“Let us be grateful to the people who make us happy; they are the charming gardeners who make our souls blossom.”

Tööinimese elu on ikka raske aga tuleb siiski kasuks. Täna näitas kaal 69,5 kg. Minu meelest päris hea seis, arvestades mu laiskust.

Laisk olen ma trenni koha pealt, aga samas ma ei kujuta ette, mida ma selle kuumaga suudaksin teha. Vähemalt toitumist jälgin nii enam-vähem aga ega selle kuumaga nii väga midagi taha ka. Veepudel endiselt kõige suurem sõber.

Praegu ongi mul selline töine periood tulemas enne Küprose reisi. Ahjaa, ma vist pole seda blogis veel nii suurelt maininudki, aga 21-31. augustust küpsen Ayia Napas. :) Igatahes tuleb reisiraha koguda ja sellepärast käin ma lapsehoidjaks, hakkan kaheks nädalaks promotüdrukuks (reaalselt kaks nädalat iga päev tööl!) ja ehk jõuab veel mõne Meeskonna ürituse ka kaasa teha.

Aga selle lapsehoidmisega on ka naljakas lugu. Hoian enamasti vaid ühte 2,5 aastast pisikest poissi, aga näiteks eile ja ilmselt ka täna on mu silma all ka kooliealine poiss. Käin siis mina nendega jalutamas ja mänguväljakutel keset Tallinna linna ja oi neid pilke – “nii noor tüdruk ja juba kaks last” pilgud. :D Oh, well.. las mõtlevad, mis tahavad, eks.

Siis tahtsin ma veel mainida, kui vahva see blogi pidamine ikka on. Esiteks, mulle meeldib mu pisike netipesa ja ma tean, et sügisest olen ma palju usinam ja põhjalikum blogija jälle, sest mulle lihtsalt meeldib. Teiseks on blogi kaudu võimalik leida ka uusi tutvusi. Näiteks kirjutas Mannu kunagi ühe mu postituse alla kommentaari ja sealt sai alguse meie netisõprus. Nii äge tsikk on ja ma ikka imestan, miks me endiselt kokku saanud pole. Täna lisandus mu facebooki sõbralisti Gerly, kellega nüüd usinalt ülikooli teemadel jutustame. Ailiga ma veel suur sõber pole, aga ta on nii armas ja kommenteerib tihti mu postitusi ja tal on väga kift blogi ja Instagram ka (sest tal on seal palju pilte oma nunnust pojast, teate ju küll, et lapsed mu lemmikud :D).

Ühesõnaga on see blogi pidamine igatepidi mu lemmikhobi. Olgugi, et ma pole suur kuulsus ja mu blogi ei loe tuhanded inimesed päevas/nädalas, tundub, et olen siiski leidnud omale arvestatava lugejaskonna ja lootust on, et see ajaga kasvab. :)

Ootan alati teie kommentaare ja igakord, kui märkan, et mõni uus kommentaar postituse alla lisatud on, oleks nagu kingituse saanud. Teie kommentaarid on mulle tähtsad. :)

Aitäh, armsad lugejad!
Teie Laura.

“Do not spoil what you have by desiring what you have not; remember that what you now have was once among the things you only hoped for.”

Mina unistan paljudest asjadest. Püsides postituse teema juures, siis unistan ka mina sellest, et ühel heal päeval olen ma täiesti arvestatav blogija Eesti blogimaastikul ja minu kirjutised on eeskujuks või motivatsiooniks või hoiatuseks või ajaviiteks paljudele..

Millest Teie unistate? 

Eripedagoogika, 2. aasta, II semester

Üks kaua lubatud postitus, mille ma võlgu olen.

Ma isegi ei tea, miks ma selle kirjutamist nii palju edasi lükkasin. Ilmselt sellepärast, et semestri lõpp oli karm ja mitte nii meeldiv.

Siin on aga igatahes need ained, mis ma kevadel läbisin – kokku 10.

