Et saada pruuniks teiseks juuniks..

Tõstke käsi, kes luges seda pealkirja lauldes? :D

Kes mu Instagrami vähegi jälgib see teab, et eile oli üks nõme päev. Tundub, et olen ikka täielikult bipolaarsete kalduvustega, sest täna on mul selle eest väga okeika tuju. Eile jooksis tõesti juhe täiesti kokku. Õppida ei suutnud ja ainult jamad mõtted olid peas. Täna tundub, et mis seal ikka, kui kuidagi eksamit tehtud ei saa, siis kuidagi ju ikka saab. No ja ma olen ikkagi kolm aastat koolipinki nühkinud, midagi ikka on ju kahe kõrva vahele jäänud, eks?!

Täna veetsin päeva aga kursaõega väljas päevitades (ja õppides). Tegelikult me läksimegi välja õppima, aga mina nautisin rohkem päikest. Nii mõnus oli! Olgugi, et ma Keila päeval osaleda ei saanud, sain ma kohustusliku vähi-välimuse ikka. Päris naljakas vaade peeglist, nägu käed ja rind punane aga kael valge. :D Vähemalt teiseks juuniks on mingi jumekene peal.

Paar tundi hiljem kirjutan blogi edasi..

Tulin just jooksmast. Kui mõnus on peale palavat päeva just õhtul joosta. Õhk on värske ja kuidagi nii kerge on olla. Eesmärk oli rahulikus tempos tund aega järjest joosta. Alguses oli tempo ikka kohe eriti aeglane, aga mingi hetk tundsin, et jaksan ikka tegelikult kiiremini. Oleksin tahtnud 10 km täis joosta, aga üks väga piinlik probleem rikkus selle plaani ära.

NÕRGANÄRVILISED, ÄRGE EDASI LUGEGE!

Ma olen nüüd hästi avameelne ja räägin oma murest. Nimelt kimbutasid mind joostes hullud gaasid ja lõpuks pidingi järksu kodu poole keerama, sest kõht tegi korralikku tsirkust. Ma eeldan, et selles on süüdi minu väga kehvad söömisharjumused praegu ja pidev ebamäärases asendis istumine. Tegelikult on ennegi seda jama olnud, aga nii hullusti mitte kunagi. Ma olen ikka päris kurb, et nii totra asja pärast pidin jooksu pooleli jätma. Piinlik on ka! :( Võhma oli veel mõnusalt ja jalad liikusid nii kergelt all. Nii oleks tahtnud veel joosta.

Ma ei tea, võibolla oli see nüüd liiga avameelne jutt ja sellest poleks üldse viisakas kirjutada, aga ma siiski tegin seda. Äkki keegi oskab nõu anda.

Aga homme tuleks jälle tubli olla ja usinalt veel viimaseid tarkuseid pähe ajada. Ning jah, ma kasutasin meelega selles lauses tingivat kõneviisi, sest noh, ma ei suuda õppida ju. :D Mõned päevad veel! Loodame, et eksam läheb hästi, sest siis saan ma teile lahedaid uudiseid rääkida. :)

Olge tublid,
Laura.

Ja lõppu ikka üks enne-jooksu-selfie ning jooksu kokkuvõte. Muidu te äkki ei usu, et ma tõepoolest jooksmas käisin.
No-make-up too-much-sun-face :D

11297316_1036545319690671_1382867836_o 11289614_1036545309690672_1381809916_n

 

Küsitlus | Blogide jälgimine ja Blogiauhindade jagamine

Mingil hetkel oli popp teema blogide tuntusest, lugejatearvust jms kirjutamine. Mõtlesin juba pikalt ka samal teemal kirjutada, aga ega mul midagi uut asjalikku lisada ei ole. Minu põhiline mõte on see, et mina hindan iga inimest, kes siia lehele satub ja eriti rõõmus olen ma selle üle, et inimesed viitsivad kommentaariumis kaasa rääkida. Olgugi, et ma ei jõua ligilähedalegi mõne “kuulsama” blogija followeride arvule, tundub mulle siiski, et blogi on edukas. Edukas minu jaoks!

