PQAAAOQgBFwp7vpHnZpUjhRHuZPkGjXx5sdtat8eQWEtHMjQLH7FILXdAsBAYrucH3FpZVGx6z8-LgdAl6_b6cTNb30Am1T1UOYavSHxkdHkGQ6Dggs-42egue4D1

Armastan armastust

Tänane pikk päev möödas. Kontrolltöö tehtud ja nüüd saab homset ootama jääda.

See on päris uskumatu, et me Andriga üksteist juba 6 aastat kannatanud oleme. Nii pikk aeg, ometi nii lühike. Minu jaoks on see aeg peaaegu märkamatult möödunud. On olnud tõuse, on olnud aegu, kus ma olen tahtnud kõik kuu peale saata ja oma teed minna. Ometi on kõik läinud just nii nagu on ja homme saame oma armastust tähistada.

Mõtlesin, et panen kõik need aastad siia hoopis piltidena. Päris naljakas on vaadata, kui noored me olime. Päris uusi pilte ei hakanud panema, need on kõik facebookis nähtavad. Mõnusat naermist. :)

Armunud Laura :)

See pilt peaks olema aastast 2006
2007
2007 suvi, minu esimene suvi Perakülas
2007 november
2008

2008

2009
2009 mai lõpp

2009 juuni

2009 suvi

2009

2010  
2011  

2011

2012 veebruar
2012 juuni

Olematu puhkus

Reede õhtu möödus igati edukalt. Heleriga sai läbi käidud nii mitmedki popid kohad. Sain tantsida nii, et maa mühises. Järgmine päev olid isegi lihased valusad. Igatahes väga chill õhtu!

Päris tore oli üle pika aja ärgata selle peale, et uni ära läks, mitte äratuskella peale. Ime kombel olin ma juba poole kaheteist aeg üleval, olgugi et olin eelmise õhtu lõpetanud poole nelja paiku öösel. Päevaplaan nägi ette kaltsukate külastust, koristamist ja puhkamist. Ilm ei soosinud meie ettevõtmist üldse ja kaltsukaralli käisime läbi tiheda vihma, aga soovitud asjad, mille järgi olime läinud, saime. Lõpuks olime Angelaga ikka päris läbi, sest maa, mille maha käisime oli päris suur. Hüppasime Rimist läbi, ostsime süüa ja tulime ühikasse. Sõime kõhud täis ja suikusime mõlemad mõnusasse unne. Ärkasime selle peale, et telekast (mis oli muidugi meie magamise ajaks käima jäänud) tulid seitsmesed uudised. Kribin-krabin ajasime end üles ja koristasime suurema jama ära. Ilmselgelt on meil siia ühikasse vaja vastavaid vahendeid, mis seintel ja ustel oleva jama maha võtaks. Ei kujuta siiani ette, mis siin kõik tehtud on.  Õhtul vaatasime Shrekki, mina püüdsin õppida ja poole ühe paiku jäime magama.

Täna hommikul ärkasin umbes samal ajal, mis eile, aga nii kahtlaselt uimane oli olla. Angela jäigi peale hommikusööki uuesti magama. Mind ootasid aga kohustused – kolme tunnine videoloeng, mille peale homme töö on. Nii tore pühapäevane ajaviide. Aga olin tubli ja vaatasin selle ära, konspekt on lausa ja puha. Edasi tuleb kogu see konspekt selgeks teha ja muud polegi nagu. Õhtul pidime Angelaga filmika tegema. TV3-st tuleb Avatar, mida mina endiselt näinud pole. haadihaahaa!

Uus nädal tõotab aga igatahes vahva tulla, kui ma selle homse töö ka ilusti ära teen.
Teisipäeval tähistame Andriga, neljapäeval on rebaste pidu! Ja järgmise nädalavahetuse veedame ka Andriga koos loodetavasti ja ma saan koju! :)

Olge musid,
Laura. :)

PS! Tahtsin reede õhtust siia pilte ka panna, mis telefoniga tegin, aga ilmselgelt olen ma vale juhtme kaasa võtnud.

Täna võtan vabalt

Mu giganõmeraske nädal on nüüd kooli poolest lõpu leidnud. Oli tõesti pingeline ja väsitav, kuid elasin üle. See on ka põhjuseks, miks ma paar päeva kirjutamisest pausi tegin.

Kolmapäev oli tõesti lühike päev, läks ka väga kiiresti, sest üllataval kombel olid loengud huvitavad. Seega lõpetasin kolmapäeva kell 12 ja suundusin koju, et õppida. Naljakas on see, et ma ei mäleta suurt midagi kolmapäevast. Magasin ka lõunal, nagu mulle tavaks, aga see kord ainult tunnikese. Proovisin oma konspekti korrastada ja õppida. Ilmselgelt ei õnnestunud see nii hästi, kui oleks võinud.

Neljapäeval olid samuti hommikupoolsed loengud. Kell kaks oli infotund tuutoritega ette nähtud, seega õppimisema kursaõdedega raamatukogus. Ja kui ma poole nelja aeg koju jõudsin, hakkasin vaaritama. Uskumatu aga ma tegin omale kartulit ja hakklihakastet. Täitsa hää sai teine. Ja siis hakkasin õppima. Selle peale läks terve õhtu. Tunnet, et kõik selge on, aga ei tulnud. Läksin enne südaööd magama ja panin äratuse kella kuueks hommikul, siiski nii vara ma ei tõusnud, ajasin end ülesse kell 7 ja ikka selleks, et õppida. Kella üheksa paiku läksin raamatukokku, kus tüdrukutega jälle õppisime, väga kasulik oli. Suuret tänud Juliale ka, kellest palju abi oli. Ja kell 13.15 hakkas see saatuslik tund ja “kauaoodatud” kontrolltöö. Küsimused polnud rasked, vastasin kõigile ära, aga ei kujuta ette, mida õppejõud meilt ootas. Tulemust ei julge ette ennustada. Vähemalt on see nüüd tehtud. Kurb oli see, et samas aines kestis peale tööd loeng kella 16.45-ni. Õudne! Elasin ainult selle nimel, et homme on vaba päev ja õhtul lähen välja, et pinged välja lasta. Nii, et õhtul kohtun Heleriga, kes minu tänaõhtune seltsiline on.

