Eesti Blogiauhinnad | 5. koht!

Ei suuda mina kunagi nii kärme olla, et toimunud üritustest kohe kirjutada. Ikka vaja mõni päev asja seedida ja siis alles kirjutama asuda.

Meil oli täna parajalt pikk ja väsitav päev, et blogi kirjutamine ja voodis vedelemine on just see, millega päevale punkt panna.

Mina ootasin blogiauhindade jagamist tegelikult ikka kohe väga. Juba lihtsalt sellepärast, et näha ja tutvuda inimestega, kelle tegemistel igapäevaselt silma peal hoian ning kes juba päris oma inimestena tunduvad.

Väiksema seltskonnaga kogunesime juba enne ürituse algust. Võtsin oma auto peale ka Gerda, kes osutus nii minu masti tüdrukuks, et edaspidi pole tal muud valikut, kui mu sõber olla. :D Meil oli terve õhtu jooksul koos väga meeleolukas ja tänu tema julgusele ja pealhakkamisele me ka üritusel ringi käisime ja inimestega vestlustesse  astusime.

Võtsin julguse kokku ja suutsin rääkima minna nii Aili kui Britiga, kes mõlemad nägid nii ilusad välja ja olid igati sõbralikud ning toredad! Polnud üldse vaja karta, hihii! Spordi- ja terviseblogijad olid suutnud kuidagi ühte kokku sattuda ja nendega oli kohe eriti tore. Miskipärast oli selline tunne nagu teaks neid inimesi juba kaua. Kõik olid nii rõõmsameelsed ja ülisõbralikud. Nägin oma silmaga nii Mariliisi, Marist, Merlini ja Katit!

Kati jättis mulle ausõna kustumatu mulje! Nii ilus, rõõmsameelne, super sõbralik ja üdini headust täis inimene, ausõna! Jutt jäi, et juulis, kui ta jälle Eestit külastab, õpetab ta mind jooksma. Mul oli tema 2. koha üle spordiblogide kategoorias nii siiralt hea meel, et mu kiljatus ilmselt poolkurdistas Kati vasaku kõrva, ups! Aga ta tõesti vääris seda tunnustust! Ma loodan, et see 2. koht toob talle nüüd tublisid sponsoreid ja koostööpartnereid, kes tema tegemisi toetaks. :)

Mis puutub aga tervise- ja kaalulangetusblogide kategooriat, siis esikolmik minu jaoks üllatus polnud. Mina oleks esimeseks pannud Paljas Porgandi (kui ilus üks inimene võib olla!). Fitloora meeldis mulle siis, kui ta suht alles alustanud oli. Nüüd tema postitused ja ta ise mind enam ei kõneta, aga eks see olegi maitse asi. Helenale läinud kolmas koht oli samuti auga välja teenitud. :)

Ise lootsin ma esiviisikusse jääda ja nii läkski – 5. koht tuli ära. Neljanda koha saanud kaalustalla.ee blogi pole minu jaoks küll kahjuks blogi, mida näiteks Fitloora või Helena või kasvõi minu blogiga võrrelda, sest pesitseb toitumisprogrammi all ja kirjutab artikleid just sellega seoses, aga mis seal ikka.

Igatahes olen ma oma viienda kohaga väga rahul! Minu suurimad tänud teile, kes te oma hääle mulle andsite. Mul on selle üle siiralt hea meel. :) Nüüd on jälle aastake aega, et kuskile poole areneda ja loodetavasti toob uus “blogiaasta” ka tulemusi minu sportlikes saavutustes.

Muide, fun fact, saadud häältearvuga oleks ma spordiblogide kategoorias 3. koha saanud. Võrdlesin tulemusi ja tundub, et terviseblogid on lugejate seas populaarsemad, sest hääletajaid oli ikka päris palju rohkem kui spordiblogide seas. Kõikide tulemustega saab tutvuda SIIN.

Üritusest endast olete te ilmselt juba nii palju lugenud, et ega mul midagi lisada pole. Kiitus korraldajatele ja uuel aastal uuesti. :)

Riietusega jamasin ka ikka suht palju. Veel viis minutit enne uksest väljumist kahtlesin pluusivalikus, aga kuna ma tahtsin, et käsivarred oleks kaetud, jäin ikkagi triipude juurde. Lisaks tegin ikka üsna hulljulge otsuse ja panin täiesti ümber seeliku ja pluus oli ka ju “nabakas”. Ehk, et kõik kumerused kenasti näha. Ise tundsin ma end tegelikult hästi! :)

Meik: Merilin Kaalma
Soeng: Kristiina Herkül

13459743_1290388720972995_1425005488_n-2

13451140_1290388710972996_61621916_n-2

13451294_1292589510752916_1282056696_n

13453708_1290388690972998_1423596672_n-2

13453132_1290388694306331_1250029660_o-2

Fotod: marimell | Fotoraat | Elu24/Madis Sinivee

Laura.



