RETSEPT | Roheline võib hea olla?

Mul on teile üks hästi lihtne retsept, et tegelikult on isegi veidi piinlik seda retseptiks nimetada. Kuna ma ise olen väga kehv kokk, siis just sellised kiiresti ja kergelt valmivad toidud mulle sobivad ja ehk on teie seas veel minusuguseid, kel tihti mõtteid napib. Seega jagan ikka!

Kui ma endale seda esimest korda tegin, olin ma kohe väga üllatunud, et see nii hästi ja maitsev välja tuli. Ja kauss oli puhta roheline. Ma söön vabatahtlikult brokkolit ja see maitseb mulle? Say whaaat! :D

Brokkoli-suvikõrvitsa-hakkliha “salat”

Vaja läheb:
-brokolit
-suvikõrvitsat
-hakkliha (mina kasutasin veisehakkliha)
-juustu

20171113_181606

Tükelda brokoli ja pane puljongivette keema. Keeda brokoli veidi pehmemaks, kuid mitte liiga palju. Nii jääb brokoli ka peale ahjuskäiku veidi krõmpsuks ja õisikuid näevad head välja. (Ma tegin seekord vea ja keetsin liiga kaua, pärast oli brokoli liiga pudine.)

Tükelda suvikõrvits ja lase sel natuke aega üksinda ahjus olla. Maitsesta meelepärasega. Mina raputasin persilladet peale.

20171113_182820

Prae hakkliha, maitsesta soola ja pipraga.

20171113_183351

Las peika teeb vahepeal pilti ja uurib, millal söök valmis saab. Vasta – “VARSTI!” :D

20171113_183258

Kui brokoli on pehmemaks keedetud ja hakkliha valmis, võta ahjust suvikõrvits ja vala teised koostisosad ahjuplaadile. Sega läbi ja pane peale juust. Võid kasutada ka riivjuustu, jääb ühtlasem tulemus. Pane kogu kompott ahju ja küpseta umbes 8-10 minutit 180 kraadi juures.

20171113_184245

Serveeri.

20171113_185418

Ja maiusta.

20171113_185850

Jander sõi ka hea meelega ja ütles, et talle täitsa maitses. Ma loodan, et ta ei valetanud. Sellest kogusest piisaski meile kahele, natuke jäi järgi ka. Nagu Jander üks päev teatas, siis meil jääb alati õhtusöögist umbes-täpselt ühe lapse jagu alles. :D

Brokoli asemel võib kasutada ka näiteks lillkapsast. Või üldse mingeid muid köögivilju. Mulle lihtsalt meeldib, kui mõnusalt roheline see kompott tuli. Ma kunagi ei söönud üldse sellist kraami, aga nüüd matsutan mõnuga. Seda, et mulle brokoli meeldima võiks hakata, poleks ma samuti uskunud, aga issver kui hea see on!

Kes järgi proovib?

Mul on paar lihtsat retsepti veel, mida ma püüan teiega jagada. Sellised retseptid, millega ei saa puusse panna, mis on tervislikud, kiiresti valmivad ja maitsvad. Kui teile huvi pakub, püüan neist ka säärased postitused teha.

Mõnsat reedet!

Laura



Mõtetel on suur jõud

See on päris lahe, kui huvitavaid käike elu tegema hakkab, kui oma piire nihutada ja nina mugavustsoonist välja pista.

Mulle kirjutas Instagrami Carolin, kes ütles, et ma ikka endale meenutaksin, kuhu ma jõudnud olen. Alustasin kaalulangetajana ja nüüd leian oma nime spordiklubi tunniplaanist treenerina. Päris lahe värk, või mis?

Lõpuks liiguvad asjad nii nagu tahan. Sellest hetkest, kui oma mõtlemist muutsin, hakkasid uksed vaikselt avanema. Alustasin mõtlemise muutmist sellest, et hakkasin rohkem jah ütlema. See tähendas, et võtsin vastu kutseid üritustele, sain rohkem sõpradega kokku ja lõpetasin üleliigse muretsemise.

