DSC081411

Nädalavahetus mõnes pildis

Mul oli suur plaan laupäevast üks äge video kokku panna ja palju pilte teha. Tegelikult läks asi natuke teistmoodi. Filmisin küll päris palju, aga no ma ei julge ikka veel panna üles videot, kus ma üksinda kaameraga räägin. :D Võib-olla ma kunagi julgen.

Laupäeval käisime Kristinaga Telliskivi kirbukal äri tegemas. Eks me muidugi läksime lootuses, et müüme kõik oma stafi maha ja oleme püstirikkad – Kristina saab katuseraha ja mina reisiraha. Päris nii hästi meil ei läinud, aga ühtteist ikka sai maha müüdud ka. Ilmselt oli vähene müük tingitud ka sellest, et müüjaid oli tõesti meeletult palju ja konkurents seetõttu üsna karm. Aga lõbus oli ikka, nägin tuttavaid nägusid ja Kristinat ka ju üle pika aja jälle.

Loll olin ma küll, sest ma üldse ei arvestanud, et päev nii kuumaks võib minna ja panin jalga mustad teksad. Ärge teie nii tehke, sest tõesti on palav nii. :D

Jõudsin õhtul veel Monikaga kinos ka käia. Kui päev lõpuks läbi sai ja ma koju jõudsin, vajusin küll kohe magama. Päike väsitab ikka meeletult ja teeb täitsa lolliks. Pühapäeval magasin kaua ja tulingi hopsti Tartusse ära.

Aga siin siis mõni pilt ja üks väike videojupp ka.

Tegin omale korraliku hommikusöögi, et päev üle elada. 

Kiire lõunasöök enne uuesti linna minekut. Ei oska enam gaasipliidi peal süüa teha. Pannkoogid ei tulnud nii esindusliku välimusega, kui Tartus. Aga eks ma õpin.
Istusime Monikaga tunnikese Butterfly lounge’is ka. Ma polnud seal enna käinud aga see kiire külastus jättis küll hea mulje. Joogiks valisime Virgin Maasika Daquiri. Oli maitsev ja täitsa alkovaba. 
Järgmise korrani,
Laura.
insta21

“You can, you should, and if you’re brave enough to start, you will.”

See tänane palav ilm oli ikka uskumatu küll. Äike pole Tartusse siiani jõudnud, ei tea, kas üldse jõuabki.

