Chit-chat: Suhetest

“The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.”  – ― C.G. Jung

Kuna mul veel sünnipäeva pilte arvutis ei ole, ei hakka ma sünnipäevapeost rääkimagi. Selleks, et blogiaktiivsust üleval hoida ja lugejaid tagasi/juurde meelitada mõtlesin siiski miskit kirja panna.

Tänase õhtupooliku olen ma mõelnud, kui kummalised ühed inimsuhted olla võivad. Olgu see siis suhe kahe sõbra vahel või suhe mehe ja naise vahel, keeruliseks võib mõlemal puhul minna. Seda, kui kiiresti võib võita või kaotada sõpra, olen ma omal nahal tunda saanud. Samas juhtub see kõik alati mingi põhjusega ja eriti tore on, kui me kõigest midagi ka õpime. Mida rohkem veedan ma aega oma sõpradega, seda rohkem ma tunnen, et õpin iseennast tundma. Praegu on minu ümber need inimesed, kes muudavad mind paremaks inimeseks. Nii lihtne see ongi, leia inimesed, kes aitavad sul parem inimene olla!

Teine, ja minu jaoks palju keerulisem suhtevorm, on suhe mehe ja naise vahel. Ka selle suhte puhul saab kõik alguse sõprusest. Praegu olen ma ise üsna suures pudrus. Tutvusin USAs ühe tõeliselt ägeda inimesega, kellega sain kahjuks liiga vähe koos aega veeta. Ometi on ta üks minu igapäevastest vestluskaaslastest nii facebookis kui skype’is. Temaga on lihtne suhelda, me mõtleme ühtemoodi, näeme maailma ühtemoodi. Selle lühikese aja jooksul, mis meil koosolemiseks oli, ütles üks kõrvaltvaataja, et meie puhul on küll tegemist kui mitte “match made in heaven’iga”, siis vähemalt hingesugulastega. Mina ei pööranud sellele kõnekolksule alguses üldse tähelepanu, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma seda tunnen. Siiski siiski näen ma selles kõiges vaid üht ääretult vinget sõprussuhet. Selleks, et lugu keeruliseks läheks, on ikka vaja, et üks osapool ära armuks, ja see juhtuski.

Mis mu valikud praegusel juhul on? Armunud inimene pidavat kõigeks valmis olema ja tundub, et tema on ka, sest alla andmine ei pidanud mingi valik olema. Mida ma siis teen? Õnneks oleme me mõlemad hästi ausad ja seetõttu teab ta väga hästi, et mina näen teda praegu ainult kui sõpra. Aga kas on võimalik, et sellisest sõprusest midagi ikkagi välja tuleks? Ja kas suhe inimeste vahel, kes elavad teine teises maailma otsas, on võimalik? Mina olen segaduses, samas ei taha ma kaotada sõpra, kellega rääkides ma muule ei mõtlegi. Üht ma tean, tegemist on tõesti hea mehega, aga kas ainult sellest piisab?

Ma tegelikult ei tea, kas selline üsna avameelne postitus on mõistlik, aga kui keegi mulle nõu oskab anda, siis palun kirjutagu mulle, mina küll ei tea, kuidas edasi minema peaks.

Laura.

FJQRO0FFWI9VFI9.LARGE_1

“The only reason why we ask other people how their weekend was is so we can tell them about our own weekend.”

– so be ready to hear about my weekend soon!!

Halleluuja!
Nädal läbi, reede käes ja peotuju juba olemas. Liise on õigepea Tartusse jõudmas, ühikaboks on koristatud, jäänud veel mõned ettevalmistused õhtuks ja siis võib korralik sünnipäeva tähistamine alguse saada.

See hullumeelne koolinädal lõppes tegelikult uskumatult hästi. Eksam sai edukalt sooritatud ja kõik muud tüütud kohustused samuti tehtud. Järgmine nädal on natuke lihtsam ja rahulikum, saab hästi natuke akusid laadida, et järgmisteks eksamiteks valmistumine lihtsamalt läheks. Tegelikult on ju detsember kohe käes, jõulud pole ka enam kaugel. Aeg lippab vahel liiga kiiresti… Kui diip!

Ega ma ei oskagi muud tarka öelda, tulge õhtul Tartu peale peole!
Näeme hiljem,
Laura.

Kas ma oleks saanud veel sisutuma postituse teha?

1420137_10201873189664418_1931610222_n1

“Birthdays are good for you. Statistics show that the people who have the most live the longest.”

Eilne sünnipäev läks väga hästi. Mul on ikka äraütlemata vahvad sõbrad. Aitäh kõigile teile armsatele, kes mu päeva mõnusaks muutsite.

