2013-01-29-15.41.131

“You are never too old to set another goal or to dream a new dream.”

Käisin eile Kadi juures tukka lõikamas, uuel passil&ID-kaardil järel ja empsile kampsunit ostmas. Käisin küll autoga, aga kuna kesklinnas auto parkimine üsna kallis on, jätsin auto Kristiine keskuse parklasse ja läksin sealt jala kesklinna. Päris korralik jalutuskäik.
Täna käisin Jaanika juures kulme tegemas. Eks ikka selleks, et Rootsi reisil särada. (muhahaa :D)

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin…

Ma olen juba maininud, kuidas mu prioriteedid ja nägemus maailmast muutunud on. Uued sihid, eesmärgid. Üleeile, pidades maha ühe üsna pika vestluse oma minevikuga, sain ma aru, kui lihtne on rutiini alla mattuda. Kulgeme ühest päevast teise, tehes midagi, mis peaks meile tulevikus kasuks tulema ja loodetavasti ka rahuldust pakkuma. Kas see aga tegelikult nii on? Kas 20-aastane inimene teab tõesti, mida ta tulevikus teha tahab? Ma mõtlen sellele viimasel ajal üsna palju. Plaanide ja eesmärkide tegemine on muidugi vajalik, seda meelt olen ma alati olnud. Samas, mis ütleb, et see eesmärk, mida me nii väga püüame, meile õige on? Aga kui me ei proovi, ei saa me ka teada, eksole? Sellepärast ongi minu meelest ühe noore inimese elu üpris keeruline. Peale keskkooli lõppu tuli teha valik. Mis saab edasi? Minul lõppkokkuvõttes vedas. Jõudsin sinna, kus on minu koht. Vähemalt praegu arvan ma nii, aga kes teab…

Making of…

Minu arvates on praegu, noorena, just see hetk, mil peame tegema midagi endale mitte omast. Oled alati harjunud vanematega elama? Oled olnud “kodune”, võib-olla isegi natuke arg? Hoiame tihti kinni millestki vaid seepärast, et see on turvaline. Nüüd on aeg sellest turvatsoonist välja tulla. Teha midagi pöörast. Ma ei mõtle siin kohal, et lähme panka röövima, teeme narkootikume või istume purjuspeaga rooli taha. Mitte mingil juhul… Proovime hoopis uut spordiala, kohtume uute inimestega, avastame maailma. Iseseisvalt, ilma turvavõrguta. Mis on halvim, mis juhtuda saab?

Mõned aastad tagasi ühel konverentsil, mida juhtis Märt Treier, esitas ta saalitäiele noortele küsimuse: “Kas te arvate, et teil on elu veel ees?” Peaaegu kõik tõstsid käe, kaasa arvatud mina. Treier lisas: “Aga kas te ei arva, et te juba praegu elate seda elu?” Ma ei tea, kas see mõte siin kirjapildis nii hästi välja tuleb, aga tol hetkel lõi mul küll pirn põlema. Jah, ma olin siis veel noorem, kui praegu ja valikuid ma tol hetkel tegema ei pidanud, aga nüüd saan ma ta mõttest veel eriti selgelt aru. Just nüüd ja praegu on see hetk, mil elada, see on meie aeg. Tänane ei tule mitte kunagi tagasi. Ja kahjuks on viimasel ajal nii palju kurbi näiteid inimeste näol, kes on pidanud liiga vara siit ilmas lahkuma. Me tõepoolest ei tea kunagi, mis elu tuua võib. Elame täna, naudime seda, mis meie ümber on ja muretseme vähem sellepärast, mis homne tuua võib.

Ma loodan, et keegigi siit midagi kasulikku sai.

Sulle kallis ütlen ma aga üht, Sa saad kõigega hakkama. Nii nagu ütlesin: suur süda ja kuldsed käed. Ela!

“Young people don’t always do what they’re told, but if they can pull it off and do something wonderful, sometimes they escape punishment. ”
Rick Riordan

Vot sedasi,
mõnusat teisipäeva jätku.
Laura.

Before
After

2013-01-24-14.42.551

Winter strikes again – Tartu

Neljapäeval, peale anatoomia&füsioloogia eksamitulemuse teada saamist, kutsus Laura mu Tartu peale jalutama. Ilm oli tol päeval ääretult ilus. Kuna tuju oli mul üsna kehv ja bussini oli veel aega, saimegi Lauraga kokku.

