k-C3-B5hu-areng-ajaline1

Mul on kõhulihased küll, aga nad on peki all peidus.

Kõnehääle arvestus edukalt sooritatud. Sain lausa auhinna parima dialoogi esitamise eest + ilmekas luuletuse ettekandmine. :D Vähemalt hääl on mul vormis. Nüüd ainult üks ja kõige raskem eksam jäänud.

Mul tegelikult pikka juttu pole. Õhtul tuleb Kristina lõpuks Tartusse ja saame mõnusad kaks päeva koos veeta. Kindlasti saab lõbus olema.

Aga ma lisan siia pildi, mis räägib iseenda eest.

Mul on väga kahju, et mul ei ole selle aasta alguses sarnast pilti tehtud. Kõht hakkab juba ilmet võtma. Seda jõnksu enam väga pole, mis koledasti üle püksivärvli rippus. Sangadest ma muidugi ei räägi, nendega on veel palju tööd, aga üldpilt on ikka paremaks läinud.

Mu kõige suurem valupunkt on endiselt tagumik ja jalad. See pilt ei meeldi mulle kohe üldse, mis siis et sentimeetrid vähemaks jäänud on, kõik on ikka väga lodev ja lõtv. Vastik!

Oh well, tuleb pingutada. Õnneks on mul nüüd augustis üks põnev asi tulemas, mis peaks/võiks kõvasti motiveerida. :)

Oleks ju tore kuulda, kuidas teile see areng tundub? Olgu öeldud, et vahe aprilli ja praegusega on põhimõtteliselt ainult toitumise teel saavutatud.

Jõudu,
Laura.

What not to eat ehk mis on minu toidulaualt kadunud.

Minult on nii palju küsitud, et mida ma siis õigupoolest söön, et toitumisega alla võtan. Ma ei oska kunagi väga konkreetselt vastata, sest ma ju söön enda arvates tavalist toitu.

Aga on mõned kindlad asjad, mida ma enam EI söö/joo.

  • Nisujahu – igasugused saiad, saiakesed, pirukad, nisujahu makaronid jms on out. Loen nüüd viimasel ajal pakendeid usinalt ja kurjam, nii paljudes asjades on nisujahu sees. Aga nii kui nisujahu sees, ma panen asja riiulile tagasi. Kusjuures, isegi täisteratoodetes on ikkagi ulme palju nisujahu.
  • Maiustused – kommid, küpsised, koogid jms on välistatud. See on tegelikult ütlemata raske, sest praegu isutab miskipärast hullult magusa järgi. Alternatiivina söön tumedat shokolaadi (vähemalt 70%). Peakski poodi minema, hull magusaisu on. :D
  • Alkohol + gaasilised joogid – ma ikka olin ju päris korralik peoloom siin mingi aeg, aga nüüd olen alkoholile peaaegu kriipsu peale tõmmanud. Aeg-ajalt ikka võtan jaa midagi ja homme Kristinaga välja minnes ehk trimpan ka midagi, aga üldiselt väldin seda. Sama lugu on igasuguste muude gaasiliste jookidega, ka gaseeritud vesi ei lähe mitte.
  • Jogurtid/kohupiimad/kohukesed – igasugused magusad jogurtid, pudingud jms on samuti out. Mul oli kunagi arvamus, et need magusad jogurtid on ikka hea kraam, aga tegelikult on neis nii palju suhkrut, et õudne. Kohukestega sama asi.
  • Vorst/pasteet jms – ma ei oska nimetada neid asju ühise nimetajaga, aga põhimõtteliselt siis selline tüüpiline võileiva kraam. Mina teen “võileiba” riisileibadest (mis oleks kindlalt pruunist riisist ja gluteeni vabad) ja panen sinna peale salatit, tomatit, kurki, vahel harva ka sinki. Igasuguseid pasteete ja lastevorste jms püüan vältida.
  • Valge riis ja kartul – kartulit söön mega harva, põhimõtteliselt ainult kodus olles. Valge riisi olen asendanud pruuni riisiga.
Need on põhilised muutused mu menüüs ja tundub, et see kõik toimib.
Igasugused küsimused ja ettepanekud, millest kirjutada võiksin, on alati teretulnud.
Jõudu ja jaksu,
Laura.

“Progress isn’t made by early risers. It’s made by lazy men trying to find easier ways to do something.”

Ma olen ikka kohutavalt laisk. Tegelikult ei ole see mingi uudis, aga nädalavahetusel olin ma kohe eriti laisk.

