Õpetaja valud

Üks päev ma õpetaja rõõmudest kirjutasin. Nii nagu igas asjas, on ka selle töö juures (ilmselgelt) omad valud. Pooled valud mõtlen ma ilmselt ise juurde, sest mu nahk pole veel piisavalt paks ja liialt emotsionaalne olen ma alti olnud.

Ma tahan alati, et kõik hästi oleks. Mulle ei meeldi eksida ja mulle ei meeldi, kui kellelegi halva mulje jätan. Ma justkui tahaks kõigile meeldida (mis on ilmselgelt võimatu!) ja kõigiga hästi läbi saada. Aga reaalsus on see, et kõik ei lähe alati nii nagu tahaks, vahel tekib arusaamatusi ja vahel juhtub, et sa polegi kellegi silmis nii lahe, kui sa ehk tahaksid olla. Ühesõnaga, ma vihjan siin praegu sellele, et lisaks sellele, et ma tahan oma lastega hästi läbi saada ja neile hea õpetaja olla, tahan ma ka lapsevanemate silmis heas nimekirjas olla.

Avastasin, et õpetajana (ja klassijuhatajana) olen ma tegelikult 24/7 tööl. Ma tsekin pidevalt oma meili, vastan kirjadele võimalikult ruttu ja põhjalikult. Ma mõtlen pidevalt, mida tundides teha. Ma mõtlen kõigi laste peale eraldi, kellel, mis mured on, kes kuidas kooliga kohanenud on ja kuidas ma kedagi paremini aidata saaks jne. Ehk et mu mõtted on pidevalt tööl! Püüan nüüd tegelikult seda kõike piirata. Alates kella 17st õhtul püüan ma meili mitte vaadata (no, tegelikult praegu ikka jälgin, sest see on nii sees, aga no ei saa ju ainult tööasjadele mõelda), nädalavahetusel on e-päevik ja meil keelatud, alles pühapäeva õhtupoolikul võib kiirelt kontrollida, ega esmaspäeval midagi ootamatut ees pole.

Õpetajatöö on tegelikult üsna kurnav. Seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Olin ma isegi alguses arvamusel, et mis see neli tundi päevas siis anda on, aga tegelikult… ma istun kergendusega õpetajate toa diivanile, kui päev läbi. Tihti juhtub, et selle nelja tunni jooksul ei jõua ma isegi tualetti. Ühesõnaga, need neli tundi lendavad mega kiirelt, aga võtavad samas palju energiat. Edasi tuleb planeerida järgmise päeva tunnid, suhelda vanematega, täita e-päevikut jne. See pole midagi keerulist, aga võtab ikka aega. Tundide ettevalmistamine ei võta küll nii palju aega, kui ma kartsin, aga ma tean, et oluline on tund võimalikult sisukalt välja mõelda, sest lapsed tunnetavad kohe ära, kui oled “poolikut” tundi andma läinud.

Enese kiituseks võin öelda, et tegelikult on mul eneselegi üllatuseks üsna hea improviseerimisvõime. See tähendab, et kui ma näen, et mu esialgne plaan ei tööta, lapsed muutuvad rahutuks või mingi muu error tekib, suudan koha peal kiirelt asjad ümber mängida – teha kiire liikumismängu, võtta teine ülesanne vms.

Noh ja emotsionaalselt on see kõik samuti kurnav, sest ma suhtun kõigesse väga tõsiselt ja võtan kõike hinge. Sellega pean veel vaeva nägema, sest nii põlen ma varsti läbi.

Õnneks kaaluvad rõõmud need valud kõik üle. Alles esmaspäeval sain nii palju häid sõnu lastelt: “Sa oled kõige parem õpetaja!” “Me tahaks, et sa meie õpetaja oleks.” “Sa oled nii äge!” Ja koos nende lausetega unustasin ma hetkega need krokodillipisarad, mis ma eelmisel nädalal valasin. Lapsed on vahvad, nii vahetud ja siirate emotsioonidega.

Seega, still loving my job!

Laura.

Mis vahepeal toimunud on?

Ma ei teagi millest alustada. Eluke veereb nii kiiresti, päevad saavad märkamatult otsa. Eelmine nädal oli mul esimene keerulisem olukord töö juures, mis mu veits ikka rivist välja lõi. Aga õnneks on kõik asjad võimalik mõistlikult ära lahendada ja tundub, et ka see olukord saab lahenduse.

Aga kolimist olen ma juba blogi Facebooki lehel mitu korda maininud. Olen end sisse seadnud, kõik asjad on lahti pakitud ja peale rahutut esimest ööd uues kodus, magan nüüd juba väga hästi.

Jõhker, kui palju asju on veel vaja muretseda. Kööki on nii palju asju vaja, nipet-näpet elutuppa, vannituppa, elutuppa jaaa niii edasi… Kirjutan nimekirja, mis veel puudu on, ja see juba hirmutab mind. Selliseid suuremaid ja kallimaid asju õnneks väga palju pole, aga kui kõik need “väiksed” asjad kokku liita, tuleb ilmselt rahakotile üks süst teha, et ta ikka vastu peaks sellele kõigele. :D

Eks mõned asjad saab küsida soolaleivakingina ka. Vanemad ja sugulased küll juba uurivad, et mis nad tuua võiks ja mis vaja oleks. See, et nad on nõus üht-teist ise kinkima, on tegelikult päris korralik kergendus!

