“If any organism fails to fulfill its potentialities, it becomes sick.”

Hädapätaks level 300000. Alles eile peale pikka und hakkasin end taas inimese moodi tundma. Suutsin omale gripi külge saada. Kolmapäeva õhtuks lõi palaviku peaaegu 39ni ja ma oleks tahtnud ära surra. Terve keha valutas, köhida ei saanud, sest kõik käis peast läbi, silmi ka liigutada ei saanud, sest silmakoopad megavalusad.. ühesõnaga korralik gripp. Eile hommikul veeretasin end perearsti juurde, kes soovitas magada ja palju vedelikku tarbida, sest vereproov oli korras. Õnneks läks natukene paremaks.. Praegu valutavad endiselt silmad ja silmakoopad ja selline minimaalne palavik on ka.

Samas ei imesta ma üldse, et keha alla andis. Ega ma peale oppi väga kaua ju ei puhanud ja väike nöha kimbutas mind ka enne koolitust. Korralik füüsiline koormus otsa ja hoppa.. siin ma nüüd olen.

Kõige nukram on selle asja juures see, et mu TÜSK-i kuukaart jookseb tühja, ma ei saa täita oma lapsehoidmise kohustusi ja mingist meelelahutusest ei saa me üldse rääkida. Ometi on mul ju vaheaeg ja ma olin väga aktiivseks puhkuseks valmis.

Aga ega siit muud järeldada pole, kui et peabki vaikselt võtma ja kehale korraliku taastumise aja andma. On too mind ikka tublilt teeninud ja nüüd pean mina tema eest hästi hoolitsema.

Samas loodan ma nädalavahetusega ära kosuda ja mõtted liiguvad ikkagi trenni suunas.. ei teagi, mis teha. Soovitusi?

Teisest küljest.. H. teeb varase sõbrapäevakingituse ja viib mu järgmisel nädalal Pärnusse. Äkki peakski enne seda täiesti lebolt võtma, siis veel väike SPA poputus otsa ja nii olen valmis uuele semestrile koolis ja kõigile muudele kohustustele tugevana vastu astuma? Aaah.. ma ei tea, mida teha!

Ühesõnaga, mega random postitus.

Hoidke ennast, haige on ikka päris sitt olla.

Laura.

10965435_969369039741633_1344339738_nKass aitab terveks saada.

 

BodyPump’i koolitus Riias | “Believe that you can!”

Igavesti nõme on haige olla. Täna enam nii kõrget palavikku ei ole, aga kerge suremise tunne on ikka. Seda postitust kirjutada on juba üsna korralik katsumus, aga ma nii tahan oma kogemusest teile kirjutada.

Koolitus oli AMAZING, nagu arvata võib. Ilmselgelt põdesin ma üle ja kartsin palju palju hullemat. Tegelikult oli kogu õhkkond chill ja koolitaja väga lahe.

Sõitsin Riiga koos ühe teise eesti tüdrukuga juba reedel. Nii saime end hotelli rahulikult sisse seada ja hommikul rahulikult ärgata ja õigeks ajaks kohale jõuda. Ööbisime Dodo hotellis, mis asus kesklinnale väga lähedal ja oli oma hinda sajaga väärt.

Aga see selleks, räägiks ikka koolitusest eksole. :D

Esimesel päeval rääkisime üsna palju teooriast, tegime ühe täispika trenni ja päeva lõpus pidime juba ühte lugu juhendama. Mina sain omale triitsepsiloo. Ilmselgelt on mu käed kõige nõrgemad ja korraks tekkis hirm, et kuidas ma ikka hakkama saan. Nagu ikka, mõtlesin üle! Tegelikult oli kõik väga okei, sain treenerilt vaid kiidusõnu ja lubas mul õhtul puhata, sest “sul on tehnika ja koreograafia selge”.

Teiseks päevaks tuli ettevalmistada ka teine lugu. Minu jaoks tähendas see biitsepsit. Mulle hullult meeldib 92. kava biitsepsilugu. :D Aga oma trennides ma alati suren seda tehes, sest, again, mu käed on mega nõrgad.

Kõige rohkem kartsin ma saada õlalugu, sest siis oleks ma ilmselt otsad andnud, aga sellega läks õnneks.

