giphy1

Küsimuste küsimise aeg.

Sain blogile uue ilusa headeri. Mulle endale väga meeldib, täpselt minu moodi. Aitäh, Heikki! :)
Ja 30 jälgija piir sai ka ületatud. Juhuu!

Seni kuni mina end päikese käes küpsetan, meres suplen ja Küprose ööelus möllan, võiksite Teie kommentaaridesse jätta kõikvõimalikke küsimusi nii toitumise, kaalulangetamise, kooli, elamise, suhete jms kohta. Ja kui ma siis ükskord reisilt tagasi tulen, saan ehk isegi video vormis Teie küsimustele vastata. Nii saate Teie mind paremini tundma õppida ja mina saan teada, mis Teid huvitab. :)

Pidage meeles, küsimusi saab esitada ka anonüümselt ja mingeid tabuteemasid pole. (võinoh, ärge päris hullu pange :D )

Praegu aga mõnusat augustikuu lõppu ja kohtume kümne päeva pärast. :)
PS! Võimalik, et postitan reisi ajal Instagrami pilte, nii et hoidke pilk peal: @lauriitak

Ma ei saa lihtsalt, see tädi on nii naljakas :D 

ADIOS, amigos! 

Alkohol

Oma elustiili muutusega olen ära lõpetanud ka alkoholi tarbimise. Mitte küll täielikult, sest aeg-ajalt valget veini ja mõnel sünnipäeval pokaali shampust kokkulöömiseks ikka võtan, aga seda tõesti väga minimaalselt.

Seda olen ma juba rõhutanud, et pean ennast seltskondlikuks inimeseks ja selleks, et end “käima saada” ei vaja ma alkoholi. Viimastel pidudel, kus ma käinud olen, küsiti minult ikka, et “miks sa ei joo” või “mis sul siis häda on”. Kas selleks, et mitte juua, peab midagi viga olema? Kas tänapäeval ongi nii, et kui sa ei joo, pole sa lahe?

Selleks, et mul lõbus oleks, ei vaja ma muud, kui õiget seltskonda ja head huumorit. Alkohol ei ole see, mis peo lahedaks teeb, ikka inimesed ja üritus ise on see, mis peost peo teeb.

Ma ei taha sellega muidugi öelda, et need, kes pidudel kangemat kraami tarbivad kuidagi halvemad oleks. Oi ei! See ongi igaühe enda valik, mida ja kas ta joob. Ma tahan lihtsalt südamele panne, et see, et mina ei joo, ei muuda mind kuidagi kehvemaks. Mu keha tänab mind ja mul on nii peo ajal kui ka järgmine päev hea olla.

Mis mind muidugi veel väga imestama paneb, on Eestimaa mehepojad. Selleks, et tüdrukule läheneda ja juttu teha, peab kindlasti promill sees olema. Kust see argus tuleb? Me pole ju üldse nii hirmsad, et kohe hammustama hakkaks, kui kaine peaga julged tere öelda. No ma ei tea, mulle tundub küll jutuajamine kaine inimesega palju põnevam, kui parajalt purjakil töllerdisega. Aga ma olen võibolla imelik kah..

Ja kõik kaalulangetajad… Alkohol on kurjast, ainult tühjad kalorid, mida endale sisse joote. Järgmine kord, kui sõbrannaga siidripudeli avate, mõelge ikka hästi järgi, kas teil on seda vaja. :) Sidrunivesi on ka väga hea ja oii, kui häid alkoholivabasid kokteile on olemas.

Nii palju, kui mina kuulnud olen, ei meeldi meestele ka purjus naised!

Think about it..

Päikest,
Laura.

DSC077081

Motivatsioon

Kust leida motivatsiooni? Kuidas hoida motivatsiooni? Mida teha siis, kui motivatsioon kaduma on läinud? Kuidas uuesti alustada?

Minult on päris palju küsitud just neid samu küsimusi. Tegelikult arvan ma, et neile polegi ühest vastust. Me kõik oleme erinevad ja seetõttu ei pruugi üks asi kõigi peal töötada.

Minu esimesed kilod läksid kogemata, ilma suure pingutuseta ja märkamatult. Tagasi need kilod ei tulnud ja mina olin rõõmus edasi. Eelmisel suvel võtsin veel alla ja riided hakkasid suureks jääma. Peale USAst tagasijõudmist tulid need kilod aga tagasi. Olin kurb, aga midagi muuta ei suutnud.

Kevadel Kristinaga Türgis käies tundsin end küll halvasti. Nägin peale reisi üht kohutavat bikiinipilti endast ja tahtsin otsad anda. Sel samal hetkel tegin otsuse, et nüüd aitab. Ma ei taha enam selline olla, ma pean midagi ette võtma. Sealt samast tuli ka motivatsioon.

