Sunniviisiliselt trenni

Ma ei valeta, kui ütlen, et sügismasendus on mu enda rüppe haaranud ja hirmus raske on praegu toimetada. Olen kogu aeg uimane ja väsinud ning hea meelega veedaksin kogu vaba aja ainult teki all.

Ometi ei ole selline magan-söön-magan eluviis kuidagipidi võimalik ja tuleb end vähemalt tööle vedada. Peale tööd olen alati veel rohkem läbi ja siis algab alles tõeline võitlus iseendaga.

Mul on endiselt hirmus hea meel, et Spartasse võrkpalli läksin, sest mulle tõesti väga-väga meeldib seal. Täna oleks ma aga peaaegu minemata jätnud. Tulin umbes 14 paiku töölt, tegin süüa, sõin ja jäin diivanile magama. Panin omale ka äratuse, et trenni päris maha ei magaks. Kui äratus u 45-minuti pärast helises, oli rammestus veel hullem. No absoluutselt ei suutnud end üles ajada. Põlved on mul ka hellad praegu, eile lõi vahepeal mingi eriti hullu valu sisse. Seega hakkasin vabandusi otsima – põlved valutavad, ma olen väsinud, ma peaks tööd tegema, ma peaks BP kava selgeks õppima. Ja ma olingi viimase minutini diivanil.

Siis saatsin vabandused kukele, mõtlesin, kui lõbus ja mõnus trennis on ja kui hea enesetunne peale trenni on, panin end turbokiirusel valmis ja läksin!

No ja trennis oligi ülimõnus! Praegu olen küll diivanil lebos, aga see väsimus on hoopis teine. See on selline rahulolev väsimus – ma liigutasin ennast ja tegin enda heaks midagi! Yay!

Jätke siis meelde, et vabanduste otsimine võib küll hirmus kerge olla, kuid rahulolu peale trenni on sada korda parem! 

Vahel peabki end korralikult tagant sundima, et tulemusteni jõuaks.

Olen tasapisi söömisega ka järje peal. Väikesed võidud iga päev – tegin täna lõunaks korraliku söögi, mitte ei nokkinud suvalisi asju nagu viimasel ajal tihti juhtus. Peale trenni samuti korralik söök. :)

Minu juhendatavad trennid esmaspäeviti lähevad ka täitsa mõnusasti. Nädalavahetusel lähen koolitan end ja loodan siis veel lahedamaid trenne teha. ;)

Ma tean, et olen oma kaootilise blogimisega ilmselt üsna palju lugejaid kaotanud, aga mul on hea meel, kui keegigi siit midagi leiab ja mulle kaasa elab.

Laura

PS! Käimas on mu sünnipäevanädal! Esimese kingituse sain juba eile kätte. Sain omale Nutribulleti, mida ma juba nii kaua nillinud oled. Tähelepanelik kaaslane mul, I must say. 

PSS! Kes loeb kokku, mitu korda ma selles postituses sõna “trenn” kasutasin? :D Wayyyy tooo much. :D



Parim trenn

No mina ei tea, kuhu see aeg kaob. Iga päev mõtlen blogisse kirjutama tulla, aga lõpuks olen juba voodis, et uuele päevale vastu minna.

Tegelikult mul ju nii palju trenni ja toitumise osas kirjutada polegi. Ma ei tea, kas te tahaksite igapäevaseid postitusi lugeda? Selliseid tavalisi – käisin seal, tegin seda – stiilis postitus?

Aga täna tahtsin ma küll kindlast asjast rääkima tulla.

Ma nimelt käisin eile esimest korda Spartas võrkpalli mängimas. Olen oma võrkpalli armastusest vist juba piisavalt rääkinud ja kui Gerda mulle teatas, et ka Spartas seda mängida on võimalik, pidin ma ometi seda kohe proovima minema.

Endale omaselt võttis mul sinna minek kaks nädalt aega, sest ma lihtsalt .. kartsin. :D Sest äkki ma pole piisavalt hea, äkki ma ei oska midagi, äkki seal on nii profid koos ja blabla. Ühesõnaga, tavaline ülemõtleja Laura.

