The Nanny | Nädalavahetuse plaanid

Et ma oma vaba päeva maha ei magaks, helistas Kristina JÄLLE kell 8 hommikul. Ja kui ma olin uuesti mõnusalt magama jäänud, helistati Elisast. Peab vist lisaks hääletuks panemisele ka vibreerimisfunktsiooni ööseks telefonilt maha võtma.

Kuna kooliasju on nagunii palju teha ja pingeline on nagunii, otsustasin täna mitte midagi teha. Vahtisin terve päeva sarja “The Nanny”. Teate küll seda häiriva hääle ja naeruga naist, kes kogemata lapsehoidjaks hakkab ja siis hullult hästi lastega läbi saab ja lõpuks pereisaga pere punuma hakkab. Youtube’is kõik vabalt saadaval, ei pidanud isegi allalaadimise peale aega kulutama. :D

Ise hoidsin eile ka lapsi. Nii vahvad kaks numpsikut, kellega aeg nii ruttu läheb ja ega ma vist saa öeldagi, et see mu jaoks töö on, pigem andis sellise vahva energialaksu. ;)

Anyways..Kui mul mitte millegi tegemisest siiber sai, hakkasin nädalavahetuseks ettevalmistusi tegema. Ega ma tegelt kaugele ei jõudnudki. Lõpuks käisin poes ja nüüd ootan “Livin Aloha” algust. Filmiti see ju samal suvel, kui ma USAs olin. Meie otsisime süüa prügikastist (sõna otseses mõttes) ja nemad elasid tõelist paradiisielu. Noh, et kõik pole alati nii must ja valge, kui paistab, seda tahan ma öelda.

Aga nädalavahetus tuleb oioi, kui kiire ja loodetavasti meeleolukas.

Homme peale kooli, umbes keskpäeval hakkame Kristinaga Leetu sõitma, et seal ühe ta Kanada sõbraga kokku saada. Laupäeval sõidame tagasi. Täiesti normaalne ju selline pikk maa maha sõita. :D Peaks vlogi tegema sellest vm…

Laupäeva õhtul tuleb H. Tartusse ja lähme koos V. sünnipäevale. Saab ilmselt huvitav olema!

Pühapäev on natuke lahtine veel, aga eks see selline rahulikult mõnus tuleb. :)

Vot tak. Selline tegus nädalavahetus ootab ees. Pidage te homne töö- või koolipäev vastu ja nautige nädalavahetust!

Kaal täna hommikul 64,8! Can you believe it? jejee! :)

Keegi veel seda sarja fännab/fännas? Ja mis teie nädalavahetusel teete?

fran

Pai!

Laura.

“60-minutiga nädalas vormi” | 4. nädal | Uuesti õigele teele ehk miks ma seda teen?

Peale oma emotsioonide välja elamist, toetavaid sõnu facebooki toetusgrupis ja nõuandeid treeneritelt, hakkas kohe palju kergem. Eelmine nädal ei möödunud küll kava jälgides, aga vähemalt on tuju selle koha pealt palju parem ja magusaisu läks ka kuidagi iseenesest ära.

Minu puhul on suuresti tegemist ülemõtlemisega. Kui asi natuke keerulisemaks või raskemaks kisub, hakkan asja veel hullemaks mõtlema. Kui ma siis lõpuks end piisavalt üles kruttinud olen ja välja elan, tuleb mõistus siiski koju tagasi.

Püüan edaspidi asja uue nurga alt vaadata. Mõtlesin väga täpselt läbi, miks ma seda kõike teen ja panen need põhjused ka siia kirja:

  • Tahan oma enesekindlust tagasi – kui palju pisaraid ma olen valanud, sest peegelpilt ajab kergelt öeldes oksele. Ma tahan särada ja end oma kehas hästi tunda.
  • Tahan terve olla – tervis on ilmselt kõige olulisem üldse. Selleks, et tulevikus ära hoida koledaid haigusi ja kõrge vanuseni vastu pidada, pean ka oma keha eest hoolitsema. Veel eelmisel aastal kimbutasid mind pidevalt erinevad külmetus- ja muud haigused. Praegu olen juba väga pikalt üsna tervena hakkama saanud. *sülitab kolm korda üle õla*
  • Tahan 2015. aasta suvel end bikiinides hästi tunda – minu suur unistus, kus ma saan ilma häbenemata näiteks rannavollet mängida. Tunda mõnu päiksest ja soojast rannaliivast, ilma et oma keha varjama/häbenema peaks.
  • Tahan iseennast armastada! – Seostub ilmselt enesekindlusega, aga ma päris tõsiselt tahangi ennast armastada. Olla iseenda kõige parem kaaslane. Ennast armastades tõmban ehk ka õigete inimeste armastust ligi. Does it make sense?
  • Tahan olla eeskujuks oma perele – Mu isa avastas eelmine nädalavahetus, et kaal on liiga suureks läinud. Isa on alati ülekaaluline olnud, või noh, suur. Olen alati arvanud ja kartnud, et see on ka minu saatus. Aga tegelikult ju ei ole! Tasapisi olen suutnud isa harjumusi muuta ja ta vähemalt mõtlema panna. Ma pole kumbagi oma vanaisa näinud, aga ma väga-väga tahan, et minu lastel oleks vanaisa. Sellepärast peab isa ju oma tervise eest hoolitsema!

Need on põhilised asjad, miks ma seda kõike teha tahan. Nüüd on need ka kirja pandud ja kui jälle raskeks peaks minema, saan alati meelde tuletada, miks ma seda teen!

Võtan omale endiselt eesmärgiks sünnipäevaks kaotada 3-4 kg. Kuu aega on aega, ma ju suudan seda!

Ma ei ütle, et ma alustan uuesti, sest ma olen juba nii pika maa maha käinud, aga ma lähen tagasi õigele teele, hoian sihti silme ees ja teen selle asja ära!

Teie toetus on mulle selle kõige juures väga oluline. Iseenda alt vedamine on üks asi, aga kui ma juba midagi üsna suurele hulgale lubanud olen, oleks mul häbi läbikukkumist tunnistada.

Leidsin oma arvutist pildid, mis ma olen teinud 2013. aasta jaanuaris. Siis olin ma oma kõige suuremast kaalust kaotanud 5 kg, aga näen endiselt kohutav välja! Ma arvan, et pean selle pildi kuskile nähtavamasse kohta panema. Sest seda pilti vaadates kaob igasugune isu ära. Ma ei taha enam kunagi selline olla. Ehk avaldan selle pildi siis, kui “pärast” pilt on juba piisavalt ilus.

Kaal täna: 65,4!!! Ma olen mega üllatunud! Nagu mainisin, ei möödunud eelmine nädal otseselt kava jälgides. Lubasin omale jäätist ja kooki. Aga lõpetasin ära ülemõtlemise ja hakkasin asja natuke chillimalt võtma, ehk see ka mõjutas? Igatahes väga vahva ja nüüd ainult edasi!

Soovitud kaal 26. novembriks: 62,0 kg

Istusin eile õhtul arvuti taga, kava ees ja püüdsin nädala plaani kokku panna. Täna käisin hommikul (ärkasin spetsiaalselt kell 9 üles, kuigi kool hakkab alles 14 :D ) esimese asjana poes, et kõik vajalik kraam kokku osta. Nüüd ei ole midagi muud, kui tubli olla. :)

Päikest,

Laura!

Kuidas ma mitu päeva järjest ainult shoppasin…

… ja raha tegelikult väga ei kulutanudki.

Uskumatu, kuhu see eelmine nädal läks. Mul oli kuidagi nii kiire kogu aeg, et jõudsin blogisse alles nüüd.

Ja see leht oli mul lahti vähemalt kolm tundi. Jõudsin vahepeal vanaema juures käia, süüa ja Tartusse minekuks asjad kokku panna.

Anyways..

Eelmine nädal möödus suure shoppamise tähe all. Neljapäeval käisime H.-ga Helsingis. Minu suured ostuplaanid kukkusid suht läbi, sest sooje saapaid ma sealt omale ei saanud ja ilusast mantlist võisin ka ainult und näha. Ometigi läks aeg nii kiiresti, et ega me peale shoppamise suurt midagi teha jõudnudki. Kaks ilusat pluusi ma endale siiski skoorisin.