Ma tahan rõhutada, kui oluline on see motivatsioon leida enda seest. Seda kõike peab tahtma iseenda pärast, mitte sellepärast, et kellelegi teisele meeldida, või kellelegi midagi tõestada. Kui Sa ise seda kõike ei taha, ei muutu midagi. Sa suudad vastu pidada ehk nädala või isegi kuu aega, aga kui sa seda endiselt päriselt ei taha ja pole nõus endast kõike andma, pole need muutused jäävad. Kurb, aga tõsi!

Peale seda, kui esimesed sammud on tehtud, esimesed tulemused näha, tõuseb minu meelest ka motivatsioon. Ma särasin nagu väike laps jõuluvana nähes, kui hakkasin esimesi komplimente oma kaalulanguse kohta saama. See tähendas, et muutus on näha, inimesed märkasid! Suutsin selga panna riided, mis pikalt kapis olid seisnud, sest mu paksud käsivarred ja jämedad reied ei mahtunud neisse. Mõõdud vähenesid, kaalunumber langes ja motivatsioon kasvas. “Ma polegi paksuks loodud,” mõtlesin.

Suvi on minu jaoks väga suurte tagasilöökidega olnud. Mulle meeldis mu Tartu rütm, korralikult toituda oli lihtsam, trenni teha oli kergem. Kodus on mugav, külmkapis on kogu aeg midagi “lubamatut” ja nii lihtne on libastuda. Olgugi, et ma pole terve suvi omale ainult rämpsu sisse ajanud, olen siiski rajalt kõrvale vajunud. Aga me ei ole enda peale pahane. Mul oli seda “vabadust” juskui vaja. Ma tean, et suudan end õigele teele tagasi saada, sest ma tõesti tahan seda.

Olgugi, et ma vaevlen endiselt ebakindluse käes, olen juba sammu edasi astunud. Juba see, et endast bikiinipildi ülesse panin on suur asi. Enne reisi olen võtnud ka põhimõtte, et naudin sealset aega ilma piinlikuseta, süümepiinadeta. Näen neid inimesi seal esimest ja viimast korda ja kurb küll, kui neile mu tselluliidised jalad ehk ei meeldi. Mina tahan oma puhkust nautida ja püüan nina püsti hoida. Proovin enesekindlust kasvõi teeselda, ehk õnnestub. :)

Laura.

3-2B2009a1

Fotopostitus | Muutus piltides.

Üheks viisiks, kuidas endale selgeks teha, et ma olen päris pika tee maha käinud, on ikka ja jälle vanade piltide vaatamine. Otsisin välja natuke vanemaid pilte, et oma muutust teile ka näidata. Lõppu panin pildi, mida ma juba Instagramis (@lauriitak) jagasin ja kust on näha praegune olukord. Ma ei tea, kust see julgus tuli, aga noh, nüüd te siis teate, milline ma tegelikult olen.

See pilt on aastast 2009. Siis olin ma päris noor ja selline keskmises normaalkaalus.

See pilt on aastast 2010. Juba on näha, kuidas ma paisuma olen hakanud.
Mingi hetk tuli mul loll mõte juuksed lühikeseks lõigata ja tumedaks värvida. Üks halvemaid otsuseid üldse. Mulle ju üldse ei sobi see. Praegused pikad heledad juuksed on mu välimuse lemmikosa. Üks asi, millega ma (peaaegu) rahul olen.

Ma arvan, et see pilt on tehtud 2012. Täielik tünn! Õõh, kohutav.
See pilt on samuti 2012. aastast ja ma olen siin oma kõige kõrgemas kaalus.
Ja selline on seis praegu. Mul tegelikult on olemas ka sarnane “before” pilt, millega on erinevus korralikult näha, aga seda ma tõesti ei julge veel internetti riputada. Ehk kunagi siis, kui ma oma kehaga päriselt rahul olen ja suureks eeskujuks saan hakata. Nagu näha ei ole seis praegu ka midagi suurepärast. Enda vabanduseks ütlen, et pilt on tehtud peale söömist ja kõht näeb tegelikult tsipa parem välja. Ma nii loodan ja teen omalt poolt kõik selleks, et järgmine suvi saaksin juba enesekindlalt rannas käia ja bikiinides pildile jääda. 
Et kõik teaksid, siis algkaal ehk minu all time kõige suurem kaal oli 87kg!
Praegu olen 68kg!
Vastan hea meelega Teie küsimustele ja olen nõus ausalt kõigest kaaluga seonduvast (ja muudest asjadest ikka ka) rääkima, küsige ainult.
Laura.
PS! Tulge ikka ametlikult blogi jälgima. :)
PSS! Proovin tänase/homse jooksul veel mitu drafti postitust ülesse saada, et teil sel ajal, kui mina reisil olen, midagi lugeda oleks. :)

PSSS! H – loodan, et sa hirmust päris roheline ei ole. :D

Tulevikku vaadates

Lõpuks võtan end kätte ja kirjutan, miks ma oma erialavalikus kahtlema olen hakanud.

