DSC072051

“Each friend represents a world in us, a world possibly not born until they arrive, and it is only by this meeting that a new world is born.”

–  Anais Nin 
Üks uskumatult täppi tsitaat.
Käisime täna Liise ja Lauraga Bogapotis jõululõunal. Üks äärmiselt kaunis õhtupoolik oli. Bogapott on koht, mida ma kindlasti julgen soovitada. Lisaks hubasele kohvikule on seal ka ateljee, kus erineva keraamikaga tutvuda saab. Meie nautisimegi seda hubast õhkkonda ja arutasime kõikide eluliste teemade üle. Minge kindlasti tšekake üle Tallinnas Pikk-jalg 9 see imearmas koht. :)
Lisaks jalutasime ka läbi Tallinna vanalinna ja Raekoja platsi. Oh, oleks vaid lumi maas. Hiljem käisime Liisega tema kursaõe Reeda juures ka. Palju tüdrukute juttu ja noh, klatši ikka ka.

 Laura korda kaks.

Vot siis selline mõnsa päev täna. 
Päris kummaline on tegelikult olla. Kogu aeg mõtled, et äkki olen millegi olulise ära unustanud ja et äkki peab õppima, aga tegelikult ju ei pea. Päriselt saabki puhata!
Kuulan praegu taustaks jõululaule. No ei ole see õige tunne veel peale tulnud.
Küsige küsimuse ikka ka: Ask fm
funny-quotes-thoughts-examination-best-nice1

“Time to study no time to waste, I the great man must gain every second of the day.”

Mis asi see sess siis õigupoolest on ja miks me ma sellepärast nii palju virisen?

Eksamisess on põhimõtteliselt periood semestri lõpus, kus enamus üliõpilasi tarbib liiga palju kohvi/energiajooki, magab vähe ja unustab sotsiaalse elu. See on aeg, kus tuleb nii lühikese ajaga kui võimalik teha omale selgeks lehekülgede viisi huvitavat materjali.

Minul on siiani olnud keskmiselt kuus eksamit iga sess. Eksamite tegemiseks antakse tavaliselt 2-3 erinevat kuupäeva. Tark üliõpilane tahab need ära teha aga esimesel võimalusel. Nii võib aga juhtuda, et nädalas tuleb teha kaks, vahel ka lausa kolm eksamit.

Sessi ajal on raamatukogu noori ja entusiastlikke noori täis, kes proovivad endast kõik anda, et eksamid edukalt sooritatud saaks. See lause on muidugi poolenisti puhas pask. Jah, raamatukogu on täis, aga väga palju innukaid õppureid sealt ei leia, pigem neid, kes proovivad selgeks saada vaid nii palju materjali, kui läbimiseks miinimum on. Mina üks nende seas. (Ja kui ma siis eksami C saan, nutan ma üksinda ühikatoas ja mõtlen, et no miks ei võinud paremini minna. Nii juhtus neljapäeval, kui psühhopatoloogia eksamitulemuse sain, aga see selleks.)

Lisaks hakkad sa eksamiperioodil uskuma/lootma kõrgemaid jõude. Loodad ja palvetad, et keegi kuskil aitab eksameid sooritada.

Eksamiperiood on ka aeg, kus kõige ilusamad õppurid muutuvad täiesti tavalisteks inimesteks. Selga visatakse täiesti suvalised riided, meigist ja soengust pole mõtet rääkidagi. Minu sessitulemus see aasta on tumedad ja kottis silmaalused. Ega kui ikka 24st tunnist ööpäevas väheks jääb, ei ole midagi teha.

Sess on ka see aeg, kus sa mõtled uuele semestrile lootusrikka pilguga ja lubad endale, et hakkad kõikides loengutes kohal käima ja kaasa mõtlema. Ilmselgelt on see kõige hullem enesepetmine üldse. Aga lootus pidi ju lollide lohutus olema.

Aga kui sess üks kord oma lõpu leiab ja sa oled kõik eksamid enam-vähem tulemusele sooritanud, on esimene mõte, et maha tuleks pidada üks korralik pidu. Ennast tuleb premeerida. Siis saab natukene puhata ja aja enne uut semestrit maha võtta.

Aga tavaliselt elavad kõik selle õudse perioodi üle ja elavad õnnelikku üliõpilaspõlve edasi.

Küsige küsimusi ASK FMis ja olge muidu rõõmsad, mina nüüd lõpetan.

DSC071711

“All you need is love. But a little chocolate now and then doesn’t hurt.”

Peale laisklevat poolt päeva läksin Linda juurde. Natukene õppisime ja pidasin maha ühe äärmiselt mõnusa ja lõbusa Skype’i vestluse oma USAga.
Õhtune plaan oli aga kuskile välja sööma minna. Tahtsime minna kuskile, kus me veel käinud pole ja seetõttu otsustasime Tsink Plekk Pange kasuks, kuhu oleme juba tükk aega mõelnud minna, aga pole jõudnud. Nüüdsest on see meie mõlema lemmiksöögikoht. Mulle meeldis sealne interjöör, väga mõnus hubaseks õhtu veetmiseks. Toidud on maitsvad ja portsud väga suured, lausa nii suured, et lasime Lindaga pool toitu kaasa pakkida, mis tähendab, et homne lõuna on olemas. Üks igati mõnus koht söömiseks ja kes veel käinud pole, mina soovitan kindlasti.