Teist päeva alustasime kohe täispika pump’iga, mida juhendaja filmis. Hiljem vaatasime kõik videod läbi ja kuulasime kommentaare. Mulle meeldis meie treener, sest ta kiitis alati kõiki, aga tõi välja ka puudused ja asjad, mida parandama peaks. Noh, minu videoklippi kommenteeris ta üsna lühidalt. Vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: “You are really good, believe it!” Teistele ikka rääkis pikemalt, mida ja kuidas, aga mulle see üks lause. No vot, eks ma siis proovin endasse uskuda.

Kui teise päeva lõpus nö viimane hindamine oli ja kava täispikkuses läbi tegime, elasime lõpuks juba kõigile kaasa, sest lihased andsid korralikult tunda. Mina püüdsin ka asja nautida ja mitte mõelda sellele, et mind hinnatakse. Oma lugusid lõpetades tuli treener mu juurde, viskas plaksu ja ütles: “Väga hea, nüüd sa oled endas kindel ja naudid seda, väga tubli!” Olgu öeldud, et kellelegi teisele ta nii ei teinud. (Hull eneseupitamine tundub, eks, aga päriselt oli ka nii.)

Ja tammtaraa, sain oma PASS-i kätte ja olen selle üle väga rõõmus! Nüüd on mul kolm kuud aega, et teha litsentsivideo ja siis olen ma täieõiguslik BP-instruktor. Aga juba praegu võin ma rühma ette minna, mis on mega awesome!

Mul on nii hea meel, et Elari minus potensiaali nägi ja mind nii kaua tagant utsitas, kuni ma end koolitusele ära registreerisin. Ma ise olen enda kõige suurem vaenlane. Ma ei usu endasse piisavalt, kahtlen ja mõtlen kõik palju hullemaks! Aga ma pean ütlema, et peale neid koolitaja sõnu.. ma vist ikka olen päris hea selles! Noh, Elari ütles ka muidugi mitu korda, et “ma ju räääkisin sulle,” aga mina ei tahtnud uskuda. Millal see enesekindlus täielikult olemas on, kes teab, aga ma teen edusamme!

Ühesõnaga, see kogemus oli sigalahe ja täiesti vabalt võib öelda, et see on jälle üks elumuutev samm. Minust saab treener! How f*cking awesome is that?

Ühesõnaga, tänks Elari, et sa minusse usud, tänks tädi, tänu kellele ma seda koolitust endale lubada üldse sain, tänks H, et sa nii toetav oled, ja mega suur tänks mu armsad sõbrad, kes mu tegemistele kaasa elavad!

10921788_966892009989336_988250503_n

 

Laura!

Maybe it’s time to believe in myself?

Teate, elu läheb ikka kohe palju palju ilusamaks, kui jälle trenni saab. No ausõna!

Käisin reedel arsti juures järelkontrollis. Plaanisin ilusti üle küsida, millal trenniga ikkagi alustada võin. Läks aga nii, et see kontroll oli palju valusam, kui opp ise ja pisar silmis tulin kabinetist välja. Peast olid pühitud kõik küsimused.

Kuna enesetunne oli nädalavahetusel hea ja nina ka arsti sõnul siiski korras, käisin eile hommikul oma kauaigatsetud hommikuses BodyPump’is, plaan oli rahulikult võtta ja lihtsalt jälle rütm sisse saada. No täiesti pekki läks see trenn! Koba olin, jaksu oli vähem, sassi läks rohkem, alla andsin kergemini, no pekkis täiesti! Saalist läksin välja nutumaik suus, sest PAANIKA eelseisva koolituse ees süvenes.

Aga kui praegu ära paanitseda, siis nädalavahetusel suudan ehk rahulikum olla?

Iiiiigatahes…

Et end siiski raskeks füüsiliseks koormuseks mingilgi määral ette valmistada, otsustasin täna õhtusesse BP-i minna. Täna tuli hoopis paremini välja ja enesetunne läks ka kindlamaks. Tõdesin aga seda, et treenerid on väga erinevad ja mina jään ikka oma hommikuste trennide juurde.

Esiteks on meil hommikuti mõnus seltskond, saalis on ruumi ja vabasid raskusi jagub. Teiseks on riietusruumis rohkem vabadust ja duši järjekorras ei pea ootama. Noh ja mulle meeldib Elari stiil ka ja suur tõenäosus on, et kui minust treener saab (fingers crossed), siis ilmselt kopin nii mõndagi just tema stiilist. :D

Homme hommikul 7.15 ootab mind selle nädala kolmas ja ühtlasi viimane trenn enne koolitust. Tegelikult pole väga õige kolm päeva järjest BP-d teha, aga praegune olukord lihtsalt sunnib seda.

