(Kasutamata) võimalustest

Saate aru jah, et pool septembrit ongi juba läbi. Jõhker, millise tempoga aeg käest lendab.

Heietasin neljapäeval oma facebooki lehel veidi ja tundsin, et mul on palju rohkem öelda, kui seal mõne reaga kokku võtsin.

Ma olen korra sarnast teemat puudutanud. Lugeda saab seda SIIT. Kirjutasin siis eneseusu puudumisest ja hirmust eksida ning sellest, kuidas need minu tegemisi mõjutavad. Kuidas ma olen võimalusi käest lasknud, sest ma kardan.

Ma olen praegu oma elus sellise koha peal, kus mulle on antud võimalus oma unistuste ja eesmärkide elluviimiseks. Ometi tunnen, et asjad ei lähe üldse nii nagu peaks. Miks? Sest ma endiselt kardan, sean omale ise mingeid kummalisi piiranguid ega suuda neist üle vaadata. See on keeruline teema, sest ma tegelikult tean, et saaksin hakkama küll. Ma tean, et ma oskan seda, mida ma teha tahan. Aga sammud jäävad ikka astumata.

Nädal tagasi pidin ma kirjutama ühe kirja. (Tegelikult juba palju varem.) See võttis minult nii palju julgust, sest ma nii kohutavalt kartsin vastust, et tundus lihtsam kirjutamata jätta. Tundus mõistlik, et kui ma ei kirjuta, ei saa ma ka pettumuse osaliseks, kui vastus pole see, mida ma ootan. Aga miks ma eeldasin, et vastus tuleb negatiivne? Sest ma oma peas olin selle välja mõelnud. Igatahes võtsin ma meili lahti, kirjutasin kirja ära, lasin Jandril SEND vajutada ja hakkasin nutma. Vot nii suur pingutus oli minu jaoks ühe kirja saatmine.

Mis te arvate, mis ma vastuseks sain? Muidugi oli tegemist positiivse vastusega. Miks ma ometi varem ei kirjutanud, mõtlesin kohe.

Ja niimoodi ma siis olengi aeg-ajalt üks suur hunnik õnnetust. Püüan endale küll meelde tuletada, et olen peagi 25-aastane ja võiks juba nagu täiskasvanud olla. Ometi ei suuda hirmust üle olla ja jätan asjad pooleli või üldse alustamata.

Laura sportlik sessioon_veeb-28

Foto: Maike Tubin

Ma tean, kuhu ma oma elus jõuda tahan. Ma tean, milline on minu unistuste töö ja ma tean isegi seda, mida ma selle saavutamiseks tegema pean. AGA.. ma viivitan nende sammudega, ma leian endale vabandusi ja poen peitu, sest ma kardan. Vahel ajab lausa naerma. Ütlen küll, et kardan eksida, aga tundub, et ma kardan vahepeal hoopis õnnestuda. Jättes võimalustest kinni haaramata, jään ilma ka võimalusest edasi jõuda, hakkama saada ja edukas olla. Eee.. saite aru, mis ma mõtlesin?

Unistused ja eesmärgid on üldse ühed kummalised “asjad”. Mulle meeldib unistada ja mulle tegelikult meeldib eesmärke seada. Aga ma olen väga kehv plaanide tegija ja neist kinni pidaja. Ma olen kärsitu ja mul on raske tulemusi oodata. Ilmselt on asi ka selles, et sean kohe alguses liialt suured eesmärgid ja siis tundubki kõik nii kättesaamatu ja kaugel. Unistustega samamoodi – need oleks justkui liiga suured ja seetõttu jäävad märkamata need väikesed asjad, mis juba täide on läinud.

Mul on olemas lausa unistuste raamat (tsau, Liise). Peakski selle uuesti ette võtma. Unistuste kirja panemisel on hästi oluline olla täpne. Ma hakkasin praegu mõtlema, et mul on seal raamatus kirjas, et “olen treener”. Tundub lihtne ja konkreetne. Samas.. ma praegu mõtlen, et kas see unistus on täide läinud? Ma ei ole ametlikult ühegi spordiklubi treener ega saa ametlikult treenerina palka. Ometi annan ma trenne? Olen siis treener või ei? Ma ise end veel treenerina ei defineeriks, Jander arvab vastupidi. Võta siis näpust..

