Aasta 2014!

Ring hakkab täis saama ja järjekordne aasta on möödumas. Ma ei oskagi öelda, missugune see 2014 oli. Mahtus siia palju seiklusi, enesearendamist ja muud vahvat, aga ma olen täiesti kindel, et 2015 on minu aasta! Ma olen seda juba viimased kuud endale sisestanud, et järgmisel aastal saabub minu tähelend ja kõik saab ainult ülesmäge minna! Arvestades praeguseid plaane, siis ma isegi enam ei kahtle kõiges selles. :)

Aasta algas ootamatult, aga ma olin õnnelik, või vähemalt ma arvasin nii. Suhete vallas on üldse väga segane aasta olnud. Tegin haiget ja sain ise ka haiget. Tean, et olen nendest kogemustest õppinud ja kõik see oli vajalik, et jõuda siia, kus ma praegu olen. H. hoiab mind, ma tean, et tal on tõsi taga ja ilma kiirustamata liigume koos uude aastasse. Ilma plaanideta ja ülemõtlemiseta naudime teineteist ja eks ole näha, kuhu see kõik viib.

Reisimispisik on minus alati olnud ja sel aastal võtsin ette lausa kaks pikemat reisi. Märtsis toimunud Türgi reis oli minu senise elu lõbusaim. Seal tekkis mul arusaam, et Kristina näol on tegemist minu-inimesega, kes pidi mu ellu tulema. Ta on minu jaoks alati olemas, annab nõu, toetab, kurjustab kui vaja ja suudab mind alati maa peale tagasi tuua. Siiras, südamlik ja hullult ägeda huumoriga inimene. Meil oli Türgis nii fun, et ohohoo.

Augustis käisin Monika ja tema perega Küprosel. See kuumus ja kõrvetav päike olid enne kooli nii vajalikud. Olgugi, et Eesti suvi oli ka sel aastal nauditav, on reisimine ja kodust eemal käimine alati nii mõnus! Sel ajal sai alguse ka meie romaan H.-ga, nii et.. ilusad ajad indeed! :D

Lisaks nendele reisidele käisin Soomes kolm korda, kahel Rootsi kruiisil ja Leedus.

Suvel ehmatas meid aga vanaema. Aga ma ütlen, need Kased on ühed vintsked vennad ja vanaema pettis surma ära. Minu ainukene vanavanem, kes veel alles on ja kohe üldse ei taha temast ilma jääda. Olgugi, et ta tervis on praegu kontrolli all, ei ole ta siiski päris terve, kuid ta on olemas. Sain sel perioodil aru, kui oluline on leida kodus käies kas või see 10 minutit, et kõrval majas vanaema juures käia. Hoidke oma lähedasi, päriselt!

Kõige suurem muutus sel aastal on olnud ilmselgelt minu kaalunumber ja välimus. Otsisin küll, kuid päris täpset numbrit ma ei leidnud, aga minu mäletamist mööda kaalusin aasta alguses umbes 77-78 kg. Täna näitas kaal 64,7. Väikseim number, mida kaalul näinud olen on 63,7! Olgugi, et ma ju tegelikult ootasin ja lootsin palju paremaid tulemusi aasta jooksul, olen ma siiski pika ja tubli maa maha käinud. Leidsin enda jaoks ala, mis mulle nii palju rahuldust pakub ja üsna ootamatult on mul võimalus end sel alal arendada ning lõpuks ehk rahva ette astuda. Ilmselt ei mõista keegi, kui elevil ma selle kõige pärast tegelikult olen!

Ka eelmisel aastal tegin sarnase postituse ja andsin siis omale uueks aastaks paar lubadust.

Aastal 2014:

