l-C3-B5petamine1

2012 – hüvasti!

Ma pole varem sellist kokkuvõtvat postitust teinud. Ma ei tea, kas see teile üldse huvigi pakub, aga ma proovin sellegi poolest. Endal kunagi hiljem hea meenutada.
Võtke teetass kõrvale, sest tegemist on pika postitusega ja kui keegi tõesti viitsib selle lõpuni lugeda, siis on ju täitsa hästi. :)

2012. aasta on olnud kummaline. Mälestusi on oioi kui palju. Mõnda hetke tahaks korrata lõpmatuseni, mõne mälestuse kustutaks hea meelega mälust. Aga iga sündmus sel aastal on mind õpetanud, muutnud ja tegelikult väga palju aidanud. Täna, aasta viimasel päeval, olen ma täiesti uus inimene. Parem, kui varem. Ja selle eest saan ma seda aastat vaid tänada.

Mis on aga need sündmused, mis mind sel aastal kõige rohkem mõjutasid?
Ma küll nummerdan need sündmused, kuid tegemist ei ole tähtsuse järjekorraga vm.

1. Keskkooli lõpp/ eesmärgi täitumine
Ma olin algkoolilaps, kes tegelikult ei teadnud täpselt, mida “kuldmedal” gümnaasiumi lõpetamisel tähendab. Kuid ma andsin lubaduse, iseendale eelkõige: “Lõpetan keskkooli kuldmedaliga!” Ja sel aastal 21.juunil võtsin ma vastu lõputunnistuse koos kuldmedaliga. Te ei kujuta ettegi, mis tunne see oli. Nägin oma vanemate nägusid. Nad olid uhked ja õnnelikud mu üle. Ja see tunne on kirjeldamatu. Ma olen õppinud alati iseendale, ma pole kunagi tundnud survet vanemate või kellegi teise poolt, et ma pean hästi õppima. See on olnud minu enda tahe, kuid see on siiski nii hea tedmine, et vanemad minu saavutuste üle uhked on.

Eesmärgid on mind alati aidanud. Need annavad jõudu, ka siis kui tekib tunne, et saadaks kõik kuu peale. Ja sel aastal täitsin ma oma ühe kauaaegsema unistuse. Ma olen iseenda üle uhke! Nüüd ei jää aga muud üle, kui aga uusi eesmärke püstitada ja pingutada, et ka need kunagi täituksid.

2. Ülikooli sisseastumiskatsed
Paljud mõtlesid, et kui kuldmedal juba käes, siis mis raskus ikka on ülikooli sisse saada. Tegelikult pole asi üldsegi nii lihtne. Tahtsin õppima minna sotsioloogiat. Selleks tuli läbida akadeemiline test, kuid mina seda kahjuks ei läbinud. Seetõttu läks sinna ka minu võimalus õppida midagi, mis tundus mulle ainuõige. Ma nutsin mitu päeva, mulle tundus, et kõik läheb halvasti ja minust ei saagi kunagi asja. Üsna juhuslikult kandideerisin ma ka Tartu ülikooli eripedagoogika õppekavale ja sain sinna probleemideta tasuta kohale. Ma olin segaduses, “kas see ongi minu tulevik?”, kahtlesin. Võtsin koha siiski vastu ning jäin sügist ootama, et teada saada, mis siis tegelikult saama hakkab.

3. Ülikooli algus/ Tartusse kolimine
Siis ta tuli – september. Uus algus. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma ei kartnud. Ma olin hirmul, kõik oli võõras. Kui ma 2. septembri õhtul Tartusse jõudsin, ühika uksest sisse astusin, süda samal ajal saapasääres, ei osanud ma midagi arvata. Mind tervitasid rõõmsad näod. Sain tuttavaks oma toakaaslasega – Angelaga – oh my god, kuidas mul vedas. Juba esimesel õhtul jutustasime poole ööni. Me oleme nii sarnased, samas täiesti erinevad. Aga see klapp, mis meil tekkis on uskumatu. Ma oleks nagu õe saanud omale. Me saame rääkida absoluutselt kõigest, te ei kujuta ettegi, millest kõigest me rääkinud oleme, mingeid tabuteemasid pole. Ma olin jõudnud täpselt sinna, kuhu ma jõudma pidin.