Hõõgvein muutis olemise jõulusemaks.
No vaadake seda toiduhunnikut. Jõhker!

Veetsime seal mitu head tundi ja isegi õppisime natuke. Õhkkond seal oli tõesti mõnus. 

Muidugi oli meil vaja teha ka kohutuslikud “mina ja kuusk” pildid.

Mu kurejala harakas! :D
PS! Ma tegin seda postitust üle tunni aja, sest see kuradi Internet on nii pask ja ei tahtnud pilte ära laadida. Ei ma ei läinud ju üldse närvi.
ASK FM!  – Olge julged!
DSC071611

“We need to make sure that we never get too busy with life that we don’t have time to live.”

See tunne, kui sa elad üle ühe kohutavalt raske päeva. Pingelangus on tohutu. Magasin ennist kolm tundi ja olen üleval olnud natuke vähem kui kaks tundi ja kavatsen peale seda postitust uuesti teki alla minna. Vahel on see üliõpilase elu raske ka. Sess on me kõigi lemmik ju. Peakski üks päev kirjutama, et mis asi see sess õigupoolest on, kuidas see välja näeb ja mida see meie tervisele teeb.

Uurisime täna enne kooli Lindaga Raekoja platsi kuuse külge riputatud kaarte ja muid asju.

Selle geniaalsuse autor on meile teada. Loodame siis, et meie kõik soovid täituvad.

Üks asi, mis mind seal neid kaarte vaadates imestama pani, oli see, et lapsed soovivad endale ikka väga kalleid asju. Näiteks soovis üks 6-aastane poiss omale päris tahvelarvutit. 6-aastane??? Miks? Selleks, et mänge mängida? Kui juba nii noorelt nii kalleid kinke teha, mis saab siis, kui laps saab 10, 15, 18?

Üks mu lemmikuid. “Too palun tagasi meie väärikus.” Mulle võiks ka jõuluvana selle tagasi tuua. :D
Täna on tegelikult veel üks väga oluline päev. Minu väiksel nupsul on sünnipäev. Juba 4-aastane! Suur tüdruk. Uskumatu, kui kiiresti lapsed kasvavad. Ja see pisike on ju nagu minu oma väike õde. Nupsik selline. :)
Kui ma ei eksi, peaks see pilt pärit olema 2011. aasta suvest. Johanna pisike veel ja mina… ka teistsugune. :)
Nüüd aga natukene trenni ja siis magama.
Head ööd, mu armsad lugejad.
webcam-toy-photo6-1-1

“The future belongs to those who believe in the beauty of their dreams.”

Praegu on mul kergelt öeldes lolliks minemise tunne. Tahaks selle järgmise nädala kuidagi üle elada.
Nädalavahetus läks ka nii märkamatult mööda nagu poleks olnudki. Marve sünnipäev oli väga meeleolukas ja lõbus. Olin seekord täitsa vabatahtlikult ka kaine autojuht. Õhtu oli aga äärmiselt lõbus.

Et teil midagigi “asjalikku” lugeda oleks, siis siin on järjekordne tag. Seekord “Future tag.”

  1. Where do you see yourself in 10 years? – Kümne aasta pärast näen end õpetaja ja emana mõnes ilusas paigas.
  2. Do you want to get married? – Jah, tahan!
  3. Do you want to have children? – Kindlasti, vähemalt kahte.
  4. Do you want to move? If yes, where? – Ma tahaksin elada päris oma kodus, kus ma saaksin kõik enda maitse järgi ära sisustada. Koht pole oluline.
  5. How does your dream house look like? – Helge, ruumikas, puhaste värvide ja suure aiaga.
  6. What is your dream job? – Kui ma saaks eripedagoogina ära elada, oleks tore. Lapsed on minu teema.
  7. What are three things you want to do before you die? – Langevarjuga hüpata, emaks saada, maailm läbi reisida.
  8. Are you scared of the future? – Natukene, aga lihtsam on elada olevikus, siis ei saa karta.
  9. What’s your biggest dream you would like to achive in life? – Õnnelikuks saada. Mage, jah, ma tean.
  10. What would be the ideal age for you to die? – Ma ei taha kindlasti olla mõni hädine vanainimene, kes on koormaks oma lastele. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Aga lahe oleks ju veel 90selt kobe vanamutt olla.
Mis juhtub aga siis, kui Laura jälle Webcam toy lahti teeb?
Eputrilla saba lilla.
Äkki mul peaks häbi olema hoopis, et nii palju neid selfie‘sid vorbin?