Esimest korda BodyCombatis + muud juttu ka

Tahtsin oma BodyCombati kogemusest juba reedel kirjutada, aga siis mõtlesin, et ootan järgmise päevani ja vaatan, mis lihased sellest trennist arvavad. Aga laupäeval oli ju Kloogaranna festival ja ma jõudsin koju alles kell 2 öösel ja eile.. eile olin ma lihtsalt laiskus vol 500000.

Läksin reedel BC-sse ikka väga värisevate jalgadega. Kujutasin juba ette, kuidas ma seal nagu peata kana olen ja millestki midagi aru ei saa. Tegelikult asi nii hull polnudki, mõne sammukombinatsiooni jaoks pidin küll pingsalt treenerit jälgima, et lõpuks aru saada, mida käed-jalad tegema peavad, aga üldiselt oli isegi tehtav.

Ilmselgelt ei suutnud ma neid lööke nii intensiivselt teha, kui treener ja kogenumad, aga laupäevane lihasvalu andis märku, et ega ma vist päris niisama ei vehkinud küll. Tundsin mingeid selliseid lihaseid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Naljakas :D Päris keeruline oli Kloogaranna festil Smilersile, Inesele ja Taukarile lava ees näppu visata, kui käed ja õlad valusad olid.

Ma pole küll kindel, kas ja kui palju ma veel BC-sse satun, sest BodyPump ja BodyAttack on siiski mu lemmikud, aga vahelduse mõttes on mõnus midagi muud teha. NTC-sse tahaks küll rohkem jõuda, aga trenniajad üldse ei sobi.

Järgmisena tahaks ära proovida BodyBalance’i ja Pilatese.

Tegelikult ei tea ma üldse, mis saab siis, kui töö peale hakkab. Kas ma üldse jõuan linna sõita, et trennis käia? Eks ole näha. Lahe oleks, kui saaks Keila Tervisekeskuses BP-d anda ja siis hoopiski seal treenida. Aga… seal on ju trennide valik ikka päris piiratud ja .. ah, pole mõtet asjadest ette rutata.

Mul tuligi praegu meelde, et ma pole kirjutanud ikka, mis mu edasised plaanid BP-ga on ja kas minust siis tegev treener ka saab või ei.

Agaa….

H. tuleb homme lõpuks tagasi! See tähendab ilmselt seda, et ülejäänud nädal saab blogis üsna vaikne olema, sest eks meil ole vaja natuke aega tagasi teha. Kolmapäeval lähme näiteks ühte vanalinna külaliskorterisse kvaliteetaega veetma. Ja siis tahaks koos mustikale minna.. ja igasuguseid asju veel.

Lisaks sellele sai meil H.-ga täna 10 kuud koos oldud. Tegelikult ju üsna lühike aeg, aga mulle tundub nagu ma teaks teda juba aastaid. Vahva igatahes, sest kõik on endiselt suurepärane! :)

DSC_0131 (1)

Laura.

Aga selleks, et blogi vaikust leevendada, tule hakka Laura Tartus Facebooki sõbraks. Sinna kirjutan ma ikka aeg-ajalt kiireid sissekandeid oma tegemistest ja mõtetest.

 

Sa oled ilus, loomulikuna!

Enesekindlusest olen ma varasemalt juba päris mitu korda pajatanud. Selle posituse (LINK) alla jättis üks blogilugeja ühe väga konkreetse kommentaari. Kõige muu seas mainis ta ka seda, et ma püüaksin ennast peika ees mitte nii hullult maha teha. Eks see tõsi ole, et H. on üsna korralikult vatti saanud minu murdumisaegadel või isegi niisama igapäevaselt, sest “ma olen ju nii paks ja kole.”

H. on mulle aga alati toeks olnud. Ta on alati kinnitanud, et olen tema jaoks väga ilus ja pole mul häda midagi. Seal juures püüab ta mind aidata, et ma midagi ette võtaks, et ma seda kõike ka ise uskuma hakkaks.

Me oleme kogu H. Prantsusmaal olemise ajal põhimõtteliselt igapäevaselt skype’inud. Sellest, kuidas ma igatsusest natuke lolliks minema hakkasin, ma juba kirjutasin, aga mulle tundub, et lisaks igatsusele, oleme me paarina tugevamaks muutunud. Me julgeme rohkem oma tundeid väljendada (jah, küll läbi skaibi ja arvutiekraani, aga ikkagi) ja oleme aru saanud, kui hea ikka koos on.

Ja nüüd kaldusin ma natuke teemast kõrvale. :D

Üldiselt olen ma nende skaibivestluste aeg voodis lääbakil, ilma meigita, juuksed sassis ja täiesti suvaliste riietega. Ja kui H. mulle täna ütles, et just sel viisil, meigita ja loomulikuna, ma talle kõige rohkem meeldin, tundsin ma end kõige kaunima naisena üldse!

Tegelikult tean ma juba ammu, et ega H.-le nii väga ei meeldi, kui ma end meigin, kerge ripsmetušš ehk veel, aga kõik muu on tema arvates üleliigne.

