429482_10151834037968989_471181455_n1

“The hardest thing about the road not taken is that you never know where it might have led.”

Olen oma mõtetega pilvedes. 
Kõik sujub kuidagi liiga hästi. (Kui me siinkohal unustame ära selle, et mul esmaspäeval vaheeksam on ja ma pole selleks veel õppima hakanud.) Ma tõesti ei tea, mis saab edasi. Kuhu ma niimoodi jõuan või millise vingerpussi elu mulle järgmiseks mängib. Aga kas see üldse on oluline? Ilmselt on targem nautida hetke, unustada piirid ja elada. 

Liise kirjutas väga tabavalt: “Ehk on sinu elus praegu periood, kus sa peadki kasvama üksinda, jõudma selgusele veel mõnes tähtsas küsimuses ja siis see inimene tulebki. Sa tunned ta ära üsna lihtsalt, sest see inimene on eriline, temas on see, mida sa väärid – parimat!”

Üksinda kasvamine, sõltumatus, vabadus, rahu… Sõbrad, ma olen õnnelik! 


Soojemad päevad ja päike on mu väsimust ja olekut tunduvalt parandanud. Nii palju ootamatuid ja põnevaid kokkusaamisi viimastel päevadel. Mõistsin eile lõplikult üht väga olulist tõsiasja. Olen nüüd targem ja kindlam. Mul on üsna ükskõik, millise mulje ma kellelegi jätan/jätnud olen. Vigadest õpitakse, kogemustest õpitakse, inimesed õpetavad. Tean, milliseks ma enam kunagi muutuda ei taha. Tean ise, mis on minu jaoks parim, sest mina ise tunnengi ennast kõige paremini. 

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.

Kui tunned ta  ära,

saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,

tunneb su ära ja saab sinu osaks.

Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.
 

 – Doris Kareva 
(Sorri Liise, aga see lihtsalt sobib siia ideaalselt.)

Usaldan iseennast, oma kõhutunnet ja lasen end vabaks, sest kuradile kõik teised.. ma võin teha, mida iganes! Kellelgi pole õigust kahelda minu otsustes, mind arvustada või mind halvasti tundma panna. 

The end.

Laura.

 

2013-03-25-15.15.001

“Sometimes the soul takes pictures of things it has wished for, but never seen.”

Esmaspäeval õppisime kursaõe juures.

Teisipäeval tegin nagu hull eripedagoogika loovtööd, valmis sain.
Kolmapäeval käisime Tartu Maarja koolis. Minu jaoks emotsionaalselt liiga raske koht.
Peale lõunat võttis onu mind peale ja peale väikest Lõuna-Eesti ringireisi (loe: kauba vedamist/laadimist), jõudsin natuke enne südaööd koju. 
Täna alustasin päeva koolitööga, käisin vahepeal Suuretammes ilma nautimas. Johannat oli jälle üle pika aja vahva näha. Mängisime liivakastis ja isegi kelgutada õnnestus. Sain veel mõned asjad tagasi, mis ammustest aegadest sinna olid jäänud. Lisaks kohtumine ja jutuajamine Minevikuga. Tore päev!
Nüüd püüan uuesti asjalikuks hakata ja õppida. 
“When I look at my old pictures, all I can see is what I used to be but am no longer. I think: What I can see is what I am not.”
― Aleksandar Hemon
Üks kord, kui bussiga koju sõitsin.

Koolitee – puhas asfalt.
 Kas sellised pildipostitused pakuvad teile huvi?
xoxo Laura.
b9ce3170-c76b-4f10-b5b9-e670868bb01c1

“Ja nii siis jääbki…”

Hommik on alati õhtust targem. Täna on parem päev olnud.

Käisin Keilas raamatukogus, mängisin emale natuke taksot ja sain Monikaga kokku. Õhtu sisusta(si)n õppimisega.

Nüüd vist läheb õhtu põnevaks hoopis…

Tervitused Laura Reiterile, kes need “suurepärased” fotod minust eile tegi. Peale väsitavaid loenguid on väga lõõgastav korralikult naerda, nii nagu me seda eile Lauraga tegime. ;)
Olge muhedad,
Laura.