  • Mõtlen vähem. Naudin seda, mis just praegu minu ümber on. Ei mingeid agasid, hirme või vabandusi. Ela, Laura! – Noh, selle punktiga on lood nii nagu nad on. Olen elu nautinud küll, aga oma ülemõtlemisest pole ma siiani lahti saanud ja vahel olen enda vastu liiga karm.
  • Lähen suvel randa nina püsti ehk võtan end korralikult käsile ja teen nii, et peeglist vastuvaatav tüdruk oleks ilus nii väljast kui seest. – Pääh! Ilmselgelt jäi see asi saavutamata. Olgugi, et Küprosel olles tundsin end rannas üsna mugavalt, oli asi siiski ilusast kaugel.
  • Reisin nii palju kui võimalik. See aasta võiks Euroopat vallutama minna ja seljakottidega seigelda. Kes on käpp? Päris sel viisil ma ei reisinud, aga Eestist ära käisin küll. Sellele võib vist linnukese ette panna.
  • Saan tervise korda!!! – Ma olen sel aastal palju tervem olnud. Ilmselt on selles süüdi tervislikum elustiil ning muud head asjad.
  • Leian õnne. Lasen õnnel end leida. Olgu see õnn, mis kujul tahes. Ma tahan õnnelik olla! – No vot siis, õnnelik olen ma küll! Aasta jooksul on see õnn erinev olnud, aga kokkuvõttes pole elukesel viga midagi.

 

Selleks, et järgmisel aastal samal ajal oleks hea kokkuvõtteid teha, tuleks ka nüüd kirja panna need lootused ja unistused, mis mul uueks aastaks on.

Aastal 2015:

  • Hakkan end armastama! Oma keha armastama. Olen selle nimel juba vaeva näinud ja ma olen täiesti kindel, et uuel aastal saab see saavutatud. Rannast saab suvel minu lemmikkoht!
  • Läbin BodyPumpi instruktori koolituse ja saan litsentsi kätte.
  • Lõpetan kooli edukalt ja saan magistriõppesse sisse. (Fingers so crossed!)
  • Reisin nii palju kui võimalik. Sellest pisikust ei saa ma ilmselt kunagi lahti ja loodetavasti toob kevad endaga kaasa mõne vahva väljasõidu.
  • Olen õnnelik! Simple as that!

Taaskord väga lihtsad plaanid, vähemalt praegu tundub nii. Olen aru saanud, kui palju sõltub minu eluke minu oma mõtlemisest. Positiivne mõtlemine aitab nii palju kaasa ja viib kaugemale, kui arvatagi oskaks.

Mõtlesin küll piltidena ka aastast kokkuvõtte teha, aga jääb tegemata. Põhjus üsna lihtne, kõik mu pildid on alles eelmises arvutis. :D

kollaaz

Ma soovin Teile imetoredat aastavahetust! Uus aasta toogu palju eneseületamist, eesmärkide saavutamist, õnne, rõõmu ja armastust!

Ei saa mainimata jätta, et ületasin end täna 2-tunnises BodyPumpis ja loodetavasti higistasin välja praegu kallal oleva haigusepisiku. Vägev punkt vanale aastale, et uus aasta saaks veel sportlikum tulla.

Parimat, kullapaid!
Laura.

Jõulud on vahvad, aga…

Kerge masendus on peal. Pühad olid muidugi toredad, veetsin palju aega pere ja H.-ga ning nautisin puhkust. Täna lõi aga reaalsus jälle litaka vastu vahtimist. Olen omale külge saanud ilmselt mitu lisakilo (kaalule saan homme hommikul Tartus) ja peeglist vahib mingi vaal vastu. Ma isegi ei liialda, sest kõht on ees ja isegi jalad on suuremaks paisunud. Et see minu halamisena ei kõlaks, siis isegi H. ütles, et “jah, oled küll nagu suurem.” Õnneks tõdes ta ka fakti, et jõuluaeg ja ärgu ma liiga palju põdegu.. MIS MÕTTES MA EI PÕE? Oeh..

Aga pühad said läbi, seega uuesti rajale. Ei ole mingit uue aasta ootamist, kohe tuleb alustada! Hommikust sõime H.-ga mõlemad täpselt kava järgi, tegin putru kahes erinevas potis, et enda ja tema ports õigesti tuleksid. Kuna me poodi pole jõudnud ja õhtul juba Tartusse lähme, siis ülejäänud tänased söögikorrad on üsna kaootilised, aga seda kohutavat magusahunnikut mina oma sõrmega enam ei puutu!