Aaaah, mu jutt läheb nii lappama. :D

Ma ei oskagi kokku võtta oma juttu. Ma lihtsalt tahan öelda, et olge julged, pistke nina igast aknast-uksest sisse ning kasutage kõiki võimalusi, mis teile antakse. Seadke omale eesmärke ja unistage, kuid olge nende kirja panemisel hästi täpsed. Ärge unustage ennast kiitmast ja endasse uskumast. Ma püüan sama teha, tasa ja targu. :)

See eelmisel nädalal kirjutatud kiri ja neljapäevane NTC trenn (jah, üks trenn võib anda niiii palju kindlust ja usku juurde) andsid mulle igatahes mingit uut hingamist, uut tahtmist ja noh.. ükskord peavad asjad ju õiges suunas liikuma hakkama ka. Tahaks loota, et pigem varem kui hiljem. ;)

Kui see postitus teis mingeid mõtteid tekitas, või kui keegi end ära tundis, siis kirjutage mulle. Ma loen alati hea meelega teie kogemusi ja mõtteid.

Meie lähme homme aga Saaremaale puhkama, võtame aja maha ja tähistame oma esimest tähtpäeva.

Tegelikult tahan ma siia lõppu veel kord SEDA POSTITUST jagada. Need loetletud põhjused on suuresti aluseks, miks mul eneseusk ja -kindlus ühel hetkel kadus. Ärge teie nii tehke!

Laura sportlik sessioon_veeb-75

Foto: Maike Tubin

Laura



NEW YORK CITY 3. OSA

Ma olen ikka kohutavalt halb reisipostituste kirjutamises. Videost ei hakka üldse rääkimagi. Vaatasime paar nädalat tagasi kõik klipid läbi ja materjali on kokku 3 tundi!! Saate ju aru, miks on nii raske sellega alustada. Tundub mission impossible sealt mingi lühifilm kokku saada. :D Aga ma püüan nüüd vähemalt postitustega ühele poole saada. Sellest, kuidas meil kojutulek läks, kuidas me lennujaamas lõksus olime ja lõpuks esimeses klassi lennata saime, teen täitsa eraldi postituse ja video – kunagi! :D Sest see lugu väärib eraldi tähelepanu, hihii.

Eelmisi postitusi saab lugeda SIIT ja SIIT. Jätkan aga sealt kus pooleli jäin.

Käes oli laupäev. Kuna ilm oli pilvine ja ka suht udune, otsustasime lihtsalt linna peale jalutama minna. Eesmärk oli ära näha Kleinfeld ja Flatiron Building. Kleinfeld on see koht, kus TLC sarja “Say yes to the dress” filmitakse. Ma olin rahul juba sellega, et me seda maja nägime, aga Jander ikka utsitas nii palju takka, et astusime sisse ka sinna. Keegi ei vaadanud imelikult, ilmselt ollakse harjunud, et turistid seal uudistamas käivad. Nii palju sain aru, et koht on päriselt palju väiksem, kui telekast paistab. Paari telekast tuttavat nägu nägin ka.

Jalutades nägime üht tänavaturgu, kus oleks tahtnud täiega uudistada, aga vihma hakkas sadama. Ja mitte lihtsalt sadama vaid ikka väga hullult sadama. Alguses otsisime varju poodidest, aga siis tahtsime ikka edasi liikuda. Kuna Flatiron Building oli sel hetkel meile nii lähedal, siis trotsisime vihma ja käisime vaatasime selle ikka üle. Kuidagi saime varju all pildid ka tehtud. Ütleme nii, et me olime koju tagasi jõudes läbimärjad, aga samas oli nii pagana naljakas ka. :D Tellisime hotelli Domino pitsat, vaatasime Family Feud’i ja nautisime puhkust.

Õhtul, kui suurem vihm oli järgi jäänud, läksime ikka veel linna peale. Jalutasime mööda High Line’i, mis on vanadele raudteerööbastele rajatud rada. Minu meelest mõnus koht lihtsalt jalutamiseks.

