2014-01-15-12.12.331

“A white cloth falls on your heart; How beautiful you are – the winter loves us, because only lovers have a pure heart.”

Päevad lähevad kuidagi eriti kiiresti.

Esmaspäeva õhtul vedasin end jälle linna ja olin seal kuni teisipäeva õhtuni. Igati mõnus äraolemine parima kaaslasega. Elu on täitsa ilus.

Täna püüdsin hästi tubli olla ja peaaegu tuli välja ka. Õppisin natuke ja hästi natuke suutsin trenni ka teha, pluss käisin koeraga jalutamas. Ilm oli täna vapustav! Vot selline peabki üks korralik talveilm olema. Kohe kohe vean oma tagumiku aga Tallinnasse ja sealt bussiga Tartusse. Palun hoiame kõik mulle pöialt, et homne eksam hästi läheks, kuluks jälle üks natuke parem hinne ära.

Olen unustanud kirjutada oma kompuutertomograafia uuringu vastusest. Käisin arsti juures eelmisel neljapäeval, samal päeval kliinilise psühholoogia eksamiga. Kuna mulle konkreetset aega ei antud, vaid öeldi et tule 9-14 vahel, vedasin ma end juba 9.30 sinna, sest 12.15 hakkas eksam. Ootasin ukse taga üle 1,5 tunni. Hakkasin juba vaikselt närvi minema, sest eksamile küll hiljaks jääda ei tahtnud.

Lõpuks sain ma ikkagi arsti jutule ja vastus oli kiire. Operatsioonile vaja minna. Sain lõpuks vastuse, miks mul nii tihti põskkoopapõletikud on ja salapärased peavalud said ka lahenduse. Põhimõtteliselt on mul koopad mingit jura täis vms ja need on nüüd vaja puhtaks teha. Aga võibolla ma sain valesti aru, aga noh, umbes midagi sellist. Opiaja sain aga alles 9. jaanuariks 2015. :D Kena aastake oodata, jõuan veel mõned antibiootikumikuurid enne seda teha. *sülitab kolm korda üle õla*

Kui eksamitrall läbi, annan teile ka teada, kui hea õpilane ma olen ja mis hinded sel semestril ÕISis vastu vaatavad.

Nagu juba mainisin, Tutermaal oli täna nii ilus:
(Tegin peaaegu kõik pildid päikese poole, nii tark laps olen.)

Kui meie kiisumiisu on eriline poseerija, siis koerast on üsna võimatu “poseeritud” pilte saada, ta on meil vist häbelik tüdruk.
Musidkallidpaid,
Laura.

DSC073131

“What other people think of you is none of your business.”

Tundub, et mu blogil on ikka igapäevaseid lugejaid ka, kes isegi täitsa ootavad postitusi. Ise jälgin ma hetke seisuga näiteks kõigest kolmekümmet blogi. Väga mitmel neist on õnneks facebook’i lehed, mis annavad kohe märku, kui uus postitus ülesse on läinud. Nii mugav ja teeb minu elu ka lihtsamaks, ei pea refreshimas käima kogu aeg. Aga eiei, ärge muretsega, mina oma blogile sellist lehte orgunnima ei hakka, sest mis ma ikka ennast eksponeerin niiviisi..

Igatahes..

Nädalavahetusse jagus palju nalja ja naeru ja korralik ports pisaraid. Rakveres oli väga lõbus. Keerutasime Kristinaga kohalikus ööklubis “Mjau” poole viieni hommikul jalga ja patrullisime wc-s kätepesemisoskusi. Mul pole juba ammu nii lõbus olnud. Proovisin esimest korda elus tekiilat ka ja täitsa ellu jäin. :D

First time you try tequila

Tulin täna Tutermaale. Väljas on ülimõnus. Tegin korraliku jalutuskäigu koeraga ja rookisin suure osa majaümbrusest lumest puhtaks. Kas ei ole võimalik nüüd jõule uuesti pidada, sest praegu aknast välja vaadates on küll ehtne jõulutunne.

Ega mul muud tarka polegi öelda. Kui targemaks saan, siis kirjutan siia ka.

Tervitused sellele anonüümsele blogilugejale, kes refreshinuppu minu kiire elu (loe: laiskuse) tõttu kulutama pidi.

Klõpsutasin mõned pildid ka.

Rakveres kell 5 hommikul. Pisike talvevõlumaa.

Peikaga peole!

“Tahad lumeinglit teha?” Ja känts, Liise on keset linna pikali maas ja teeb lumeinglit, kell 12 öösel. Täiesti normaalne. :D

Olge musid,
Laura.

community1

Koristamine sakib, eriti sessi ajal…

Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga minu elamine on eksamiperioodil alati nagu seapesa. Selline väike asi nagu nõudepesemine, riiete kappi panemine või hommikuti voodi tegemine on ilmselgelt liiga suur pingutus ega vääri sessi ajal mingit tähelepanu.

