Koondatud mõtted

Ma pean ära lõpetama igasuguste blogiga seotud lubaduste andmise, sest ma ei suuda neid nagunii täita ja isegi, kui mul on kindel plaan, võib midagi vahele tulla.

Näiteks eile juhtus selline kole lugu, et üks suur hundikoer läks meie väiksele vanaema koerale kallale, seis on päris nutune. Ma võtan loomadega juhtunud õnnetusi väga hinge. Nemad ju ei saa öelda, kui valus neil on, mida nad vajavad. Ühesõnaga, üks väga nõme lugu ja see viis mu piisavalt rivist välja.

Lisaks olin ma eile ühel sünnipäeval lapsehoidja ja õhtu oli sel viisil sisustatud.

Esimene töönädal läks liiga kiiresti mööda. Mul oli plaanis palju rohkem jõuda, kui ma tegelikult jõudsin. Aga sisseelamine on üsna hästi läinud. Kolleegid on väga toetavad ja tunnen end juba meeskonna liikmena. Ka lastevanemate koosolek, mida ma nii väga pelgasin, läks minu meelest hästi. Või vähemalt nii hästi, kui ma oskasin.

Trenni osas on üsna mõõna seis. Pole lihtsalt olnud võimalust linna vahet sõita ja enne kella 15 trenni jõuda. Ma ikka ei tea, mida MyFitiga teha!! Oeh. Aga rullitamas käisime H.-ga ja ehk jätkub rulli-ilma mõneks järgmise nädala päevaks ka. Kaal kusjuures hakkas imekombel langema, aga ma ausalt öeldes kohe üldse ei viitsi selle peale mõelda. Kõik muu, mis mu elus toimub, on palju põnevam, kui see number kaalul.

Nüüd läheb asi aga päriselt huvitavaks. Teisipäeval kohtun lõpuks lastega ja töö hakkab peale. Uskumatu, et ma olengi oma elus siia hetke jõudnud.

Ma vist olen maininud, et ma olen oma tegemistes tegelikult väga ambitsioonikas ja ma tahaks loota, et minu tulevik ei piirdu ainult õpetaja-ametiga. Unistada tuleb ju suurelt, sealjuures vaeva ka näha unistuse täitumiseks, eks?

Natukene aga blogitulevikust ka..

Kes blogi Facebooki lehte jälgib, märkas seal ühel hetkel uut nime. Laura Tartust sai – trummipõrin – Lauriita. 

Miks Lauriita? See on üks minu vähestest hüüdnimedest (teine on Laala ja nii kutsub mind mu vend, väiksed lapsed ka :D) ja Lauriitaks kutsub mind peamiselt vanaema. Instagram on mul aegade algusest juba selle nimega olnud ja kuna ma end enam ühegi kohaga siduda ei taha ning lihtsalt “laurablogi(b)” tundus liialt kuiv, tundus Lauriita piisavalt lihtne, et uueks bloginimeks sobida.

Seda, millal ma päris uue blogiga välja tulla saan, ei julge ma öelda, aga ma loodan, et sinna pole enam kaua jäänud. Lisaks uuele nimele ja kujundusele on mul ka teile ilmselt üks pisike üllatus. :)

Soovitan Lauriita Facebooki lehte laikida, sest info liigub sealt kaudu alati kiiremini.

Mis teie eludes praegu toimub? Kas september toob kellegi jaoks veel lahedaid muudatusi või väljakutseid tööl/koolis?

Olge tublid,
Laura.

Kooli- ehk tööjutud

Tahtsin täna ikka asjaliku postituse kirjutada, aga no mitte mõte ei jookse. Mis siis ikka, lobiseks niisama.

Mul oli reedel ametlikult esimene tööpäev. Ma olen teada-tuntud megapablaja, kes ka kõige tavalisemat päeva ikka natuke kartma peab. Tegelikult oli esimene päev väga rahulik. Korralik jõnks käis seest läbi, kui klassiuksel oma nime nägin. Päris minu oma klass!

Täna läksin juba natukene rahulikuma meelega ja päev läks mõnusalt. Istusin seal oma laua taga ja tundsin, et ei jõuagi kohe ära oodata, millal lapsed kooli tulevad. Noh, et saaks tööga päriselt pihta hakata. Mis siis, et ma veel väga täpselt ei tea, mis ja kuidas kõik välja nägema hakkab!

Anyways, oli meil täna õppetooli koosolek ja veidi targem tunne tekkis. Kolmapäeval kohtun juba lapsevanematega ja see on ilmselt kõige hirmsam osa. Kas ma suudan piisavalt ettevalmistuda, kas ma suudan kõigile küsimustele vastata, kas ma suudan endast hea mulje jätta, kas vanemad suudavad mind noort ja rohelist usaldada? Ühesõnaga, hirrrrmus. :D

Kui siin mõni lapsevanem lugemas on, siis mida teie oma lapse õpetajalt ootaksite? Mis on see, mis annaks teile positiivse esmamulje? Milline on usaldusväärne ja hea õpetaja?