Otsustasime ka öise Times Square’i üle vaadata. Ma olin seal varem käinud ja seekord oli see koht mulle veel vastumeelsem. Rahvast oli niiii palju, et liikumine oli suht võimatu. Tuli kümne küünega oma asjadest kinni hoida. Viimasel ajal on mul üldse raske rahvarohketes kohtades olla ja sel hetkel seal tundsin ka, kuidas ikka päris halb oli. Tegime kohustuslikud pildid ära ja põgenesime kõrvaltänavasse, kus juba palju rahulikum oli.

Edasi otsisime mõnd roof top bar’i, kus kokteili juua ja natuke rõumäänsi teha. Leidsime ühe hotelli katusel oleva koha, kuid ilm oli nii pilves, et välja reklaamitud Empire’i vaadet polnud lihtsalt näha, kõik oli udu sees. Kokteil maksis 16 dollarit, röövimine! Istusime pärast hoopis natuke aega Bryant pargis, jalutasime läbi Grand Central Terminali ja sõitsime Uberiga koju.

Tundub, et laupäev oligi üks tihedamaid päevi reisi jooksul.

Pühapäeval otsustasime kauem magada. Ilus ilm tähendas otseloomulikult Central Parki avastamist. Tegelt oli ikka hirmus palav ilm, nii et jäätis ja veepudel oli hädavajalik. Õnneks on pargis need lahedad “veekraanid”, kus pudelit kogu aeg tasuta täita sai.

Enne parki minemist oli mul ju  muidugi üles märgitud, mida ma kindlasti näha tahan. Neist põhiline oli Alice Imedemaal kuju. Park on väga suur ja me käisime läbi üsna suure osa sellest. Aga ma soovitan enne üle vaadata, et mis kohad kindlasti huvi pakuvad, nii on lihtsam orienteeruda ja ringi liikuda.

Kõndida saime sel päeval ikka väga korralikult. Jalutasime üle Brooklyn Bridge’i ja sealt koju tagasi. Meie jalutasime üle silla Manhattanilt Brooklyni poole, aga ma soovitan teistpidi kõndida. Nii on silme ees kogu aeg Manhattani skyline ja vaade on ilusam.

Esmaspäev oli täiesti rahulik päev. Shoppasime natuke, ühel hetkel hakkas täiega vihma sadama ja nii me vist suure osa päevast maha lebotasimegi.

Teisipäeval otsustasime aga vara ärgata, et Vabaduse sammast vaatama minna. Kui meil esialgu oli plaan ikka sinna saarele minna ja lähedalt kuju üle tsekkida, siis lõpuks me ikkagi loobusime sellest mõttest. Valisime hoopis tasuta praami, mis sõidab sambast mööda Staten Island’ile. Seal vahetasime praami ja sõitsime Manhattanile tagasi. Kui keegi aga tahab kuju lähedalt vaadata ja ka näiteks sinna sisse saada, tuleb piletid broneerida mitu kuud ette.

IMG_8130

Pärast jalutasime veel veidi ringi, vaatasime üle ka päevase Times Square’i, kus oli sel ajal veidi vähem rahvast. Külastasime ka Carlo’s Bake Shopi, sõime kaks kallist saiakest ja liikusime koju tagasi.

IMG_8163

Viimasel päeval otsustasime Coney Islandile sõita, rannas päikest võtta ja täitsa niisama olla. Kahjuks läks ilm ikkagi üsna ruttu pilve, olime puhkusest ka väsinud, nii et üsna pea olime jälle hotellis. Õhtul käisime veel viimaseid sisseoste tegemas, pakkisime kohvreid ja olime sajaga valmis koju minema.

AGA.. me ei olnud valmis selleks, mis lennujaamas saama hakkab. Sellest juba eraldi postitusest. See siin läks juba nagunii nii pikaks, et ma ei kujuta ette, kes selle läbi lugeda viitsis. Respekt! :D Aga nüüd on vähemalt kirjas ja enda jaoks ka reis üles dokumenteeritud.