Kõigele lisaks sain ma omale Rootsist külmetuse ja vaevlen nohu ja köha käes. Mis tähendab, et minu operatsioon on ka küsimärgi all. Olen järjekorras olnud aasta aega ja selle ärajäämine tähendaks järjekordset pikka ootamist. Ah, et mis operatsioon? Lähen oma põskkoobastega lõikusele. Mul on kuskilt mingid kanalid või käigud või asjad valesti ja sellepärast põen ma nohu alati üsna jõhkralt läbi. See tähenab, et tatt läheb üsna kergelt põskkoobastesse ja jääb sinna kinni. Praegu on näiteks sama lugu. Nii et hädasti oleks vaja, et see asi korda tehtaks, sest ma vihkan seda nohu ja nina-kinni-olemise-ja pea-läheb-kohe-lõhki-sest-põsed-valutavad tunnet!

Aga et mitte ainult viriseda, siis.. päkapikud tõid jõuludeks toredaid asju. Eriti õnnelik olin ma kahe kinkekaardi üle, millega ma oma garderoobi täiendada saan. Lisaks sain lõhna, kehasprei ja -kreemi, kindad, väikse raamatu ja muud ninni nänni. H.-ga me tegelikult kinke tegema ei pidanud, aga lõpuks tegime ikka. Tema oli mind kuulanud ja mina teda. Sain temalt mõnusad soojad villased sokid, sest ma virisen nii tihti selle üle, et mu jalad külmetavad. Tundub, et olen ikka hea laps olnud. :)

Tegelikult ma rohkem ei hakkagi jaurama.

Aastavahetusel oleme Tartus, nii et, kui keegi peaks ka seal kandis olema või kuuse all ära tundma, siis andke ikka märku! ;)

1. Eile käisime H.-ga Tapal, aga sellest kirjutan hiljem.
2. Ema tegi jõulukeeksi. Üks põhjustest, miks ma paisunud olen.
3. Vaatasime Rootsi kunni üle.

Olge vahvad ja terved,
Laura!

I call it VACATION!

Peale reedest pomm-uudist võiks natuke järgnevatest päevadest ja saabuvatest pühadest kirjutada.

Kõigepealt.. Ma kolisin! :D Samas korteris, aga suuremasse tuppa. Pere käis selle tarvis Tartus, sain omale sinna nüüd suure kaheinimese voodi (vuhuu, saame H.-ga nüüd Tartus ka normaalselt magada :D) ja toas on ruumi, et trennitada saaks. Nüüd enam küll mingeid vabandusi pole!

Lisaks käisime uudistasime Tartu Raekoda, piilusima Jõmmut nii seest kui väljast ja sõitsime hobuvankriga mööda platsi. Mõnus päev pere seltsis! :)

Tänase päeva veetsin oma pisikese sõbranna sünnipäeval! Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab ja tsikk juba 5. aastaseks sai. Olgugi, et ma nägin Johannat viimati suvel, jooksis ta mulle ikka kallistades uksele vastu. Väga mõnus taaskohtumine. :)

Täna õhtul sõidame H.-ga Stockholmi. Väike kruiis ja kvaliteetaeg kahekesi. Loodan, et tuleb vahva ja ilm ka piisavalt normaalne oleks, et ma ei peaks ainult päästevestide asukohta jälgima ja linnas olles varbaid ära ei külmeta. Shoppamisele me ilmselt väga palju aega ei kuluta, sest.. oh well, detsember on raske kuu ja kõik viimased väljaminekud on mu rahast tühjaks teinud. :D Aga ma ei kurda, prioriteedid on paigas!

Enne jõule tuleb maha pidada mu venna sünnipäev ja alles siis saab korralik söögiorgia alata. Kuigi ma lubasin, et ka sel aastal söön nii palju, kui vaja, mitte nii palju, kui vähegi sisse mahub. Eelmine aasta see õnnestus, loodetavasti see aasta ka. Jõulud veedame H.-ga eraldi. Aga ühel päeval lähme Tapale tema vanaema juurde “jõulupeole”. Natukene olen hirmul, tuleb endast ju ikka hea mulje jätta, aga ma loodan, et kõik läheb sujuvalt.

Jõulukingid on mul õnneks peaaegu kõik olemas ja see stress on möödas. Ma väga loodan, et järgmine aasta suudame kokku leppida, et ei tee kingitusi. Ma olen täiesti kindel, et jõulud muutuvad siis vähem stressirikkaks ja üldse on palju vabam olla.

Aastavahetuseplaanid on veel lahtised, aga kuna mul on vaja trenni teha, siis ilmselt peale pühi läheme H.-ga Tartusse ja võtame uue aasta seal vastu. 9. jaanuaril ootab mind aga pisike operatsioon, mis loodetavasti mu koolitust kuidagi segama ei hakka. See tähendab, et opp peab hästi minema ja taastumine veel paremini.

