaks veits ilusamaks end ka trenni jaoks tegema, sest mõni ehk tunneb mu ära ja ehmatab ära. :D

Aga ma panen siia endast pildi, kus on minu täiesti puhas ja ilma meigita nägu. Et kui järgmine kord minuga kokku põrkate, siis äkki päris kreepsu ei saa.

Trennisaalis näeb muidugi väga erinevaid naisi – on meigiga, on meigita, on kerge päevameigiga ja on natuke tugevama meigiga. Mõni teeb tõsist trenni, mõni teeb lihtsalt aega parajaks.

Ma tahan nüüd teada, et kuidas teil meigiga lood on? Kas julgete kodust ilma meigita välja minna? Trennis kuidas käite? Öelge, et ma pole ainuke imelik, kes end igapäevaselt ei meigi. :D

Laura



NEW YORK CITY |2. osa

Mul oli Eestis valmis vaadatud enam-vähem kõik vaatamisväärsused ja piirkonnad, kuhu minna võiks, palju miski maksab, kus asub, kaua aega võtab ja mis aegadel kõige rohkem/vähem inimesi on. See oli täitsa hea asi, nii oli endal hea igaks päevaks plaan välja mõelda.

IMG_7862

Esimesel (päris kohalolemise) päeval käisime 9/11 mälestuspaigas ja muuseumis. Muuseumi pilet kahele maksis 48 dollarit. Minu meelest oli muuseum väga huvitav ja kel selle kohutava õnnetuse kohta vähegi huvi on, võib sealt kindlasti läbi käia. Küll aga tekkis meil Jandriga mõlemal selline suruv ja veidi ebamugav tunne. Mitte sellepärast, et muuseum ise oleks kuidagi halb, aga kogu see info ja väljapanek tekitas kuidagi väga kurva ja kaastundliku olemise. Seal oli üsna palju videosid ja helifaile sellest päevast, mis kogu selle õuduse kuidagi väga “lähedale” tõid. Ma ei oska paremini seletada, ma usun, et need, kes seal ise käinud on, saavad aru.

IMG_7865

Jalutasime seal kandis veel ringi, nägime One World Trade center’it, jalutasime läbi Wall streeti ja shoppasime. :D Pakkisime üsna vähe asju kaasa kindla plaaniga kohapeal uusi asju osta. Minul seekord väga suurt ostuõnne polnud, aga Jander sai päris palju uusi särke, lühikesi pükse ja jalanõusid. Meie lemmikpoeks osutus Marshalls.

IMG_7857

Turistitamise tegi eriti mugavaks seljakott, mille ostsin. No sellise moodsa, mille sarnasega praegu paljud ringi käivad. Väga mugav oli GoProd, telefoni, rahakotti, veepudelit jm vajalikku seljakotiga kaasas kanda. Lisaks olen ma eriti õnnelik oma uute valgete Converse’i tenniste üle, Jander ostis sellised omale ka ja nüüd saame täiega mätšida, hihii! Kui teil huvi on, võin eraldi postituse kõikidest ostudest ka teha. Andke aga kommentaarides märku.

IMG_7880

Järgmisel päeval käisime Central pargi loomaaias, mis on pigem selline väike ja sobib hästi lastega käimiseks. Aga meil oli ka tore seal ring teha. Eriti vahvad olid pingviinid, kes rahvale korraliku etenduse korraldasid. Merilõvid olid ka väga muhedalt end näitamas ja nautisd palavat ilma täiel rinnal. Pilet kahele täiskasvanule loomaaeda maksis 24 dollarit.

DSC_1362

DSC_1368

IMG_7907

Kuna ma tahtsin Central pargis korraliku päeva veeta, siis sel päeval me seal rohkem ringi ei käinud. Läksime hoopis ühe blogilugeja soovitusel Roosevelt tramway‘le. See on selline õhus rippuv tramm(!), mis viib Roosevelt’i saarele. Tõesti omamoodi viis, kuidas linna näha. Jalutasime ka saarel ringi ja nautisime natuke päikest. Trammil kehtis sama pilet, mida metrooga sõitmiseks kasutasime. Me ostsime omale 7-päevased piletid, ühe pileti hind 32 dollarit.

IMG_7912

IMG_7941

Kolmandal täispäeval külastasime American Museum of Natural History‘t. See on see sama muuseum, kus on filmitud “Öö muusemis”. Muuseum on hiiglaslik! Oli saale ja väljapanekuid, mis meile meeldisid (dinosaurusused, erinevate piirkondade loomad), aga näiteks savipotikesed jms kraam meile nii väga huvi ei pakkunud. Me käisime siiski vapralt kogu muuseumi läbi ega kahetse, et selle väljamineku tegime. Võtsime piletid, milles sisaldus ka üks eriväljapanek – valisime planetaariumi. Pilet kahele maksis 54 dollarit. Nüüd tahaks uuesti “Öö muuseumis” vaadata, kindlasti palju huvitavam jälgida. :D

IMG_7961

IMG_7960

Sõbrapilt T-Rexiga. :D

IMG_7967

Ainuke pilt meist koos, mis ei ole selfie. Muuseumis nimelt ei tohtinud selfie-sticki kasutada ja see oli ainuke kord, kus palusime võõrastel endast pilt teha. 

