Mul on abi vaja, kohe väga palju.

Mu jalad löövad tuld. Päev on olnud pikk ja väga tegus. Tegelikult mulle see tempo meeldib, pole aega igavusest omale mingit rämpsu sisse ajada või midagi sellist.

Kes mu niisama heietust koolist ja tööst lugeda ei taha, kerigu alla poole. Mul on abi ja nõu vaja!
Igatahes..
Kui ma enne mõtlesin, et siiani on kõik selle semestri ained täitsa talutavad ja huvitavad, siis täna ma enam nii ei arva. Viipekeele teooria alused tundus alguses täitsa normaalne, aga nüüd on see lihtsalt ajalugu ja see pole kunagi mu lemmikaine olnud. Tänasest hakkas üks uus aine ka, meie “lemmikõppejõuga”. Ma lihtsalt keeldun seal loengus vabatahtlikult käimast. Esiteks kordab see kahte eelmist tema poolt antud ainet ja teiseks on see niiii igav. Homme ma sinna igatahes ei lähe ja saan seetõttu juba päeval Tallinna poole sõitma hakata. No kes istuks kella 18ni reede õhtul koolis? Mitte mina.
Et oma aega mitte ainult kooli ja trenniga (millest ma kohe pikemalt kirjutan) sisustada, sain omale kooli kõrvalt lapsehoidja töö. Tegelikult ma isegi ei nimetaks seda tööks, sest lapsed (kohe kolmeseks saav tüdruk ja neljane poiss) on nii tublid ja asjalikud, et aeg lihtsalt lendab ja mul on nendega lõbus ka. :) Koht asub minust 3 km kaugusel, mis tähendab seda, et nii eile kui täna sain juba ainuükski tööle ja tagasi käiguga 6 km kirja. Ja ma ei jaluta seda maad, vaid ikka kõnnin, tempoga. Enam ei oskagi jalutada, kogu aeg on tamp taga..
Ja peale tööd kappasin ma Lõunakeskusesse lootuses omale blender osta. Jäi ostmata, sest seda, mida mina tahtsin, polnud. 
Niimoodi olen täna maha kõndinud umbes 14 km. Jalad on väsinud ja puusas on imelik valu. Homme nii palju ei liigu.
See eelmine osa oli kõik sissejuhatus, tegelikult on mul palju olulisem asi rääkida.
Oluline osa algab siit!
Ma olen oma toidulaua jälle normi saanud ja õigesti toitumisega mul probleeme pole. Aga vot see trenni pool on endiselt kahtlane. Mulle on tehtud kodune treeningakava, kuid ma ei suuda seda jälgida. Ma ei suuda kodus, oma toas, kus on mu läpakas ja voodi, end treenima sundida. See pole minu jaoks õige keskkond. Võrkpall mulle ju meeldis, väga meeldis ja ometi pole ma sinna rohkem jõudnud. Ma ei suuda end motiveerida kella 20.30ks trenni minema, see on minu jaoks liiga hilja.
Mida siis teha?
Ma pean ju trenni tegema, aga kuidas? Muidugi võiks ma ju oma treeningkava endaga välja kaasa võtta ja iga kord peale oma kiirkõnni/jooksu ringi harjutused ära teha, aga miskipärast on minus sees loll hirm, et “mida küll mõeldakse”. Teine võimalus oleks ju mõne spordiklubiga liituda, aga ma ütlen ausalt, mul pole selle jaoks raha.
Mulle väga meeldis, kui kevadel V-ga väljas treenisime. Tema muudkui pushis mind ja mina muudkui vaidlesin vastu ja virisesin, aga tegin vajalikud harjutused ära. Kas keegi ei taha mulle treeneriks hakata? Olla mu kõrval ja mind pingutama panna, sest ma tean, et ma suudan väga palju, lihtsalt üksinda jääb motivatsioonist ja tegelikult ka teadmistest puudu. Aidake, palun!

Mu eesmärk on sünnipäevaks (26. november) vähemalt kolm kilo kergem olla ja kõht võiks lamedamaks tõmmata. Kevadel oli juba päris hea seis, suvi rikkus kõik ära.. Seda pole ju palju tahetud. Mul on lihtsalt abi vaja! :(
Natukene-meeleheitel-Laura!
wtf1

Liiklus pole mänguväljak.