Muide, nagu te märkasite, siis Empire State Buildingu otsa me ei läinudki. Neil päevil, kui alguses plaanisime, oli pilves ilm ja poleks midagi näha olnud. Reisi lõpu poole oli mul juba suht keeruline rahvarohketes kohtades olla, mistõttu tundus järjekordne järjekorras passimine, asjade kontroll jms  hirmus tegevus ja seega jätsime minemata.

Jäime reisiga rahule ja tahaksime juba väga jälle kuskile minna, aga peame nüüd natuke pausi pidama. Aga reisipisik on meis mõlemas korralikult sees, nii et kindlasti võtame uusi seiklusi ette. :)

Laura

8 viisi, kuidas kaalust alla võtta*

Ei, sa ei leia siit imenippe, kuidas kiiresti alla võtta, sest sellist asja pole olemas. Imenippe pole olemas. Kuid ma tahan sind aidata! Palun loe positus lõpuni! Mõtle, kuidas see sind tundma paneb.

Aga alustame siis!

1. VÕRDLE END KÕIGIGA! – Scrollid Instagramis ja sinu feedi jõuavad kõik need sixpack’i ja bubble buttiga tüdrukud, kelle keha sa endale ihaldad. Jaa, vaata neid pilte! Kurvasta, sest sa ei saa mitte kunagi selliseks! Näed spordiklubis naisi suuri raskusi tõstmas, rinnahoidja katab vaevalt vajaliku piirkonna ja sina möllad seal kõrval pisikeste kahekiloste hantlitega. Sa oled nõrk, mõttetu! Rabele palju tahad, sa ei saa kunagi nii tugevaks!

2. MÕTLE KOGU AEG TOIDULE! – Mida sa hommikuks sööd, kas selles on ikka makrod paigas? Ära unusta, et hommikusöögi ajal oleks juba mõistlik hakata vahepalade peale mõtlema. Lõunaks olgu ikka toit karbiga kaasas, pastast võid und näha. Kana ja tatar, salat kõrvale ja imeline maitseelamus on ju olemas. Õhtul ära üle pinguta, kindlasti söö vähe!! Sa tulid ju just trennist, sa ei TOHI süüa enam, mis kasu sellest trennist muidu oli. Aaa.. õhtu juba käes, oled ikka juba homse menüü peale mõtlema hakanud! TOIT ON ELU!

3. PIITSUTA END SELLE VALE AMPSU EEST! – Sõid kommi jah, kooki ka otsa? Nüüd kütad jõusaalis lisaks kaks tundi. Peaksid end lausa vihkama, rõve oled! Nii ei saa ju alla võtta. See banaan oli ka kindlasti üleliigne. Liiga palju süsivesikuid. Mõtled ka üldse? Tahad sixpacki või ei taha? Unusta ära kõik “hea”! Sulle ei ole ette nähtud. Tahad ilus olla – söö tervislikult! Ema tehtud õunakook ei ole tervislik!

4. KAALU END IGA PÄEV! – veel parem, mitu korda päevas! Jäta see number omale hästi meelde! Lase sellel oma päeva mõjutada. Oled juurde võtnud – paras, ei ole vaja siis puuviljadega liialdada! Peadki terve päeva õnnetu olema, ise oled ju süüdi, järelikult ei pinguta piisavalt. Just see number näitab sinu edu, sinu vormi! Pole tähtis, kuidas sa end peeglisse vaadates tunned või mida pildid/mõõdulint näitab. NUMBER ON PÕHILINE!

5. VIHKA OMA KEHA! – Sa oled ju paks! Mitte midagi pole sinus ilusat. Igalpool vohab pekk, tselluliit, kortsud, veenilaiendid, venitusarmid. Tahad jätkan? Sa oled kole! Ime, et sa üldse julged inimeste seas ringi käia. Seelikud ja kleidid unusta ära, eks! Need pole sulle. Vaata ennast! PAKS OLED! Oled 20 kilo alla võtnud? No ja siis, ikka oled paks! Alati oled paks! Jäädki paksuks, vahet pole palju alla võtad.

