Personaaltreener – vajalik või mitte?

Viimasel ajal tunnen tihti, kui väga ma tahaksin/vajaksin oma trenniellu abilist. Ma tunnen, et ma lihtsalt ei oska ise end nii hästi treenida, kui ma tahaks ja vahel jääb julgusest ka puudu.

Julguse all mõtlen ma seda, et mul on endiselt päevi, kus jõusaali minnes valin masinad/harjutused selle järgi, kus vähem inimesi on, mitte selle järgi, mida ma tegelikult tahaksin. Ma pole näiteks endiselt kükipuuri kasutanud. Ma endiselt ei tea, kui palju ma tegelikult näiteks rinnalt suruda jaksaks või kui suure raskusega kükke teha, sest ma ei julge seda ju üksi proovida. Kahjuks pole mul võtta ka ühtegi trenni-buddy, kes oleks jõusaalis kõva käsi ja mind aidata saaks. No ja see, et ma kellegi võõra käest küsima läheks on ka muidugi välistatud, sest.. ma vist enne teeks püksi. :D

Sellepärast ma tunnengi, et olen toppama jäänud. Mulle tundub, et mu füüsiline vorm võiks palju parem olla, kui mul oleks kindel plaan. 

Nojah, eks internet ole täis erinevaid jõusaalikavasid, pole ju raske miskit välja valida ja selle järgi toimetada. Aga as I said, ma ei julge/oska seda üksinda teha. Mul oleks vaja treenerit/abilist, kes alguses mu kõrval oleks ja hiljem aeg-ajalt mind kontrolliks ja soovitusi annaks.

Praegu oskan ma sellest vaid unistada, sest ega mul vaba raha pole ja vaevalt, et keegi heategevust teha tahaks. Täna koperdasin juhuslikult Siimo Sikuti Facebooki lehele (LINK). Seal oli vägevaid muutujaid ja kerge kadedus tuli peale. Ma ju tahaks ka six-packi ja ilusaid jalgu ja üldse üks äge fit-tšikk olla. Vaatasin ta kodulehte ka ja ega see summa, mis ta personaaltreeningu eest tahab, ei ole teab mis liiga kõrge, aga suvi on ja mul pole veel sissetulekut, mille eest omale selliseid trenne lubada. Pääh, miks siin ilmas nii paljud asjad rahast sõltuvad? Nuuks.

Ah, eks see üks jauramise postitus nüüd oli. Eks ma ikka lepin sellega, et alati ei saa seda, mida tahaks, aga ega ma siis ilma trennita ikka pole. Any workout is better than no workout, eksole.

Aga mind väga huvitab, kuidas teie treenite? Kas olete kunagi personaaltreeneri juures käinud? Kas selline asi oleks vajalik? 

Laura.

Shoppamine = mäng enesekindlusega?

Ma ei tea, kuidas teiega, aga shoppamine mõjutab mu enesekindlust alati nii üht kui teistpidi.

Rahalistel põhjustel polnud ma juba ammu päriselt shoppamas käinud ja ega mul praegugi seda raha loopida pole, aga oma naiselik vajadus poodides ringi käia oli vaja ju ometi rahuldada.

Nii ma siis neljapäeval Tartust tulles natukene ringi tiirutasingi. Ma ei tea, kas mu riiete maitse hakkab muutuma või mis see on, aga minu meelest on poodides kuidagi.. mõttetu(?) kaup. Kõik on justkui ühtemoodi ja ega midagi suurt valida polnudki.

Enesekindluse tõus

Küll aga leidsin ma ühed mõnusad heledad teksad. Kuna nad olid sellised mõnusad venivad ja kõrge pihaga, võtsin ma proovikabiini suurus 36 teksad. Ja need läksid mulle väga kenasti jalga. Ulme mugavad ja minu meelest mõnusad suvisteks õhtuteks. Võtsin juba püksid jalast ja olin valmis kassasse minema, kui kahtlema lõin. Vöökoht oli ikka kuidagi liiga lai. See tähendab, et ma oleks pidanud sinna mingi rihma peale panema, aga mulle ei meeldi enam vööd pükstel kanda.

Läksin uurisin ja vaatasin nr 34(!!) pükse, et kui palju nad siis väiksemad on ja kuidas selle venivusega siis ikkagi on. Proovida ju võib, mõtlesin. Ja voilaa, need istusid ideaalselt. Vöökoht oli täpselt paras, sääreosa samuti. Mis te arvate, kas mu sisemine mina hõiskas ja tegi oma enesekindlusele pai, sest MA OSTSIN NII VÄIKSE NUMBRIGA PÜKSID. :D

Nojah, eks ma saan aru, et tänu sellele materjalile ma need jalga sain, sest muidu kannan ma ikka u 38 suurus pükse või nii, aga vahelduseks oli tore end nii pisikesena tunda.