Kindlasti ei tohi muuseumisse minna tühja kõhuga, pool lõbu läheb kaotsi. Me läksime muuseumisse siis, kui hommikusöögist oli juba paar tundi möödas ja õigepea tundsimegi,et hirmsasti tahaks süüa. Muuseumis olid küll mingi kohvikud, aga need olid inimesi täis ja kuidagi ei kutsunud ka. Lõpuks oli me tempo üsna suur, et ometi kõik saalid käidud saaks ja sööma minna saaks. :D

IMG_7982

Tõmban siinkohal otsad kokku. Kui teil tekkis mingeid küsimusi, siis ma hea meelega vastan. :)

Laura

 

Päevad ja trenn

Reede õhtuti ei loe ju keegi blogisid, sest siis on kõigil igasuguseid muid tegemisi nagunii. Mina istun kodus, igatsen meest taga ja ootan, et juba pühapäev oleks. :D

Samas on mul kirjutamisisu täitsa olemas. Reisipilte sorteerida ei viitsi, seega reisipostitused edasi ei arene. Videot töödelda pole tuju ja BP kava õppimine ei tundu ka praegu parim meelelahutus.

Kuna ma olen täna pool päeva põhimõtteliselt maha vedelenud, sest kõht krambitab, kuumahood kimbutavad ja pea valutas, tuli mulle ka postituse mõte. Et see mul meelest ära ei läheks, tundub praegu hea aeg see kirja panna.

Panete tähele, et ma olen kolm lõiku mitte millestki jahunud? :D 

Mul oli täna kindel plaan trenni minna, aga vot ei jaksanud. Just nende eelnevate asjade pärast, mis ma kirja panin. Käes on “see aeg kuus” ja miskipärast olen ma seekord jälle täitsa kutu. Saan nagu elatud küll, aga igasugune trenn tundub ületamatult raske.

Mina kasutan antibeebipille. Sellest, kui kahjulikud/kasulikud need on, ma praegu kirjutada ei taha. Minu jaoks on need hetkel mugavaim viis raseduse ära hoidmiseks. Kuigi jah, ma tõesti võtan kangeid pille ja päevad käivad mul tavaliselt iga kahe kuu tagant. See tähendab, et süsteem on sassis ja ega see hea pole. Aga ma kuidagi.. ei oska neist loobuda.

IMG_7853

Ma panen siia vahele täiesti lambise selfie endast ühel ilusal reisihommikul, noh niisama. :D 

Tegelikult tahtsin ma ju trennist ja päevadest kirjutada. See nädal ongi trennide poolest nigel, sest mul on halb olla. Mõnikord tunnen end paremini ja päevadel oma trenne segada ei lase, vahel olen krampidega seliti maas ja ootan surma. Okei, nii hull päris pole, aga paar korda on ikka hirmsasti krambitanud. See oligi vist kaks kuud tagasi, kui ma reaalselt nutsin, sest nii hullult valutas. Sellises olekus ei saagi ja pole mõistlik trenni teha.

Aah, ma ei oska ikka oma mõtteid kuidagi ritta seada. Ma tegelikult tahaks, et siia kommentaariumisse tekiks mingi arutelu, et kuidas keegi päevadega hakkama saab. Kas trenni saab tavapärase koormusega teha või tehakse mingeid muutusi sel ajal? Kuidas end üldse päevade ajal trennis mugavalt tunda? Mina tunnen end see nädal hästi raskena, peeglisse vaadates pole midagi hullu, aga lihtsalt tunne on selline raske ja ebamugav.

Muidugi ei saa mainimata jätta, et päevade nädalal võiks ma süüa kohe ilmatuma hunniku KÕIKE. Soovitatavalt magusat, aga kõik läheb kaubaks. Aga samas, magus on parim. Mm.. šokolaad!

On ikka raske naine olla. Aga kui te, naised, satute praegu selle kohutava ilmaga blogi lugema, siis tulge ja rääkige, kuidas teie sel “toredal” nädalal trennidega toimetate?

Jõudu,
Laura

NEW YORK CITY | 1. osa

On 23. juuni, me istume Newarki lennujaama SAS Lounge’s ja ootame oma lendu. Miks me õigele lennule ei saanud, kuidas meiega asju aeti ja milline oli lõpplahendus, sellest kirjutan ilmselt eraldi. Mina õppisin sellest 13. tunnist, mis me asju ajada püüdsime, väga palju ja ehk saan teilegi midagi kõrva taha panna.

Selleks, et NY reisijutud teadmata kaugesse tulevikku ei jääks, tundus praegu just sobiv aeg kirjutama hakata. Alustame siis täitsa algusest!

Mõte New Yorki sõita tekkis meil hästi järksu millalgi novembri lõpus. Kui detsembris mu pangakontole ka jõulupreemia kukkus, ei olnud meil enam kahtlustki – ostsime piletid ära. Kui ma ei eksi, maksime edasi-tagasi piletite eest u 400 eurot per inimene.