Et oma hirmudest lahti saada ja end nii palju sundida, et suudaksin jah öelda, küsisin endalt iga kord – mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? Aga mis on need positiivsed asjad, mis toimuda võivad? Alati sain häid asju rohkem ja mõistsin, et proovima peab, sest muidu ei juhtu üldse midagi.

Asendasin eile BodyPumpi Arigatos ja minu projektiaegne treener Anna pakkus mulle pühapäevaks asendusi. Alguses kõhklesin, aga siis ütlesin jah, sest kuidas muudmoodi ma kogemusi saan ja paremaks muutun. Ja need on sammud, mida ma iseenda heaks teen. Niimoodi tasa ja targu ma unistuste juurde jõuangi. Saan teha seda, mis mulle päriselt meeldib.

Uuel nädalal lähen end aga MyFitnessi näitama, et võimalusel seal ka trenne anda saaks. Esimene mõte oli muidugi see, et ma kardan ja äkki ikka ei läheks. Siis panin end aga kirja ja lähen teen selle asja ära, sest mis minuga ikka juhtuda saab.

Laura_street_veeb-66

Foto: Maike Tubin

Just nii ma iga päev tegutsengi. Ja ma tunnen end suurepäraselt. Ma ei ole enam stressis, ma olen rõõmsam, aktiivsem ja rahulikum. Ma olen kindlasti parem kaaslane Jandrile ja iseennast armastan ka rohkem. Tehtud otsused hakkavad end ära tasuma ja see tekitab minus elevust. Mõnus!

Täna sain tunda aga ka seda, kui kiiresti asjad muutuda võivad. Auto alla jäämine oli liialdamata sentimeetrite küsimus. Värisesin koju jõudes, nutsin ja olin rõõmus, et terveks jäin. Aga see oli nagu klikk, et iga päeva tuleb nautida ja meile antud ajast viimast võtta. Ma tean, et see kõlab väga klišeelikult, aga nii on. Mõtle juba täna, kas sa oled õnnelik? Kas sa teed igapäevaselt midagi, mis sulle rõõmu valmistab? See on tähtis! Just siis saame päriselt elada. Niisama läbi elu voolata oskab vast igaüks, aga päriselt elada – see on juba omaette oskus ja kindlasti valikute küsimus.

See, kuidas me igapäevaselt mõtleme ja endale pep-talki peame, on see, mis meie päevi ja enesetunnet kujundab. Head mõtted toovad häid tulemusi. Tõsijutt! ;)

Ma üldsegi ei tea, kas teile sellised mõtteavaldused meeldivad, aga praegu on selline periood, kus oma tundeid natuke rohkem jagada tahan. Mäletate ju seda masenduses siplevat tüdrukut, kes pidevalt negatiivsest kirjutas. Nüüd on minus aga palju rohkem rõõmu ja ma nii väga tahan seda jagada.

Järgmisena on mul teile varuks aga üks imelihtne retseptipostitus. :)

Järgmise korrani!
Laura

Laura sportlik sessioon_veeb-56

Foto: Maike Tubin

Palju erinevaid mõtteid

Tänane päev on nii mõnusalt alanud, et kohe tuli tahtmine täitsa niisama lobiseda ja erinevaid mõtteid kirja panna.

– Olen sel nädalal neli trenni kirja saanud. Põlvevalu annab järele ja juba kannatab rohkem trennitada. Väljaasted on küll veel pigem no-go, aga aeglased ja rahulikud kükid on tehtavad. Liiga palju hüppeid jms ma ka ei tee. Üks päev tegin jõusaalis jõutõmbeid ja puusatõsteid raskustega ja vot see oli mõnna, ei koormanud põlvi, aga tuhar sai tuld.

– Kolm hommikut järjest käisin NTC-s. See nädal oli Mobility nädal, mis tähendas, et peamiselt pöörati tähelepanu just liikuvusele. Tean, et paljude jaoks ei ole need lemmikud, sest on pigem rahulikumad ja sellist hullu kütmist ehk ei ole. Ma tahan aga öelda, et liikuvuse arendamine on väga oluline, et oma treeningutes parimaid tulemusi saada. Pidage kasvõi seda meeles, et minu põlvehädad on kehva hüppeliigese liikuvuse süü, nii et vigastustest hoidumiseks on oluline oma liigeste liikuvusele tähelepanu pöörata.