Mööda Emajõe kallast jalutades tundus üsna ahvatlev ka jõe peale minna. Mina, vana jänes, muidugi kahtlesin alguses ja olin üsna vastu sellele, aga nähes teeradu, suusatavaid inimesi ja karuselli jõe peal, otsustasime siiski jää tugevust katsetada. Kuna Laura polnud sel aastal veel ühtegi lumeinglit teinud, sai ka see tehtud.

Vot sedasi. Ega mul pikka juttu polegi, panen teile parem pilte, sest need ütlevad palju rohkem, kui minu loba. (Pildid on telefoniga tehtud.)

PS! Lauraaaaa – ma saadan sulle läbi blogi ka ühe ülicoolimegalaheda tervituse ja parem oleks, et põlv kolmapäevaks korras oleks. ;)

Päikest,
Laura!

Meeleolu muusikat ka :)
 

Kahekesi pildil vol 1

Enne..

…ja pärast

Jalgrattaga sai samuti jõe peal sõita.

Kahekesi pildil vol 2

Karussell

Snapshot_20130127_261

“It’s time for a new start.”

Mu nädalavahetus on väga tihe olnud. Nii palju häid emotsioone.

Eile käisin onutütrega jõusaalis ja ujumas. Lisaks jalutuskäik Jaanika ja Liisega, külaskäik vanaema juurde ning rahulik õhtupoolik iseenda seltsis.

Täna ärkasin üsna varakult, koristasin ja siis tuli Liise külla. Pikk päev tema seltsis oli nii mõnus. Olen tema näol tõesti vanema õe omale saanud. Ja ta on mulle nii tohutult kallis, et ilmselt ma enam ilma temata ei oskakski. :)

Anettele saadan ka Soome tervitused. Mu elu oleks ilma sinuta niii… vale. :)

Homseks ka plaan paigas.

Olge mõnusad ja edukat algavat nädalat.
Laura :)

tumblr_mg67l238Nr1qiln3bo1_5001

“Happiness often sneaks through a door you didn’t know you left open.”

Tundsin täna jälle, et mul tõesti on vedanud.
Saan oma vanematega tõesti kõigest rääkida. Arutlesime täna minu tuleviku üle, mu unistuste ja plaanide üle. Ükskõik, mis ma ka tulevikus ei teeks, tean ma, et nad toetavad mind kõiges. Ma tõesti ei tea, mis minust tulevikus saab. Mul on väikseid unistusi ja mõtteid, aga kuna elu on alates Tartusse minekust nii palju muutunud, on ka minu vaated elule muutunud. Tean, et tahan mingiks ajaks Eestimaa pinna jalgealt pühkida ja maailma avastada, mis eesmärgil ja kauaks, seda ma veel ei tea. Suvel igatahes lähen ja teen ühe korraliku avastusreisi Ameerikas. Igatahes, mis ma kõige selle juures öelda tahan on see, et kuigi ma kardan mõnevõrra oma tulevikku, on mul siiski kindel tunne, sest ükskõik, mis otsuseid ma ka ei langetaks, on mu suurepärane pere mulle alati toeks.

Praegu paistab küll, et eripedagoogika on minu ala. Ma isegi kujutan end eripedagoogina töötamas. Minu jaoks on see päris uskumatu. Õpetaja amet kui selline pole minu jaoks kunagi ahvatlev tundunud. Vähemalt mitte sellisena, et ma ise end õpetajana ette kujutaks. Eripedagoogika on aga eriline, nagu nimigi ütleb. See tundub mulle väga tänuväärne töö, (mitte et nö tavalise pedagoogika töö seda poleks) ja ilmselt annab mulle kui inimesele palju juurde. Olgugi, et esmapilgul ei paista sel alal ehk suuri karjäärivõimalusi ja rahamägesid samuti mitte, olen ma arvamusel, et kõik on võimalik. Ja üks minu sügavaimatest põhimõtetest on alati olnud see, et parem teen tööd, mis mulle meeldib, kui tööd, mida vaid raha eest teen. Inimene ise saab paljuski end üles töötada. Tuleb pingutada, olla eesmärgikindel, avatud kõigele uuele, anda endast parim, just siis saame tõusta hommikul naeratus näol ja armastada seda, mida teeme. Does it make any sense?