1. Neuroloogia – B
Loengud toimusid Maarjamõisa haiglas esmaspäeva hommikuti, ilus algus nädalale haiglas. Igatahes saime selles aines väga targaks (ilma irooniata), praktikumides käisime intensiivis ja nägime erinevaid patsiente, kelle peal teooria reaalsuseks muutus. Minu jaoks veits jõhker ikka ka, sest alati neid inimesi seal haigetena nähes hakkas kuidagi kurb – kuidas ta hakkama saab, kuidas ta pere vastu peab, kas tal üldse on pere jne jne. Eksam oli suuline ja ma olen natuke pettunud, et ma B sain, teiste jutu järgi ja ma ise tundsin ka, et tegelikult oleks võinud see ikka A olla.
2. Draamapedagoogika – arvestatud
Üsna lambine aine. Kokku oli loenguid vist kolm + üks praktikum. EAP-de kätte saamiseks tuli lihtsalt iga kord kohal olla (mul jäi tegelikult üks kord vahele, aga selle sai ilusti ära vabandada) ja praktikum iseenesest oli lõbus.
3. Eripedagoogide kutse-eetika – arvestatud
Pean tunnistama, et sinna loengusse ma väga tihti ei jõudnud. Reede hommikuti ja kaks loengut järjest polnud just kõige parem kooslus. Nii palju kui ma kohal aga käisin, meeldisid mulle kõige rohkem õppejõu näited elust enesest. Üldiselt lootsin ma rohkem sellest ainest. Eksam oli internetikeskkonnas ja minu meelest täiesti tehtav.
4. Sotsiaalpedagoogilised probleemid koolis ja õpetaja toimetulek – B
E-aine. Üsna mõttetu minu arvates. Iga nädal oli kindel ülesanne või test ja nende eest sai punkte. Ma ei saa siiani päris täpselt aru, miks ma B sain. Pool hindest andis lõpus olnud eksam, mis minu meelest oli täiesti okei ja kirjutasin ikka korralikult, aga ju polnud siis ikka piisav.
5. Eesti foneetika ja fonoloogia – B
Neid igasuguseid eesti keelega seotud aineid on meil küll jube palju olnud. Endalegi üllatuseks olen ma nendes päris hästi hakkama saanud. Selle aine oleks võinud ka vabalt A saada, aga noh.. magasin enne eksamit ainult umbes kolm tundi ja ega ma palju õppida ka ei viitsinud. Õppejõud oli aga väga toetav ja hinde saamiseks pidime tema juurde minema, kui tal tööd parandatud said. Vaatasime koos töö läbi, anti võimalus vigu parandada ja niimoodi hinnet tõsta. Selliseid õppejõude võiks rohkem olla.
6. Sissejuhatus koolipsühholoogiasse – B 
Ka sinna loengusse ma väga palju ei jõudnud. Muidu täitsa okei aine, aga kordas päris palju eelmisi aineid ja seetõttu polnud ka niii põnev. Eksam oli Moodle’s (internetikeskkond) ja mul jäi 1 PUNKT A-st puudu. Tundub, et see oligi üks B-de saamise semester.
7. Erivajaduste identifitseerimine – A
Loenguid põhimõtteliselt selles aines polnud. Läbi tuli töötada internetis üleval rippunud teemapaketid ja aine iseseisvalt omandada. Eksam oli Moodle’s, valikvastustega ja eksimisruumi vähe. Õnneks sain oma B needuse murtud ja tuli ikka A ära.
8. Õpetaja kõnehääle arendamine ja häälehoid – arvestatud
Minu lemmikaine sel semestril. Valisin selle vabatahtlikult. Iga kolmapäeva alustasin kell 8 hommikul hääle- ja hingamisharjutustega. Väga palju nalja sai, lisaks sain kinnitust, et mu häälel on võimu. Arvestusel pidime esitama mikrisse kõne, esitama karaktereid välja tuues dialoogi ja ette kandma luuletuse nii, et mõte välja tuleks. Iga osa “võitjale” ehk õppejõu meelest parimale, andis ta ka auhinna. Mina sain parima dialoogi esitamise eest raamatu ja luule ettekandmisel jäin teiseks, aga seda lihtsalt seepärast, et ma juba ühe võidu olin saanud. (seda ütles mulle õppejõud ise. :D)
9. Praktiline eesti viipekeel – arvestatud
Väga praktiline aine, nagu nimigi ütleb. Igas seminaris muudkui viiplesime ja naersime ja püüdsime kõik oma miimikalihased tööle saada. Vahva õppejõud ja mõnus aine. Praegu oskan ma end vähemasti tutvustada ja ehk abigi küsida viipekeeles. Uuel semestril on meil selle aine teine, teoreetiline osa.
10. Kõnetegevuse psühholoogia – E
Oh jummel! Kas ma üldse pean sellest kirjutama? K O H U T A V! Okei, ma ei ütle, et see aine poleks vajalik vm, tegelikult sai sealt päris palju ikka teadmisi ja tarkust, mida ma praegu juba inimestega suheldes või lastega olles oskan märgata. Aga lihtsalt.. Õppejõud oli 75-aastane vana professor, kes rääkis vaikselt ja aeglaselt aga samas kiirelt, st et teemad läksid nii kiirelt mööda, aga jälgida oli nii raske. Ühesõnaga, mul oli temast tegelikult kahju, sest ta on tark mees aga lihtsalt.. vana. Tal oli raske seal meie ees kaks pikka loengut anda, ta lihtsalt väsis ära ja meie väsisime ka. Kohalolek oli muidugi kohustuslik ja igaks korraks oli kodune töö, mille keegi igakord esitama pidi. Ja see kurrrrradi eksam! Ma õppisin nagu loll ja ma sain E! How come?? Ma ei ütle, et ma oleks pidanud selle A saama, isegi B võiks küsimärgi all olla aga vähemalt C eest oli mul küll teadmisi. Aga õppejõu hindamismeetod oli väga, väga karm. Vähemalt on see aine esimese korraga tehtud ja mingit lisaastat selletõttu ka kaela ei saanud.