Ma pean ütlema, et minu meelest on Eestis kõik kaubanduskeskused palju loogilisemalt üles ehitatud. Ma ei tea, aga mulle nt Helsingis olev Foorumi keskus ei meeldi. Nii ebaloogiline kõik.

Kui me neljapäeva öösel lõpuks H. juures maandusime, jäin ma vist enne magama, kui pea patja puutus. Sammulugeja järgi käisime päeva jooksul maha ligi 18 km. Päris hea tulemus. :D

Aga sellega meie ostlemiseseiklused ei lõppenud. Kuna H. elab põhimõtteliselt Ülemiste keskuse kõrval, ei saanud me ju minemata jätta. Nii, et kui me reedel lõpuks end üles ajasime ja kohutavalt pikalt laiselnud olime, seadsime sammud Ülemistesse. Esimese 20 minutiga olid saapad välja valitud ja peale erinevates poodides sama mudeli hindade võrdlemist, sain mõnusad soojad Riekeri saapad väga hea hinnaga. Mine veel kuskile kaugele (Helsingi on muidugi väga kaugel tõesti..) omale asju otsima. :D

Mulle uus Ülemiste väga meeldis. Kõige rohkem mulle ilmselt meeldiski see jalanõude osa. Poed olid kõik ühes reas, muudkui käi ühest poest sisse ja teisest välja. Aga minu nõuanne on kõik poed läbi käia, kui midagi konkreetset otsite. Minu ostetud saabaste alghind oli ühes poes 95.99 € ja järgmises poes 74.99 €. Seega päris korralik vahe.

Tegelikult leidsin omale Zarast ilusa jaki/jope ka, mis istus ideaalselt seljas. Aga kuna meil olid veel mõned poed käimata, ei hakanud ma seda kohe ära ostma. Kui ma siis tagasi läksin, minu numbrit enam muidugi polnud. Ilmselt osteti see mu nina alt ära, sest kassade juurde kõndis parasjagu tüdruk sama jopega, kes silma järgi just minule vajalikku M-suurust kandis. Täielik ebajopp.. olin päris kurb, sest jope istus tõesti ilusti kehas ja oli soe ka. Järelikult siis ikka polnud minu jaoks mõeldud.

Aga kiitma pean ka H.-d, kes need kaks päeva minuga truult kaasas käis. Ei virisenud kordagi, andis nõu ja aitas valida. Mina nii hea shopingukaaslane polnud. Käisime eile JÄLLE Ülemistes, sest tegelikult oli H.-l ka uusi saapaid ja sooja kampsunit  vaja, aga mina väsisin ikka päris ruttu ära. Lõpuks hakkasin virisema ka. :D Aga vajalikud asjad said siiski ostetud. Tegelikult kuulasime Taukarit ka, kes keskuses mahedat mussi tegi.

Nüüd ei taha ma enam pikka aega ühtegi kaubamaja näha. :D Ma ei tea, kuidas ma omale selle uue mantli saan, aga noh, ootan sellega veel natuke. Ehk tuleb veel uut kaupa ja leian just enda jaoks loodud isendi.

Aga kooliasjadega tuli ka tegeleda ja kergelt lolliks minemise tunne on peal. Sellepärast ei kirjuta ma täna ka iga esmaspäevast Kaalust alla postitust, vaid lükkan selle homsesse. Siis olen jälle Tartus, saan end kaaluda (tegelikult ma väga kardan, mis sealt vastu vaatab) ja asja korralikult käsile võtta. Eelnev nädal küll väga eeskujulik polnud. :/ Aga eks ma siis homme muljetan.

Pai!

Laura.

Soome!

lambine

Laiskus + Facebooki leht

Minu meelest on täiesti normaalne, et ma vedelen praegu diivani peal, läpakas süles ja teen mitte midagi, selle asemel, et tõlkida kahte artiklit, tunnikava koostada või esseeks mõtteid koguda. Kutsume seda puhkepäevaks! Päris laiska pole ka pannud, sest käisime koeraga uuel kergliiklus teel päikest nautimas, mis siis, et tuul ikka eriti karge oli.

