2014-04-27-20.49.111

“It does not matter where you go and what you study, what matters most is what you share with yourself and the world.”

Neuroloogia tehtud. Läks hästi ja pingelangus on korralik. Täna enam kooli peale mõtlema ei pea ja saab rõõmsa tujuga Öölaulupeole laulma minna. :)

Homsest aga peab uuesti õppima hakkama. Oi, kuidas mulle see sessiaeg ei meeldi. Aga siis on küll hea tunne, kui kõik jälle tehtud on ja saab puhkusele. 4 (5) eksamit on veel jäänud + miljon muud asja.

Eile istusin terve päeva kursaõdedega raamatukogus. Nii vahva ju, kui kõik pleesitavad kuskil päikse käes ja me istusime jahedas raamatukogus, pühapäevasel päeval ka veel pealekauba. Enesemotiveerimine oli ikka tohutu.

Õhtul läksin pea tuulutamiseks jalutama ja võtsin konspekti ka rõõmsalt kätte. Enda arvates ei kõndinudki palju, aga Endomondo näitas koju tagasi jõudes 5,81 km. Kusjuures, niimoodi on väga hea õppida. Samas tegin omale jalale vist ikka liiga ja peaksin nüüd ikka mõne päeva täitsa rahulikult võtma ja puhkama. Keegi kujutab ette, miks see valu ära ei lähe? Selline närvivalu moodi asi päka välimisel osal/küljel. Igatahes, totter värk.

Mu akna peale kasvama pandud taimekesed hakkavad ka välja ronima, võinoh üks osa neist. Ei tea, kas teised said kuidagi valesti maha pandud. Eks ole näha, mis neist saab. Mina ootan põnevusega. :)

Ega mul pikka juttu polegi. Natukene veel ja siis juba laulupeole. Tulge ka, kes vähegi siin kandis on.

Eilne jalutuskäik. Niimoodi on ju lust kõndida, kui vaade nii ilus on. :)

 Mu tänane hommikusöök. Endiselt mu lemmikud banaani-pannkoogid. 
Järgmise korrani,
Laura.
2014-04-24-10.39.161

“The miracle is not that I finished. The miracle is that I had the courage to start.”

Neuroloogia on praegu mu parim sõber. Oleme temaga veetnud vahelduva eduga juba peaaegu 5 päeva, ka homse veedame koos. Loodetavasti leiab see sõprus aga esmaspäeval õnneliku lõpu ja eksam läheb hästi.

Mul käis eile isa korraks külas. Korraks sellepärast, et tegelikult oli ta teel Võrru. Minu kadunud tallatoed on leitud (emadel lihtsalt on mingi imevõime kõik asjad üles leida, olgugi, et ma ju “vaatasin ise ka sinna sahtlisse” – tänks emme, et olemas oled. :) ) ja isa tõi mulle need ära. Lasin ka ühed teised jooksutossud siia tuua, need on ikka mugavamad, eriti koos spetstaldadega. Jalg aga annab ikka tunda ja joosta mul veel ei lubata. Ma poleks ise ka uskunud, kui õnnetu ma sellepärast olla võin. Alguses ei saanud jooksmisega vedama ja nüüd ei tahaks üldse pidama saada. Ehk on ikka homme juba nii palju parem, et ühe Anne kanali ringi siiski saan teha. *on lootusrikas*

Kuna eile kooli polnud, sain ma rahulikult kooliasju teha. Internetieksam sai tehtud (loodetavasti positiivselt) ja viipekeele video meisterdasin ka valmis. Sattusin sellega nii hoogu, et suutsin oma hommikusöögi, mida ma hakkasin alles kell kaks päeval tegema, kõrbema lasta – hajameelsus kuubis, aga natukene kõrbenud omletil polnud tegelikult viga midagi. :D

Lasin isal omale natuke õhemaid ja “suvisemaid” riideid ka tuua, sest ilmad ju ikka lähevad soojemaks ja ma ei saa veel kaks nädalat koju. Kujutate ette, kuidas mu isa seisis kodus mu kapi ees, mis on segamini, ja otsis minu kirjeldamise järgi üht kleiti ja lühikesi pükse. Lõpuks ei saanud ma ikka päris neid asju, mida ma tahtsin, aga vähemalt midagigi. :D

Täna võtsime V-ga kanali ääres päikest, mina õppisin ja rääkisin kõva häälega talle ka kõike tarkust, mida ma omale pähe ajasin ja üldse oli väga mõnsa olla. Praegu olen ma küll nagu uimakana ja ilmselt viskan pikali, et siis mingi turboõppimine veel õhtul teha. (Aga praegu tundub, et võiks ikka hoopis kõndima minna, sest õues on niiii ilus.)