Aga kuna ma homme jälle ära lähen Tartust, tuleb tuba ikkagi korda teha. Oh well, ajan siis oma suure tagumiku püsti ja tegutsen…

Poolteist tundi hiljem on elamine täitsa ilus.

Kuna mul midagi asjalikku öelda pole peale selle, et homme Rakverre Kristinaga peole lähen ja laupäeval Tallinnasse, siis mõtlesin, et kirjutan kuidas mina tavaliselt eksamiks õpin.

Esimene faas on VIRISEMINE. Miks mul üldse vaja on seda ainet? Miks nii palju materjali on? Ma ei viitsi. Mulle ei meeldi. Ma ei taha. Ma teeks parem sadat muud asja.. jne.

Teine faas on TEADVUSTAMINE. Okei, mul on kolme/kahe päeva pärast eksam ja ma pean selle ära tegema. Parem otsin konspekti välja. See aga muidugi ei tähenda veel õppima hakkamist. Tavaliselt istub see konspekt veel mõned tunnid üksinda nukralt enne, kui see lõpuks kasutust saab.

Kolmas faas on TUUPIMINE. Loed konspekti läbi, joonid tähtsamad asjad ära, teed märkmeid. Töötad kõik läbi, kordad, tuubid ja siis tekib korraks tunne, et “oh, ma oskan ju küll.”

Ja viimasena toimub ALLA ANDMINE. Tulgu, mis tuleb. Teed eksami ära ja loodad, et kõrgemad jõud olid sinu poolt ja ehk vedas bingoga.

Mõned päevad hiljem kirjutab mõni kursaõde facebooki, et “OMG, TULEMUSED ON ÜLEVAL. MIS SA SAID?” See on hetk, kui süda tahab saapasäärde vajuda, aga võtad end kokku, avad ÕISi (õppeinfosüsteem – nagu ekool) ja vaatad oma saatust. Siiamaani pole ühtegi eksamit veel feilinud. Halleluuja!

Vot nii.
Olge muhedad ja mõnusat nädalavahetust. Kardan, et mina siia enne pühapäeva ei jõua.

Aa ja laksige ASK FMi küsimusi, seal kuskil paremal on otselink ka.

L.

doge-dance1

Grhh…

Elu nagu Ameerika mägedel. Natukene üles ja siis suurel kiirusel alla.

Täna on selline kummaline päev olnud, (jälle). Õppisime Lauraga raamatukogus ja olime täitsa asjalikud, korraks oli isegi tunne, et ma oskan. Aga ega see tunne kaua ei kestnud..
Praegu istun arvuti taga, teetass ja konspekt rõõmsalt vastu vaatamas ja ma lihtsalt ei suuda end sundida õppima. Ja ehk ei peakski? See on nii kummaline, kuidas mu tujud ja emotsioonid alati pingelisel perioodil kõiguvad. Ja kui sa oled õppinud püshhopatoloogias bipolaarsehäire kohta.. jep, that’s me today.
Tulin raamatukogust koju, magasin 1,5 h ja tundsin, et pakatan energiast. See tunne kestis täpselt 15 minutit. Siis olin jälle nii uimane nagu poleks kolm päeva magada saanud. Aga võtsin end siis kätte ja tegin oma igapäevase trennirutiini läbi, siis oli jälle hea olla. Ma olen päris üllatunud, et tegelikult polegi nii raske leida 30-60 minutit päevas, et end natuke liigutada. Pärast on päris mõnus olla ka.
Noh ja nüüd.. kõht on tühi, aga süüa teha ei viitsi. Tuju on nullis ja õppida ka ei taha. Nagu väike laps, kes jonnib. Ja peale selle, et mul endal on blää olla, pidin ma ju ka Talle halama ja näitama, kui totter ma olla võin.. Hea töö, Laura! Niimoodi hoiad sa ju inimesi eriti kaua enda kõrval.. õõõh!!!!!
Ah, hakkaks nüüd normaalseks..
L.

“Tears shed for another person are not a sign of weakness. They are a sign of a pure heart.”

Valge leht mu ees ja mitte ühtegi asjalikku sõna ei tule.

Pühin aeg-ajalt pisaraid ja mõtlen, et kuidas see elu ikka nii ebaõiglane saab olla. Korralikud peatäied olen täna juba ära nutnud.. Oeh..
Peaks ilmselt teki alla kerra keerama…
Kurb, väga kurb on olla.
L.

Edit: Mõtlesin, et teen blogi kujundusega midagi põnevat, aga see läks ka aia taha. Võibolla on asi selles, et kell on kolm öösel…