Kiire ja tervislik lõuna? On see võimalik?

Kas teil on vahel tekkinud mure, kust leida midagi tervislikku süüa, kui on väga kiire?

Minul on selliseid olukordi ikka päris mitmeid olnud. Eriti Tartus õppesessioonide ajal. Jooksed ühest loengust teise, lõunat sööma pole aega kuskile minna ja pirukad kohe mitte ei ahvatle.

Nüüd on selle jaoks lahendus olemas.

Mamo ja R-kiosk müüvad koostööna R-kioskites Mamo salateid. Valikus on kolm erinevat:

  1. veiselihasalat ubade ja vinegrettkastmega,
  2. kanasalat riisinuudlite ja maapähklikastmega
  3. ilma lihata salat grillitud bataadi ja mündikastmega.

Minule saadetud infolehes on kirjas nii:

Salatid on koostatud nii, et keha saaks vajalikus koguses kõik vajalikud toitained. Koostise puhtus ja värskus aga garanteerivad, et vitamiinidest pakatav toitev eine ka maitseb oivaliselt!

Meie proovisime H.-ga mõlemad neid. Kastmed minu lemmikud polnud, aga muidu oli tegemist igatahes kergete einetega.

Igatahes tänuväärt ettevõtmine, et kiirel ajal on võimalik midagi tervislikku haarata.

Milline maitse tundub kõige ahvatlevam? Kas oled salateid juba proovinud?

13396896_1284165768261957_1634216226_o

Laura.

EKSPERIMENT ON LÄBI! Reisile!

Istun Helsingi lennujaamas. Mul oli kindel plaan see postitus valmis kirjutada juba pühapäeval, aga jõudsin Blogiauhindade õhtult üsna hilja koju ja eilne päev läks väga uniselt. Sealjuures tuli kohvrit pakkida ja asju ajada.

Meie reis on igatahes alanud. Loodan, et jõuan enne boardingut selle postituse valmis (jõudsin :D) ja ülesse. Siis on ainult kaks postitust, mis kindlasti võiksid täna/homme üles saada. Lennukis hea kirjutada, kuigi uni on.

Iiigatahes..

7. nädalane eksperiment sai läbi. Ma olen enda üle nii uhke, et suutsin järjepidevalt kuputada ja selle asja käsile võtsin.

Olgu, viimane nädal ma väga ei kuputanud. Lihtsalt seetõttu, et mul oli vaja sinikatest lahti saada. Üldse ei ahvatlenud mõte oma sinikaid ka Miami Beachil lehvitada. :D Aga ülejäänud aja olin väga järjepidev.

7. nädalaga ei saanud ma tselluliidist täielikult lahti. Ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin paremini oma vee tarbimist jälginud ja trenniga korralikult lainel olnud, oleks tulemus suurepärane. Aga ometi võin ma öelda, et 7. nädalaga on mu jalgade olukord palju parem. Nahk on palju pehmem ja siledam ning tselluliit ei torka niimoodi silma.

Minu arvates on üks olulisemaid boonuseid kogu protsessi juures see, et ma ei vihka oma jalgu enam. Ma ei taha oksendada, kui oma jalgu näen. Ma tunnen end palju paremini ja enesekindlamalt. Minu jaoks on see veel vaat et olulisemgi kui see, kas tselluliit tõmbas lõplikult uttu või ei.

Ma ei taha postitust pikaks ajada ja seetõttu ütlen siin hoopis oma tänusõnad. Aitäh kupud.ee tiim ja Mariliis, et mulle selle võimaluse andsite. Ma väga loodan, et lugejad jälgisid mu protsessi huviga ning et mõnigi teist võttis kätte ning tellis ka omale komplekti, et naha olukorda parandada.

Kahjuks pole mul siia nüüd päris lõplikku pilti lisada, sest ma lihtsalt unustasin need teha. Aga ma luban, et lisan esimesel võimalusel blogi FB lehele pildi, kus jalgu täispikkuses näha on. Hinnake hiljem ise, kas peaksin jalgu endiselt peitma või mitte. :D (See oli nüüd muidugi nali, eksole!)

Tagasi tulles kavatsen regulaarselt edasi kuputada. Küll see tselluliit siis lõplikult uttu tõmbab!