Ega vist muud tarka polegi. Olen kurb, et joosta ei saa ja rõõmus, et kaal ei ole tõusnud ja rõõmus sellepärast ka, et ma ikka endiselt omale igasuguseid tervislikke asju sisse söödan. Ei ole ma ju tegelikult midagi nii hullult patustanud. :) (Kuigi nii tahaks neid Santa Maria tortilla krõpse ja Milka Oreo šokolaadi – mmm…)

Pilte ikka ka:

Neljapäevane hommikusöök. 

Eile õhtul kanali ääres. Ilmeilus päikeseloojang, mu “uued” tossud, lombakas jalg ja neuroloogia konspekt. Was nice!

 Tänane õhtusöök – täistera kanapasta suvikõrvitsa, tomati ja sibulaga.

Järgmise korrani,
Laura.

PS! Andke mulle ikka märku, millest te rohkem/vähem lugeda tahaksite ja/või mis pilte näha tahate/ei taha jne. :)

TAG: 6 küsimust

Marion pani mu tanki ehk siin on kuus küsimust ja vastust.
1. Kui sul oleks võimalik võtta endale ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?
Kindlasti võtaksin ma omale hobuse, sest see on mu lemmikloom. Aga üks nunnu pandakaru oleks ka ju lahe. Või kodupõrsas, röh-röh. Kaelkirjaku seljas kooli kapata oleks ka äge. Aga kui ma saaks, võtaks ma endale kõik kodutud loomad ja pakuks neile kõige soojemat kodu üldse!
2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?
Mannuga teeks tõesti ühed dringid. Juba sellepärast, et ta on mu esimene “blogisõber” ja sellepärast, et ta annab mulle nii vahvasti motivatsiooni. Noh, ja kui mul on sitt päev olnud, siis ta lohutab mind ka. 
3. Mis oli su viimane heategu?
Ma tean, et mingi aeg annetasin ma Toidupangale ja ühe kassi päästmiseks annetasin ka raha ja Türgis toetasin üht liitpuudega onu ja ostsin talt võtmehoidja. Aga üks suurimaid “heategusid” viimasel ajal on see, mis ma iseendale teinud olen. Tee uue ja tervislikuma eluviisi juurde on üks paremaid asju, mis ma viimati teinud olen. Minu jaoks on see üks üüratult tähtis ja suur hea tegu!
4. Mis asjad sind närvi ajavad?
Ohohoo, neid asju on ikka jõle palju. Need, kes mind teavad, võivad öelda, et mul on ikka eriti imelikud kiiksud, sest mind ajavad närvi ka kõige tobedamad asjad. Esiteks vihkan ma lolle küsimusi ja neid ikka tuleb päris tihti ette. Teiseks ajab mind närvi see, kui asjad ei lähe nii nagu ma tahtsin/plaanisin. Siis ajavad mind närvi lollid inimesed (jah, ma ise olen hullult tark mutt), aga no me kõik teame inimesi, kes olid kuskil mujal sel ajal kui mõistust jagati. Ma lähen närvi, kui keegi peaks mu juukseharja kasutama – don’t you dare! Tegelikult on neid asju ikka palju veel, aga mul ei tule meelde. (Sõbrad, pange kommentaaridesse kirja, kui teil midagi meelde tuleb. :D)
5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?
Oakaunad. Ema on neid juba ammusest ajast teinud ja söönud aga ma ei julgenud proovida. Tegelikult on täitsa head. Keedetud juurviljad on ka üsna uued asjad mu menüüs.
6. Millal viimati nutsid? Miks?
Eile enne magama jäämist. Lained lõid peakohal kokku, pinged kasvavad üle pea ja siis veel muud jamad otsa – nutmine aitab, vähemalt mind, elan end alati välja. Nii on lihtsam edasi minna ja tegutseda. Tegelikult olen ma nagunii üks suur piripilli-Liisu.

Kuna mul väga palju rohkem blogisõpru pole, lasen Agnesel ja Siiril ka nendele küsimustele vastata. :)

Laura.
DSC079941

“To look in the face of hard things and keep moving forward – that’s what one has to do.”

Mul ei ole kodus internetti which sucks, aga ehk saab tänase päeva jooksul korda. Praegu kasutan loengu ajal ülikooli netti ja teen postituse ära.

Viimased päevad on iseenesest kiired olnud. Teisipäeval jooksin esimest korda terve Anne kanali ringi ära ~ 1,8 km. Juhuu! Olin väga rõõmus. Ostsin omale ka korraliku kaalu, et siis kaalumuutustel silma peal hoida. Pean end küll veel kontrollima, et ma iga päev end ei kaaluks. Igatahes on kaal langenud ja näitab praegu 73,3kg. Endiselt ootan selle müstilise 70 piiri ületamist ja uut kaalunumbrit 6-ga.

Eile oli ka kiire ja väga vastuoluline päev. Kukkusin eelmise nädala KT läbi, väga totralt ja tegelikult üsna napilt. Lohutan end sellega, et ega see väga kellelgi hästi ei läinud, ka meie kõige parematel. Samas, kui nüüd ka järeltööd tehtud ei saa, olen aine läbikukkunud ja bakaõpe läheb automaatselt nelja aasta peale. Oh, kui vahva, eksole! Koolimotivatsiooni tõmbas see ikka täielikult alla.

