Suurepärane trenn (ja peika) päästavad päeva!

Kas teie olete kunagi trenni lõpus nutma hakanud? Või olete te kunagi päriselt tundnud, et andsite endast kõik ja rohkemgi veel?

Eilne hommikune Elari BodyPump oli minu jaoks täpselt see, mida ma vajasin. Kokku oli miksitud sellised kavad, mis andsid võimaluse raskusi lisada ja pingutada. Tegin kükiloo 17,5 kg kangiga ja väljaastete loo kükid 20 kg kangiga. Ka seljaloos lisasin raskust ja isegi kätekõverdusi suutsin palju rohkem päkkadel teha! Amaaaazing! Venituste looks oli Andrea Bocelli “Time to say goodbye” ja mina hoidsin pisaraid tagasi. Elasin end trennisaalis välja. Unustasin oma mured ja keskendusin millelegi, mida ma tõeliselt naudin! Riietusruumis ja pesemas ma pisaraid tagasi hoida enam ei suutnud, aga see kõik tundus nii õige!

Ja see pole veel kõik..

Täna õhtuses Elari trennis tegin kogu kükiloo 20 kg kangiga ja väljaastetes 22 kg ja rinnaloos 9 kg (hirmus tahtmine oli 10 kg panna, aga ei julgenud, järgmine nädal teen ära). Kätekõverdused muutuvad aina meeldivamaks ja ma nautisin kõiki kümmet lugu! Lisaks väntasin enne trenni 25 minutit rattaga ja peale trenni 15 minutit crosstrainerit otsa. Aaah, milline enesetunne!!

Ja ka see pole veel kõik. :D

Kui ma siis oma tänase trenni lõpetasin ja TYSKist väljumas olin, astus mulle vastu härra H!! Ma ei saanud aru, kas ma näen und või mis toimub, nagu puuga oleks pähe saanud. :D No mul on ju maailma ägedam peika eks? Plaani järgi pidi ta end Tartusse homme vedama. Oma tuppa astudes ootas mind veel roosiõis ja puha. Ilus! Meil saab homme 5 kuud koos oldud, eks me siis natuke tähistame homme seda ka. :)

Trennid lõid mu peakese natuke selgemaks ja enesetunne on hoopis teine. Lubasin endale, et keskendun trennile, mida ma nii väga naudin, peidan oma kaalu voodi alla ja luban sellele astuda ainult korra nädalas ning toitumiskavas näpuga järge ei aja. Käisin eile poetuuril ja ostsin täpselt neid asju, mis mulle õiged tundusid. Eelmine kevad ma ju toitusin oma tarkusest ning kaotasin normaalselt kaalu ja nüüd kui mul on kogemus konkreetsete toitumiskavadega peaksin suutma ju tervislikult toituda ilma, et ma sellest liiga suurt numbrit teeks.

Ma tahan veel kord aitäh öelda neile kõigile armsatele inimestele, kes mu eelmisele postitusele reageerisid ja mulle kirjutasid. Tahtsin kõigile neile täna kirjutada, aga kuna ma tahan, et vastused oleksid põhjalikud ja mitte lihtsalt “aitäh”, siis lükkub see edasi. Ma ei tea, kuhu see tänane päev kadus!

11026734_875954275800249_551271985_n
Aitäh, et olete jätkuvalt minuga!
Laura.

Tunnistan oma probleemi.

Ma olen juba mõned päevad seda teemat oma peas mõlgutanud ja peale mõningasi arutelusid, pisaraid ja “tülisid” otsustasin, et ilmselt peaksin selle kõik endast välja kirjutama.

Üks põhjus, miks eelmine nädal blogis üsna vaikne oli ühelt poolt muidugi see, et kiire oli, teisalt olen ma jälle paigal sammumas ning iseenda mõtetesse uppumas. Ma tunnen, et olen lõpuks valmis tunnistama, et mul on probleem! Tundub, et asi on juba piisavalt suureks paisunud, et üksinda ma sellest enam ehk üle ei saagi.

Ma olen täiesti kindel, et paljude jaoks tuleb see kõik üsna suure üllatusena, sest enamasti olen ma rõõmsameelne ja lõbus naljanina, kes asjadesse huumoriga suhtub ning ega ma sellest kellelegi rääkida pole julgenudki. Kuni H. lõpuks mu silmad avas ja mõistma pani, et niimoodi edasi ei saa.