Kui sa pole veel seda teinud, siis mine kupud.ee lehele, et lisainfot uurida. Leiad nad ka Facebookist SIIN.

Olge tublid!


Sissejuhatavat postitust eksperimendist loe SIIT (link).
1. nädala muljeid loe SIIT (link).
2. nädala muljeid SIIT (link).
3. nädala muljeid SIIT (link).
4. nädala muljeid ja pilte SIIT (link).
5. nädala muljeid ja videot SIIT (link).
6. nädala muljed SIIT (link).

13410864_1290385417639992_1259553083_o

Tsaupakaa!

Laura.

EKSPERIMENT: Tselluliidile tuul alla 6. nädal | Lõpp on lähedal!

Kuues nädal on möödunud väga rahulikult. Nädal oli pikk ja väsitav, seetõttu jäi kolmapäeval ja reedel kuputamata, ma lihtsalt ei jaksanud ega jõudnud, olin õhtuks nii väsinud.

Ega mul tegelikult polegi enam midagi väga palju lisada. Jalad on mõnusad pehmed ja näevad päevavalguses täitsa head välja. Ainuke jama on see, et jalgadel on jälle mitu päris korralikku sinikat ja seetõttu võtan ma ilmselt eksperimendi viimasel nädalal väga rahulikult, sest ma tahaks reisiks sinikatest lahti saada. :D Need ei näe just kõige ilusamad välja praegu.

Lisasin eelmisel nädalal postitusse video ja polegi seda veel maha võtnud. Ma ise muidugi ei julge seda uuesti üldse vaadata, tuli teine ikka väga puhas ja aus. :D Samas sain peale video avaldamist ühelt tuttavalt nii armsa tagasiside, et ma kohe naeratasin tükk aega. Sisu oli selline:

“Tahtsin öelda paar sõna. Jõudsin täna su kuputamisvideo ära uudistada. Tahtsin kiita ausat videot! Sa oskad olla kaamera ees normaalne inimene ja normaalselt rääkida.  Kaalusin, kas kirjutada sulle või ei. Ega ei kipu eestlane teisele niimodi just kirjutama midagi head. Aga otsustasin teha su tuju enne magamaminekut veel paremaks ja anda mõista, et ei tee tühja sa seda blogi.”

Aitäh, armas Hanna! :)

Püüan ikka endiselt kõike ausalt ja otse edasi anda, olla mina ise.

Üldse on teie tagasiside nii armas olnud, et vahel ma mõtlen küll, et millega ma selle ära teeninud olen. Pole mind anonüümsed kommentaatorid piiranud ja maha tampinud. (Okei, päris puutumata ma sellest pole, aga neid kordi on vist reaalselt ainult kaks olnud.) Seega, aitäh!

Igatahes olen endiselt kuputamisega järjepidev ja rahul, et see nii on. Viimase nädala ja üldse kogu eksperimendi võtan kokku ehk juba reedel (aga hiljemalt pühapäeval). Siis panen taas uued pildid (või lausa video?) ja ütlen lõppsõnad.

Ma mõtlen, et mis võiks olla järgmine eksperiment, mida proovida ja mida võiks huvitav jälgida olla. (?)

Veel viimased kaks päeva on võimalik osaleda loosimistes. Loosimised toimuvad nii Facebookis kui Instagramis.

Facebooki loosimise leiad SIIT.
Instagrami loosimise leiad SIIT.

Kui soovid omale ka sama komplekti ja loosimise peale lootma jääda ei taha, mine kupud.ee lehele ja uuri lisa. Leiad nad ka Facebookist SIIN.


Sissejuhatavat postitust eksperimendist loe SIIT (link).
1. nädala muljeid loe SIIT (link).
2. nädala muljeid SIIT (link).
3. nädala muljeid SIIT (link).
4. nädala muljeid ja pilte SIIT (link).
5. nädala muljeid ja videot SIIT (link).

Mina püüan nüüd natukenegi end liigutada. Meil oli täna kollektiiviga väljasõit/koolitus ja päev oli pikk. Uni tikub juba silma, aga natuke võiks ikkagi trennitada ka. Ja siis magamaaa!

PS! Blogiauhindade jagamine toimub juba sel laupäeval. Öelge mulle, kust ma leiaksin värvilise crop-topi, millel võiks olla ka varrukad  ja mis ei maksaks hingehinda? Mul on silme ees outfit olemas, aga selleks oleks vaja mingit mõnusat crop-topi!