Oleks vist eriti igav, kui ma hakkaks hommikuga peale ja kirjutaks kellaajaliselt ülesse, mis kõik juhtus. Tundsin end eile väga mõnusalt, nagu päris sünnipäevalaps ikka. Väikesed ja natukene suuremad üllatused, õhupallid, koogikesed, kingitused, mitmed kõned ja sõnumid, ootamatud õnnesoovid ning kulleriga saadetud lillekimp. Reedel tähistame Tartus minu kasiinoealiseks saamist. Nii et üleskutse, kes mind vähegi trehvata tahavad, siis reede ja Tartus on see võimalus.

Kui me aga tuleme selle pisikese fakti juurde, et mul täna eksam oli, siis ei oska nagu muud öeldagi, et oleksin õnnelik, kui läbi sain. Ilmselgelt ei suutnud ma eile õppida, oli vaja ju tähistada boksikaaslastega. Noh ja kui ma täna hommikul, kell 6.13 end voodist püsti ajasin, et õppima hakata, ei suutnud ma mõelda muust, kui et millal ma uuesti magama tagasi saan. Ei tulnud sellest õppimisest hommikul midagi välja. Raske on see tudengielu, kui sünnipäev valele nädalale satub.Või siis eksam?

Igatahes, vaid homsed loengud veel ja siis võib sellele koolinädalale joone alla tõmmata. Jään reedet ootama, pidukleit on ka valmis juba. Jeejee!!

Olge mõnusad,
Laura.

 Selline kingitus minu armsate boksikaaslaste käest. 
Lilled ja kaardi tõi kuller. :)

 Unised Laurad
Laura – 21 juba??

2013-11-22-20.58.222

“Although no one can go back and make a brand new start, anyone can start from now and make a brand new ending.”

Iga algus on raske. Uuesti blogimist alustada on samuti raske. Samas on mul juba tükk aega hirmus tahtmine kirjutada. Oma päevadest ja sündmustest ja elust ja üldse kõigest kirjust, mis minu ümber toimub. Kirjutada näiteks sellest, kui palju ma viimasel ajal naeran, no lihtsalt, naljakas on kogu aeg. Või kuidas kainena Atlantises käisin ja 30+ vanuses tüüp mind välja kutsuda tahtis ja mu lausa facebookist üles otsis. Või kuidas ma pidin ei ütlema inimesele, kes tegelikult võiks vabalt mu hingesugulane olla, mind armastada ja vajadusel kuu ja tähed taevast alla tuua, lihtsalt selleks, et ma õnnelik oleks… Palju toimub mu elu-elukeses.

Semester on lõpusirgele jõudmas. Eksamiperiood on ka kätte jõudmas. Kolmapäeval on meil laste ja noorukite psühhopatoloogias eksam. Kas ma peaksin praegu õppima, õigemini lausa tuupima? Tundub, et seekord tuleb loota loomulikule intelligentsile (mida mul ilmselgelt pole), statistikale (eelmine aasta ei kukkunud keegi selles aines läbi) ja õnnele kah. Üks kord võiks keegi, mõistus näiteks, mulle ju õiged vastused kõrva sosistada.

Lisaks kõigele muule vahvale on mul homme sünnipäev. Taaskord hea põhjus uuesti blogima hakata, sest siis ma saan kirjutada kui toreda õhtu ma reedel oma pere ja lähedastega veetsin ja kuidas ma tulevasel reedel Tartus lollusi teen. 21 on ju piisavalt oluline verstapost elus, et tähistada tuleb kindlasti mitme mehe eest. Või mis? Üks mis kindel, nalja peab saama rohkem kui euro eest!

Ja siin ma siis istun, koduseks saanud ühikatoas, üksinda. Muusika mängib, küünlad põlevad, tühjaks söödud Raffaello karp ühel pool ja konspekt teisel pool. Külm on toas, aga ma olen liiga laisk, et püsti tõusta ja radikas soojemaks keerata. Kui mu külmad varbad ja motivatsiooniraskused kõrvale jätta võiks täitsa rõõmus olla. Rõõmsad ja õnnelikud inimesed on ju alati ilusamad!

Ega ma muud tarka oskagi öelda. Tahan blogile uue elu sisse puhuda ja loodetavasti saan natuke oma ajusopis olevaid plaane/mõtteid ellu viia.

Aitäh inimesele, kes mu blogimisest huvi tundis ja viimase tõuke taasalustamiseks andis. Ja lisaks sellele on blogi taas avalik.  :)

Sooje varbaid ja magusaid musisid,
Laura.

Mäletate ju küll, et ma pole normaalne. 


PS! Kui see tükki küljest ei võta, ootan huviga, millest üks teise kursuse Tartu tudeng Teie arvates kirjutada võiks?