10 fakti minu kohta

Eile oli üks asjalik ja pikk päev, jälle. Loeng, koosolek, lõunauinak, “töövestlus” ja Piretiga mõnus lebo minu juures.

Teisipäevane trenn on nii korraliku jälje jätnud, et mu põlv ajab haavast ikka mingit vedelikku välja ja valusatest lihastest pole mõtet rääkidagi. Täna ma nagunii trenni minna ei saa ja ega ma tea, kas oma katkise põlvega saaksingi korralikult mängida. Uuel nädalal uue hooga.
Täna lähen ma aga hoopis Rakverre Kristinale külla. Suvi oli meie jaoks nii lühike, et ühist aega ei õnnestunudki leida. Päris nukker. Aga pikalt planeeritud kohtumine leiab lõpuks aset. Kuna meil on ilmselt väga tihe graafik, võiks sellest jälle ühe video kokku panna. Meil endal pärast lõbus vaadata ja naerda. Ja võibolla saate teie ka meie üle meiega naerda!
Laupäeva õhtul veeretan end koju, et pühapäeval Tallinna maratonil tööl olla. Väike unistus on järgmine aasta ikka ise ka joosta.
Aga et postitusel mingi väike point ka oleks, mõtlesin kirja panna 10 random fakti enda kohta. Ikka selleks, et te mind paremini tundma õpiks. 🙂
1. Lõpetasin keskkooli kuldmedaliga. – Olin umbes 8-aastane, kui oma vanematele suure suuga lubasin, et lõpetan kooli kuldmedaliga. Selles eas ma ilmselt väga täpselt ei teadnudki, mida see tähendab, aga kuna lubadus sai antud, tuli see ka täide viia. Tegelikult olin ka kuni põhikooli lõpuni ainult viieline õpilane. Tunnistustel polnud kunagi ühtegi nelja.
2. Läbisin juhilubade saamiseks vajalikud eksamid kõik esimese korraga. – Olgu, autokooli sõidueksamil ma hakkasin küll nutma, sest ma olin nii närvis, aga läbi ma sain. 😀 ARK oli täitsa lebo.
3. Mu lemmikloom on hobune. – Lapsena sain ikka hobuse selga üsna tihti ja ühe korra õnnestus korralikult kukkuda ka, aga mulle siiski meeldib. Et kui keegi tahab mulle ratsamatka kinkida või midagi, siis ma olen täitsa nõus. 
4. Mul on seitse aastat vanem vend. – Kui me väiksed olime, oli vend ikka see, kes mulle süüa tegi ja mind kantseldama pidi. Kõikides pahandustes olin alati mina süüdi. Aga kui me juba vanemaks saime ja mul pubekana kuskile vaja minna oli ja vanematelt luba küsisin, toetas vend mind alati ja aitas vanematele pugeda. 
5. Ma ei ole tegelikult suurem asi kokk. – See seostub eelmise punktiga. Mu vend on kokk ja ta tegi mulle alati süüa, sest ta oli ju nii palju vanem. Ei saa ju olla nii, et peres mõlemad lapsed sarnase oskuse saavad. Enne Tartusse kolimist käisin köögist suure kaarega mööda. Nüüd on asi muidugi paranenud õnneks.
6. Ma tegelesin seitse aastat rühmvõimlemisega. – Mul on nii kahju, et kogu mu painduvus on läinud. Võinoh, päris läinud ei ole, aga spagaati ma enam ei saa ja selg on ka pekkis, et silda teha. Üldse sain selle trenniga korralikud traumad. Ometi oli see väga naiselik trenn ja sain sealt korraliku kehahoiaku.
7. Järgmised seitse aastat mängisin võrkpalli. – Kui ma võimlemisega lõpetasin, pidasin aasta trennist pausi. Mingi hetk kutsus üks sõbranna mu võrkpalli trenni kaasa ja lõpuks olin mina see, kes asjaga korralikult tegelema jäi. Treener küsis peale esimest kahte trenni, et kas ma olen kindel, et pole varem mänginud. Leidsin “oma” ala.
8. Minu lapsepõlve unistus oli juuksuriks saada. – Ma ikka päris kaua unistasin juuksurikarjäärist. Ma isegi ei mäleta, millal ma ümber mõtlesin. Hiljem olin ma kindel, et lähen psühholoogiat õppima ja spetsialiseerun lastele. Keskkooli lõpuks olin valinud sotsioloogia ja lõpuks jõudsin hoopis eripedagoogika peale. Kõik kutsesobivus-testid näitasid ka minu õpetaja-jooni.
9. Ma kardan pimedat. – Olgugi, et ma suudan nüüd õhtuti pimedal tänaval kõndida, on mul sees ikka väike värin. Kui võimalik, helistan ma alati kellelegi, et teekond pimedas kiiremini läheks. Alles Tartusse kolides õppisin vaikuses ja pimedas magama jääda. Kodus jäin alati muusika või teleka saatel magama.
10. Ma olen paraplaaniga lennanud ja sukeldumas käinud. – Järgmisena võiks näiteks langevarjuhüppe ära teha. Mulle meeldivad seiklused! 
Olge paid,
Laura.

Lisa kommentaar