Eile sain igatahes hirmust üle ja läksin kohale. Treener tuli kohe tervitama, uuris natuke mu tausta ja trenn hakkas peale. OO-MM-GG, see oli parim trenn üldseeeee! Soojendus oli rets, harjutused kiired ja korralikult arendavad ja nii paganama suurt naudingut pakkuvad. Ma nautisin kogu seda 1,5 tundi ja tundsin end nii hästi.

Lisaks sain ma nii mitu korda kiita, et ma vist sain aru, et ma päris koba polegi. Isegi ründelööke lõin ja need tulid välja. Ahjaa, enamus seltskonnast olidki mehed, üks tüdruk peale minu. Sain ühelt tüübilt veel mitu trennikutset ja anti ikka mõista, et hirmus tore oleks, kui ka järgmisel nädalal kohal oleksin.

Ainuke kurb asi on see, et kevadel saadud õlavigastus annab endast päris korralikult märku. Sain eile küll korralikke serve lüüa, kuid täna on õlg jälle päris valus. :/

Mu trennipäev eile sellega muidugi ei lõppenud. Saime Gerdaga kokku ja käisime ühes eriti karmis intervalltrennis, milles ma küll üsna palju viilisin, sest ma olin lihtsalt niiiiii läbi, aga mis sellegipoolest hirmus lahe oli. Enam ma kahte nii intensiivset trenni kindlasti järjest ei tee, mu vaene keha sai ikka väga korraliku koormuse. Täna oligi selle eest puhkepäev.

Kui nüüd ainult toitumise korda saaks. Mul on viimastel nädalatel kõht kohe eriti korrast ära. Vastikult paistes tunne on ja noh.. paks on olla. Ma ei teagi, mida teha..

Aga-aga, igasugused muud toredad trenniga seotud asjad on toimumas. Wiii!

Olge tublid!
Laura

Minu esimene juhendatud trenn

Juba kevadel uurisid mõned mu kolleegid, et ehk tahaksin kord nädalas neile trenni teha. Arvasin, et see oleks päris tore ja andsin oma jah-sõna.

Nüüd sügisel oleks pidanud kohe alustama, aga ma mitte ei saanud ennast käima. Eks suuresti jäi asi ka julguse taha ja niimoodi ma kogu aeg vabandusi leidsin, miks mitte alustada. Lõpuks said mul aga vabandused otsa ja südametunnistus hakkas samuti koputama.

Eile oligi esimene kogunemine ja lisaks minule oli kohal 6 õpetajat. Kolm naist andsid teada, et nad kindlasti tahavad edaspidi tulla, kuid eile neile lihtsalt ei sobinud. Aga 6 oligi täitsa mõnusalt paras. Ma arvan, et u 10 inimest olekski kõige optimaalsem. Nii jõuan ma kõiki jälgida ja on kõigil mõnus end liigutada.

Tegin sellise täiesti basic trenni. Alustasime soojendusega, edasi jalad, käed, selg ja kõht ning lõppu venitused. Enamus harjutusi tegime seeriatena ja igaüks sai omas tempos kaasa teha. Lisaks püüdsin iga harjutuse juures anda erinevad raskusastmed, et kõik saaksid ülesande tehtud ja piisava koormuse kätte.

Minu meelest läks hästi. Tundsin end seal ees lõpuks ikka täitsa mugavalt, juhendamine oli tore ja kuna tegemist on “oma” seltskonnaga, oli kohe eriti chill ja toetav õhkkond.

Tagasiside oli positiivne ja järgmine kord lubati ka kohal olla. Jee! :) Mul on hea meel, et nad mind usaldavad!

Nüüd tahaks selle treeneri asjaga ikka tõsisemalt tegeleda. Uurisin mingeid baaskoolitusi ja no need on ju hirmkallid. Ma ei teagi, kust ja kuidas peale hakata. Aga no ma tõesti tunnen, et ma tahan end sel alal arendada.