Mind üldse huvitab, et kuidas erinevate blogideni jõutakse. Mina ise olen leidnud näiteks väga häid blogisid täiesti juhuslikult, kuskilt läbi kolmandate inimeste ja imestanud, miks neil üldse nii palju jälgijaid ei ole ja miks pole ma nende blogi näiteks mõnes blogijate Facebooki grupis näinud. Sellepärast hakkas mind hoopiski huvitama see, et kuidas teie blogisid leiate ja neid jälgite? Andke aga küsitluses teada. :)

Jälgin blogisid läbi:

Vaata tulemusi

Loading ... Loading ...

PS! Kui valid variandi muu, võiksid alla kommentaaridesse jätta, mis see muu on. :)

Mina ise hoian kõige rohkem just läbi Facebooki oma lemmikutel silma peal. Hea mugav ja kiire ja olgem ausad, Facebookis veedab enamus meist ilmselgelt liiga palju aega. :D

Ja praegu on taas Blogiauhindade jagamine teemas. Mina igatahes plaanin minna. Ilmselgelt ootab ka mind ees korralik kostüümidraama, sest mul pole ju ka mitte midagi selga panna!! Vähemalt ei pea ma sinna üksi minema, aga sellest juba siis, kui plaanid paigas.

Aga teate, lõpueksamini on ju täpselt nädal jäänud! Nädal aega on veel vaja vastu pidada. Loodetavasti saan teile siis lahedaid uudiseid ka jagada. Pöidlad pihku! :)

Olge tublid,
Laura. :)

 

Naerata ja maailm naeratab koos sinuga.

Täna pole õppimisest suurt midagi välja tulnud. Selle eest käisin hommikul jõusaalis, oo, kui mõnus oli higistada. Lõuna paiku saime kursaõdedega botaanikaaias kokku, et aastaraamatu jaoks pilte klõpsutada.

Ilmaga vedas, päikse käes oli nii soe, et minu paljad käevarred said täna sel aastal esimest korda päikest. Igatahes oli väga meeleolukas ja päris palju ilusaid pilte tuli välja. Meil on väga vahva kursus, kõik on väga omamoodi ja nii erinevad, aga samas hoiame kõik väga kokku ja elame üksteise tegemistele kaasa.

Aga nüüd võiks vastata hoopis neile mõnele küsimusele, mis ühe postituse alla laekusid.

Millisele söögile ei suuda ma vastu panna. – JÄÄTIS! Mingi hull jäätiseisu on mul juba väga mitu kuud olnud ja mul pole aimugi, miks just jäätis nii kohutavalt isutab.

Miks ma kodus ei treeni. – Ma lihtsalt ei leia koduseinte vahel motivatsiooni, et end liigutada. See pole minu jaoks õige keskkond. Täpselt nagu õppimisegagi, ainult raamatukogus suudan ma (enam-vähem) produktiivne olla. Kodus on ikka voodi ja internet ja korterikaaslased/pere jne.

Palju ma korraga jooksen. – Praegu tundub mulle, et igakord jooksen täpselt nii palju, kui suudan. Katsetan oma piire ja panen end proovile. Iga kord tahaks aina rohkem. Nii et ma ei oskagi seda kindlat vahemaad öelda. 5K võiks ikka ära joosta korraga, et mõnusa enesetunde sisse saaks.

Kuidas mul BodyPumpiga läheb. – See on praegu pausil, sest ma lihtsalt ei suuda end kahele asjale pühenduda. Nii, kui lõpueksam on tehtud, panen kogu auru just BP peale. Eks ma siis kirjutan kõigest täpsemalt. :) Kindlasti kavatsen selle treeneripaberi kätte saada!

Lisaks tahan ma kirjutada ühe suure aitähi selle eest, et mul nii imelised lugejad on! See, kuidas te mu tegemistele kaasa elate, minuga kaasa räägite ja nõu annate tähendab mulle nii palju! Kogu südamest, aitäh!