Eripedagoogika ei olnud minu esimene valik ja tegelikult sattusin ma seda õppima üsna juhuslikult. Peale esimest nädalat olin ma kindel, et jõudsin õigesse kohta. Elu tegi minu eest valikuid ja ma tundsin, et see ongi see, millega ma oma elus tegeleda tahan.

Ma olen selle kahe aasta jooksul õppinud igasuguseid toredaid ained ja näinud väga palju põnevat. Aga selle kahe aasta jooksul on meil vaid mõned vaatluspraktika tunnid olnud. See tähendab seda, et mul ei ole endiselt aimu, kuidas eripedagoog tegelikult töötab ja millega igapäevaselt toime tulema peab.

Minus on kindlasti õpetajale iseloomulikud jooned ja ma näen ennast klassi ees seismas. Aga kas just eripedagoogina? Võibolla sobiks mulle paremini klassiõpetaja roll, või matemaatika õpetaja põhikoolis? Ma ei tea..

Ma võtan väga kergesti asju südamesse. Ma elan ja tunnen inimestele alati kaasa, ka siis, kui ma tegelikult tean, et minu kaasaelamine asja kuidagi ei muuda. Olgugi, et ma tahaks suur maailmaparandaja olla, pole see lihtsalt võimalik.

Oma emotsionaalsuse tõttu ma kardangi, et ei suuda mööda vaadata laste probleemidest, haigustest ja muredest. Ehk võtan nende lood nii tugevasti südamesse, et põlen ise läbi. Aga ma tahan, et minu tulevik sisaldaks lapsi, see lihtsalt on nii minu “teema”. Ma näen end igapäevaselt laste ümber, vähemalt praegu ma arvan nii.

Tegelikult olen ma noorena alati pigem reaali inimene olnud. Õppisin gümnaasiumiski ju reaalklassis ja armastasin numbreid ja võrrandeid ja muid probleeme lahendada. Erinevad kutsesobivustestid on alati andnud mulle kaks suunda – õpetamine ja juhtimine. Kamandada meeldib mulle ka ja arvutiga klõbistada ja kirjutada. Äkki sobiks mulle hoopis kontoritöö? Ehk on see minule, kui kaastundlikule inimesele lihtsam variant, sest siis ei pea ma kellegi lugusid läbi elama?

Igatahes on “tuleviku-mina” teema väga raske. Ma ei suuda manada ette pilti endast viie või kümne aasta pärast. No olgu, kümne aasta pärast on mul ehk mees ja üks-kaks last juba. Aga seda, kes minust ikkagi saab, ma küll öelda ei oska. Ja kas see tegelikult ongi praegu üldse oluline?

Ehk ongi lihtsam elada päev korraga ja mitte nii väga tulevikule mõelda. Miks me survestame end ja mõtlema välja suuri plaane sellest, milline me elu mõne aja pärast on. Me ei saa nagunii milleski kunagi 100% kindlad olla. Elul võib olla hoopis teistsugune nägemus ja seetõttu võime jõuda oma teel hoopis mujale, kui arvame end jõudvat.

Muidugi ma tahaksin seda kindlust, et ma suudan tulevikus end ise üleval pidada, et mul on armastav mees ja nunnud lapsed. Et me elame oma unistuste kodus ja teeme unistuste tööd. Meil on fantastilised sõbrad, kellega saadame korda imelisi seiklusi ja ma saan käsi südamel öelda, et olen õnnelik. Aga ma ei saa praegu öelda, kes on see mees, kus on see kodu, kes on need sõbrad ja milline on see töö.

Rääkisin sel teemal ühe maailmaränduriga. Ta ei lubanud mul enam tulvikule mõelda, sest see on kättesaamatu. See pole oluline. Tähtis on see, kus me oleme praegu ja mida teeme praegu. Me peame olema õnnelik praegu, just selles olukorras, kus me parasjagu oleme.

Ja tegelikult olengi ma praegu rahul sellega, mida ma õpin. Mulle meeldib see, aga ma lihtsalt pole kindel, mis saab siis, kui kool on läbi. Aga küll selleks ajaks tuleb ka teadmine, kuhu edasi – elus edasi?

Kuidas Teie tulevikku suhtute? Millised on Teie plaanid ja mõtted seoses tulevikuga?

Laura.

Tulge blogi ametlikuks jälgijaks.