Varasemalt olen oma enesekindluse probleemidest kirjutanud ja alati väga toetavat vastukaja saanud. Praegu on see probleem aga taas süvenemas ja mõjutab peale mu enda, ka näiteks H.-d. Ma kritiseerin end pidevalt, ma leian enda välimuses miljon viga, mulle tundub, et kõik riided teevad mu paksuks, ma ei tunne end ilusana. Terve eelmise nädala õgisin ma magusat! Ostsin omale paki küpsiseid, šokolaadi ja sõin need üksinda JÄRJEST kõik ära! Järgmine päev ostsin uue paki šokolaadi, H. tuli nädalavahetuseks Tartusse ja mina nõudsin jälle midagi head, magusat. Ma olen lihtsalt ohjeldamatult magusat suust sisse ajanud ja ma ei suuda lõpetada! Tegelikult ajab see kõik mul südame pahaks! Ma söön, sest ma ei taha paks olla, ma tahan ju ilus olla. Mida kuradit, eksole?!

Kui ma enamasti peidan oma ebakindluse mingite lollide naljade taha, naeran koos teistega oma kaalu üle ja räägin, kuidas ma ikka tublisti kaalu langetada üritan ja, et ega see kaalunumber mulle korda lähegi, treenin nüüd lihast, siis tegelikult on see kõik üks suur vale olnud. Iga pisem naljaga tehtud kommentaar minu kaalu kohta teeb mulle liiga. H. tegi laupäeval täiesti süütu nalja ja mainis lause lõpus “peaksid siis veel alla võtma..”, mille peale mina nutma puhkesin. “Ma olen paks,” korrutasin endale. “PAKS, LAURA, PAKS OLED!”

Peale seda kokku varisemist arvas H., et ma tõesti peaksin abi otsima. Ma teen iseendale liiga ja ka tema komplimendid ei pane mind uskuma, et ma tegelikult ei ole paks ja tegelikult pole ma hirmus kole ka. Seda praegu siia kirjutades tundub mulle endalegi nagu oleks see mingi tüüpiline hala, et “issand, ma olen kole, kiitke nüüd mind”. Kui see nii oleks, peaksin ma sellest ju suutma ühel hetkel üle olla ja ise ka aru saada, et asi pole üldse nii hull, kui mulle tundub. Ma saan ju aru, et kogu probleem on mu peas kinni! Kurat küll! Paksuna polnud mul kordagi selliseid muresid, või vähemalt ei põdenud ma oma välimuse pärast nii palju! Tänks tüübile, kes lisaks mu südame purustamisele (mis tegelikult on nüüd ju täitsa korras juba) ka mu enesekindlusega üks-null tegi!

Kuidas ma siis õpin ennast armastama? Kelle poole ma abi saamiseks pöörduma peaksin? Kas ma päriselt vajan ikka abi? Kuidas aru saada, kas mu probleem ikka päriselt on probleem?

Mul on miljon küsimust. Ma tahan iseendaga sõber olla, aga.. ma ei oska. Ma lihtsalt kardan, et kui ma ei tule sellest olukorrast nüüd võitjana välja, võib see kõik aina süveneda ja lõpuks mõne hullema asjani viia!?

Mida ma edasi tegema pean? Igasugused nõuanded on teretulnud!

Laura.

Wishful thinking ehk vaene unistab.

Väga irooniline eksole. Ise olen puruvaene, aga uutest (ja kallitest) asjadest unistan ikka.

Aina enam tunnen ma puudust pulsikellast. Nii hea oleks oma trennidest mingi ülevaade saada ja sellega koormust reguleerida. Pulsikellad.ee lehel on igasuguseid ilusaid isendeid, mille seast ma tegelikult isegi ühtegi valida ei oskaks. Arusaadav, et kvaliteetsete kellade hinnad tõusevad minu jaoks ikka päris kõrgeks  ja seetõttu jääb see ilmselt pikalt üheks ilusaks unistuseks. *valab pool pisarat*

Ma arvan, et iga treenija teab, kui palju värskust ja motti annavad uued trenniriided. Milliseid imelisi riideid praegu treenimiseks tehakse. Ma olen üsna laisk pesupesija ka, nii et igasugused värvilised topid ja kirjud püksid sobiksid mu garderoobi imeliselt! Surfasin Popspordi lehel ja noh, ma tahaks sealt nii paljusid asju. Või siis Reeboki Les Millsi riided, no nii ilusad!

Nägin ühel tüdrukul nii ilusaid helesiniseid nike’i tosse. No need olid nii ilusad, et ma iga pausi ajal imetlesin neid kauneid jalavarje. Olgugi, et mul on korralikud jooksutossud ja üldtreeningu jalanõudel ei ole ka tegelikult midagi viga, aga uued ei teeks ka paha. Üldse olen tähele pannu, et Nike’i tossud on kõige populaarsemad trennisaalides, aga no vaadake neid, nii palju ilusaid!

