Kui kõik veab viltu, mine jooksma!

Mingil kummalisel põhjusel olen blogist nüüd mõne aja eemal olnud. Mõtteid, millest kirjutada on küll, aga mingi väike tõrge tekkis. Aga võibolla on see lihtsalt sellepärast, et mul on üleüldine kevadine masendus peal ja tuju pole väga kiita. Ei teagi…

Peale selle, et täna pole olnud just kõige vahvam päev, ei olnud seda ka esmaspäev. Hakkas päev ometi hästi, sest sain Tartusse näiteks oma onuga, kes sõidab rekkaga. Vaheldus bussile ja mõnus kõrge vaade ümbrusele. Aga nii kui Tartusse jõudsin, vajus asi ära ja hea tuju kadus.

Aga mis on parim viis frustratsiooni välja elamiseks? No eks ikka trenn.

Kuna esmaspäeval oli imeline ilm, ei tahtnud ma saali rühkima minna. Panin hoopis jooksuriided selga ja pidasin plaani umbes 5-6 km joosta. Ise veel kahtlesin, kas ja kui palju ma jaksan, sest igasuguste nõmedate asjade pärast oli ka jooksmisesse paus sisse jäänud. Arutasime H.-ga ka asja. Tema käskis mul joosta rohkem, joosta edasi ka siis, kui allaandmise tunne peale tuleb. Lisaks arvas ta, et mul on piisavalt võhma, aga ma ei julge seda kasutada.

Ma ise arvasin, et ma olen ikka nii algaja jooksja ja see viimati joostud rekord 7,8 km oli lihtsalt tore juhus. Mul on miskipärast komme oma võimeid alahinnata ja endas väga palju kahelda.

Jooksin uue rekordi!

Jõudsin mina Anne kanali äärde. Jooksin esimese ringi (1,8km) ja tunne oli nii mõnus. Jooksin teise ringi ja tunne oli sama mõnus. Tempo oli ka mõnusalt kiire minu jaoks (6,23 min/km) ja võhma jagus. Kolmanda ringi lõpuks ei olnud ma ka üldse surnud ja tempo säilis täitsa hästi. Eelmine kord oma “rekordit” joostes, jooksime H.-ga neli ringi + natuke peale. Otsustasin, et neli ringi peab ka seekord ära tulema. Ja kui neljas ring läbi sai tulid mulle H. sõnad meelde ja hoppa, läksin viiendale ringile. Sealt edasi koju ja minu esimesed 10+ km saidki joostud!

(Eriti pikk kirjeldus mu jooksust. :D)

Aga ma olen enda üle nii uhke! Ma polnud seisma jäädes sugugi surmaäärel ja enesetunne oli igati mõnus. Järgmisel päeval ei olnud ka midagi kuskilt liiga valus või vastik. Ehk siis – MA SUUDAN JOOSTA!

Eelmine aasta samal ajal suutsin ma joosta ühe ringi ja olin siis ka enda üle uhke. Aasta ajaga, ilma väga suure harjutamiseta olen ikka päris mõnusalt edasi arenenud. Ilmselt on 10 kg kergemat keha lihtsam järgi ka vedada. Vähemalt midagi on hästi!

Vot.

Igasuguseid muid asju on ka toimunud. Helsingi päeva-tripp, jõusaalitrenn koos H.-ga, öölaulupidu ja seitsme kuu täitumine H.-ga. Sain Helsingist omale iiiimelise uue spordikoti. Ma olen sellega nii rahul ja minu meelest on see niii ilus. Lisaks sellele shoppasin ma lasteosakonnas ja sain paar asja sealt ka. See on mu nipp teistele ka. Minge uurige lasteosakonda ka, sest mina säästsin ühe pluusi ostmisel niimoodi 5 eurot.

Millised on teie viisid tuju parandamiseks?

hüppan

Olge tublid,
Laura.

First world problem.

Tegelikult on mul küll uneajani ainult 15 minutit jäänud, aga ma lihtsalt pean oma probleemi jagama.

Lähme ema, onunaise ja -tütrega laupäeval Helsingisse päevakruiisile. No ikka tahaks ju midagi ilusamat selga panna või vahelduseks teksad-pluus-ketsid midagi muud kanda.

AGA MUL POLE MIDAGI SELGA PANNA!

Mu garderoob on märkimisväärselt vähenenud. Mul pole enam ilusamaid pluuse, ainult maikad ja t-särgid. Mul pole pükse peale ühe paari mustade teksade. Seelikutest ja kleitidest pole mõtet rääkida. Kampsunid on liiga suured ja paksud, et need kevadmantli alla suruda. Pintsakuid või kardigane vms pole mul samuti. Vanasti oli, noh siis, kui ma 20 kg raskem olin.