Sellised tegusad ajad on ees.

Kuidas Teie jõulud ja aastavahetuse veedate? Kui oluline Teie jaoks jõulude ajal perega koos olla on? 

Olge ikka mõnusad ja kaunist jõuluaega! Ilmselt hakkan ma nüüd hästi palju blogis oma trennidest pasundama, aga loodan, et sellest pole hullu. Kogu see maailm on minu jaoks nii põnev, et ma ei saa ometi selliseid asju jagamata jätta! :)

Laura.

PS! Blogipostitusi on võimalik jagada. Eelmist postitust on jagatud nt 12 korda!! Mina sellest ühe korra. Ma ei saa ütlemata jätta, kui põnev ja samal ajal hirmutav see on, et keegi mu postitusi kuskil jagab. :D Ma ju ei tea, mis jutt sinna kaasa käib.

Külalispostitus | Põnevad uudised!

Päris hea on üle pika aja blogida. Viimati tegin seda mitu kuud tagasi ja ega see ei olegi enam nii kerge, nagu vanasti mulle tundus. Tere, minu nimi on Elari ja olin blogija kunagi aadressil www.tervislikelari.ee. Võib-olla tead sa mind, võib-olla oled mind isegi näinud. Jah, tõesti? Oi, väga meeldiv. Mul on tõesti väga hea meel natukene kirjutada, kuid seda siiski kellegi teise blogis.

Olen Laurat teadnud nüüd isiklikult võib-olla üks kuu, võib-olla isegi vähem. Mäletan, kui minust oli Ringvaates saade, siis pärast seda kirjutas Laura FB-s mulle, et nüüd ta peab küll minu trenni tulema. Ma nimelt olen Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis BodyPump-rühmatreeningu treener. Ega kaua aega mööda ei läinudki, kui Laura oli trennis. Kahjuks mitte minu trennis, kuna pidin sellel hommikul, mil minu tund oli (mind asendati) sooritama mingisugust suurt arvestust. No kuna ma teadsin Laurat selle sama blogi kaudu, siis ütlesin talle, et tule ikka minu trenni ka, sa ei saa ju tulemata jätta. Olime ju kõik kunagi blogijatega üks suur pere (jah, mina astusin vabatahtlikult sellest ringist välja..). Nii jutu jätkuks – kas Teile ei tundu, et viimasel ajal on üldse väga vähe terviseblogijaid alles? Kõik räägivad, et on isiklik elu (k.a mina) või ei jätku aega, mõtet pole? Ma nt ei loegi enam blogisid, sest kõik huvitavad on kuidagi ära kadunud. Okei, Laura oma ikka loen.

Nii. Laura tuligi minu trenni. Teate, see oli noh mingi paar nädalat tagasi. Issand, ma oleksin ära minestanud! Ma tahtsin keset tundi karjuda: „Laura, kes-kurat sa minevikus olid või mida sa teinud oled, et sa nii super tehinkaga oled?“ No muidugi ma ei teinud seda. Okei, eks mingit nipet-näpet vead olid tal ikka, aga nii, kui ma juhtisin sellele tähelpanu, siis oli nii naljakas vaadata, kuidas ta ennast kohe jälgis, kortsutas kulmu ja viga oli kadunud. Paljud trennisaalis ei pane tähelegi, mida treener seal ees räägib, seega, Laura – muhe oled!

Laural olid veel mõned nädalas kükkides ühekilosed kettad kangil. Mis te arvate, mis raskustega ta nüüd kükib? 15 kg + kang! Jaaa! See naine on terasest või vaseliinist või kummist – ma ausalt ka ei tea. Kuidas on võimalik, et inimene, kes pole kunagi sellist trenni teinud, teeb ühel päeval mulle ka silmad ette. Ma arvasin, et mul on nüüd aastatega BPs maru hea tehnika, aga ma päris ausalt ütlen, et kardan Lauralt minu positsiooni ülevõtmist!