Avaaktus, kohtumine uute kursusekaaslastega. Kõik olid alguses ujedad. Ka mina ei osanud kuidagi olla. Täiesti võõrad näod ja endiselt painas mind kahtluseuss, kas ma ikka olen õiges kohas? Kui olin ära käinud oma esimeses loengus, milleks oli muidugi anatoomia&füsioloogia loeng, mõtlesin, et võtan kohe paberid välja ja jooksen nuttes koju. “Kuhu ma sattunud olen?” mõtlesin endamisi. Aga, eks iga algus on raske, seda enam, et mul ei olnud enam ümber turvavõrku, ma olin üksinda. Peale esimest tutvumisõhtut, kui suutsin kõik nimed ja näod meelde jätta, tekkis tunne, et “appi, ma tean neid inimesi, ma olen neid kusagil näinud.” Ja ma polnud ainuke, kes nii tundis. Aga teate, mis see tegelikult oli? See oli märk – ma olin õiges kohas. Sellest hetkest alates läks kõik ainult ülesmäge. Minu ümber on just need inimesed, kes peavadki minu ellu kuuluma. Ja ma ei vahetaks neid inimesi mitte mingi hinna eest välja. Oma selle aasta kõige raskemal hetkel olid just nemad valmis mulle toeks olema, mind aitama. Linda ja Laura, kes mind sööma sundisid. Anette, kes mu hala kuulas. Julia ja Mari, kellega koos me õppisime, et ma alla ei annaks ja õppimine ei kannataks. Ma olen selle eest elulõpuni tänulik. Ausalt. See tähendas mulle väga palju. Tähendab siiani. Aitäh Teile!

Ahjaa. Mis saab sotsioloogiast? Olin üsna kindel, et võtan sotsioloogia kõrvalerialaks ja teen kaks bakalaureuse kraadi korraga. Aga, ma ei tee seda, sest see pole see, mida ma tahan. Ja nii ongi! Ja kas peale eripedagoogika bakakraadi kätte saamist lähen ma kohe magistrisse? Who knows, aga ilmselt mitte. Ma tean, et teen magistri kindlasti ära, kuid see tee, mida ma arvasin end kogu aeg minevat, tegi minu jaoks kannapöörde. Ma pole kindel, mida ma tegelikult teha tahan. Ja from now on, ei lase ma end kellelgi ka mõjutada. Minu elu, minu otsused.

Õppimismaraton Raatuses
Õppimismaraton
Angela!
Linda!
Laura!
Anette!
Julia!
 

3. Lahkuminek
See oli küll selle aasta suurim raputaja. Samal ajal, kui ma Tartut avastasin, andsin ma endast parima, et ka suhe püsiks. See pidi olema meie proovikivi. Ja mulle, tobukesele, tundus, et me saame väga hästi hakkama. Külaskäik Tartus, “armastuse” tähistamine, Vihula. Praegu küsin ma selle peale vaid “mida v***u? Mis asi see kõik oli? Mis kuradi prille ma kandsin? Elasin justkui mingis illusioonis, samal ajal toimus minu selja taga midagi, mida ma poleks elu sees uskunud. Uskusin sõnu, kuid oleksin pidanud tegudest välja lugema, mis tegelikult toimus. Minu üks väga hea sõber, kes on üsna lühikese ajaga mind väga palju muutnud/mõjutanud ütles umbes nii: “Sa ei peagi mu sõnu uskuma, las minu teod tõestavad minu sõnu.” Sõnu on lihtne öelda, kuid vastavalt sõnadele käituda, hoopis raskem.

Kogu see jama muutis mind inimesena ikka väga palju. Ma käisin ikka täiesti põhjas, mul käisid peast läbi ikka väga koledad mõtted. Ma ei söönud, ma ei naeratanud, käisin ringi nagu kummitus. Tuim. Õnnetu. Õppisin isegi pisaradeta nutma. Kõik tundus nii tume. Mis minust saab? Enesehinnang kukkus kolinal. Väga palju küsimusi, segadus. Minu senine maailm kukkus kokku. See oli raputus, nii meie endi, kui tegelikult ka meie tuttavate ja perede jaoks. Sattusin klubis kokku ühe meie ühise tuttavaga, kes minult rõõmsalt uuris, kus Andri on ja kui vastuseks sai, et me pole enam koos ütles vaid: “Mis asja, ma ei usu sind,” ja jalutas lihtsalt ära. Ilmsestab minu meelest väga hästi seda, kui “harjunud” kõik sellega olid, et me Andriga koos olime.

Ma olen alati teadnud, et tegelikult on kõik mõtlemises kinni. Ja no kurat, ma olen ju noor ja elu vajas elamist. Nii ma võtsingi vastu otuse, et aitab halast, minevikku ei saa muuta, mis oli see oli ja mul ei ole muud võimalust, kui eluga edasi minna.

Ma olen muutunud. Ja seda ei ütle ainult ma ise, vaid ka minu lähedased. Mäletate seda Laurat, kes tuli kooli halva tujuga ja parem oli minust ringiga mööda käia, sest muidu said kõik mööda päid ja jalgu. Seda inimest küll pole enam. Mul pole olnud enam mitte ühtegi sellist päeva, kus mul oleks “paha tuju”. Jah, eks mul ole praegugi sellised halvemaid päevi jne, aga ma pole kuri ja mossis nagu vanasti. Minus on tekkinud hoopis uus hingamine, ma säran ja ma ise tunnen ka seda. Muidugi ei saa ma mainimata jätta kaalulangust, mis mind motiveerib. Mulle meeldib see “uus mina”, kes mulle peeglist vastu vaatab. Ka vanemad ütlesid, et nüüd on neil tütar, kellega saab iga kell rääkida. Ma usun, et rutiin mattis mind lihtsalt enda alla. Kulgesin lihtsalt ühest päevast teise. Aga nii ei tohi teha. Nüüd ma tean seda ja oskan asju hoopis teise pilguga hinnata.