Reedel kalpsasin peale eksamit (mis läks vist täitsa hästi) bussile ja õhtul onutütre sünnipäevale. Ma olen muidu üsna tolerantne inimene aga nende palavate ilmadega kaotab mõni inimene küll vist natuke mõistust. Sain bussile viimase pileti ja pidin istuma viimases reas, kus on neli pinki kõrvuti. Ühel pool mind istus üks suur tädi, ta oli tõesti suur. Palavaga kõik inimesed higistavad, see on täiesti arusaadav, aga no kurat sa ei võta oma jalanõusid jalast, kui sa tead, et see vaatepilt ja lõhn ei ole meeldiv. Õudne noh! Elasin muidugi selle sõidu üle aga inimesed võiksid tõesti natukene üksteisega arvestada. 
Vanemad sõitsid laupäeva hommikul Pärnusse, et natukene puhata ja kultuursed olla. Üksinda kodus olemine on mõnus, aga midagi asjalikku ma küll korda ei saatnud. Laupäeval võtsin päikest ja eile ei viitsinud isegi seda teha. Laiskuse ja igavusega tuleb välja ka üks minu murepunktidest. Kipun igavusest õgima, lihtsalt munchin mõttetut kraami sisse. Sellepärast näitas kaal täna kilo rohkem, kui neljapäeval. 
Nüüd ma olengi mures. See nädal on viimane “ametlik” nädal enne suve Tartus ja siis olen ma ju kogu aeg kodus. Pean tõesti end kokku võtma ja toitumisel silma peal hoidma. Kohe üldse ei taha oma edusamme niisama tuulde lasta. Trenn tuleb samuti korralikult ette võtta. Ilmselt saab mu lemmikuks rattasõit, sest see pidi jalgadele eriti hea olema.
Uus nädal aga tuleb sündmusterohke. Kristina tuleb kolmapäeval Tartusse. Peame plaani üle vaadata Tartu kuumimad öölokaalid ja enese harimiseks külastame Vanemuiset ka. Loodan, et tuleb tore nädal. Lisaks olen ma sel nädalal autotsikk, nii et ülimugav on ringi liikuda. :D 
Kuna mul rohkem midagi asjalikku öelda pole, ma parem lõpetan. 
Proovin oma asjalikud postitusemõtted ka ära realiseerida, et siit ikka midagi kasulikku ka lugeda oleks. 
Et mitte magama jääda, lähen nüüd hoopiski sõbrannaga jalutama.
xx,
Laura.
11

“As soon as you trust yourself, you will know how to live.”

Oh, mu vaesed väiksed jalad! Täitsa väsinud olen tänasest päevast.

Eile oli üks sitt päev. Või tähendab, päeval polnud midagi viga. Käisin koolis ja sain Lindaga kokku ja kõik oli iseenesest väga tore, aga samas oli kõik ikka väga valesti. Ma ei tea, kas teil on ka vahel selliseid päevi, kus kohe üldse ei tunne ennast oma kehas hästi. Ärkasin hommikul üles ja no absoluutselt ei meeldinud see vaatepilt, mis vastu vaatas. Lisaks olin ma eile kõigi maailma inimeste (loe: meeste) peale kuri ja noh, olingi selline toriseja õhtul.

Tänane hommik algas õnneks palju rõõmsamalt. Ärkasin vara, mis siis, et vabal päeval võiks ju natuke kauem magada, aga kus sa sellega. Tahtsin oma tuju natuke parandada ja mõtlesin end lisaks kaalumisele ka mõõdulindiga mõõta. Ära sa märgi, viimane mõõtmine oli 8. mai ja selle ajaga on igalt poolt sentimeetrike läinud. Tuju läkski paremaks. Panin kohe suure hurraaga trenniriided selga ja läksin jooksma. Ma jooksin küll vähe, aga ma vähemalt liigutasin ennast ja pärast tegin kätele ja jalgadele jõuharjutusi ka.

Aga ega mu jalad siis ka veel rahu ei saanud, käisin jalutasin natuke Piretiga, siis Heleriga uuesti Anne kanali äärde ja siis jälle koju. Õppisin natuke, magasin lõunauinakut ja siis V-ga korralik jalutuskäik. Nii kahju, et mul täna sammulugejat peal ei olnud, ma arvan, et see tulemus oleks päris korralik. Jalad annavad praegu mõnusalt tunda.

Võtsin V-ga välja minnes digika kaasa ja andsin käsu endast mõni normaalne pilt teha. Kaua ma neid endleid vorbin ja lolli mängin. Pilte sai päris palju, aga päevavalgust näevad ikka vähesed. Ei oska mina normaalne seal kaamera ees olla. Kogu aeg üks ja sama nägu ja poos. Naljakas. :D Vähemalt saan ma mingeid teistmoodi pilte blogisse panna.

Ka praegu neid pilte vaadates ma tahaks ilgelt viriseda. Läksime V-ga peaaegu, et riidu, sest tema raiub mulle ikka, et näen hea välja ja aina paremaks vaatepilt läheb. Mina seda muidugi ei usu ja tambin ennast maa alla. Miks paljud pildid avaldamata jäävad ongi see pisike põhjus, et ma näen enda arvates lihtsalt hiiglaslik välja. Isegi üsna lühikese kleidi olen julgenud selga pannud, aga nagu ikka on see musta värvi, sest nii on turvaline.

Pean iseendaga ikka kõvasti tööd tegema, et see mina-pilt natuke paremaks läheks ja mingisugunegi enesekindlus välimuse osas tekiks. Kaua ma ikka viriseda jaksan ja kaua mu virisemist kuulata jaksatakse, eksole.

Näiteks praegu tundub, et ma näen iga pildi peal nagu rase välja, mis siis et mu kõht pole juba aastaid nii “lame” olnud! Peab vist garderoobi veel korra üle vaatama ja alles jätma ainult need riided, mis mu keha parematest külgedest näitaks.

Homme aga jälle kodu poole.

xoxo,
Laura.