Kirjutan praegu ikka midagi väga off-topicut, aga mulle on see asi nii pikka aega silma hakanud.

Mul on autojuhiload peaaegu neli aastat olnud. Ma ei pea ennast ultraosavaks juhiks ega midagi, aga ma arvan, et jagan matsu küll. Minu põhimõte rooli taga on alati olnud see, et nii mina kui minu kaasliiklejad jõuaks kõik tervena puntkist A punkti B. Olgu, ka mina sõidan aeg-ajalt lubatust kiiremini ja kiirendan enne valgusfoori, aga see, mida mõni teeb..

Linna vahel tehakse sellised manöövreid, et ise ka ei usu. Jah, ma saan aru, kui oled võõras piirkonnas ja oled unustanud õigel ajal rida vahetada ja soovid siis viisakalt kuskile vahele saada. Aga ma ei saa aru neist, kes näiteks sõidavad ummiku ajal meelega vabal real ja siis enne õiget kohta keeravad nii tuimalt sulle ette, et vaata ise, kuidas pidama saad. No kurjam, kõik me tahame ju liikuda, ootan mina ja ootad ka sina. Linna vahel jobutajaid on nii palju, õudne.
Üks tegelikult veel hullem asi on maanteedel möödasõidud. Kui ma viimane kord autoga Tartusse tulin, pidin vähemalt kolm korda hoo maha võtma, et vastutulev auto möödasõidu lõpetatud saaks. No kuhu kurat sa ronid, kui sa näed, et pole piisavalt ruumi?? Või need, kes enne kurvi hakkavad möödasõitu tegema.. appi!! inimesed, sõitke Türisalu pangalt alla, kui end surnuks sõita tahate!! Mina tahan elusalt ja tervelt koju jõuda. Jah, ka mina teen möödasõite, aga seda ainult siis, kui ma olen veendunud, et ma sellega ohtlikku olukorda ei tekita.
Noh ja siis need tarkpead, kes joobes peaga rooli istuvad.. ma isegi ei hakka kommenteerima. Soovitan jälle Türisalu pangale minna. 
Mõelge hetkeks. Kas teie pere- või tutvusringis on kedagi, kes on sattunud liiklusõnnetusse? Ehk on teie elus mõni inimene, kes mõne rumala vea tõttu lausa surma saanud on? Või veel hullem, ehk on hoopis mõni jobu teie parima sõbra surnuks sõitnud? 
Kas see üks-kaks minutit, mis te rumalaid manöövreid tehes võidata, on ikka väärt riskimist?
Laura.

Tervisest ja Equa pudelitest.

Eilne päev algas nii hästi.

Läksin hommikul loengusse, käisin kahe loengu vahel kiirkõndimas (6 km jõudsin ära käia) ja läksin õhtusesse loengusse. Terve päev oli mul külm, mõtlesin, et ju lihtsalt ongi selline külm päev. Mingi hetk hakkas pea valutama, ignoreerisin valu.

Kodus püüdsin ka imelikust enesetundest mitte välja teha. Vahepeal hakkas puus imelikku valu tegema. Mõtlesin ja arutlesin targematega, kas peaksin võrku mängima minema. Leidsime, et targem oleks vist puusa hoida. Enesetunne läks aga hoopis kehvemaks, endiselt oli väga külm. Panin sooja saamiseks selga hommikumantli, pugesin pleedi sisse ja jõin sooja teed meega. Tundsin kuidas silmad hakkasid kipitama ja üle keha värinad käisid. Panin huvi pärast kraadiklaasi alla – 36,9. Seega nagu otsest palavikku polnudki, aga kehv oli olla küll.

Niimoodi pleedi sees jäin ma juba kell 22 õhtul magama, isegi Padjaklubi ei suutnud lõpuni vaadata.

Praegu on olemine päris hea ja ma väga loodan, et õhtuks asi uuesti halvaks ei lähe. Oeh..

Aga et postitus niisama lobajutt poleks, tahtsin ma hoopis ühest teistmoodi murest kirjutada.

Minu Equa pudel, mille mina tellisin siit, hakkas üsna ruttu läbi laskma. Kohe nii palju läbi laskma, et ma keeldun seda kasutamast, sest olgugi, et ma püüdsin jälgida, et see mul kotis püstises asendis oleks, juhtus vahepeal ikka nii, et pudel oli pikali ja kotisisu niiske. Praegu laenasin ema oma, aga mulle nii väga meeldis mu enda pudel.

