DSC078291

“If each day is a gift, I’d like to know where I can return Mondays.”

Miks see aeg küll nii kiiresti läheb? Türgi reisi videodega püüan täna/homme tegeleda, ehk saab mitu videot korraga üles laadida.
Nädalavahetus läks nii nobedalt. Aga kuna mul praegu jutusoont pole, lasen piltidel rääkida. :)
Laupäeva hommikul toimus üks suur kolimisaktsioon. 
Terve pere tuli appi. Üsna kiiresti saidki asjad ühikast korterisse ja korteris asjad paika ka.

Siin üks üsna väike osa mu asjadest. Uskumatu, kui palju asju võib ühel inimesel olla.

Kui asjad kolitud said, avastasime Tartut. Marve polnud Tartus sel viisil käinudki ja sellepärast tuli kõik olulised kohad ära näidata. Peale jalutuskäiku istusime Ristiisa pubisse ja sõime mõnusa lõuna. Lisaks vastasime Indrek Vaheojale ja “Kodumängule” kaks küsimust õigesti ning võitsime 50 euro eest kinkekaarte (päriselt jah, vaadake siis neljapäeval televusserit. :D).

Võin vist toidublogijaks hakata. :D Ei lubanud perel enne sööma hakatagi, kui olin pildid ära teinud. Koogile suutsin mina ära öelda, jõin rõõmsalt rohelist teed magustoiduks.

Pühapäev läks ka kuidagi märkamatult. Jalutuskäik, poetuur ja viimaste asjade ära paigutamine.

Pühapäevane hommikusöök. 

Üks ülilihtne pannkoogiretsept ja mis kõige toredam, tervislik ka. Tee nii: Püreesta banaan(id), lisa muna, vahusta ja hakka küpsetama. Lihtne ja maitsev, mina sõin lõunasöögiks aga sobib ka hästi hommikusöögiks. :)
Ja natuke väikseid väljavõtteid mu uuest toast.

Kuna ka mu tänane õhtusöök nägi nii ilus välja (ja tervislik ka), pidin ma seda teiega jagama. Muidu nagu poleks midagi imestada, aga fakt, et ma endale vabatahtlikult kaalikat ja porgandit keetsin ja neid ka täiesti vabatahtlikult sõin, on endiselt imestama panev. Aga tõesti oli hää. 

Järgmise korrani :)

Laura.

loodus1

The Start

SIIT (vajuta siia) näeb, millega ma viimased päevad tegelenud olen.

Ilmselt ma homme voodist ei tõuse, aga tunne on ikkagi hea. Aitäh V-le, kes minuga tegeleda viitsib. Ma niiii loodan, et varsti hakkavad tulemused ka tulema.
Homme ja ülehomme lähevad aga ilmselt pakkimise ja asjade tassimise tähe all. Kuidas saab ühel inimesel nii palju asju olla? Saab põnev olema see kolimine.
Nüüd aga magama.
Laura.
Sellise ilmaga on ju lausa lust trenni teha.
DSC075611

Tulesädemekeste seiklused Türgis | 2. päev

Teine päev nägi ette Beleki lähiümbrusega tutvumist. Äratus ei olnud õnneks väga vara ja saime mõnusalt hommikusööki nautida. Enne ekskursioonile minekut oli meil ka infotund, kus kogu järgneva nädala plaan ette räägiti. Paketi sees oli “saabumisel tervitusjook”. Kõlas nii uhkelt, aga tegelikult saime klaasi ananassimahla. Ikka parem kui mitte midagi. 
Jõudsime enne ekskursioonile minekut veel ka hotelliala avastada. Kui hooaeg täielikult käima läheb, on seal kindlasti väga lõbus – suur bassein, veetorud, pinksilauad, minigolfirada jne. 
Päeva jooksul jõudsime vaadata mingit väga suurt ja uhket silda, mingeid varemeid ning Aspendost ja seal asuvaid teatrivaremeid. Oli põnev, aga nagu polnud ka. 
Reisiseltskond oli meil kirju. Silla juurde minnes astus üks härra (teda näeb videos ka, sinise nokamütsi ja oranzi pluusiga onu) bussist püksid ribadel välja, nii et noh, kõik oli näha. Ei olnud ilus vaatepilt. 
Varemete juures olid ka erinevad müügiputkad. Samal ajal, kui Kristina suveniirioste tegi, tuli meie armas Türgi giid mulle oma rasket elu kurtma. Ei sobinud talle see, et me Kristinaga kogu aeg koos olime, ega see, et Kristina talle kurje pilke viskas, takkatippu arvas ta ka, et me oleme lesbid. Peale mitmeid kutseid õhtul tema tuppa minna, ütlesin talle siiski viisakalt, et olen reisil sõbrannaga ja mul pole tema vastu mingit huvi. Aga kas ta siis lõpetas oma nõmedad kommentaarid ja külgelöömisvõtted ära? Muidugi mitte. Jõudis ta mulle lõunasöögi ajal meelalt kõrva sosistada “I’m hungry”. Siis viskas mul ikka tõesti üle ja tänu Kristina suurepärasele hirmutustööle ei vaadanud ta ülejäänud reisi mu poolegi.
Käisime tagasijõudes veel lähedal asuvaid poode üle vaatamas, aga võltsid guccimuccid jätsid meid külmaks. Kuna meil õhtusööke paketi sees polnud, pidime iga õhtu välja mõtlema, kust süüa saada. Meie üllatuseks olid room service‘s pakutavad toidud täiesti mõistliku hinnaga (~6€). Teenindus oli tasemel, toit maitsev ja tuju hea.
Nii nagu traditsioon ette nägi, veetsime õhtu hotelli lobby‘s, seekord live-muusika saatel. Noormees, kellega ma juba eelmisel õhtul pilke vahetanud olin, võttis ka oma julguse kokku ja palus mind tantsima. Minu üllatus oli suur, kui tema esimene lause tantsupõrandal oli “no english”. Nii me siis selle tantsu vaikides maha pidasime. Sellega tema julgus siiski ei lõppenud. Mingi hetk tuli ta meie lauda istuma, telefon käes ja lootis läbi Google translate’i meiega suhelda. Nii palju sain ma aru, et ta tahtis, et ma temaga välja jalutama või autoga ringi sõitma läheks. Ütlesin poisile viisakalt ära. Samal õhtul sain ma oma elu esimese armastuskirja ka. :D Siit ka minu nõuanne: Kui sul on siin Eestis enesekindlusega probleeme, mine välismaale. Seal tunned sa end kõige ilusama, targema ja parema naisena. 
Keegi küsis Ask-is, et kas me jõime iga päev. Ei, me ei joonud iga päev. Pealegi olid sealsed kokteilid nii lahjad, et ega neid väga alkohoolseteks jookideks pidada saanudki.
Kolmandal päeval saime rätid pähe panna, varbad merre kasta ja nina päikse poole pöörata. Sellest aga järgmine kord.
Laura.