Aga kust saada omale normaalse hinnaga uus garderoob? Tahaks ju naise moodi riides käia ja värve kanda, kleite ja seelikuid kanda, vahel isegi kontsad jalga panna.

Ilmselt tuleb aliexpress ja everything5pounds ette võtta ja mingit odavat kraami kokku osta, no lihtsalt selleks, et oleks midagi selga panna.

Raske on see kaalu langetamine. Näed küll parem välja, aga riideid, mis seda ilusamat keha näitaks, pole. Ehk siis ma käin ikka ringi nagu mingi kossakas. Isegi H. on selle kohta sõbralikke märkusi teinud.

Mis üldse kaalunumbrisse puutub, siis eelmise nädala lisakilodest olen lahti saanud ja tasapisi liigub kaal alla poole. Vaatame, mis number lõpetamiseks vastu vaatab.

PS! Ma ilmselgelt saan aru, et maailmas on palju palju hullemaid asju, kui see, et mul pole midagi selga panna. Aga no ma olen ju ka kõigest naine. :D

blogisse31

A, keš see on?? :D
ehk 2012-2013 talv.

Tänan tähelepanu eest!
Pai ja head ööd,
Laura.

Killing time ja update toimuvast

Istun mina juba väga mitmendat tundi Tartu ülikooli raamatukogus. Rahvas tuhiseb mööda ühelt ja teiselt poolt. Mina surfan rõõmsalt netis ja loodan ära teha nii mõnegi koolitöö. Natukene isegi õnnestub ning üks töö on õppejõu poolt isegi üle vaadatud juba. Mõni asi käib kähku!

Aga neljapäevase eksami materjal vaatab mulle rõõmsalt otsa ja mitte kuidagi ei tõuse käsi, et seda lugema hakata. Seal on nii palju arusaamatut ja keerulist, et vaikselt võiks lolliks minema hakata. Noh, eks oleks aidanud loengus kohalolek, aga kui loeng algab laupäeva või pühapäeva hommikul kell 8, siis öelge mulle keegi, kes sinna vabatahtlikult nõus minema on? Mina mitte. Aga neljapäevani on aega, küll jõuab kõik selgeks saada.

Hommik oli kiire. Nüüd jääb veel ainult pöidlaid, varbaid ja kõike muud hoida. Aga ma oma lootusi väga kõrgele ei aja, heaks juhuks.

Nädalavahetus läks ka kiiresti. Laupäeval tegime H.-ga mõnusa päevase deidi ja pidasime Pirital piknikku. Õhtul külastasime Draamateatrit ja veel hiljem õhtul käisime sõpradega piljardit mängimas, nii et sain magama vist alles kell 2 öösel. Pühapäeval oli mu onunaise sünnipäev ja pärastlõuna möödus seal.

Ma suutsin eelmisel nädalal sõita nii palju bussiga, et paha hakkab. Tallinn->Tartu->Tallinn->Tartu-> Tallinn->Tartu. Pole ju ime, et ma Lux Ekspressi VIP klient olen. :D

Tegelikult tahtsin ma seda ka veel öelda, et kui paganama äge on, et me H.-ga nii tihti teatris käima (okei, see oli meie teine kord, aga samas üsna lühikese aja jooksul ju) ja ma usun, et neid kordi tuleb ju ikka veel. Üldse on see suhe kuidagi teistmoodi, inimene mu kõrval on nii teistmoodi.. nii mitte minu moodi. Ah, see ei meigi üldse sensi tegelikult.

Üldiselt on nii, et kui ma selle nädala üle elan, saab ehk korralikult lõpueksamiks õppimist alustada. Kiireks läheb, elu läheb nii kiireks, et ilmselt ma maikuus väga Tallinna poole ei satu. Peaasi, et trennitegemiseks ikka aega jääks. Eelmine nädal läks küll pekki, püüame sel nädalal uuesti. Kuigi homme saan omale lubada ilmselt ainult õhtust jooksuringi, aga kolmapäeva hommikul enne õpimaratoni veab ehk jõusaali või rühmatrenni välja.

Ma sain täna aru, kui edev inimene ma olen ja kui väga mulle tegelikult meeldib inimeste ees olla. Aga oma erialavalikus olen JÄLLE kahtlema löönud. Mõtteid, mida veel õppida/teha võiks on nii palju ja ma kardan, et see lõppeb lihtsalt mingi totra krahhiga, sest ma ei suuda otsustada. Samas tahaks loota, et küll elu mind taas suunab, nii nagu ta enne ülikooli tulemist seda tegi. Life, show me what you got!