Laura

13271587_1274470019231532_339789737_o

No umbes sellist pluusimoodi asja, aga natuke pidulikum/viisakam võiks olla.

Miks viimased lisakilod ei kao? Ja kas peaksidki?

Möödunud nädal on läinud nii kiiresti, et blogimine on tagaplaanile jäänud. Esiteks juba seetõttu, et nädala esimene pool möödus tunnistusi kirjutades ja mul polnud mitte tuju veel ka blogisse kirjutama tulla.

Mul on selle nädala jooksul väga palju mõtteid olnud, millest kirjutada tahaks. Täna ma ühel neist teemadest peatungi.

Kirjutasin mõni aeg tagasi SELLE postituse, kus ma jõudsin järeldusele, et enesearmastus on tegelikult ikka tõesti nii tähtis ja ilma selleta polegi võimalik endaga rahu sõlmida. Tolles postituses suutsin üles loetleda omadused oma välimuse juures, mille üle ma rõõmustada saan. Sinna kuulus naeratus ja juuksed ja piht ja isegi tagumik.

Sel nädalal mõtlesin ma ka sellele, et miks pole mul ometi õnnestunud viimasest 5 üleliigsest kilost lahti saada? Miks olen ma juba umbes aasta otsa samas kaalus?

Vahemärkus: Olen küll samas kaalus (vist), kui eelmine suvi, aga minu meelest on mu vorm parem, kui aasta tagasi. Mingi lihas on mul ikkagi olemas. 

Vastus eelnevatele küsimustele on väga lihtne – ma ei taha jäätisele (ja šokolaadile) ei öelda! Viimane magusavaba nädal viis mu JÄLLE liigsele söömisele. Mida rohkem ma end keelan, seda rohkem ma süüa tahan. Mida rohkem ma kaalule mõtlesin, seda kindlam oli tõsiasi, et see ei langenud. Kõik ikka ja endiselt peas kinni.

Ja mis need 5 lisakilo siis õigupoolest on? Jah, mul ei ole sixpacki, aga mul ei rippu pekk üle püksiääre. Jah, mul ei ole kivikõva bubblebutti, aga mul on .. ümar tagumik, mis väriseb, aga on .. tagumik. Saate aru, mida ma mõtlen?

Jah, ma tahaksin trenni osas tublim olla, aga viimased nädalad tööl + vahepealne tõbisus viisid rajalt ära. Ja mis siis, ega trenn eest ei jookse. Saatuse tahtel õnnestus mul juulikuuks võita 30-päevane treeningpääse spordiklubisse. Küll ma siis trenni kütan.

Sest tegelikult ei ole mul ju praegu ka midagi viga? Praegu söön ma täpselt siis ja täpselt seda, mida hing parasjagu ihkab. Ja teate, kaal seisab vapralt sama koha peal.

Ma muidugi imetlen neid, kes suudavad täpselt kinni pidada toitumiskavadest ja kes ahvatlustele alla ei vannu. Minu suurim respekt! Aga mina tean, et selline “eluviis”, kus pidevalt oma söögikordadele ja nende planeerimisele mõtlema pean, ei vii mind mitte kuskile. Läbi proovitud ja läbi kukutud.

Reisini on nädalake jäänud ja ma luban, et lasen endast rannas bikiinides pilte teha. Olgu see vorm siis sel hetkel milline tahes. Ja ma olen kindel, et minu bikiinikeha peale nüüd keegi ikkagi ära ei minesta.

Sain siin mõni nädal tagasi aru ka sellest, et mida enesekindlam ise olla ja end ka eneskindlalt näidata, seda atraktiivsem sa ka teistele paistad.

Üllatun isegi, et need sõnad siia kirja said. Aga ma päriselt arvan ja tunnen nii. Mu mõtted võtab väga hästi kokku see pilt:

d9fa7587fe0d802055aca2c143101fe8

PS! Ma lihtsalt täpsustan, et ega ma nüüd 24/7 ka rämpsu ei söö. Ma lihtsalt ei mõtle enam igale ampsule. :)

PSS! Tegelikult pooldan ma ikkagi tervislikku toitumist ja trenn/liikumine võiks iga inimesega kaasas käia. Minu mõte on see, et liigne enese piiramine ja ülemõtlemine võivad tuua hoopis vastupidise tulemuse, sain seda omal nahal tunda. 

Ja kõige lõppu kaks bikiinipilti minust aastast 2014. Siis kaalusin 3 kilo rohkem kui praegu. 

Andke aga teada, mis mõtteid teis see postitus tekitas. Pani kukalt kratsima või nõustute minuga?

Laura