Praegu ma lihtsalt loodan, et suudan oma isiksuse ja entusiasmiga hea mulje jätta! :)

Ma olen igatahes väga põnevil ja ärevil. Iga päev tuleb uut infot ja kõik on veel võõras, aga põnev on, tõesti on. :)

Ülikooliga on muidugi hoopis teised lood, täiesti teadmatus ja kui selle nädala keskpaigaks miskit infot rohkem ei tule, peab asja uurima hakkama. Või ei olegi muud infot vaja, kui et millal õppesessioonid hakkavad? Aga kuidas ma ainetele regada saan? Dunno, ehk info ikka tuleb.

Homme on meil igatahes koolituse päev ja siis juba kolmapäev, et koosolekuks valmistuda. Võite juba praegu mulle edu soovida. :D Loodame, et jään ellu.

Muide, ostsime H.-ga omale lõpuks peale suurt kaalumist rulluisud. Käisin täna peale tööd terviseradadel harjutamas, kokku 11 km. Täiega mõnna! Tegelikult ma ei teagi kohe, kuidas nt MyFitnessi trenni jõuda, mul ju hommikune pakett. Ehk sepstembriks mõtlen välja mis ja kuidas.

Olge vahvad,
Laura.

Esimest korda Pilateses

Häbematult palju on viimasest postitusest möödas, aga ma isegi ei hakka vabandama. :D

Neljapäeval seadsin ma vabariigi taasiseseisvumise puhul sammud Postimaja MyFitnessi, et taaskord midagi uut proovida. Pealkiri juba küll reetis, aga pilatest ma igatahes proovisin.

Õnneks oli inimesi vähe ja ma sain enne trenni juba treenerile märku anda, et olen esimest korda. Minu arvates on oluline, et treener teaks, kui keegi on päris esimest korda. Nii seletab ta kindlasti põhjalikumalt tunnisisu ja oskab sind jälgida, et vajadusel sind aidata ja suunata.

Iiiigatahes..

Võtsin omale mati, võtsin tossud jalast (sest kõik teised tegid seda) ja jäin tunni algust ootama. Treener pühendas tunni alguses päris mitu head minutit sellele, et rääkida ära, milline on õige kehaasend harjutuste sooritamiseks. Edasi juba erinevad harjutused, mis peaksid keskenduma just süvalihastele.

Kui ma nüüd püüaks seletada, mida me tegime, siis.. noh, ma ei oska. Harjutused olid iseenesest päris väljakutsuvad ja võttis lihased värisema küll, aga üldplaanis oli mul siiski..igav. :D Haigutasin päris mitu korda, mis oli lausa piinlik. Ma olen ilmselt lihtsalt nii ära harjunud selliste tempokamate ja jõulisemate trennidega, et rahulik keskendumist vajav trenn mulle seda vajalikku “pinget” ei paku. Noh, järgmine päev olid kõhulihased valusad küll, aga ma kahtlen, kas ja kui palju ma tulevikus justnimelt pilatesesse sattuda tahan.

Aga vahelduse mõttes oli muidugi tore. Treener oli samuti väga meeldiv, käis ja parandas asendeid ja aitas korralikult. Mulle selline lähenemine meeldib ja seetõttu jäi mulle trennist ikka hea mulje. Ära proovida tasub kindlasti, kes veel pole. Peaks ehk miskit joogat ikka ka proovima. Mul on nimelt plaan jälle spagaati visata. Vaatame, kuidas sellega muidugi läheb. Äkki mu vanad jalad ei paindu ega venigi enam nii nagu vaja. Hihii.

Ühesõnaga, jälle üks uus asi proovitud ja linnuke kirjas!

Ahjaa, enne trenni kohtusin ühe blogilugejaga, kes ühe kleidikese ära ostis ja ma olen nii rõõmus, et ta seda tegi. Mitte sellepärast, et ma jätsiraha sain, vaid sellepärast, et ta on mulle nüüd väga palju head nõu andnud seoses mu tööga ja on üldse ääretult armas. Nii et, ostke mult midagi, lihtsalt sellepärast, et siis mul on põhjus teid näha ja teada saada, kes te olete. Nii põnev ju! :)

Ilusat algavat töönädalat! Minu esimene päris töönädal! ;)

Laura.

Steve Jobs

Kõik müügiks

Ma juba millalgi juunikuus sorteerisin oma riideid ja praakisin päris korraliku hulga välja. Leidsin päris mitu sellist asja, mis on vaid mõne korra selga sattunud ja mida ma enam ei kanna. Mõni asi on lihtsalt suureks ka jäänud.

Mõtlesin, et teen proovi ja panen asjad müüki. Ma pole kunagi läbi neti oma asju müüa viitsinud, sest.. no ma lihtsalt pole viitsinud jamada. Nüüd võtsin end lõpuks kätte ja tegin ühest osast riietest pildid.