Nagu ma ise ka arvasin, siis trennitamisega läks toitumine ka kohe paremaks. Jälgin taas umbes 80% ulatuses kaalustalla kava  ja olen lihtsalt tublim!

Ühtlasi sai tänasega läbi minu eelviimane kursus bakalaureuse õppes! Can you believe that? Ma lõpetan kevadel ülikooli!! (Vähemalt soov on küll selline, loodame, et õnnestub ka :D).

Aa.. ja olge praegu tänaval liikudes ettevaatlikud. Minul õnnestus täna kukkuda ja põlvele korralik sinikas saada. Ma niigi hoian hinge kinni, et tervis nädalavahetusel ilusti vastu peaks. :D

Ja kui te veel ei ole mu facebooki lehele sattunud, siis võite seda ikka teha, sest sinna satub muud infot ka, kui ainult uued postitused. Ja oma instagrammi lisan ka üsna tihti uut kraami.

Tegelikult tulin ma ütlema seda, et mul oli täna hea päev. :)

Pai,
Laura!

Nädal aega BodyPumpi koolituseni!

Ma pole veel vist päris täpselt aru saanud, millesse ma end seganud olen. Mina, endine paksuke, lähen koolitusele, et saada BP instruktoriks? Päris uskumatu ja võimas lugu, mida kunagi lastelastele rääkida, või mis?

Nii nagu ma oma Facebooki lehel neljapäeval hõiskasin, sain sel päeval kõik vajalikud materjalid koolituseks kätte. Sain muusika, kavad, videod ja muud märkmed, mis kõik järgmiseks laupäevaks kenasti selgeks tuleb saada.

Eile möllasin kodus harjavarrega ja üritasin muusikat kuulama õppida. Ma ei ütleks, et mul elevant päris kõrva peal oleks, aga natuke harjutamist vajab küll see muusika tunnetamine, et harjutused ilusti sooritatud saaks.

Kuna operatsioon asja keeruliseks ajas, olen ma juba arvestanud, et lähen koolitusele teadmisega, et kõige rohkem suudan ma teha oma mõtte- ja tahtejõuga! Leidsin selle kohta suurepärase tsitaadi ka:

ford

 

Loodetavasti tuleb keha kaasa ja tulen koju rõõmuhõisetega! AGA.. ma olen ikka kohutavalt pabinas ja kardan megalt.

Õnneks on mul olemas suurepärane toetusmeeskond eesotsas Elariga, kes minus potentsiaali nägi ja minusse usub. Mõelda vaid, kui ma polekski novembris julgust kokku võtnud ja trenni läinud? Again usun ma, et kõik siin elus juhtub mingi põhjusega. Ma olen üks õnnelik tüdruk ega saaks nende võimaluste üle tänulikum ollagi.

Pai!
Laura.

Motivatsioon, uu??

Tundub, et ma olen nüüd sellises punktis, kus ma ei oska minna ei edasi ega tagasi. Jah, me räägime jälle mu kaalust!

Kurivaim seisab üsna kindlalt 64 kg ümber, ei lähe ta oluliselt ülesse ja alla ammugi mitte. Eks selles mängib rolli ka minu väga kehv söömine praegu. Suurest masendusest, et ma trenni teha ei saa, hakkasin ma sööma. Eile ostsin saiakese! SAIAKESE! Ma tõesti ei mäleta, millal ma ise, oma raha eest oleks täiesti tavalise lehttaigna saiakese ostnud! Õudne!

Kogu aeg ajab magusa kallale haarama ja kuna mul see magus silme all on (jõuluks saadud kommid/küpsised), siis ma lihtsalt söön neid. Iga päev mõtlen, et nüüd aitab. Võtan oma kaalustalla kava ette ja hakkan tubliks! Tutkitki! Ikka söön lambiseid asju ja siis olen enda peale pahane.

Ma ei oskagi kuidagi end siit august välja tirida. Tahtsin vabariigi aastapäevaks 5-klubisse saada, aga kui asi nii edasi läheb, on see ju täiesti võimatu!

Mida teha? Kust ma nüüd jälle selle korraliku motivatsiooni leian? Appi!!

tumblr_lww91vRVKj1qlfwzk

 

Murest murtud,
Laura.