Olen alati olnud maksimalist. Püüdnud endast alati parimat anda, alati see ei õnnestu ja endale omaselt elan kõik oma emotsioonid välja, ebaõnnestumiste korral nutan. Samal ajal on kõik need tagasilöögid mind õpetanud. Ja alati pole need läbikukkumised üldsegi mitte halvad olnud. Ema just täna meenutas, et kui palju ma nutsin, kui sotsioloogiasse sisse ei saanud. Aga see oli hoopis hea asi, mis juhtus. See polnud minu tee ja elu näitas mulle seda. Mul on hea meel, et mind õigele teele juhiti.

Esimese semestri tulemused, mis minu jaoks tõesti väga rahuldustpakkuvad polnud, olid möödunule järgi vaadates siiski parim, mida ma suutsin. Ka kursaõed olid seda meelt, sest arvestades, mis ma läbi elasin, olin ma ikka väga tubli. Järgmine semester annan endast rohkem.

Eile sattusin vanade piltide otsa. Väga palju ilusaid mälestusi ja ilusaid pilte. Võttis silma märjaks. Tegelikult on kõigi nende inimeste elu, kes mulle neid ilusaid mälestusi pakkunud on, muutunud. Ma päris siiralt ja südamest loodan, et neil kõigil läheb hästi. Mina olen õnnelik, ma ei saa öelda, et õnnelikum kui kunagi varem, aga ma olen hoopis teine inimene. Tegelikult on lausa kahju, et kõik mind sellisena tundma ei saa, aga ma püüan olla edaspidi parem tütar, õde ja sõber. Ka sõprusel on minu jaoks uus tähendus. Olen end ümbritsevatelt inimestelt viimasel ajal palju õppinud. Igaüks neist on erinev, neil kõigil on “oma lugu” ja see muudab igaühe neist ainulaadseks. Mul on hea meel, et olen saanud kõiki neid inimesi tundma õppida. Nad on minu inimesed. Olgugi, et mu süda pole mõõtudelt suur, on nad igaüks sinna pisikese koha broneerinud. Aitäh, armsad.

Püüan nüüd lõpetada, sest postitus on juba liialt pikaks veninud. Tegelikult on mul veel palju mõtteid, mis vajaksid lahti rääkimist, kuid ehk mõni teinekord.

Olge tublid.
Laura.

“Money can’t buy happiness, but it can make you awfully comfortable while you’re being miserable.” – Clare Boothe Luce

2013-01-22-14.55.011

Sometimes enough isn’t enough

 Nüüd saan ka mina öelda, et esimene semester ülikoolis läbitud. Kas ma jäin rahule? Muidugi mitte.

Terve see nädal möödus õppimise tähe all. Kolmapäeval näiteks olin 13,5 tundi järjest raamatukogus. Õppisime väga väga korralikult. Ja no kurat, ikka sain B! Olin eile ikka päris löödud sellest. Samas oli see siiski üks kõige raskemaid eksameid ja kogu esimese semestri ainuke aine, kus ma midagi reaalselt õppisin. Nii et, peab leppima selle tulemusega.

Uus semester hakkab alles 11. veebruaril. Tunniplaan on teada ja see on üsna jõhker. Pikad päevad, rasked ained. Üks päev teen postituse ja mainin ära teile need ained, siis teate ka, mida ma õpin. Eks paistab, kuidas minema hakkab. Praegu tuleb võimalikult palju akusid laadida, et uueks semestriks jõudu koguda.

Eile tulin koju. Ütlemata mõnus tunne on. Nagu ma mainisin, siis eks seal Tartus on mõnus küll, aga kodu jääb ikka koduks. Magasin öösel nii hästi, tõusin täna alles kell üks. Väike enesepoputamine ja lebo. Pole siiamaani teki alt välja tulnud. Naudin puhkust, mille peale pingelist sessiaega ära teeninud olen.

Kostitan teid nüüd mitmete piltidega meie õppimismaratonist.

Tsaukipauki.
Laura

Tiina – “liiga suur”

Julia – jooniste/skeemide meister

Mari – vapper emme

Lõunapaus

Meelelahutus

Mari tütar, kes meie õppimisse natuke rõõmu tõi. :)

Väike päike – Laura Lotta

Õppimine kammib ära ikka lõpuks.

Ja peale eksamit lubasime omale korraliku kõhutäie ja siidrit.