Ma tean, et pudelid on väga popiks saanud ja kindlasti on minu lugejate seas ka palju neid, kellel see olemas on. Kas Teil on ka sama asja ette tulnud? Või olen mina ainuke, kellel selline asi juhtus. Ma ei raatsi praegu uut pudelit osta ka, pidid need ju nii head ja vastupidavad olema, aga vot mis minu omaga juhtus.. :(

Edit: Tuleb välja, et ma ise olen loll ja ei vahetanud läbilaskvat pudelit kohe ümber. :(

Laura.

Natukene ühest ja teisest.

Minu väga kiire ja tegus nädalavahetus on nüüd oma otsa leidnud. Mis siis, et ma olin kindel, et jõuan vahepeal arvuti taha istuda ja kirjutada, läks kõik hoopis teistmoodi.

Rakveres läks hästi, tervis tegi natuke trikke ja tegelikult teeb siiani, kuid ma loodan, et mesi ja muud head vitamiinid aitavad sellest üle saada.

Pühapäev oli tööpäev. Pidin juba kell 6 linnas olema, mis tähendas seda, et äratuskell laulis 4.20 hommikul. Ma isegi imestan, mis väega ma suutsin end üles ajada, aga õigeks ajaks ma kohale jõudsin. Minu ülesanne oli SEB Tallinna maratonil ülekäigurajal silma peal hoida – et jalakäijad üle tee saaks, samal ajal auto alla jäämata ja jooksjaid segamata.

Kuna mu positsioon oli põhimõtteliselt Viimsis, jooksid minust mööda ainult maratoni ja poolmaratoni jooksjad. Ma ei suuda endiselt aru saada, kust kohast võetakse see jõud ja tahtmine, et nii mitu tundi järjest joosta. Väga põnev oli jälgida erinevaid jooksutehnikaid. Inimesi oli igasuguseid, nii noori kui vanu.

Minu täielik respect neile kõigile, kes selle ära tegid!

Ma lähen homme kõndima/sörkima ja olen väga rõõmus, kui näiteks viis kilomeetrit üle elan.

Üldiselt on täna üsna .. kehv päev olnud. Kuna ma eilsest üsna läbi olin (ühe koha peal 10 tundi järjest seista, arvestades ärkamisaega ka, väsitab ikka ära küll), jäin veel üheks ööks koju ja tulin alles nüüd Tartusse. Päeva magasin ja lebotasin maha.

Nädalavahetusel söödud saiakesed olid enesetunde nagunii alla tõmmanud ja kui siis veel üks poolnaljaga tehtud kommentaar mu kõhu kohta tuli, läks tuju kohe täiesti ära. Valasin mõned pisarad ja loodan, et homme on parem päev.

Meh.. raske on see eluke.

Aga tulebki üks päev korraga võtta. Selleks, et homne parem tuleks, tegin näiteks lõunasöögiks väiksed ettevalmistused ära. Nii saan kahe loengu vahel umbes tund aega trennile kulutada. Loodan, et saan õhtul ikka võrkpalli ka mängima minna, aga see on veel küsimärgi all, sest põlve peale toetuda on valus. Will see.

Postituse võiks lõpetada Eleanor Roosevelti tsitaadiga:
“With the new day comes new strength and new thoughts.” 

Homseni!
Laura.

10 fakti minu kohta

Eile oli üks asjalik ja pikk päev, jälle. Loeng, koosolek, lõunauinak, “töövestlus” ja Piretiga mõnus lebo minu juures.