Semestri alguses rääkisin ma neist ainetest vot NII.

Minu meelest oli hästi kiire semester ja üsna lihtne ka (v.a kõnetegevus). Kas ma sain targemaks ka? Eks natuke ikka, aga kuidagi väga palju on erinevate ainete raames ühe ja sama asja kordamist, mis teeb loengusse kohale minemise motivatsiooni nullilähedaseks.

Mul on väga kahju, et meil praktikat bakas põhimõtteliselt üldse pole. Olen oma erialavalikus viimasel ajal kahtlema löönud, aga see on juba omaette teema, millest võiks lausa eraldi postituse kirjutada.

Ühesõnaga, uus ja loodetavasti viimane aasta on ees, uusi ained ja ilmselt ka väljakutseid. Mingeid eesmärke ma omale väga ei sea, peaasi, et kõik ilusti tehtud saaks ja kevadel lõpetatud ka.

Vot sedasi.

Kui on veel mingeid küsimusi eriala või Tartu ülikooli või Tartus elamise või nende ainete või mille iganes kohta, siis ma väga hea meelega vastan. :)

Pai,
Laura.

PS! Tervitan seda askerit, kes mulle ikka meelde tuletas, et oma lubaduse täidaks.

nothingtowear1

Sheinside

Ma jälgin päris palju erinevaid blogisid. Üks asi, mis aga silma hakkab on see, kuidas kõik omale Sheinside’ist riideid tellivad/saavad.

Mõtlesin ka üle vaadata, kas seal ehk mullegi midagi silma hakkab või mis värk selle leheküljega siis on.

Esimesena jäi mulle silma vot selline pikk kleit. See eespool olev siluett võiks/peaks ju igale kehale pai tegema. Samas valge tagakülg ilmselt rõhutaks siiski kõiki mu “kurve” valedest kohtadest. Aga pildi pealt on ilus küll.

Teiseks meeldis mulle see kleit. See lõige peaks mu “massiivsete” reitega sobima ja see natuke retrolik print seal peal teeb selle minu jaoks eriliseks.

Muidugi see pikk must kleit on ju imeilus! Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle must meeldib. Ilmselt poleks mul selle kleidiga väga kuskile minna, aga noh, võibolla ikka leiaks võimaluse.

Ja siis võtaks ma veel selle musta seeliku, ja sellised mustad vabaaja püksid, ja selle lillelise pluusi ka ja üldse võtaks tegelikult palju asju.. mitte, et mul kapp riideid täis oleks, aga miskipärast ei taha enam ükski asi nii hästi seljas istuda.

Üldse peaks kunagi, kui rikkaks saan, ühe korraliku garderoobi vahetuse ette võtma. Mõistlik oleks seda vist teha siis, kui ma oma kaalulangetamise rännakul juba kaugemale jõudnud olen, muidu võib jälle raha raisku minna.

Ah, tegelikult pole meil ju kunagi midagi selga panna..

Laura.

IMG_22471

Summer update | Perepuhkus Peraküla rannas

Olgugi, et ma olen juba täiskasvanud inimene, meeldib mulle sellegipoolest koos perega aeg maha võtta ja kuskile telkima minna.