6. ÄRA PUHKA! – Ei taha täna trenni minna? Mismõttes? Sa oled sel nädalal ainult 6 korda trennis käinud. Puhkamine on nõrkadele. Tahad tugevaks saada või ei? Siis rassi, higista ja ära virise! Milleks kehal puhkust vaja üldse. Mida rohkem trenni teed, seda rohkem kaloreid kulutad ja seda rohkem alla võtad. Kirstus aega puhata küll.

7. JÄLGI KINDLASTI TOITUMISKAVA! – Ega sa oma peaga ei suuda nagunii midagi normaalset välja mõelda. Aja aga näpuga järge ja nii saad tulemused ka. Ei ole mingit isetegevust vaja, keha ka ära kuula. Teised teavad täpselt, mida sa sööma pead. Kõike on vaja grammi pealt jälgida. Köögis peab olema kaal. Iga suutäis ja gramm on tähtis. Mäletad ju – TOIT ON ELU. IGA GRAMM LOEB!

8. TUJUTSE IGA PÄEV JA KAOTA SÕPRU! – Sul ei ole sõprade jaoks aega. Nad tahavad su kuskile välja sööma viia ja siis sööd sa mingit jura ja põmm, oled endiselt üks räme vaal ja paksmagu. Sul on vaja trenni teha! Hobid ja sõbrad takistavad sinu eesmärke. Ole kogu aeg pahas tujus, nähva oma inimestele, küll nad su siis rahule jätavad. Saadki rahulikult trenni teha ja toidu peale mõelda.

Nii lihtne see ongi! Lase käia!


Tegemist on ilmselgete liialdustega ega puuduta kedagi isiklikult. Küll aga olen mina ise kõik need punktid oma teekonnal läbi käinud ja seetõttu oma tervisele (lisaks füüsilisele tervisele on vaimne pool väga tähtis) korralikult liiga teinud. Ehk aitab see kirjatükk kedagi teist ja hoiab ära need mustad augud, milles mina sipelnud olen.

*Ilmselgelt ei taha ma, et keegi sel viisil kaalu langetaks! Kirjeldatud punktid on äärmused, millesse laskudes ma endale väga hullult liiga tegin ja millest üle saamine võtab paganama palju aega. Ära ole nagu mina!

Tunnistan, et pealkiri on meelega just selline – kes ei tahaks siis teada, kuidas kaalust alla võtta. Aga ma päriselt-päriselt loodan, et minu kogemus päästab mõne teise sarnasest olukorrast.

Laura sportlik sessioon_veeb-60

Laura – sain 90 kilo pealt alla, aga mis hinnaga?
Foto: Maike Tubin

Esimest korda Mybeat’is ehk minu uus lemmik

Uuh, mu keha pole veel korralikult maha jahtunudki, aga juba tahstin kirjutama tulla.

Käisin täna esimest korda MyBeat’i trennis. MyFitnessi koduleht kirjeldab trenni niiviisi:

MyFitness kontseptsioon treening, milles kasutatakse trummipulkasid. Tunne ennast rockstaarina! Treeningus arendad koordinatsiooni ja vastupidavust hea muusika saatel. Treeningvahendina kasutatakse trummipulkasid rütmi löömiseks.

No ma tundsin end küll tõesti nagu rokkar! Kogu energia sai pulkadega välja elada ja keha tuli kõigega kaasa. Täiega mõnus tunne oli pulki vastu maad/matti jõuga rütmi saatel lüüa. Ja üldse olin ma nii kõva mutt, et otsustasin kätekõverdused päkkadel teha. Voh, mida üks hea trenn teha võib.

Mulle kohe väga-väga-väga-väga meeldis! Ma pole ammu trennist sellist emotsiooni saanud ja mu meelest peabki üks trenn kuhjaga just neid õnnehormoone andma. Isegi siis, kui keha on kutu, on ikka nii kuradima hea olla! Ma helistasin põhimõtteliselt kohe peale trenni Jandrile, et talle ka KOHE öelda, kui lahe trenn oli!

Ma leidsin kindlasti omale uue lemmiku!

Treener (tsau Karoliina) hoiatas, et kaks päeva on seljalihased valusad. Well, mul annavad juba praegu tunda. :D Ma ei tea, mis ma homme-ülehomme teen, jalad ilmselt annavad ka märku, et päris rets oli.