 See kohalik tädike on lihtsalt nii  numps. Pilt ise pole küll suurem asi. :D

Naised on hullud!
 Minu joogile oli juurde tehtud see armas süda. 

neuroloogia-praks1

“The way to get started is to quit talking and begin doing. ”

Sain Türgi reisi teise päeva video valmis, aga ma isegi ei ürita seda täna üles panna, sest netipulgaga on see nagunii võimatu missioon. Homme loengus panen tõmbama. :)

Aga.. eile oli selle eest üks uskumatult tegus päev. Mingil imekombel olin juba tund aega enne äratuskella üleval. Seega, kell 7.30 olin ma juba täitsa valmis esmaspäevale vastu astuma. Kuna mul oli mõnusalt aega, et end valmis seada, suutsin hommikul isegi trenni teha. Noh sellise hommikuvõimlemise mõõtu trenni, natuke sirutamist, painutamist ja mõned lihasharjutused otsa. Kuna mul oli ikka aega jõudsin enne loengut ka raamatukogus ära käia, kuhu plaanisin tegelikult õhtul minna. Endiselt oli mul aega ja otsustasin Maarjamõisa ka jala minna. Vaatasin google mapsist järgi, et ühika juurest Maarjamõisa haiglasse on 2,9 km. Ehk siis mõnus hommikune jalutuskäik.

Mul pole juba aastaid olnud sellist hommikut. Tuju oli hea, päike tuli ka hommikul välja ja energiat paistis ka nii tohutult palju olevat. Ka härra Tartu linnapea jalutas hommikul rõõmsalt üle Kaarsilla minuga samal ajal.

Kahjuks ei kestnud minu entusiasm väga kaua, sest loeng mind ei soosinud, väsisin ära. Ilmselt seetõttu, et minu jaoks on neuroloogia raske.

Peale lõunasööki oli meil ka neuroloogia praktikum. See on see koht, kus eripedagoogid saavad end eriti tähtsalt tunda. Meile antakse valged kitlid selga ja nii me käime koos õppejõuga mööda haiglat ringi ja külastame patsiente või nuhime intensiivravi osakonnas. Ilgelt põnev on! Kuigi, intensiiv on minu jaoks ikka päris kole koht – kõik need lõhnad ja teadvuseta inimesed.

Selleks, et end veel liigutada kõndisin selle 2,9 km ühikasse tagasi ka. Vaatasin “Vaprad ja ilusad” ära ja läksin jooksma. Vorm on käest ära ja seetõttu jäi mul soovitust distantsist puudu, aga ma siiski käisin ja jooksin. Kahju, et mul eile sammulugejat peal ei olnud, ilmselt oleks päris korraliku tulemuse saanud. Vastab vist ikka tõele, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad ka. Õhtul jõudsin veel V-le külla. Igati tegus päev.

Ja kuna see postitus venib juba nagunii pikaks kirjutan ma sellest ka, et minuga on midagi juhtunud. Aga midagi head! Sain pühapäeval Tartusse Katrega. Autosõit täis huvitavaid jutuajamisi ja teineteise tegemistega järje peale saamist. Tavaliselt olen ma peale sõitu üsna väsinud ega viitsi midagi teha, eriti pühapäeva õhtul. Mida mina aga tegin? Võtsin kooliasjad lahti ja tegin nii mitu kodust ülesannet ära. Täna ka, oma vabal päeval ma muudkui õppisin. Imeline!
Tere motivatsioon, rõõm sind näha. Loodan, et jääd pikemaks ajaks minuga. Oled mulle nii kallis.

Aga homseni siis,
tulesädemekesed möllavad ikka edasi. :D

Praegu lippan eratreeneriga trenni, jeeeeeee! :)

Laura.