Kasutasin suvesoojust ära ja läksin peale loengut kohe Anne kanali äärde päikest püüdma, praegu vaadates tundub, et sai ikka jumekese peale ka.
Meil oli V-ga juba suht pikalt tänaseks trenniplaan paigas ja ega ilm ei tohi takistuseks saada. Lõpptulemus oli see, et suutsin treenida veits kõhtu ja jalgu. Nii kui pulss natuke kõrgemaks läks, tahtis pilt kohe tasku minna. Ega selle palavaga nalja pole.
Olen juba tükk aega mõlgutanud mõtteid selle kohta, kuidas eesti inimene ei taha kunagi head öelda. Alati leitakse üles negatiivne ja seda siis tuleb uksest ja aknast. Viimasel ajal olen aga nii palju positiivset kuulnud, et hakkan vaikselt oma arvamust muutma. Need toetavad kommentaarid minu “muutuse” kohta on tõesti armsad ja tähendavad mulle tohutult palju. Keegi ilmselt ei aimaga, kui hea meel mul selle tagasiside üle on ja mismoodi ma alati särama löön.
Muidugi pere elab alati kaasa ja oma vanemate jaoks olen ma ilmselt kõige ilusam tüdruk maamunal. Aga mulle on kirjutanud inimesed, kellega ma pole juba tükk aega suhelnud, et öelda: “Laura, sa oled nii tubli,” või “Laura, sa oled nii ilus.” Ma päriselt ei kirjuta seda sellepärast, et kuidagi end upitada või öelda, et “vaadake kõik, kui tubli ma olen,” üldse mitte. Ma tahan lihtsalt öelda, et see on ääretult tore, kui keegi lihtsalt heast südamest ilusaid sõnu raatsib öelda. Me ju oleme tavaliselt kiitusega kitsid. 
See blogi on üldse üks ulme motivaator. Ise ka ei uskunud, et siia kirjutamisest nii palju kasu olla võib. Ma pean tubli olema, sest ma ei saa ju tulla ja kirjutada, kuidas ma jälle juurde võtsin, sest patustasin terve nädalavahetuse vms. Ma tahan kirjutada ikka seda, et mul läheb hästi, et ma teen edusamme. Ma tahan oma blogiga olla eeskujuks, motiveerida ka teisi. Sest see päriselt on võimalik! 
Kaks kuud tagasi kaalusin ma 7 kilo rohkem, kui praegu. See on täiesti ulme. Minu esimene eesmärk, et kaalunumber algaks 6-ga on täitunud. Ootan põnevusega kolmapäeva, et kirja panna nö ametlik kaal. Minu järgmine pisike eesmärk on 65kg ja siis.. siis unistan ma sellest maagilisest 60st. Kui kõik sama hästi või veel pareminigi edasi läheb on see kõik ju saavutatav. Peab endasse uskuma, peab võtma neid ilusaid kommentaare motivatsioonina ja tegutsema. 
Kui mina saan hakkama, saad sina ka!
Ma tean, et see pilt on juba Instagramis, aga ma panen selle siia ka. Märkate seda sära silmis? Vot seda see uus elustiil teebki – toob sära silmadesse. 
xx,
Laura. :)
kinno1

Paksukese probleemid

Kõigepealt tahaks ma bloggerit kiruda. Ma olen juba mitu korda kogemata kommentaare kustutanud, sest sõrm lihtsalt vääratab telefonis. Kui tavaliselt küsitakse iga kliki kohta kinnitust, siis kommentaare saab kuidagi eriti lihtsalt kustutada. Igatahes, kui keegi näeb, et ta kommentaar on kustutatud, siis pole see sellepärast, et mulle need ei meeldinud, vaid sellepärast, et blogger sakib. Vähemalt olen ma tavaliselt suutnud enne kõik läbi lugeda.

Tulin täna natsa varem Tartusse, et õhtu siin veeta. Mul pole enne nii vahvat bussisõidukogemust olnud. Bussijuht oli lihtsalt nii tasemel. Tavaliselt ütleb juht sõitu alustades lihtsalt tuimalt saabumisaja ja muu info, siis tänane bussijuht lobises tükk aega ja rääkis kolmes keeles ka, et ikka kõik reisijad aru saaks. Tartusse jõudes rõkkas ta ka rõõmust, kui temperatuur 27 kraadi näitas. Kirjutan LuxEkpressi kindlasti positiivse tagasiside, nii vahva onu Rein oli. :)

Aga nüüd sellest, mis pealkiri ütleb.

Kui enamusele tähendavad soojad ilmad lühikesi riideid, kleiti, rannas pleesitamist ja muud sellist, siis minu jaoks on need palavad ilmad alati mõnevõrra raskemad. Eks mul ole ka ju ilusaid kleite ja seelikuid, mida ma kannan ka, aga seal kõige juures on üks konks. Nimelt kannan ma peaaegu alati seelikute ja kleitide all lühikesi retuuse. Kuna mu reied on piisavalt paksud, hakkavad nad palavaga hõõruma ja oh seda valu, kui nii juhtub. See on üks kõige nukramaid asju üldse ja üks põhjus, miks ma enam paks olla ei taha. Ma jään seda päeva ka ootama, kui ma lisaks lühikestele pükstele saan ka seelikuid/kleite rõõmsalt kanda.