Teisipäevane trenn on nii korraliku jälje jätnud, et mu põlv ajab haavast ikka mingit vedelikku välja ja valusatest lihastest pole mõtet rääkidagi. Täna ma nagunii trenni minna ei saa ja ega ma tea, kas oma katkise põlvega saaksingi korralikult mängida. Uuel nädalal uue hooga.
Täna lähen ma aga hoopis Rakverre Kristinale külla. Suvi oli meie jaoks nii lühike, et ühist aega ei õnnestunudki leida. Päris nukker. Aga pikalt planeeritud kohtumine leiab lõpuks aset. Kuna meil on ilmselt väga tihe graafik, võiks sellest jälle ühe video kokku panna. Meil endal pärast lõbus vaadata ja naerda. Ja võibolla saate teie ka meie üle meiega naerda!
Laupäeva õhtul veeretan end koju, et pühapäeval Tallinna maratonil tööl olla. Väike unistus on järgmine aasta ikka ise ka joosta.
Aga et postitusel mingi väike point ka oleks, mõtlesin kirja panna 10 random fakti enda kohta. Ikka selleks, et te mind paremini tundma õpiks. :)
1. Lõpetasin keskkooli kuldmedaliga. – Olin umbes 8-aastane, kui oma vanematele suure suuga lubasin, et lõpetan kooli kuldmedaliga. Selles eas ma ilmselt väga täpselt ei teadnudki, mida see tähendab, aga kuna lubadus sai antud, tuli see ka täide viia. Tegelikult olin ka kuni põhikooli lõpuni ainult viieline õpilane. Tunnistustel polnud kunagi ühtegi nelja.
2. Läbisin juhilubade saamiseks vajalikud eksamid kõik esimese korraga. – Olgu, autokooli sõidueksamil ma hakkasin küll nutma, sest ma olin nii närvis, aga läbi ma sain. :D ARK oli täitsa lebo.
3. Mu lemmikloom on hobune. – Lapsena sain ikka hobuse selga üsna tihti ja ühe korra õnnestus korralikult kukkuda ka, aga mulle siiski meeldib. Et kui keegi tahab mulle ratsamatka kinkida või midagi, siis ma olen täitsa nõus. 
4. Mul on seitse aastat vanem vend. – Kui me väiksed olime, oli vend ikka see, kes mulle süüa tegi ja mind kantseldama pidi. Kõikides pahandustes olin alati mina süüdi. Aga kui me juba vanemaks saime ja mul pubekana kuskile vaja minna oli ja vanematelt luba küsisin, toetas vend mind alati ja aitas vanematele pugeda. 
5. Ma ei ole tegelikult suurem asi kokk. – See seostub eelmise punktiga. Mu vend on kokk ja ta tegi mulle alati süüa, sest ta oli ju nii palju vanem. Ei saa ju olla nii, et peres mõlemad lapsed sarnase oskuse saavad. Enne Tartusse kolimist käisin köögist suure kaarega mööda. Nüüd on asi muidugi paranenud õnneks.
6. Ma tegelesin seitse aastat rühmvõimlemisega. – Mul on nii kahju, et kogu mu painduvus on läinud. Võinoh, päris läinud ei ole, aga spagaati ma enam ei saa ja selg on ka pekkis, et silda teha. Üldse sain selle trenniga korralikud traumad. Ometi oli see väga naiselik trenn ja sain sealt korraliku kehahoiaku.
7. Järgmised seitse aastat mängisin võrkpalli. – Kui ma võimlemisega lõpetasin, pidasin aasta trennist pausi. Mingi hetk kutsus üks sõbranna mu võrkpalli trenni kaasa ja lõpuks olin mina see, kes asjaga korralikult tegelema jäi. Treener küsis peale esimest kahte trenni, et kas ma olen kindel, et pole varem mänginud. Leidsin “oma” ala.
8. Minu lapsepõlve unistus oli juuksuriks saada. – Ma ikka päris kaua unistasin juuksurikarjäärist. Ma isegi ei mäleta, millal ma ümber mõtlesin. Hiljem olin ma kindel, et lähen psühholoogiat õppima ja spetsialiseerun lastele. Keskkooli lõpuks olin valinud sotsioloogia ja lõpuks jõudsin hoopis eripedagoogika peale. Kõik kutsesobivus-testid näitasid ka minu õpetaja-jooni.
9. Ma kardan pimedat. – Olgugi, et ma suudan nüüd õhtuti pimedal tänaval kõndida, on mul sees ikka väike värin. Kui võimalik, helistan ma alati kellelegi, et teekond pimedas kiiremini läheks. Alles Tartusse kolides õppisin vaikuses ja pimedas magama jääda. Kodus jäin alati muusika või teleka saatel magama.
10. Ma olen paraplaaniga lennanud ja sukeldumas käinud. – Järgmisena võiks näiteks langevarjuhüppe ära teha. Mulle meeldivad seiklused! 
Olge paid,
Laura.