Shoppamise kurvem pool

Eile käisime emaga aga Humanas, sest seal oli 1 euro päev. Humana on minu meelest üks kallimaid kaltsukaid ja tavaliselt ma sinna ei satu, ikka ainult sooduspäevadel.

Kahmasin omale hunnikuga pluuse ja pükse ja no igasugust lahedat kraami. Ja mis te arvate paljud asjad mulle siis sealt sobisid? Üksikud. Seal proovitud püksid ei sobinud ükski, sest mu reied lihtsalt ei paistnud üheski paaris ilusad, ikka sellised suured ja paksud. Põnts enesekindlusele olemas! Lõpuks ma ikka mõne asja sain. Ühed lühikesed püksid ma näiteks siiski ostsin, aga tegelikult pole ma kindel, kas ma neid kandagi julgen.  Ma olen alati arvanud, et lühikesed püksid ei sobi mulle, ikka selle kuramuse tselluliidi pärast.

Nii selle shoppamisega minul ongi. Üks päev läheb mega toredasti, tunnen end väga saleda ja enesekindlana. Teine päev tahaks riietusruumis öökima hakata. That’s life, I guess.

Aga kuidas teiega lood on. Millised emotsioonid teil shopates tekivad? Kuidas shoppamine teie enesekindlust mõjutab?

Päikest,
Laura.

 

 

Sügisest magistrant

No vot siis. Nii uskumatu, kui see ka pole, olen ma taas uue eluetapi alguses ja kõik hakkab justkui jälle otsast peale.

Avastasin end mõni päev tagasi mõttelt, et ma olen siiani oma elu justkui “õigesti” elanud. Põhikool, keskkool, baka ja nüüd magister.. Täpselt nagu “norm” ette näeb. Ei ole ma teismelisena last saanud või kooli asemel tööd valinud või midagi. Korraks tundus, et kuidagi liiga turvaline on see kõik olnud.

Aga see, et ma alustan sügisest nii õpetajana kui ka magistriõppes, on tegelikult juba veidi kõrvalekalle ja ma olen nii põnevil. Sama palju olen ma muidugi hirmul, sest koormus läheb kindlasti üsna suureks ja endast tuleb päris palju anda. Ma ei tea, kas ma olen äkki liiga loll, aga ma olen valmis selle väljakutse vastu võtma. Loodame, et läheb hästi!

Igatahes olen ma väga rõõmus, et mind vastu võeti ja ma koolis edasi jätkata saan. Sisseastumisvestlus ei läinud mul enda meelest üldse hästi, aga tegelikult sain üsna normaalsed punktid. Mul on endiselt see väike probleem, et endasse uskumine tundub liiga hirmus. Kas ma päriselt olen igasugusteks asjadeks võimeline, kui ma seda miskit väga tahan ja selle nimel pingutan? Võibolla…

868638a65660d87a4387569fdf2fdfe4

 

Tegelikult on mul igasuguseid muid julgeid tulevikumõtteid veel, aga need on veel liiga ambitsioonikad, et neid üldse välja öelda julgeks. :D

Hetkel on see “täiskasvanu” elu ikka põnev. Eks ole näha, mis elul mulle veel pakkuda on. :)

Aitäh kõigile pöidlahoidjatele.
Laura.

Video| Ei oska joosta enam?

Ma olin üksinda kodus ja mõtlesin täiesti lampi tänase postituse hoopis video vormis teha. Äkki on blogis uusi lugejaid ka ja las kõik näevad, kes ma selline päriselt olen. :D Täiesti vabas vormis loba sellest, kuidas ma joosta ei suuda/oska enam.

PS! Laura Tartus FB lehel on juba 170 sõpra! Hurraa! :)

Ärge mu lollile parasiitsõnale “nagu” väga tähelepanu pöörake. :D Ja mutrivõtmekese alt ikka kvaliteet HD peale. ;)

Laura.

Suvised tegevused | 4 soovitust (aktiivseks) ajaviiteks

Kui soovid lugeda ainult nelja soovitus, keri alla poole. 

Teate, kui raske on uuesti kirjutamislainele saada, kui nii mitu päeva vahele on jäänud?

Igatahes olen ma laupäevast vaba tüdruk, ehk et H. läks 3,5 nädalaks Prantsusmaale end harima. (Parem oleks, et ta targemaks ka saab ja asja eest mu suveks üksinda jättis. :D)

Sel samal põhjusel me eelmine nädal ulmeliselt palju ringi liikuda tahtsimegi – suvi ühe nädalaga, as we said.