02Arig-09-190912

Foto: Priit Grepp

Kaal on küll täiesti teisejärguliseks muutunud ja tunnen end aina paremini oma kehas. Mõni päev vaatan küll, et kõht on liiga ümar (miskipärast mõõdan oma “saledust” alati just kõhu järgi) ja pehme, aga siis mõtlen jälle, et nooo tegelt pole hullu midagi. Six pack mind õnnelikuks ei tee ja lõpuks ometi olen toiduga ka paremaks sõbraks saamas. Söön jälle kolm korralikku toidukorda, aga luban endale ka šokolaadi ja muud head, kui isu on. Nii on elu täitsa stressivaba. 

Oma keha näeme me üldse hoopis teistmoodi kui teised. Mina vaatan oma reisi ja olen tihti kurb, sest mulle tunduvad need nii suured ja see “jõnks” ei luba mul paljusid riideid kanda. Samas olen ma väga mitu korda saanud kommentaare, et just on lahe, et mul on sellised tugevad reied ja naiselik keha. Võta siis kinni, eksole. Nii et ilmselgelt on kõige mõistlikum oma keha just sellisena armastada nagu see on. :)

– Erinevaid “kaalust alla” viise olen samuti palju kriitilisemalt vaatama hakanud. Muidugi kiidan inimesi, kes suudavad maiustustest ja “halvast” toidust eemale hoida, aga tegelikult on mul natukene kurb ka. Kõik need piirangud, mis me endale seame, ei ole ju tervislikud. Tegelikult pole olemas tervislikku ja ebatervislikku või halba ja head toitu. Erinevate toiduainete toiteväärtus on erinev, see kui kauaks ja hästi miski meie kõhtu täidab, on erinev, aga kõik need sildid oleme söögile ise juurde andnud. Minu maailm muutus küll hetkest, kui ma kõik need sildid ära kaotasin. Muidugi ma mõistan, et päev läbi kommi süüa pole tervislik, aga loodetavasti saite mu mõttest aru.

Laura_street_veeb-15

Foto: Maike Tubin

Minu sünnipäevakuu on käes! Suur ja tähtis 25! Tähistan seda seekord veidi teistmoodi ja olen hirmus põnevil.

– Järgmine nädal saan jälle mugavustsoonist välja. Asendan teisipäeva õhtul Arigatos BodyPumpi, veits olen ärevil aga tegelikult ootan väga. Loodetavasti saab järgmisel nädalal uusi samme ka Nike treeneriks saamise suunas teha. :)

Ma olen nii tänulik selle elu eest, mida ma praegu elada saan. Kui hea on öelda, et elan stressivaba elu, et naudin oma tegemisi ja püüan end igapäevaselt arendada. Lõpuks olen julgem ega jäta asju hirmust tegemata. Mõtestan nüüd asjad rohkem lahti ja naudin seda, mis elu pakub. Nüüd saan aru, kui oluline on leida oma kirg ja tegutseda selle nimel. Kui palju paremaks läheb elu, kui silmad säravad ja hommikuti ärgates elevus sees on.

– Täiesti random asi, aga ma sain eile Jyskist talveteemalise voodipesu ja see on niii ilus. Ma juba ootan jõule (kõigepealt muidugi sünnipäeva ja siis saab jõule edasi oodata), sest saame neid esimest korda oma kodus tähistada. Tahaks juba kaunistama hakata, kõik tuledesse panna ja kuuse võiks ka tuppa tuua. :D

23423799_1813848798644260_1455840779_o

Foto: Kairit Pajusalu

Nüüd vist sai küll päris palju erinevaid mõtteid kirja. Mõnusat eesootavat nädalavahetust!

PS! Kui sa veel Lauriita Facebooki sõber ei ole, siis ole hea ja tee seda. Klõpsa siin!

Tsauki,
Laura

Pillivaba elu | Kui raske see on?

Hoiatan juba ette, et tegemist on üsna avameelse postitusega. 