Üsna peale piletite ostmist hakkasime aga hoopis kodu ostma ja kogu võhm (ja säästud) läks selle alla. Kui veebruaris lõpuks hingata saime ja Pariisi reis ka möödas oli, hakkasime ööbimiskohta otsima. Selleks ajaks oli seis üsna niru ja valik juba palju väiksem, kui näiteks detsembris. Tahtsime airbnb-d kasutada, kuid meile sobivate hindade ja asukohaga korterit polnud saada. Leidsime hotelli, aga väga suurt uurimistööd selle kohta ei teinud. SUUR VIGA!

IMG_7834

Kui ma siis 5 päeva enne reisi nii muuseas mõtlesin hotelli kohta natuke infot koguda ja reisiplaane mõtlema hakkasin, leidsin nii palju hirmsaid arvustusi, et kohemaid tühistasime oma broneeringu. Õnneks oli tasuta tühistamine ja raha polnud me ka sinna maksnud. Nüüd oli meil kibekiirelt uut kohta vaja. Leidsime seekord ikkagi sobiva airbnb koha. Bookisime ära, maksime ära, saime kinnituse ja kõik tundus korras olevat. Umbes tund hiljem teatas host aga, et meid ikkagi terve meile vajaliku aja majutada ei saa. No selge, uuesti cancel ja järgmist kohta otsima.

Minu suur soov oli kindlasti Manhattanil ööbida, aga nüüd tuli see mõte peast visata ja lõpuks leidsime hotelli Brooklynisse. Hotell iseenesest oli täitsa okei. Tuba oli pisike, kuid kõik vajalik olemas ja eks me ju kasutasimegi seda peamiselt magamis- ja pesemiskohana. Hommikusöök oli niru, aga vähemalt ei pidanud iga hommikut söögi otsimisega alustama. Kõige suurem miinus minu jaoks oligi asukoht. Ühest kohast teise liikumine võttis metrooga ikka hullult palju aega. Lisaks sellele oli seal üsna palju hilinemisi, ümbersuunamisi ja muud segadust, mis kõvasti ka meie aega röövisid.

IMG_7846

See osa Brooklynist, kus meie olime, oli iseenesest täitsa kena ja meeldis mulle isegi rohkem kui Manhattan. Mul on viimasel ajal väga raske rahvarohketes kohtades viibida ja Manhattanil neid inimesi ikka jagub.

Okei, nüüd ma olen juba niiii palju muud juttu ajanud, et postitus venib kindlasti hirmus pikaks. Jagan reisipostitused siis mitmeks osaks lihtsalt. :)

Nii nagu tagasilennuga, oli meil juba väiksem raskus ka Ameerikasse lendamisega. Lennule eelneval päeval tahtsime ära teha online check-ini, et endale sobivad kohad valida ja reisiks korralikult valmis olla. Miskipärast ei saanud me aga check-ini netis teha ja tänu tutvustele (tänks, Maarja!) saime teada, et Jander on välja valitud lisa turvakontrolli jaoks. Kel huvi, siis googeldage SSSS ja saate teada, mis see täpsemalt on. Tegelikult ei ole see miskit liiga hullu, me pabistasime veidi üle ja kõik sujus tegelikult hästi. Sellegipoolest algas reis natuke ärevalt.

IMG_7838

Jõudsime New Yorki teisipäeval 13. juunil umbes kell 14 kohaliku aja järgi. Lennujaamast välja astudes ootas meid 37-kraadine kuumus. Hotelli jõudes ei tahtnud me aga niisama lebotama jääda ja ajavahega kergemaks harjumiseks oli vaja meil vähemalt 4-5 tundi üleval püsida. Jalutasime Brooklyni promenaadile, kust ilus vaade Brooklyn Bridge’ile, Manhattanile ja ka Vabadusesammas oli sealt kenasti näha.

IMG_7842

See kuumus aga oli tappev! Hiljem lugesime, et sel päeval oligi miskit sorti kuumarekord. Ja me siis rõõmsalt vantsisime peale pikka lennureisi. Vähemalt saime jäätiseautost jäätist osta ja eks elevus oli ka mõnusasti sees.

Magama jäin ma sel päeval sellegipoolest u 20 paiku õhtul ja olin kell 6 kenasti üleval. :D Ajavahega harjumine võttis minul ikka päris mitu päeva aega. Jäin mitu õhtut liiga vara magama, lihtsalt ei suutnud üleval olla.

Seda, kus me täpsemalt käisime, mida nägime ja ehk ka orienteeruvad hinnad, saab lugeda juba järgmises postituses. Ei hakka liiga pikaks venitama. :)

PS! On teil üldse huvi nii põhjalikuks ülevaateks?

Laura

PSS! Me tegime kogu reisi jooksul tegelikult ikka üsna vähe pilte. Peamiselt ikka filmisime. Sellepärast pole mul väga palju asjalikke pilte ka. :D