Minu üks väga-väga suur unistus oleks leida mõni eratreener, kes mu jõusaali tegemisi juhendaks ja mu ideaalsesse vormi aitaks. Et oleks keegi, kes jälgib mu liigutusi, sunnib mind aina rohkem pingutama ja on mulle igati toeks. Ma olen seda tüüpi, kel on vaja seda piitsa trenni juures. Sellepärast mulle Elari trennid meeldivadki, ta lihtsalt paneb pushima. Aga noh, eratreenerist jään ma ilmselt ka unistama, sest ega temagi niisama aitähi eest oma tööd ei tee. (Ja TÜSKis ma ka jõusaali ringtreeningus käia ei saa, sest mul on sel ajal loengud! :( )

unistan

Võite kokku lugeda mitu korda ma kasutasin väljendit “nii ilus(ad)”. :D

Lahe, et unistamine tasuta on. Vahel pidid unistused täide ka minema ju? Will see.. :)

Millest teie praegu unistate?

Laura.

Chit-chat vol mitu ehk mis vahepeal toimunud on.

Väga tüüpiline oleks postitust alustaga mõttega, et küll aeg alles lendab. Mina ei tea, kuhu need päevad kaovad, ometi on veebruari veel nii vähe jäänud ja ega kevadki kaugel pole. Kuid mitte sellest ei tulnud ma rääkima..

Tegelikult olin mul plaan lihtsalt natuke lobiseda ja rääkida sellest, mis vahepeal juhtunud on.

Reedel käisime üle pika-pika aja Tallinnas väljas. Minul õnnestus ühelt ürituselt korralik kingikott saada, mille sisu võiks mu ära väsinud juukseid aidata. Kasutan mõnda aega Placent Active’i juuksehooldusvahendeid ja ehk annan teile ka teada, kuidas need mõjuvad. Saaksin kah “ilublogija” olla. 

Nädalavahetusse jäänud sõbrapäev möödus meil rahulikult. Käisin H. ja perega TourEstil (kust me kahjuks midagi ei skoorinud) ning õhtul külastasime mu onupere, sõime kooki ja naersime palju. Leppisime H.-ga kokku, et mingeid erilisi kingitusi selleks päevaks ei tee, olgugi, et Hedon SPA külastus ja Ed Sheerani kontserdipiletid olid minu jaoks justkui varajane valentinipäevakingitus. Härra aga teatas, et temal pole sõbrapäeva vaja, et mulle lilli või kingitusi tuua, ta teeb seda ju muul ajal nagunii, which is true.. :)

Edit: Kuidas ma sain unustada! Esmaspäeva õhtul käisin sõbrannaga “50 halli varjundit” vaatamas. Mina olen raamatut lugenud ja mulle film meeldis. Läksin üsna mittemidagi lootes, sest midagi head polnud keegi veel filmist rääkinud/kirjutanud. Parandamatu romantikuna jäin ma aga rahule ja nüüd on ikka linnuke kirjas.

Ed Sheerani kontsert oli ilmselgelt vägev! Kuidas suudab üks 24-aastane tüüp üksinda laval nii palju korda saata, rahva kaasa elama panna ja tohutuid emotsioone tekitada. Mulle ikka nii väga meeldis. Kohad olid meil ka lavale väga lähedal ja vaade suurepärane. Oeh, ma võiks nüüd jälle vaikselt nurruda, kui hea mees mul on.

See nädal pole ürituste poolest aga sugugi läbi. Pühapäeval lähme Estoniasse “Savoy balli” vaatama. Saab end natuke üles lüüa ja kultuurne olla. :)

Märtsi alguses on ees aga BP kvartaalkoolitus. Mina ootan põnevusega uut kava, sest vana on ennast ammendamas. Kurb on muidugi see, et just selle 92. kava ma omale selgeks saama pean, et litsentsivideo filmida. Kaks kuud on ainult aega, et video valmis teha, aga ma ei tunne end veel piisavalt tugevalt, et see ära teha.

Ma pean ikka ütlema, et mul on tohutult vedanud. Vahepeal mulle muidugi tundub, et ma pole seda kõike väärt ja kindlasti saaksin ma ise palju rohkem pingutada ja anda, aga ma olen õnnelik, sõbrad, õnnelik olen!

Loodan, et teil läheb ka hästi!

Laura!



 

Loosimise võitja

Palju õnne, Elina! Sina oled omale võitnud “15 eurot nädalas” kaalulangetusprogrammi. Võtan sinuga esmaspäeval meili teel ühendust. :)

Loodan, et Teil kõigil oli imeline sõbrapäev! Minul möödus see H. ja pere seltsis.

Pai ja järgmiste loosimisteni.
Ilusat nädalavahetuse lõppu!

Laura. :)