Saite aru jah, et ma tulin blogisse lihtsalt selleks, et mitte õppida. :D Aga ma olen ju nii kaua blogist eemal olnud, et üks pisike update möödunust ja muudest mõtetest oli NII vajalik, eks?!

Olge mõnusad,
Laura.


Blogi paremas servas uus küsitlus ka lõpuks. Kas oled pigem ekstravert või introvert? Shoot!

Kui päike ei paista…

Istun bussis ja sõidan Tartusse, juba teist korda sel nädalal. Kooliasjad on unarusse jäänud, trenn on tagaplaanil ja stress on võimust võtnud.

Mu vanaisa suri nädalavahetusel ja täna olid matused. Raskem osa on sellega möödas, kuid kurbus ja kaotusvalu käivad ilmselt veel mõnda aega tegemistega kaasas. Õnneks on tegemist väga palju ja sellega saab oma mõtted mujal hoida.

Olen jälle iseenda peale kuri, et olulised asjad viimasele minutile olen jätnud. Sellepärast siplen ma praegu ajapuuduses ja ega pole ju tuju ka, et midagi teha. Eneseusk hakkab ka vaikselt kaduma ja lootus, et asjad tehtud saavad, samuti. Ma väga loodan, et see on lihtsalt faas ja kui järgmised nädalad üle elan, läheb meel rõõmsamaks ja energia tuleb tagasi.

Kogu selle jama keskel olen ma ka juurde võtnud. Ma täpselt ei tea, kui palju, aga kuskile 1-2 kilo vahele see jääb. Ma tunnen end paksuna, mulle ei meeldi mu peegelpilt, aga ma ei suuda eemale hoida jäätisest või šokolaadist, ma nagu vajaks seda! Tegelikult ju ei vaja! Aga ma ei viitsi omale isegi normaalset sööki teha, nokin siit ja sealt ja söön väga suvalt. Karta on, et kehale selline asi ei sobi ja sellepärast kilod juures ka.

Kuidagi oleks vaja, et asjad paika loksuks ja mingisugune korrapära kõikidesse tegemistesse tagasi tuleks. Äkki peaks suurelt ja punaselt kohustused kirja panema ja neid siis maha kriipsutama. Päevaplaanid koostama? Nädalaplaanid? Kas nii saavad asjad paremini tehtud?

Kuna päikesevalgusest on ka suur puudus, siis ehk peaks mingeid vitamiine võtma, mis energiat ja jaksu annaks? Mu ema on nädalavahetusest saati kõrge palavikuga haige, sugulased haiged, venna kihlatu tõbine.. Ma pean suutma praegu tugev olla ja end hoidma. Mis oleks kõige parem viis? Puhkamiseks küll aega pole ja aega ka maha võtta ei saa…

Oeh..

Sain end välja elada. Õnneks on peavalu ka järele andnud ja uni tuleb kindlasti magus. Alustan homset päeva BodyPumpiga ja elan end trennisaalis ka välja, see peaks ju ka ometi olemist parandama.

Kõige masendava taustal tähistasime siiski nädalavahetusel mu ema 50. sünnipäeva. Masendav, aga ma ei oska absull kaamera ees olla ja pildid olid seetõttu ikka üsna alla poole arvestust. Aga, et postitus nii masendav ei oleks, siis mõni naeratav pilt minust teeb selle ehk veidi rõõmsamaks..

Kandsin peol kleiti suuruses 36! Aga ometi tundun ma neil piltidel paksuna. Mulle tundub, et mul on mingid “paksu-prillid” ees ja ma ei oska neid lihtsalt eest ära võtta. Ebareaalne ju!

Aitäh, et minuga olete ja aitäh mu armsatele toetavatele sõpradele!

Järgmine kord juba rõõmsamatel teemadel.

Laura.

Kui teil aga mingeid küsimusi on, siis mõneks ajaks on mu ASK lahti ja võite oma küsimused sinna ka jätta. Eks ole näha, kauaks see lahti jääb, aga kuna selline soov lugeja poolt tuli, siis teeme proovi.

Vajan aega.

Võtan selleks nädalaks blogimises väikse pausi, aga tõesti väikese. Olen liimist lahti, kuid kohustused vajavad täitmist. Meie peret tabas nädalavahetusel kurb uudis ja sellest toibumine võtab ka oma aja.

Ärge pikka viha pidage. Varsti olen loodetavasti juba paremate ja põnevamate uudistega tagasi.

Teie Laura.