PS! Ilmselt ilmub homme/ülehomme blogisse päris palju pilte meie tänasest pildistamisest. Vahelduseks on ju tore jagada teiega midagi ilusat ja natukene rõõmsamat. :) Alustuseks jäägu see üks, mina oma tavalises olekus aka kursusetola tiitel võiks auga mulle kuuluda. 

lill

 

Olge rõõmsad,
Laura.

 

Kui toit ja söömine muutub kinnisideeks.

Selle asemel, et homseks eksamiks (jah, mul on lisaks lõpueksamile veel üks eksam) valmistuda, tahan mina kirjutada. Õnneks on mul väga vahva kursaõde Julia, kes vorbib praegu mõnusat konspekti, mida ma pärast voodis lugeda saan ja sellest peaks ilmselt piisama ka. Tore, kui mõni eksam niii raske polegi!

Aga kirjutada tahan ma sellest, mida pealkiri ütleb.

Jah, me räägime jälle toitumisest, sest kuradipärast, ma ei oska oma elu elada!

Eelmine nädal oli toitumise poolest väga okeika ja ka see nädalavahetus läks üsna toredalt, aga siin juures on üks suur AGA.

Söök ja toitumine on mu elu üle võtnud. H. tuli nädalavahetuseks Tartusse ja iga teine jututeema oli toit. “Mis ma lõunaks söön. Ei, seda ei või. Ma tahaks seda, aga ma ei tohi. Mis ma homme söön? Aga see ei toida ju kõhtu. Mul on kõht tühi.” jne jne. Kogu aeg keerles kõik söömise ümber.

Käisin täna ühel kokkusaamisel Tallinnas (praegu sõidan bussiga Tartu poole) ja eile bussiga Tallinna poole sõites ma lihtsalt.. noh.. hakkasin nutma, sellepärast, et ma “ei tohtinud” kotist ühte banaani võtta. See oleks üleliigne olnud ja minu kavaga mitte kokku käinud. Nagu FAKK! MIS ASJA??? Kuhu ma jõudnud olen omadega?

Minu igapäeva elu keerleb ainult söögi ümber. Ma söön hommikust ja mõtlen samal ajal lõunasöögi peale. Kui ma parasjagu ei söö, loen ma tunde-minuteid, millal jälle süüa saan. Ma tahan oma päeva trenni mahutada, sest siis ma saan rohkem süüa. Kas see kõik on normaalne? Ei ole ju!

Seda enam, et pinge on kohe haripunkti jõudmas ja kooli lõpp on KOHE käes! Milleks on mul vaja oma elu veel keerulisemaks elada, selle asemel, et keskenduda järgmised kaks nädalat ainult õppimisele ja mitte muretseda üleliigse kommipaki või shokolaadi pärast? Vahel tahaks ma ise ka ennast raputada ja maa peale tagasi tuua.

Ma lubasin endale, et kui ma baka lõpetan, olen oma elu parimas vormis. Praegu tunnen, et ma olen end alt vedamas. Et kui ma söön täna ühe shokolaadi ja homme jäätise, siis ma lihtsalt veeren aktusele ja näen kohutav välja.. Aga kuhu see enesepiitsutamine on viinud? Ma olen õnnetu!

10 kilo raskemana olin ma vähemalt õnnelik ja endaga palju rohkem sõber. Praegu olen ma aga iseenda vaenlane ega tee muud kui lihtsalt hävitan ennast.

Milleks see kõik? Mis mul viga on?

Mul tuli üks päev hull magusate hommikuhelveste isu. Shokolaadikrõbuskid magusa jogurtiga.. mm..! Ja täna sain ma H. juures magusat jogurtit kellogsitega, issand kui hea see kõik oli!

Ah, raske on! Nii raske on!

Igasugused kommentaarid on teretulnud, aga päris heiti ma lugeda ei tahaks. Pingeid on juba piisavalt.

PS! Vastan küsimustele selle nädala jooksul.

Aitäh, et olete minuga!
Pai!

Laura.