Noh, mina olen ju kursis, mis LesMills-maailmas toimub. Tean, et kohe-kohe on Riias toimumas uute treenerite koolitus. Olen enda tundides pannud tähele küll, kes võiksid olla potentsiaalikad treenerid ja pakkusin seda kohe Laurale. Ega viimane ei osanud elusees uskuda, et tema võiks olla treener ja midagi sellist. „Kuule, mu tehnika ei ole ollagi ja ma ei oska ikka“ – seda võis tema suust kuulda lademetes. Hommikud veeresid, Laura suurendas raskuseid – seejuures tehnika – see oli ikka perfektne! No uskumatu! Ma uurisin veidi internetist, et mõned organismid ongi sellised, et nad ei suuda valesti asju teha. Mõne inimese keha tunneb ebamugavust, kui tal on vale asend ja ta teebki automaatselt harjutuse õigesti. Laura on ilmselt nendest üks vähestest, sest tema selg on pulksirge, harjutus sooritatakse maksimaalse amplituudiga. Ainult vaatan ja imestan.

No siis juhtus minuga õnnetus! Ma tegin trennis vale liigutuse ja selle tõttu on mul meniskirebend. Kükke teha ei saa, samuti väljaasteid. Palusin Laurat, et ta oleks minu trennides näoga saali poole. Mina räägin ja tema näitab sooritust. Ma usaldan teda! Teadsin, et tema pealt saab vaadata, sest mina ju NÄEN, kui korralik on tema sooritus. Läkski. Lausa mitu tundi oleme niimodi teinud ja rahvale isegi meeldib, sest Laura pingutab ees nüüd täiega. Teate, kuidas ta naeratab, elab kaasa, pingutab, kükib, teeb väljaasteid. Tema raskused on suurenenud mitmete kordade võrra!

Mina olen üldiselt oma trennis hästi karm tehnika suhtes. Mulle on palju tagasisidet öeldud nii klientide kui ka juhataja poolt, et minu trennis on algajal hea olla, kuna panen rõhku harjutusele ja selle õigele sooritusele. Kuna ma olen ise teinud väga palju vigaseid liigutusi, siis lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui vähemalt ENDA TRENNIS, mida ma juhendan, tehnika 110% selgeks saada ja nüüd jälgin ma seda ka teiste peal.

Tegin Laurale ettepaneku! No ma ei saanud muudmoodi! Algusel ta kõhkles. Paar päeva hiljem sain ta nõusse. Rääkisime veel LesMills mänedžeriga, kes meid toetab ning saadamegi Laura 24. jaanuaril Riiga koolitusele, kus temast saab BodyPump-treener. Ta on seal kaks päeva ning teeb sama asja, mida mina aasta tagasi. Ma tean, et tema sinna saatmine on õige tegu! Ma ei kujuta ette ainult, mis tema kehas toimub, et inimene….. no ta on BP teinud vaid mõned nädalad!!! Aga ta ise ka poleks kunagi uskunud, et temast võib treener saada. Nüüd ongi kõik piletid-värgid makstud, peab vaid kuupäeva ootama, mis on varsti-varsti lähedal. Meid rõõmustab eriti veel see, et mina lähen varsti uue trenni – BodyAttack – koolitusele ning saame litsentsid Lauraga enam-vähem samal ajal kätte.

Laura koolitaja on saatuse tahtel sama, kes minulgi. Mul on tunne, et see neiu on minu esimene nn „enda õpilane“, kes minu pesast välja lendab ja tunnen tema üle suurimat uhkust. Oleme ju mõlemad sama tee läbi käinud – langetanud enda kehast kõvasti rasva – ja nüüd veel treenerid ka. Ma ei kahtlegi, et Laura selle ära teeb. Temasuguse tehnikaga inimesed peaksidki treenerid olema, sest õige ja perfektse sooritusega instruktoreid on tegelikult nii vähe. See on Laurale minu poolt üks väikene jõulukink! Mul on nii suur ja sügav tunne, et teda sinna teele suunasin. Nüüd peab ta selle tee ise vaid võidukalt läbima! Pärast koolitust järgneb litsentsivideo filmimine ja siis ongi pidu läbi. Eestis on uus treener juures – Laura Kask. Kas pole mitte imeline?