Ühest paksukese murest olen ma juba peaaegu lahti saanud. Pintsakute, mantlite ja ka pluuside varrukad kippusid alati kitsad olema. Kehast nagu sobis küll aga no käsivarred ei mahtunud ära. Nüüd pole ma seda probleemi enam tähele pannud, olgugi et käed mul kõige nõrgemad on. Vähemalt midagi on hästi.

Noh ja eks see kõige suurem paksukese probleem ole ka see suur ebamugavus, kui end miskipärast bikiinide väele võtma peab. Rand, saun, ujula – no ma pole juba ammu end nendes kohtades mugavalt tundnud. See pidev muretsemine, et kas see volt nüüd paistab välja, kuidas ma istuma peaks, et kõhtu varjata, kuidas võimalikult kiiresti riidesse või rätiku sisse saada jne jne on tegelikult ikka üsna väsitav. Teeme nüüd ikkagi nii, et sel suvel (suvi lõppeb ju alles septembris) saan ma vähemalt ühe korra end täiesti vabalt neis olukordades tunda. Minu suur unistus ja ma olen valmis vaeva nägema!

Oma nädalavahetusest pajatan mõni teine päev.

Päikest,
Laura.

Eilne OOTD kinno minekuks aka selfie-time.

Fitness-20Would-20You-20Rather-20Be-20Covered-20In-20Sweat-20At-20The-20Gym-20or-20Covered-20In-20Clothes-20At-20The-20Beach_full1

“Would you rather…?”

Täna oli üle pika aja see päev, kui ma sain ärgata ilma äratuskellata. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati sain magada nii kaua, kui und jagub. Seega tõusin täna alles 9.30. Jõle kaua magasin küll jaa. :D

Ajasin täna suurte inimeste asju, käisin ARK-is, poes ja kulme tegemas. Ema ikka iga kord, kui koju tulen, kurdab, kuidas tema ei oska mulle enam süüa teha ja vaadaku ma siis ise, kui see, mis tema teinud on parasjagu ei kõlba. Tegelikult pole asi üldse nii hull ja ema tehtud õhtusöögi söön ikka ära. Hommikuti ja päeval söön lihtsalt erinevat toitu.

Homme tuleb ka üks hästi asjalik päev. Need, kes Tallinna poolel elavad ja kellel homme midagi teha pole, minge Kalamaja avastama ja tulge Telliskivi kirbuturule shoppama. Lähen homme esimest korda oma riideid ise ka müüma ja pean ütlema, et olen täitsa elevil. Loodan, et ilm on ilus ja rahvas rõõmus. :)

Kuna ma pole blogisse juba ammu mingeid asjalikke pilte postitada saanud, mõtlesin homset päeva dokumenteerida ja siis mingi vahva ülevaate teha. Eks vaatab, kuidas viitsimist on.

Rahaboss nagu ma olen, suutsin eile korralikult feilida. Olin peale eksamit omadega kuidagi eriti läbi, et ostsin kogemata vale suuna bussipileti. Ümber seda enam vahetada ei saanud ja nii ma uue pileti ostma pidingi. Korralik õppetund, et enne makse sooritamist KONTROLLI mitu korda üle, mille eest sa ikka maksad. :D

Ega mul pole muud asjalikku kirjutada ja lõpetan postituse ühe hea tsitaadiga, mille Liise mulle saatis:
“Don’t you dare for one more second surround yourself with people who are not aware of the greatness you are.” 
– Jo Blackwell Preston

Nautige nädalavahetust ja hoidke päike südames.
Laura.

Milline dilemma.

IMG_04481

300!

Väike kiire šokipostitus, mis on ühtlasi ka minu 300. postitus!
Vaadake ja imestage. Mina pidin küll eile pikali kukkuma. Ma nagu küll ei mäleta, et ma niiii suur oleks, aga pildid ei valeta. Uuh, hirmus!
Nüüd aga proovin end eksamilainele saada ja õhtul vuran jälle koju.
Ilusat päeva, armsad!
Laura. :)