Nagu ma ka eelmises postituses mainisin, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud. Üks asi, millele ma mõtlesin on see, et järelikult olin ma selle valu siiski ära teeninud. Ju see oli minu karmavõlg, mille ma pidin tasuma. Ma ei ütle, et ma oleksin halb inimene olnud, kuid ma tean, et olen minevikus oma väljaütlemistega paljudele haiget teinud. Nüüd oli minu kord kannatada. Aga, oluline on oma tegudest õppida, nendest sündmustest õppida. Ja sellepärast ei pea ma ka mingit vimma Andri suhtes vm. Tundeid ei saa sundida. Ma ei saa sundida kedagi end armastama. Kuid ühte ma rõhutan – valelikkus ei vii kuhugi. Parem valus tõde, kui valetamine. Eks! Ja valel on lühikesed jalad. Kõik tuleb varem või hiljem välja. Me kõik oleme õnne ära teeninud, kuid mida me oleme selle nimel valmis tegema/ohverdama? Samas, karmavõlad peame siiski igaüks ise ära maksma. If you know what I mean. Andri jääb mu südamesse kui minu esimene armastus, ja nii ongi.

Ja mis selle kõige juures mind siiski rõõmsaks teeb, et keegi neist inimestest, kes nende kuue aasta jooksul mulle oluliseks said, pole mulle selga keeranud. Saan endiselt Johanna kasvamist jälgida, suhtlen Steniga peaaegu igapäevaselt, Liise, Kaie.. nad on mul ikka olemas. :)

4. Türgi reis/ 20. sünnipäev
Reis oli vanemate poolne kingitus mulle kooli lõpetamise puhul. Ma ei reisi just palju, seepärast võtan selle reisi mälestused endaga ka järgmistesse aastatesse kaasa.
Ja siis sünnipäev. Hoia ja keela. Oli ikka äärmiselt meeleolukas. Nii Tartus kui kodus maha peetud pidu. On mida meenutada. :)

Võtan sellest aastast kõik uued teadmised endaga kaasa. Õppisin tundma iseennast, õppisin inimesi tundma. Ja ma tean, et elul on mulle pakkuda veel palju paremaid aastaid, kui lõppev aasta. Meeled tuleb avatud hoida. Lahtiste silmadega uute eesmärkide poole. Võtan nüüd vastu kõik selle, millest ma kunagi vaid unistasin.

Ma usun saatust. Kõik juhtub mingi põhjusega. Oluline on kõigest midagi õppida ja oluline on teada ka seda, et vead, mis me elus teeme, ei defineeri meid. Eksimine on inimlik. Tuleb proovida, katsetada uusi asju, kui läheb metsa, mis siis ikka, alustame uuesti, otsime uue tee. Peaasi, et kogu eluprotsessis isennast ei kaotaks.

Mida aga 2013. aasta mulle tuua võib?
Elan nüüdsest ainult hetkes. Elu on näidanud, et liigne planeerimine ei lõppe kunagi hästi. Üks asi on uue aasta juures aga kindel – ma ei veeda oma suve Eestis!!!! :) Kolm kuud maailma avastamist. See on nüüd küll miski, mida ma poleks suhtes olles kunagi teinud. Maailm on ju valla! Lendan nüüd mõnda aega üksinda ja tunnen rõõmu ka kõige pisematest kordaminekutest.

Aga teile, mu armsad, soovin ma kõige suurepärasemat uut aastat. Igor Mang ütles ühes intervjuus, et uus aasta tuleb hea nende jaoks, kellel on positiivne häälestus elule. Nii et, võtke kõik põnev vastu. Naeratage palju, naerge palju, tundke rõõmu ka pisikestest asjadest, hoidke oma lähedasi. Tehke kõik selleks, et täpselt aasta pärast, meenutades 2013. aastat saaksite öelda, et see oli teie elu parim aasta. Live, love, laugh! :) Me igaüks oleme iseenda elu peremees ja see, milliseks elu kujuneb, sõltub suuresti meist endast.

Kallidpaid.
Laura.

Veedan oma selle aasta viimase päeva Linda ja tema sõpradega. Plaan on see, et plaani pole, mis tavaliselt tähendab parimat pidu. :) Pöörane, mu elu on pöörane!
Have fun ja kõike mõistlikuse piirides, eks.

Leave a Reply