Armas sõber! Ma olen kindel, et nii mina kui ka Laura poleks veel aastaid tagasi osanud unistada sellisest elumuutusest, mis vahepeal juhtuda võib. Korraga oled paks, siis treener teiste ees. Ära karda unistada. Ma kirjutan Sulle ühe loo:

Gümnaasiumiaja jooksul on mul olnud kaks klassijuhatajat. Neist ühega veetsin ma aja koos 10. ja 11. klassis ning nüüd, 12. klassis, on mul uus klassijuhataja. Põhjus, miks meie klass endale uue vanema sai, oli see, et meie endine klassijuhata sai parema töö, paremad võimalused – me mõistame teda! Need 2 aastat, mis me temaga veetsime, istusime me alati enne jõule küünlavalges klassis ja veetsime klassiga aega koos. Meil oli komme alati kirjutada paberi peale, mida me uuel aastal soovime, mida lubame. Rullisime need siis kokku, andsime õpetaja kätte ja siis saime need järgmine aasta kätte ja vaatasime, kas meie lubadused on ka nõnda läinud. Tänavu oli teisiti. Meie õpetajat polnud enam meiega. Ei küünlavalgust klassis, ei tema märgasid silmi, mis meid tema juurde ootas. Küll aga saime me jõuludeks kingitused. Kellelt? Vanalt klassijuhatajalt. Ta oli meile kirjutanud kirjakese kõige kaunimate jõulusoovidega ning oli ümbriku juurde lisanud ka selle lubadusepaberi, mida olime kõik koos kaks aastat täitnud. See on meeletult ilus kingitus! Ma avasin selle ja lugesin rõõmuga, et nii paljud minu soovidest on täitunud. Ma ei häbene seda isegi teistega jagada. Nüüd aga tõmbasin viimasele lubadusele joone alla ja panin kirja 2015. aasta soovid ning rullisin sedeli kokku, pistsin purki ja avan selle järgmisel aastal. Kaunist jõuluaega sulle, sõber! Märgake, hoolige, armastage!

Käes on jõulud! Ära karda soovida. Inglid on päriselt olemas!

***

Ja nii ongi! Sõbrad, minust saab treener! Ma tegelikult arvasin, et ma parem ei kirjuta ega räägi sellest nii pea, aga Elari tegi ettepaneku sellest ise kirjutada. Mu elus on väga palju selliseid hetki olnud, kus elu suunab ja juhatab mind ise õigesse kohta. See on üks neist hetkedest!

Nüüd tuleb aga kõvasti tööd teha ja pingutada!

See kõik on minu jaoks veel nii uskumatu, et ma ilmselt ei saa veel tükk aega aru, millesse ma end segasin. Aga see, et Elari minusse usub, mulle nii palju toeks on ja motivatsiooni annab, tähendab mulle nii palju ja paneb mind pingutama! Teeme ära!

Ma olen juba ammu arvanud, et 2015. aasta tuleb minu aasta!

Mõnusat nädalavahetust!
Laura

Kaalulangetaja probleemid

Kaalust alla võtta on tore. Veel toredam oleks kaalust üldse mitte juurde võtta, sest siis poleks vaja pärast higimull otsa ees vaeva näha, et üleliigsetest kilodest lahti saada. Aga tagant järgi tarkus ei maksa midagi. Oluline on astuda samm ja enda paremaks muutumiseks midagi teha.

Ma olen väga õnnelik, et selle sammu astusin ja ehk üks hetk jõuan lõpusirgele ka.

Igal asjal on aga kaks poolt. Ma olen tervem, jaksan rohkem ja näen parem välja, kuid kogu protsessi juures on ka omad miinused. Olgu öeldud, et suurem osa on neist “esimese maailma” probleemid, kuid keeruline on sellegipoolest.