Üldse on unistused ja nende täitmine päevakorras. Ma lõpuks olen valmis end kokku võtma ja unistuste nimel vaeva nägema. Siiani olen ma end palju tagasi hoidnud, sest mul on kohutav hirm eksida. Ma kardan, et äkki ma ei saa hakkama, äkki ma põrun ja äkki… ma pole hea. Tegelikult võiks ju vähemalt proovida, mugavustsoonist üks sammuke välja astuda ja PROOVIDA! Nii et tegudele nüüd!

November on käes! Minu sünnipäevakuu! Selle puhul peaks kohe midagi toredat blogisse välja mõtlema. Hihii!

Laura

sher

Head tunded

Ma olen siin viimastel päevadel kohe eriti helges meeleolus ja polegi oma eelmise nädala eesmärkidest kirjutanud. Tegelikult ei taha ma neist praegu ka kirjutada, mul on hoopis teistsugune tuju. Nii palju võin kiirelt öelda, et läks täitsa hästi see eelmine nädal. :)

Üldse on kuidagi hästi hea olla. Käisin laupäeval ühel väikesel üritusel ja sain sealt nii palju inspiratsiooni, et kerge maailma vallutamise tunne on peal. Selline tunne, et kõik on võimalik. Et mina suudan kõike, mis ma ette võtan. Et minu saatus on minu kätes ja et ma päriselt jõuan sinna, kuhu ma soovin.

a2b236dcd5e02b76dee4a5e41d310266

Olen mingitest sundmõtetest lahti lasknud. Toitumise ja trennide osas on neid sundmõtteid kõige rohkem muidugi. Ega ma ei saa öelda, et need täielikult kadunud on, kuid pabistamist on vähem, elu nautimist rohkem. Ja siin kohal ei pea ma silmas kahe suu poolega õgimist, vaid teadlikumat toitumist. Ma olen viimastel nädalatel tegelikult üldse rohkem söögi tegemisele kui sellisele rõhku pannud. Ma olen otsinud uusi retsepte, ma olen katsetanud ja leidnud huvitavaid mõtteid. Ma tahan teha söömises paremaid valikuid, mis ei tähenda, et ma omale šokolaaditükki keelaks. Aga ma lihtsalt tahangi parem olla! Parem naine ka olla, sest üks hea naine võiks ju süüa teha osata, eksole.

Trenne võtan ka hoopis teise suhtumisega. See on mu kehale hea, see on mu meelele hea. Eelmine nädal sundisin end toast välja kõndima, üldse ei tahtnud, paha tuju, ilm kehv ja sada muud vabandust. Aga see jalutuskäik muutis nii palju, mul oli pärast palju parem olla. Ja selliseid häid emotsioone trenn mulle annabki. Ma tean, et kui esimene samm – toast välja saamine – on tehtud, olen ma võitmatu! Jaa, võitmatu! Ma saan kõigega hakkama, kui ma oma hinge sinna panen. Hästi diip, eksole, aga ma tõesti tunnen nii.

maxresdefault

Kõigele muule toredale lisaks, olen ma nüüd valmis oma töökaaslastele antud lubadust täitma – juhendada kord nädalas trenne. Mulle tehti see ettepanek juba kevadel ja üsna mõtlemata olin ma sellega nõus. Ometi pole ma siiani alustanud, sest mul lihtsalt ei olnud seda tunnet. Aga nüüd on! Ma tean, et ma saan hakkama sellega. Täna juba kodus harjutasin ja mõtlesin, mida ja kuidas teha. Nii põnev! Uuel nädalal alustame!

Ühesõnaga – elu on täitsa kaunis. Ma nii väga ootan juba oma sünnipäeva ja jõule ja veebruari..

Natuke on isegi totter olla, selline ülevoolav rõõm minu sees – mis toimub? Heh. :)

Kuidas teil läheb? Ega sügis pole oma halli varjundiga teid kuskile matnud? 

Olge tublid,
Laura