Esmaspäeval sõitsin hoopis onutütrega Haapsallu oma ühte lõpukinki – spa-puhkus Fra Mares – realiseerimas. Väga mõnna oli, sulistasime, võtsime päikest, sõime liiga palju maasikaid ja mureleid ja tundsime suvest mõnu. Teisipäeval vurasime truult jälle kodu poole tagasi.

Mina läksin teisipäeva õhtul oma saja kotiga H. juurde ja veetsime õhtu mu uut telefoni imetledes. (Sain lõpetamiseks ikka megavägevad kingitused)

Aga kolmapäeval läks trall lahti.

Sõitsime Aegviitu Nelijärve äärde. Ilm ei teinud meiega alguses üldse koostööd ja meie algne plaan end puhkekompleksi juurde pleesitama sättida ei läinud läbi. Aga jumal tänatud, et nii läks! Uurisime kaarti ja otsustasime kõik sealsed järved üles otsida. Jalutasime läbi metsaradade, mäest üles ja alla ja leidsime nii Nikerjärve, mille kallas tundus ideaalne koht hiljem puhkamiseks, lõuna pidamiseks ja ehk ka ujumiseks. Nosisime veel metsmaasikaid, leidsime isegi varaseid mustikaid ja lõpuks vedasimegi end järve äärde. Lõunaks sõime kaasa tehtud kana-wrappe, maasikaid ja mureleid. Jahutasime end hiljem järvevees ja koju jõudes olime kohe päris väsinud.

Oleks me seda teadnud, et seal kandis nii palju mõnusaid kohti on, oleks telgi ka autosse kaasa pakkinud ja poleks enne reedet koju läinudki.

Neljapäeval käisime aga Maardu järve ääres, kus me kohutava kuumuse tõttu kaua vastu ei pidanud. Käisime paar korda ujumas ja otsustasime linna poole tagasi sõita. Lõunaks taas kaasatehtud kana-wrapid, mida sel korral hoopis Kadrioru pargis sõime. Tõeliselt mõnus!

Reedeks tegime aga täiesti ootamatu plaani ja sõitsime ekspromt Pärnusse. Rannas oli mega tuuline ja seetõttu õnnestus mul räigelt ära põleda, sest ega tuulega ju ei tunne, kuidas päike võtab. Magasin öösel paljalt ja väga õhukese linaga. Sel korral priiskasime ja käisime kohustuslikus korras Steffanis pitsat söömas. Kuna merevesi oli nii soe, otsustasime veel enne koju sõitmist uuesti ujumas käia. Täielik suvi!

No ja laupäeval pidin H. lennukile saatma ja olin ise megakurb. Ma muidugi saan aru, et 3,5 nädalat on nii lühike aeg, aga ma just harjusin ära, et me nüüd ikka igapäevaselt koos saime olla ja siis ta jälle läks. Aga mul on selleks ajaks omad plaanid ja eks ole näha, kas ma juuli lõpus hõiskan või mitte. :D

Aga ega ma ei saanud ka laupäeva õhtul koju nukrutsema jääda. Sõitsime perega oma salakohta, panime telgid püsti ja nautisime suve. Teate, kui mõnus on telgis magada? Mul on hea meel, et vanemad mind juba titest peale telkima õpetanud on. Oskan loodust hoida ega põe sellepärast, kui pesema ei saa või metsa alla hädale minema peab.

Ma olen selle postituse nüüd küll mega pikaks ajanud, aga minu 4 soovitust ajaveetmiseks on:

  • loodusegakoos.ee on RMK lehekülg, kust leiab hulgaliselt võimalusi aktiivse puhkuse veetmiseks. Erinevad matkarajad, erinevad telkimisvõimalused jm. Leidke omale sobivaim piirkond ja nautige loodust. Ärge ilmast segada laske, sadagu vihma või paistku päike, õiged riided ja seltskond kaasa ja metsa!
  • Kui linnast välja minna ei viitsi, leia linna sees ilusad pargid ja pea piknikku. Valmista kodus midagi kerget ja lihtsat ning haara need kaasa. Super, kui sul on oma aed ja saad sealt maasikaid kaasa, aga kui selline variant puudub, mine turule! Sealt leiad lisaks maasikatele veel muud värsket ja maitsvat.
  • Kui rannas pleesitamine tundub liiga igav, võta randa tegevust kaasa. Lisaks ujumisele saad lennutada lohet (meie peres väga popp hobi), lennutada lendavat taldrikut, taguda võrkpalli või kui püsti olla ei viitsi/taha mängige yatzyt (täringumäng). Nii möödub aeg kiiresti ja on lõbus ka. Aga ära päikesekreemi unusta!
  • Raha ei pane rattaid käima. Istu ratta selga ja avasta koduümbrust. Taaskord piknikukraam kaasa ja loodust nautima.

Aktiivset suve,
Laura.