Kuna tuju oli täitsa null peale tulemuse teada saamist, panin jooksuriided selga ja tegin oma rekordi – 2,1 km. Enamusele on see kindlasti käkitegu, aga minu jaoks ikka suur asi. Kahjuks õnnestus mul ka mingi vigastuse moodi asi saada. Lonkan korralikult oma paremat jalga ega saa sellele jalale toetuda. Ilmselt on jalavõlv kuidagi valesti vajunud. Tuju läks peale jooksu siiski palju paremaks. Tegin omale maitsva ja tervisliku õhtusöögi, käisin Laura võrkpallimängu vaatamas ja õhtul naersime Anniga viipekeele videot tehes. Vähemalt lõppes päev hästi.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, kuidas ma teisipäeval omale maitsetaimed kasvama panin. Mina ja kasvatan midagi? Täitsa uus asi minu jaoks ja eks ole näha, kas sealt midagi välja ka tuleb. Ehk ikka tuleb. Pilte sai ka klõpsutatud.

Ja kui keegi peaks kuskil heade jooksutossude pakkumisi nägema, andke teada.

Laura.

Fotor0421231191

“Weekend well spent ehk mul on klaviatuuril klahvid puudu.”

– koer suutis mu läpaka otsa hüpata nii, et mul nüüd kaks klahvi puudu. Nuuks!

Milline suurepärane nädalavahetus mõnusalt soojade ilmadega.

Laupäeva alustasin jälle jooksmisega. Tundub, et mida tihedamini joosta, seda rohkem jaksu on. Kuna päev oli ideaalne ka rattasõiduks, lasin isal kummid täis pumbata ja sõitsin 8km rattaga ka. Nii mõnus oli! Igati tegus ja aktiivne päev. Õhtul aga onunaise sünnipäev, kus ikka traditsioonilist sünnipäevatoitu pakuti. Ei suutnud ka mina ära öelda heast ja paremast. Hiljem sain muidugi jälle kinnitust, et see toit ei sobi mulle enam. Söögid, mida ma omale igapäevaselt valmistan ja mis on läbimõeldud, teevad mu kõhule pai. Laupäeval oli kõht aga punnis, valutas ja enesetunne polnud sugugi nii hea.

Pühapäeval olin nagu puuga pähe saanud. Uimane ja ei jaksanud midagi teha. Vaatasin, kuidas ema mune värvis ja klõpsutasin pilte. Ilmselt käin ma juba inimestele pinda oma pideva välgutamisega, aga noh, blogi jaoks ju võib pilte teha. :D Sain pühapäeval natuke päikese käes ka istuda ja pärastlõunal tegime perega aiamaal grilli. Õhtul tuli juba Tartusse jälle sõita.

Nüüd ei jõua ma koju enne 9. maid. Kool muutub aina raskemaks ja teise ülikooliaasta lõpp ei ole sugugi kaugel. Homsest alustan näiteks neuroloogia eksamiks õppimist – 6 päeva enne eksamit! Proovin edusamme teha ja varakult alustada, et ikka muuks eluks ka aega jääks.

Kuna kodus on alati raske heast-paremast eemale hoida, tuleb nüüd Tartus uuesti reele saada ja hästi palju vaeva näha. Kolme nädalaga, mis ma nüüd ülikoolilinnas olen, peaks küll mingeid edusamme suutma teha, nii et ka näiteks kodused midagi märkaks. Edu mulle sellega igatahes!

Täna on küll üks ääääärmiselt (just nii paljude ä-dega) chill päev olnud. Olgugi, et hommikul nii raske üles saada oli, suutsin end siiski viimasesse neuroloogia loengusse ja praktikumi vedada. Vaatasime täna nt ajuoperatsioonivideosid. Jummala normaalne esmaspäev. :D Praktikum lõppes aga varem, mis tähendas võimalust nina päikse poole keerata ja kaks tundi ilma nautida. Istusime Linda ja Lauraga Kaubamaja juures pargis ja lihtsalt olime. Koolipäev lõppes alles 19.30 peale draamapedagoogika loengut.

Lisaks sellele, et päev päikseliselt läks, oli õhtu ka nii tore. Kristina oli Tartus käimas ja saime mõnusad tunnikesed kakaokruusi taga nalja visata. Oh, on alles äge sõbranje mul. 17. mail võib meid aga Telliskivi kirbukal näha. Pange siis kalendrisse kirja.

Lõpetuseks hunnik pilte.
Enjoy!

Otsustasin garderoobist kevade välja otsida. 

Kellel maad kaevata vaja on, Cessy võib appi tulla. :D

Reunited ehk korraks olime normaalsed. :D

Ja siis kammis ikka ära ehk Kristina omas elemendis. :D

Lubasin prantsuse poisile teda oma blogis näidata. :D
Laura.