Hind on kõigil sama ja eelistan, kui ostja oleks kuskilt Tallinna(st) lähedalt või Keilast. Kohe üldse pole tahtmist postiga saatma hakata, aga kui keegi kuskil tõesti leiab, et just siin on mõni asi, mis õnnest puudu, siis kokkuleppel saadan postiga ka. :)

mustkleit
See on natuke paksemast materjalist ja on mul seljas käinud ainult ühe korra. Tagant on lihtsalt sirge ja sellepärast see pildike natuke kummaline välja näeb. :D
mustseelik
Täiesti tutikas seelik ja ma pole sellega kordagi käinud. Silt ka veel küljes, maksis ostes 15 eurot.
seelikud
SININE SEELIK MÜÜDUD
punanekleit
MÜÜDUD

beezkleit

Oma järjekorda ootavad veel mõned pluusid/pintsakud ja kingad.

Laura.

Positiivsed elumuutused

Väga diip pealkiri, aga tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, kuidas mu elukene uusi pöördeid võtnud on.

Esimest korda BodyPumpi

Ma mäletan nii hästi, kuidas ma Ringvaates Elarist saadet nägin ja täiesti kogemata ka oma endist klassiõde kommentaare jagamas märkasin. Ma olin BodyPumpi juba ammu proovida tahtnud, aga alati jäi julgusest puudu ja üksi minemine tundus samuti hirmus, sest “ma ei tea, mis ma tegema pean, mis vahendeid mul vaja on ja üldse ma ilmselt ei oska mitte midagiiii“. Nii ma siis kirjutasin ruttu klassiõele ja koos temaga ma oma esimesse BP-sse läksingi. Kahjuks ei saanud Elari just sel korral tundi anda, aga ta kirjutas mulle ja palus, et ma kindlasti ka tema tundi läheksin.

Ja see oli hetk, kui mu elukene esimese suurema pöörde just trennimaailmas tegi. Ma leidsin enda jaoks just selle trenni, milles ma suutsin järjepidev olla. Ma tõesti viitsisin hommikul kell 6 tõusta, et 7ks trenni minna, ma nautisin iga 60-minutit ja olin enda üle uhke, kui jälle raskusi tõsta sain. Mulle meeldis, kuidas Elari juhendas, kuidas ta ei lasknud mul alla anda, kuidas ta mu nina all minuga koos kätekõverdusi tegi ja mind tagant sundis. See oli puhas nauding!

Ise treeneriks?

Ma olin päris üllatunud, kui Elari mulle mõtte ise BP koolitus läbida ja instruktoriks hakata, pähe pani. Tema uskus minusse, ta kiitis mu tehnikat ja nägi minus potentsiaali. Ja mul on niiii hea meel, et ta seda tegi. Sellest, kuidas ma koolituse läbisin saab lugeda SIIT ja sellest, kuidas ma lõpuks paberi kätte sain, saab lugeda SIIT. Minu edasised plaanid BP-ga pole veel päris paigas ja sellepärast olen ma sellest kirjutamist muudkui edasi lükanud, aga kui aeg on õige, kirjutan kindlasti.

Olen tänu oma pisikesele blogipesale tutvunud ka teiste tublide blogijatega, saanud väga palju toetavaid kommentaare, leidnud uusi sõpru.

Uued inimesed, uued trennid

BodyPump viis  mind kokku ka Kristiinaga, kellel on, muide, mega cool blogi . Tema tutvustas mulle Nike Training Club’i ja kutsus mu proovima ka Nike+ Running Club’i trenne. Nii NTC kui NRC on minu jaoks mõnusalt väljakutsuvad ja kui ma vähegi suudan, püüan vähemalt kolmapäeval jälle platsis olla. Lisaks sellele on Kristiina julgustanud mind ikka BP-ga edasi minema ja on üldse suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks.

Ma olen nii tänulik ja õnnelik, et mu ellu nii imetabased inimesed on tulnud. Ma tunnen, et olen trennialaselt nii palju arenenud ja see on alles kõige algus. Nii palju on veel minna, eesmärke, mida täita ja loodetavasti inimesi, kellega tutvuda. Ma väga tahan, et trenn jääks üheks minu elu osaks!

Mis järgmiseks?

Ma olen igatahes igasuguseid uusi ja põnevaid asju valmis proovima. Nii et, kui on aga ettepanekuid või mingeid koostöö mõtteid, siis andke aga teada. :)

Kuidas teil lood on? Kas ka teie ellu on mingil hetkel tulnud inimesed, kes on teie eluteed muutnud või kuidagi muudmoodi elu muutnud? Ma olen täiesti saatuse-usku ja arvan, et inimesed tulevad su ellu alati mingi põhjusega. Kas teie ka sellist teooriat usute? 

Foto: Kerli Luts

 

Laura.