No vot siis.. mul on mees, kes peab mind kõige ilusamaks just sellisena nagu ma praegu olen. Olgu mul siis suur tagumik või väiksed rinnad või halvast toitumisest tekkinud kõhupunukene. See teadmine, et ma tema jaoks sellegi poolest kõige ilusam olen, on tegelikult nii vahva ju! :)

Ise tunnen ma end kõige ilusama ja enesekindlamana trennis. :D Ei ole mul siis ei meiki ega midagi, aga just trenniriietes ja higisena tunnen end hästi. Väike weirdo, I know. :D

Kuidas teie end kõige enesekindlamalt tunnete? Kas vajate palju meiki, korralikku soengut ja ilusaid riideid? Millistel hetkedel teie end kõige paremini tunnete? 

Laura.

11774723_1071643212847548_765024255_n

Kui trenn pakub pinget

Viimased päevad on endaga toonud nii häid trennielamusi!

Esimest korda BodyAttackis

Nädalavahetusel käisin esimest korda BodyAttackis. Lubasin Elarile, et minu esimene päris BA kogemus saab olema tema juhendatavas tunnis, aga kuna ma nüüd Tallinnas olen ja tema Tartus, ei suutnud ma enam oodata ja tundsin, et nüüd on õige aeg asi ära proovida.

Mulle meeldivad trennid, mis panevad korralikult higistama, pingutama ja trenni lõppedes oled nii läbi, et pesema minek on juba liiga suur katsumus. Just sellise tunde andis mulle ka BA. Ma kartsin, et väsin hästi ruttu ära ja võhm saab otsa, aga tegelikult tegin kõige lihtsamaid harjutusi väga vähe, püüdsin ikka maksimumi endast anda ja pidasin vastu! Higi voolas, suu oli naerul ja keha tänas!

Uues kuues BodyPump

Pühapäevaks sain koha Viktori BP-sse. Olen sellest treenerist palju kuulnud, aga kunagi pole olnud võimalust tema trenni minna. Tahtsin näha, et millest see kiidulaul tekkinud on ja kas tõesti on tegemist imetreeneriga.

BP on teadupärast mu lemmik. Uut kava (mis ju enam polegi nii uus) olin ma enne ainult ühe korra teinud ja seda ka ainult 45-minutilist versiooni. Seepärast oli koreograafia minu jaoks veel ikka väga võõras. Esimeste lugude aeg mõtlesin küll, et mis selles treeneris nüüd nii head on. Mikrisse ta hääl ei kostunud ja koreot oli raske jälgida.

Ühel hetkel hakkas ta aga saalis ringi liikuma, juhendas inimesi. Ka minu juurde astus ta paar korda, et mind kiita (jeejee, kiitus on alati tore :D) ja mind rohkem pingutama panna. Võtsin triitsepsiloos liiga kerge raskuse, mille peale ta mu juurde kükitas ja tõsiselt küsis “miks sa nii kerge raskuse võtsid, endal nii hea muskel?” :D Tõstsin raskust ja voilaa, jaksasin küll. Selline personaalne lähenemine mulle meeldib.

Peale head trenni, meeldib mulle alati treeneritele sellest märku anda ja neid tänada. Rääkisime Viktoriga hiljem päris pikalt. Mainisin, et koerot oli vahepeal raske jälgida, aga muidu oli nii mõnus. Ta vabandas ja põhjendas olukorda probleemsete klientidega. Ei saa ju ometi vale tehnikaga inimestel ennast lõhkuda lasta. Ühesõnaga, väga sümpaatne ja hea mulje jäi ja homseks on mul tema trenni taas aeg kirjas. :D

Midagi täiesti uut – Nike Training Club

Kristiina, kes mu litsentsivideo filmimisel käis, kutsus mind NTC-d proovima, kus ma täna vapralt käisingi. Mind hirmutas väga trenni kellaaeg 7.30, sest ega ma suvel tavaliselt enne 11 ei tõuse ju. Ilmselgelt magasin sisse ja põhimõtteliselt otse voodist ma kohale roomasin. APPI!! Ma surin seal! :D Vahepeal oli täitsa okseklomp suus, higi tilkus.. uuh! :D Aga samas on see tunne nii megahea! Rasvad põlevad! Oleks olnud hommik pikem ja ma oleks jõudnud midagigi suhu pista enne trenni, oleks ehk jaksu rohkem olnud. Päris ilma söömata oli ikka rets, aga kogemus missugune!

Pulsikell?

Nende viimaste trennide ajal olen nii väga pulsikellast puudust tundnud. Nii tahaks teada, palju ühe trenniga kaloreid kulutatud sai, mis pulss teeb jne. Kui ma mujalt veits kokku hoian, oleks täiesti reaalne see omale ka osta. Peab uurima hakkama.

Astu mugavustsoonist välja!