Kunagi juuni lõpus kirjutasin SELLE postituse. See oli hetk, kui otsustasin peaaegu päevapealt pillide võtmise lõpetada. Kõik need kogemused ja arvamused olid minu jaoks piisavaks põhjuseks, et pikale veninud “kohustus” ära lõpetada.

Olin selleks ajaks pille juba u 9 aastat võtnud. Päris pikk aeg, eksole. Kordagi ei mõelnud, et mida see mu kehale teeb ja tegelikult kirjutas arst neid ju väga kergelt välja ka, nii et ma ei näinud neis midagi hullu. Ega mul tegelikult polegi midagi otseselt kurta. Oma suures paisumises tahaksin natuke pille süüdistada, aga eks seal mängisid ka paljud muud tegurid rolli. Sain pille võttes ka kenasti kaalust alla võetud, nii et kaalutõusu ja pillide vahele ma võrdusmärki ei tõmbaks.

Minu jaoks olid pillid mugavad – teadsin täpselt, millal külalisi oodata, päevad olid leebed ja näonahk püsis üsna klaarina, lisaks muidugi kõrge turvalisus raseduse vältimiseks. Ma heaks juhuks mainin ikka korra veel, et ma ei jätnud pillide võtmist sooviga rasedaks jääda, sinna läheb ikka aega veel.

Juuli algusega kadusid pillid mu rahakotist. Olin alguses päris mures, et kaua ja kuidas keha taastumine läheb ja kartsin juba ette, et ilmselt saab üks tüütu teekond olema. Korra veel mõtlesin, et võtaks suvel ikka mugavusest pille edasi ja sügisel lõpetaks, aga kuna otsus oli minu peas juba nii kindel, ei tahtnud ma seda edasi lükata.

Hakkasin kasutama Clue app’i, kust on hea päevi jälgida. Saad sinna märkida, vererohkuse, tujud, isud, valud jm. Praegu vaatan, et esimene sissekanne on mul sinna augusti algusest. Võimalik, et see oligi siis esimene kord, kui peale lõpetamist päevad hakkasid. Ehk et jäid justkui hiljaks. Clue annab sulle ette ka selle, millal järgmised päevad hakkama peaks ja millal on kõige suurem võimalus rasestuda. Mida kauem sa seda kasutad, seda täpsemaks läheb.

Minul taastus normaalne tsükkel põhimõtteliselt kohe. Ainult korra hakkasid arvatust nädal varem, aga muidu on ikka üsna korrapäraselt käinud. Tõsi, naha olukord läks kehvemaks, aga mitte näol vaid hoopis rinnal, mis oli minu jaoks midagi uut. Nüüd on juba tagasi tõmmanud ja näonahk on pekkis ainult päevade ajal. Ehk et ka see mure, et ainult punnilise näoga ringi pean käima, oli asjatu.

Esimesed kaks korda peale pillide lõpetamist olid väga vererohked ja kõht krambitas päris korralikult. Nüüd on pigem selline keskmine värk. Kolme päevaga tõmbab juba tagasi ja siis on veel 2-3 päeva õrna määrimist. See oli alguses muidugi harjumatu, sest pille võttes mul ju põhimõtteliselt polnudki päevi, max 3 päeva õrna määrimist. Ja kõhukrampidega saan ka hakkama, päevade esimese päeva võtan rahulikult, sest siis on kuidagi kehvem olemine ja lasen kehal rohkem puhata, aga edasi saan juba kõigega hakkama.

Tujude ja enesetunde osas ma ei oska midagi kommenteerida. Enda meelest olen ikka sama (emotsionaalne) Laura kes ennegi. Šokolaad maitseb ikka ja päevade ajal tahaks seda veidi rohkem kui muidu.

Mina olen igatahes oma otsusega rahul. See teadmine, et ma ei mürgita enam oma keha on seda veidi suuremat ebamugavust väärt. Lisaks sellele tahaks ma loota, et puhas keha lubab mul kunagi probleemideta lapseootele jääda. Oli see ka üheks suureks põhjuseks, sest eespool mainitud postituse kommentaaridesse just sellesisulisi kogemusi tuli, kuidas naised lapse saamisega vaeva pidid nägema.