Unustasin veel öelda, et eile ja täna saime raamatukogu ees tasuta pannkooki ja kakaod. Ma täpselt ei tea, mis organisatsiooniga tegu oli, aga igatahes lahe ettevõtmine. Kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas?

Üks tähelepanek veel. Kolmapäeval oli ju nii ilus ilm, sain isegi kleidi selga panna, tõesti mõnus. Ja eile keeras kõik sügiseseks. Täna hommikul raamatukokku jalutades nägin vaid langevaid lehti ja halli argipäeva. Sügis on nüüd vist kohal. Kurb.

Nädalavahetuse veedan seekord Tartus. Nii harjun siinse eluga paremin ära. Võib-olla tulevad homme vanemad siia ja lootust on, et teisipäeval, meie tähtpäeval, tuleb Andri Tartusse. Ei jõua ära oodata! :)

Lisaks tahan ma tervitada ka neid lugejaid, keda ma ei osanud üldse oma blogi lugejaks arvata. Tervitused saadan Kaiele :)

Päikest, kullakesed.

Laura.

Kohustused

Sain täna hommikul iseenesest üsna normaalselt magada, sest esimene loeng algas kell 12.15. Vaasa loeng oli täna uskumatult arusaadav ja talutav, reedel juba KT ja sellepärast peaks ma iga õhtu õppima, aga ma pole siiamaani alustanud. häbi -häbi.

Teine loeng oli mul sissejuhatus sotsioloogiasse ja oi kui hästi ma ennast seal tundsin, see oli ikka väga minu teema. Aga saatus ei tahtnud, et ma seda eriala õpiks. Mis siis ikka.

Jõudsin koju enne nelja juba, tegin omale hullu õhtusöögi – pasta toorjuustukastme ja munaga, juurde kalapulgad. Väga maitsev. Ja siis keerasin pikali ja jäin magama. Kõige halvem on see, et magasin kokku üle kolme tunni. Selle asemel, et õppida, ma lihtsalt magasin. Pidin veel poes käima ja värki, aga tutkitki. Halb tunne kohe, aga kuna ma olen pool õhtut maganud, ei jää ma ilmselt normaalsel ajal magama, seega teretulemast öine õppetund.

Homme on kaks loengut hommikul, seega kell 12 juba vaba, juhhei!

Väga mittemidagi ütlev päev oli täna. Ainult, ma ei tea, mida siis tegema hakkan, kui kool kauem juba kestnud on ja olukord pingelisemaks läheb, siis magan vist loengutes.

Olge muhedad,
Laura.

IMG_23461

Kadunud kui tina tuhka

Ma ei saa siiani aru, kuhu see nädalavahetus kadus. See on tavaline, et need päevad, mida sa nii väga ootad, saavad ruttu otsa. Selle eest oli nädalavahetus emotsioonide rikas.

Sünnipäev aka stiilipidu “moodne mitmevõistlus” möödus super hästi. Janne ja Reijo olid välja mõelnud erinevad spordialad, mis hõlmasid endas näiteks kaugushüpet selg ees, kuulitõuget õhupalliga, kettaheidet papptaldrikuga jms. Terve päeva jooksul kogusime punkte ja päeva lõpuks saavutasin ma auväärse teise koha, mis tõi endaga kaasa ka hõbemedali – täitsa päris medal oli. :) Aitäh neile vahvatele inimestele, kellega see mõnus päev mööda sai veedetud, mulle kulus see igatahes ära.

Pühapäev oli aga see saatuslik päev, kui Liise oma sammud Londoni poole seadis. Panin hommikul temale valmistatud väikse kingi kokku ja pakkisin omad asjad ära. Ja siis oli aeg õeke lennuki peale saata. Lahkuminekud on alati kurvad, kuigi ma ju tean, et ta tuleb sealt mingi aeg tagasi ja on olemas skype ja facebook ja me saame ühendust hoida, aga mõte sellest, et mul pole võimalus teda iga kell näha, teeb meele kurvaks. Ja nii me seal naised kõik nutsimegi. Aga need polnud ainult kurbusepisarad. Mul on väga hea meel, et Liise selle tee ette võttis ja ma loodan, et tal läheb seal kaugel väga väga hästi. Mina hoian oma vanemale (aga mitte alati targemale (: ) õele igati pöialt. Jah Liise, ma ei väsi kordamast, et sa oled mulle nagu suur õde.

Kell oli umbes kuus, kui ma koju jõudsin. Sain veel tunnike perega olla ja siis pidid nad mu juba bussi peale viima. Tulin seekord Tartusse sebe moodsa bussiga, kus sai isegi Superstaari vaadata, väga luks. Aga bussijaamas pidin ma ikka pisara valama, kuidagi raske on mul endiselt kodust ära tulla. Samas on see ju paratamatus, ise ma valisin selle tee. Nii ütles Andri ka mulle, “sina läksid ära ju.” Ega mul ei jää muud üle, kui olukorraga lihtsalt leppida. Eks see olegi üks suur proovikivi meie suhtele, millel täitub nädala pärast 6 aastat. Uskumatu, mis muud! :)

Aga ma lõbustan Teid nüüd sünnipäeva piltidega, sest need tõepoolest on naljakad.