Minu vaieldamatult lemmikrand Eestis on Perakülas. Sealne valge ja laulev(!) liiv teeb ära ka popile Pärnu rannale. Isegi, kui seal on palju rahvast, leiad sa sellel lõputul rannaribal omale koha nii, et kellegi varbad sulle näkku ei vahi ja oma kõhuvolte varjama ei pea. Selge merevesi ja liivane põhi on ujumiseks loodud, olgugi, et vee soojenemine võtab seal teiste randadega võrreldes kauem aega, tasub see ootamine ära.
RMK on loonud ka sinna mõnusad telkimisalad, kus on olemas nii grill kui ka kuivkäimla. Igal hommikul käiakse prügikaste ja käimlaid korrastamas ja üldse on kogu vaatepilt väga puhas ja viisakas. Ma tahaks loota ja uskuda, et inimesed peavad sellest lugu ja jätavad endast samuti maha puhta platsi, et järgmised saaksid sama hea tundega oma puhkust nautida.
Olin kõik need neli päeva muust maailmast välja lülitatud. Telefoniga saatsin vaid mõned sõnumid, kuid Internet oli täiesti unustatud, seda lihtsalt polnud vaja.
Ma tõesti naudin suviti telgis magamist. Minu jaoks tähendabki telgis magamine, meri ja päike tõelist suve. Sel nädalal ma tõesti puhkasin. Peale hommikust ärkamist ja söömist, kobisin mina oma asjadega rannaliivale ja kõrbesin nii palju kui sain. Esimesel päeval oli merevesi ikka väga külm, ilmselt oli tuul valelt poolt, kuid vees ma käisin. Järgmistel päevadel oli vesi aga hoopis teine, mõnusalt soe ja ega üldse ei tahtnudki välja tulla sealt. Koer nautis samuti korralikult veemõnusid ja oh seda lõputut kaevamist, urukoer ikkagi.
Õhtud veetsime samuti mere ääres. Iga õhtu oli päikeseloojang erinev, ilus vaatepilt. Peale loojangut püüdis isa kala, mida me järgmisel päeval lõunaks sõime. Täielik idüll, kas pole?
Lisaks sellele, et Peraküla rand on imeilus, on seal ümber mustikamets. Jõudsime viimasel päeval mustikale ka. Mina muidugi korjasin oma kohustusliku osa ära ja ülejäänud aja noppisin marju nii palju kui võimalik suhu. Nämma…
Eile õhtul koju jõudes oli mu esimene mõte küll, et millal jälle tagasi saab. Tõeliselt mõnus oli!
Natukene tegime ikka pilte ka ja ma pusisin ühe pisikese video kokku. Kel vähegi võimalik, minge kaege see kaunis koht üle. Puhake Eestis!

Keegi võiks mulle õpetada, kuidas horisonti sirgeks saada.

Piltidel puudub ajaline järgnevus.

Kes Teist Perakülas käinud on?
Laura.
IMG_20140711_1347121

Summer update | Enjoy the sun!

Suvi ei ole ilmselgelt blogimaastikul väga tegus aeg, vähemalt minu puhul küll mitte.

Kui ma ühel nädalal kaks korda Helsingisse sattusin. 

Eelmisel nädalal tegin kiire külaskäigu Tartusse. Oi, kui kodune tunne oli. Igatsen Tartut väga, elu lihtsalt on seal hoopis teistsugune, kogu linn hingab hoopis teistsuguses rütmis. Oli tõesti tore. Aitäh, V! :)

Nädalavahetusel tegin Merepäevadel nii usinalt ja vapralt tööd, et suutsin oma seljale korralikult liiga teha. Selle jama pärast pidin ära jätma tööotsa Viljandi folgil, sest noh, kui juba kaks pikka päeva jalgadel mulle nii hullult haiget tegid, siis vaevalt neli pikka päeva sama asja teha kuidagi paremini mõjuks.

Valu trotsides käisin eile emaga kinos ja natukene poodides ka. Olen siiani üllatunud, sest ostsin omale kolm kleiti suurustega 36, 38 ja S. Ilmselt läksid need kleidid mulle selga lihtsalt sellepärast, et need on üsna laia lõikega ja peaksid saledatel inimestel ikka palju lohvakamalt seljas istuma, aga minu tegi see ikkagi rõõmsaks.

Sellele lisaks.. kaalunumber hakkab ka jälle 6-ga.

Mõnes mõttes olen ma justkui käega löönud, trenni ma praegu ei tee, sest kogu aeg on midagi muud teha ja toitumisega on ka nii nagu ta on. Söön seda, mida parasjagu pakutakse või olemas on. Sellist hullu rämpsu ma ei söö, burgereid, krõpse ja gaasilisi jooke ei tarbi. Aga kui ikka on palav ja tahan jäätist, või kui šokolaadi isu on, söön ilma süümepiinadeta just neid asju. Tundub, et see süümepiinadest lahti laskmine mõjub hästi. Olen rõõmsam ja tasapisi sõlmin rahu oma peegelpildiga.

Sügisest saab nagunii oma tavapärasesse rütmi tagasi, praegu võtan vabalt ja naudin neid ilusaid ilmasid.

Lähme vanematega täna kaheks päevaks kodust eemale. Saan LÕPUKS telgis magada, viimati sain seda luksust nautida 2012 suvel. Aga ma ju armastan telgis magamist.. Ühesõnaga, sõidame mere äärde, paneme laagri püsti ja elame natuke metsikumat elu.

Kas minu lugejate seas on veel neid, kellele telkida meeldib ja kes samuti hea meelega linnakärast mõnda metsikumasse paika põgeneksid?

Palju päikest,
Laura.