Ärkasin eile juba kell seitse, käisin lasteaias, sain kokku ühe prantslannaga, kellega me USAs tutvusime ja kes nüüd Tallinnas oli, veetsin aega H.-ga ja õhtul tüdrukutega Boheemis. Päev oli nii pikk, et kui voodisse sain, lõid jalad tuld, hullult valus oli. Samas tunnen ma end palju paremini, kuidagi helgem meeleolu on. Ehk ka sellepärast, et päike tuppa paistab? Igatahes on parem olla.

Tegelikult pidin ma ju sel nädalal kõik olulisemad kooliasjad ära tegema. Reaalsus on see, et ma pole kuskile oma asjadega jõudnud. Tundub jälle nii, et viimasel minutil raban nagu loll, aga küll kõik tehtud saab! (Mis positiivsed mõtted. :D) Mul on ju veel terve nädalavahetus aega ja natuke järgmisel nädalal ka. Pinge all töötan ma alati kõige paremini, mis siis, et enesetunne selle all kannatab. Oh well, võibolla ma ükskord õpin oma vigadest.

Homme aga Helsingisse ja reedel peab uue Ülemiste keskuse ka üle tsekkama.

“Suur” uudis on aga see, et blogil on nüüd oma Facebooki leht. Sinna tulevad teated uutest postitustest ja sekka mõtteid, millest eraldi postitust pole mõtet teha. Go check it out:

Laura Tartus Facebooki leht

Päikest, kullapaid!

Laura!

“60-minutiga nädalas vormi” | 3. nädal

Ma ei tea, mis toimub, aga ma oleks justkui kuskile auku vajunud kogu selle kaalu teemaga. Don’t get me wrong… ma tõesti tahan veel alla võtta ja järgmisel suvel oma unistuste kehas rannamõnusid nautida, aga praegu ei suuda ma end kuidagi õigel teel hoida.

Endiselt on mul tohutu magusavajadus. Ilmselt sellepärast, et ka sel nädalal pole ma suutnud 100% kava järgida. Lihtsalt pole olnud võimalust ja tahtmisest on ka puudu jäänud. Motivatsioon on kuskile kadunud. Ma ei tea, kust see üles leida ja kuidas jälle täielikult asjasse pühenduda. Üks on kindel, ma tõesti tahan seda kõike, aga kas just sel viisil?

See tähendab, et kaalustalla.ee poolt loodud kava on küll ideaalne, sest retsepte on palju, võimalusi on palju ja see töötab. Aga viimasel ajal tundub mulle toidu kaalumine jube tülikas ja miskipärast mõtlen ma terve päev ainult sellele, mida ja mis kell ma järgmisena söön. Täitsa jabur ju? Pigem ajaks suvalisel ajal suvalisi asju suust sisse ja ülejäänud aja magaks maha.

Tegelikult annan ma endale mõista ka seda, et ilm on sügisene ja koolis on hull tempo peal. Olen alati stressi ajal väga suur õgard olnud ja hea meelega kõige magusa järele haaranud. Ehk ongi minu tujutus ja motivatsioonilangus tingitud sellest, et ma stressan? Isegi keha on natuke ära pööranud ja naisteasjadega valel ajal üllatanud. See on ju mingi märk?

Alustasin uut nädalat muidugi suure hurraaga ja lubadusega, et teen kõike täpselt nii nagu peab, aga juba homme olen ma terve päev kodust eemal ja toitu pole võimalik kaasa võtta + neljapäevane Helsingi kruiis, mis jälle kogu plaani sassi löövad.

Kaaluda ma end taas ei saanud, sest olen vanemate kodus ja siin pole digitaalset kaalu. Viimati kaalusin end neljapäeval ja siis näitas see 66,2 kg, nii et ei mingeid erilisi muutusi. Vähemalt kaal ei tõuse, mis on positiivne.

Oeh, ma ei teagi, kuidas käituda või mis peale hakata. Alla ju küll anda ei taha!

Natuke nagu lootusetuse tunne on…

Laura.

Samal teemal:

http://lauriita.eu/60-minutiga-nadalas-vormi-ehk-sunnipaevaks-ilusaks/

http://lauriita.eu/60-minutiga-nadalas-vormi-1-paev/

http://lauriita.eu/60-minutiga-nadalas-vormi-1-nadal/

http://lauriita.eu/60-minutiga-nadalas-vormi-2-nadal/