  • Mul pole midagi selga panna. Ma isegi ei liialda ja pole tüüpiline naine suure riidekuhja ees, kellel oleks küll igasuguseid asju selga panna, aga lihtsalt miski just sel hetkel ei sobi. Mul on peaaegu kõik riided suureks jäänud või lihtsalt ei tee minu kehale enam head. Ma ei taha enam kanda lohvakaid pluuse. Enne oli nende pluusidega hea varjata kõhupolstrit, aga nüüd kui seda polstrit enam nii palju pole, tahaks oma “head” vormi pigem rõhutada.  Püksid on kõik suureks jäänud, isegi püksirihm ei aita. Kõige kurvem on ka see, et ainuke normaalselt istuv püksipaar otsustas katki minna. Käingi praegu katkiste pükstega ringi, sest nooo.. seelikuid või kleite mul ju ka pole. Mul on väga palju ilusaid kleite, aga need on nüüd suured ega kannata mu seljas kriitikat. Äkki peaks pilti tegema ja maha müüma? Keegi oleks huvitatud? :D Kleidid väga suured pole numbri poolest, mulle lihtsalt ei sobi. Igatahes palusin päkapikkudelt sel aastal riidepoe kinkekaarte, sest uusi riideid on ju ometi vaja.
  • Põlved on kondised. See tähendab, et kui ma magan külili ja põlved kokku surutud on, on mul ilgelt valus. Alguses ei saanud ma aru, mis värk on, aga tundub, et pehmendus on lihtsalt ära kadunud. Nüüd on mul külili olles jalad alati kuidagi ebamäärases asendis, et valus poleks.
  • Mind ei tunta ära. “Issand, Laura, ma ei tundnud sind äragi,” on üks popimaid lauseid inimeste seas, keda harvemini näen.
  • Alati leidub keegi, kellel on midagi öelda. Minu söömist kommenteeritakse, minu üle visatakse nalja ja alguses oli see ikka päris vastik. Enamasti on need kommentaarid küll pigem tögavad, “söödki ainult jänesetoitu” stiilis, aga ma pean end igakord justkui õigustama või oma elu põhjendama. Nüüd oskan sellised mõttetuid kobisemisi ignoreerida ja viimasel ajal on neid vähemaks jäänud. Õnneks on positiivset tagasisidet ja armsaid kiitjaid rohkem. Samas noh, ega ma ei tea, mida tagaselja räägitakse.
  • Ma räägin oma kaalust ja välimusest rohkem, kui peaks. H. on ilmselt juba päris tüdinenud minu pidevast lobast selle kohta, kuidas üks või teine asi mu paksuks teeb või kuidas ma ikka ilusam, parem ja võrratum välja näha tahaks. Mulle tuli alles eelmine nädal arusaam, et pean selle teemaga piiri pidama. Jah, on asju, mida ma tahan jagada, aga kui pidevalt läheb teema minu kaalu peale, siis on asi natuke jama.
  • Kui ma oma välimusest ei räägi, siis ma mõtlen sellest ikkagi way too muchTavaliselt magan ma kas paljalt või T-särgiga. See tähendab, et iga hommik ärgates näen ma ennast peeglist. Iga kord pean hetkeks peatuma ja vaatama, kui hirmus kõik välja näeb, kui palju igaltpoolt veel maha saada oleks vaja. Paksuna ei mõelnud ma üldse nii palju oma välimusest..
  • Ma olen pesulaud ehk kõige rutem kadus “pekk” sealt, kust ta võiks mitte kaduda. Ma olen alati lameda rinnaga olnud, aga nüüd on isegi minu A-korviga rinnahoidjad mulle suured. See on ikka kuradima kurb küll. Keegi võiks välja mõelda/leiutada viisi, kuidas peki asukohta kehas muuta saaks. Ma lükkaks kõik üleliigse rindadesse, küll oleks vahva.

Üldiselt olen ma vaikselt jõudmas arusaamiseni, et äge oleks sportlik välja näha. Margit kirjutas sellest oma blogis ja mina kohe arvasin, et just nii peabki mõtlema. Ma ei taha olla kõhn või sale, ma tahaks, et mu keha oleks toonuses ja sportlik ning terve! Nii lihtne see ongi!

Eks need kaalulangetamisega kaasas käivad “probleemid” ole kõik ületatavad ja maailmas (ja minu tutvusringkonnas) toimub praegu palju hullemaid asju. Ometi on see teema, mis minuga 24/7 kaasas käib ja ma pean õppima seda paremini kontrollima. Eks tasapisi läheb kõik ikka lihtsamaks ja paremaks, sest peegelpilt läheb ju ka loodetavasti meeldivaks, seni kaua tuleb lihtsalt pingutada ja vaeva näha. :)

 Kas keegi tundis end ära? Kas mõnel “kaaskannatajal” on sarnaseid probleeme ette tulnud? 

Homme viimane eksam sel aastal ja siis algab puhkuuuus! Ja homne BodyPump võib ka väga omamoodi huvitav tulla.. okou!

xoxo,
Laura.