Ma tegelikult tahakski treenerit ka siinkohal kiita. Trenn on mega kiire, lood väga tempokad ja koreograafia mu meelest suht keeruline. Just juhendamiseks keeruline. Trenni mõttes sobib see minu arvates kõigile – jõuab aru saada küll, mida tegema peab. Pluss noh, Karoliina rokkis ise seal saali ees ka ikka sajaga! Nii kift oli!

Ja kui mul tavalisel kardiotrennidega on selline so-so suhe, siis see on just see õige. Ei teki kordagi suremise tunnet, aga samas oled kogu aeg mõnusas hoos.

Nii et kes uue trennihooaja alguses omale mõnd lahedat trenni otsib, siis MyFitness ja MyBeat it is!

beat_770x300

Pilt pärit SIIT (link).

Laura

Toimekas september

Esimest korda kirjutan postitust telefonist. Istun nimelt juuksuritoolis värv peas ja midagi targemat ma endale meelelahutuseks otsida ei viitsi. Instagram ja Facebook on läbi scrollitud juba.

September on üsna sarnane jaanuarile. Uued algused, lubadused, väljakutsed ja muu selline. Spordiklubid on jälle inimesi täis ja linnapildis valitseb üleüldine töövaib.

Sel aastal ma kooli minema ei pidanud – ei õpetaja ega õpilasena. Küll aga käisin tervitasin oma juntsusid (nii nagu neile juunis lubasin, aga ei olnud ühtegi juntsut enam, täitsa suured inimesed), kallistasin endiseid töökaaslasi ja õnnitlesin kaht värsket koolilast. Kummaline oli seal aktusel olla. Mingi värin oli sees, veidi lausa nukker. Aga oma tehtud otsuses olen endiselt kindel.

September tõotab aga siiski üsna tegus tulema.

-Näiteks ootavad ees mitmed sünnipäevad. Neist kõige tähtsam ilmselgelt vennatütre oma, kes juba terve aasta meile rõõmu valmistanud on ja kes oma naeratusega alati hea tuju tekitab.

-Põnevad fotoshootid (parem oleks öelda ikka pildistamised, eks?), mida ma ei jõua ära oodata.

-Blogi uuenduskuur saab loodetavasti septembris tehtud ja valmis. Lisaks tahan ma natuke end ka videote tegemisele pühendada. Loodetavasti õnnestub.

21298853_1876985322313329_480998302_o

Eile püüdsin videot teha, mitte midagi ei tulnud välja. A selfitama pidi ikka. #veitspiinlik

-Meil täitub üks äraütlemata vinge koosolemise aasta Jandriga, mida Saaremaale spaasse tähistame lähme. Jandril on terve nädal puhkust ja selle aja jooksul tahaks kodus ühe seina ka ümber teha.

-Kui väga hästi läheb, jõuame ehk Ikeasse ka minna. Ma tahan sealt nii palju asju meile koju. Saaks ehk elamise juba seda nägu, et saaks teile ka näidata.

-Septembri lõpu poole algab koolitus, mida ma nii kaua oodanud olen. Alustan rühmatreenerite baaskoolitusega.

Reebok Fitness festival on ees, mida ma seekord kavatsen ilmselt täies ulatuses nautida.

-Kindlasti loodan, et saan võimalusi trennisaalis rahva ette astumiseks.

-Lisaks otsustasime me Jandriga #septembriseijoo väljakutse vastu võtta. Me pole kumbki väga suured alko tarbijad ja mulle piisab juba poolest pokaalist veinist, et jalad surisema hakkaks. Seetõttu ei saa see meile ilmselt väga raske ülesanne olema, kuid oma toetust alkovaba(ma)le elule tahame siiski näidata.

Nii et üks täitsa põnev kuu tõotab tulla.

21298657_1876993088979219_945343630_o

Postituse lõpetasin kodus. Ma olen oma blondi peaga ikka nii mõnusalt harjunud ja kohe väga meeldib.

Loodan, et teil on olnud üks mõnus päev ja september toob palju ägedaid toimetusi ja uusi väljakutseid.

Olge tublid!
Laura