Kui sa veel kahtled, kas pillide võtmine lõpetada või võtta, siis mina igatahes omast kogemusest soovitan. Taastumine on kindlasti individuaalne, aga ma tahaks loota, et on teisigi, kel see sama kergelt läheb.

Kui teil on aga veel küsimusi, siis ma igatahes vastan. 

PS! Ma ei hakka lahkama seda, miks pillid kahjulikud on. Mina pole uuringuid teinud, kuid teiste kogemusi lugedes sain aru, et mu kehal pole neid vaja ja targem on neid mitte võtta.

Rõõsa ja rõõmus Laura 

CAT_5053-Edit

Foto: Kairit Pajusalu 

Põlvevalust vabaks ehk esimest korda füsioterapeudi juures

See ei ole üldse tore, kui põlvevalu sind ei istudes ega astudes üksi ei jäta. Pikad ühel kohal istumised on piin ja noh, ega pikka pidu ka kõndides pole. Küsisin nõu nii teilt kui oma tuttavatelt ja läksin erakliinikusse füsioterapeudi juurde.

Panin aja eelmise nädala kolmapäeval ja sain vastuvõtule juba esmaspäeval. Ei tahtnud aega viita perearsti, saatekirjade ja järjekordadega. Tahan ju trenni normaalselt teha jälle!

Mina käisin Steliise Erakliinikus Mihkel Kuresoo juures. Kliinik asub kesklinnas Mardi tänaval ja bussiga oli Kristiine juurest sinna väga mugav kohale minna. Visiiditasu on 40 eurot ja juba etteruttavalt võin öelda, et jäin rahule ja kulutatud raha läks õigesse kohta.

Kurtsin oma mure ära ja ühest esimestest küsimustest oli see, et kas mul on kunagi hüppeliigestega traumasid olnud. Ei ole. Tegime seina ääres hüppeliigesele liikuvuse “testi” ja sellest sai kohe aru, et liikuvus on kehvake.

Edasi sain lauale pikali visata, mõlemad põlved katsuti läbi, väänati ühele ja teisele poole ja siis said hüppeliigesed oma osa. Põlvedes mingit vigastust ei paistnud. Mina sain aru nii, et valu tekib siiski ülekoormusest kuna hüppeliiges ei liigu piisavalt ja põlved saavad seetõttu suurema koormuse kui nad peaks ja sealt ka valud.

Lõpuks näidati mulle kolm harjutust, mida iga päev kolm korda päevas tegema pean ja detsembri alguses lähen uuesti, et vaadata, kas asi on paranenud. Puusaliiges pidi täitsa okei olema, aga natuke pidi ka seal veel paremaks liikuvust saama. Ehk et vajadusel saame edaspidi ka muude kohtadega tegeleda.

Trenni otseselt ära ei keelatud, aga kükkide ja väljaastekükkide asemel soovitati jõutõmbeid, puusatõsteid ja muid harjutusi, mis põlve nii palju ei koorma. Seega peaks ma nüüd natuke rohkem hoopis jõusaalis iseseisvalt treenima, aga NTC Mobility tunnid on ikkagi teemas, sest need ju teatavasti liikuvust just arendavadki.

Kokku kestis visiit u 45 minutit ja tõesti tundsin, et minu mure kuulati ära ja anti parimat võimalikku abi ja soovitusi. Olen nüüd neid harjutusi teinud ja eks ma ise tahaks loota, et need ka päriselt aitavad.

Vot selline kogemus. Kindlasti julgen soovitada. Alguses küll kahtlesin, et ikkagi 40 eurot ja blabla, aga lõppude-lõpuks on see minu tervis ja nende jalgade peal on mul vaja oma elukese lõpuni rõõmsalt kalpsata. Ja nagu ma eespool ütlesin, siis tundsin tõesti, et raha läks õigesse kohta.

See seletab nüüd ära ka, miks ma ei saa sügavaid kükke teha ja miks keha veidi liiga ette kaldub. Ei olegi asi puusades vaid hoopis hüppeliigeses.

Millised on teie kogemused füsioterapeutidega? Olete käinud? Kuidas rahule olete jäänud?

Laura

CAT_5189-Edit

Foto: Kairit Pajusalu