Kokkuvõtteks tahtsin ma öelda seda, et ärge kartke uusi asju proovida. Mina leidsin omale kaks uut trenni, milles aktiivsemalt ja regulaarsemalt käima hakata tahan. Keha vajabki aeg-ajalt midagi muud. Katsetage, uurige. Ega kõik trennid ei saagi meeldida. Mulle näiteks ei meeldi väga tantsulised trennid, kus palju sambukombinatsioone jms. See-eest naudin aga näiteks jõutrenne! Kust ma seda tean? Sest ma olen mõlemat proovinud. Enne kui ei proovi, ei saagi teada, mis just sulle sobida võib! :)

Andke kommentaariumis teada, mis on teie lemmiktrennid ja mida ma veel kindlasti proovida võiks!

Päikest,
Laura.

 

 

Random

H. on ära olnud umbes-täpselt kaks nädalat ja selle nädala keskpaigani oli kõik täitsa okei. Aga kurjam, kus nüüd tuli igatsus peale. Keegi ei võta kaissu, keegi ei anna musi ja kellegagi pole rääkida. Olen nukralt koos loomadega üksinda kodus (jee, vanemaid pole, vaba pleiss) ja vahin lollakaid filme. Mi so sad!

No olgu-olgu, see kaks nädalat on ju nii lühike aeg ja veel 1,5 nädalat oodata on ilmselt ka väga lühike aeg, aga still… tahaks, et keegi öösel kaissu võtaks. Isegi koer ei tulnud täna öösel voodisse, täiesti loner!

tumblr_mebk3m8XpW1rm9znho1_500

Aga ma tahaks juuksurisse minna. Keegi oskab Tallinnas või siin ümber head juuksurit soovitada, kes hingehinda ei võtaks?

Random… this post is random.

Laura.

Kui silmad avanevad…

Sattusin täiesti juhuslikult TLC pealt nägema saadet, kus Katie Hopkins  oma eksperimenti jagas. Naine on kuulus oma teravate ja otsekoheste ütluste poolest ning antud sarjas suhtus ta väga põlglikult ülekaalulistesse ja paksudesse. Ta väitis, et vähem süües ja rohkem liikudes suudab inimene kaalu langetada ja sel viisil oma tervist parandada.

Oma väite tõestamiseks otsustas ta läbida eksperimendi, mille käigus võttis ta kolme kuu jooksul juurde 20kg ja järgmise kolme kuu jooksul pidi lihtsat tõde “söö vähem, liigu rohkem” silmas pidades üleliigsetest kilodest jälle vabanema. Etteruttavalt olgu öeldud, et põhimõtteliselt tal eksperiment õnnestus ka.

Minu jaoks oli kogu saade väga silmiavav. Ma sain aru, et minu suhe toiduga on emotsionaalne, mitte funktsionaalne. Ma ei söö mitte selleks, et kehale kütust anda, vaid selleks, et end lohutada või enda vastu karm olla – vastavalt perioodile.

Kaalulangetades olid Hopkinsi põhimõtted järgmised:

  • süüa siis, kui kõht on tühi
  • süüa seda, mida ta ise tahab
  • mitte jälgida toitumiskava
  • jälgida koguseid

See tähendab, et ta võttis toitumist mega vabalt. Ta ei lugenud kaloreid, ega söönud ainult salatilehti vms. Lisaks sellele keeldus ta ise kodus end kaalumast, sest pidas seda motivatsiooni hävitajaks. Ta lähtus peegelpildist ja enesetundest ning liikus päeva jooksul vähemalt 10 000 sammu ja käis 3x nädalas jooksmas.

Ja nii ma siis istusin seal teleka ees ja mõtlesin, et … ma tahan ka niimoodi toitu suhtuda.

Ma olen nüüd viimased 1,5 nädalat taas toitumiskava jälginud. Mõni päev oli see käkitegu, mõni päev oleks tahtnud seina kraapida. Minu eesmärk oli H. äraoleku ajal “ilusamaks” muutuda ja taas “õigele teele” saada. Jah, mulle meeldib, et mul on olemas jälle kindlad söögiajad, aga.. nooo, see pole ikka see.

Eile lõin justkui jälle käega ja mõtlesin, et lähen oma radapidi edasi. No ja see tänane saade.. Mul läksid justkui silmad lahti. Ma peaksin sööma selleks, et oma kehale kütet anda, et ta jaksaks vastu pidada trennid ja jooksuringi, et ta oleks terve ja et mina tunneks end energilisena.

Veel üleeile hoidsin iga kord püsti tõustes seinast kinni, sest pilt läks peaagu iga kord eest ära.. kas see on siis normaalne? Toitusin ju ometi täpselt etteantud asjadest, aga.. midagi oli puudu.

Ma tean, et ma olen juba mitu korda oma peas otsustanud, et lähen abi otsima, aga kas te kujutate ette, kui raske see reaalsuses on? Jah, ma olen omale tunnistanud, et mul on probleem, aga selle järgmise sammu astumine on nii raske.

Aga täna käis justkui peast klõps läbi…

ennepraeguLaura.