H., kes rääkis, et meil pole korterisse telekat vaja ja et tema ju tegelikult ametlikult siin elama ei hakka, sai nüüd omale varase sünnipäevakingina uue teleka, mis meile reedel korterisse tuuakse. Siis saame interneti ka sisse, praegu päästab mind truu hot-spot.

Koos sooleleivapidudega tähistame ka H. sünnipäeva. Mul juba mõte jookseb ja kogun vaikselt mõtteid, kuidas laud katta, mida pakkuda ja kuidas külalisi tervitada. Niii põnev! Mingeid ägedaid soolaleiva-ideid võite mulle kommentaaridesse ka jätta. ;)

Aga ma ei venita seda lobapostitust enam pikemaks. Ehk jõuan nädalavahetuseks selle kolimise vlogi ka valmis teha. Võinoh, vaatame, kas sellest midagi välja ka tuli. :D Ma ikka olen üsna koba veel vlogimises. Aga nii nagu lastele praegu korrutan – proovi, harjuta, tee mitu korda ja saadki asja selgeks! :)

Olge lahedad,
Laura.

korter2
1. Riidepuid on juurde vaja, tahaks võimalikult paljud riided rippuma panna. 2. Kõige keerulisem oli ära paigutada mingeid väikseid asju. 3. Köögis oli ka segadus. 4. Lihtsalt üks pilt, kuidas ma eile õhtul kunstitunniks valmistusin.

Aastakene armastust

Võtsin kolimisest aja natukeseks maha, et väike postitus kirja panna.

Lisaks kolimispäevale on täna ka “meie päev”. Täpselt aasta tagasi otsustasime, et muudame oma facebooki suhtestaatust ja hakkame “käima”. :D

Ma siin olen ikka mõelnud, et kuidas H. mind kannatanud on ja minuga siiani koos tahab olla. Ma pole just kõige kergema iseloomuga, mul on oma põhimõtted ja olen oma arvamuse välja ütlemises üsna häälekas. Lisaks kogu mu kaalu- ja enesehinnangutrall, mis kindlasti meie suhet mõjutanud on.

Aga ta on endiselt minuga.

Mulle meeldib, et ta jääb peaaegu igas olukorras rahulikuks. Ta on väga kaalutlev (jep Kaalud), hea analüüsioskusega ja kahe jalaga maa peal. Kui ma üle keen ja lained pea kohal kokku löövad, toob tema mu alati maa peale tagasi, rahustab ning lohutab. Ta oskab alati tuua olukorda uue vaatenurga, mis on mõistlik ja aitab mul asju teisiti näha.

Mulle meeldib, et ta hoolitseb minu eest. Kui ma olen tõbine või haige, hoolitseb ta alati selle eest, et mul soe teetass käes oleks, teeb valmis jalavanni ja on valmis õhtul pool kümme apteeki minema, et mulle vajalikud ravimid tuua. Ta teeb mulle tihti hommikuti söögi valmis ja lõunaks ja õhtuks ka. Köögis on ta igatahes osavam kui mina.

Mulle meeldib, et ta oskab mind üllatada. Ma olin ikka korralikult hämmingus, kui ta ühel reede õhtul Tallinna bussijaama mulle bussi vastu tuli, lilled ulatas ja siis oma teed läks. Või kui ta etteteatamata Tartusse tuli, et mind üllatada.

Mulle meeldib, et ta on mulle alati toeks. Kõikides mu ettevõtmistes on tema alati mu suurimaks toeks. Ta usub minusse, innustab mind ja elab mulle kaasa. Ma tean, et ta on alati olemas, ükskõik, kui raskeks olukord ei lähe. Ta õlg on alati olemas, kui mul järjekordne break-down on ja ma tean, et õhtu lõppedes saan nüüd tema kaissu pugeda ja tunda end turvalisena.

Ma olen üks õnnelik tüdruk, ma ütlen!

Aga nüüd tagasi kolimaaaa! :) Öelgu H. mida tahes, aga eks see tänane ole ikka ka meie kokku kolimise päev!

Ilusat pühapäeva,

Laura.

Laura 314

 

Sportlik fotoshoot!

Mu blogi ei hiilga kahjuks väga kvaliteetsete piltide või üldse piltide poolest. See on üks asi, mida loodan kunagi tulevikus parandada, aga ilmselt läheb sinna natuke (raha-kogumise) aega.

Kes veel ehk mäletab, siis augustikuus käisin pildistamas. Just sel põhjusel, et oleks midagi lahedat ka blogis jagada ja endale ka põnev. Olgu öeldud, et mind on väga keeruline pildistada, sest ma lihtsalt ei oska poseerida, ma ei oska oma näoga midagi teha ja.. olen üleüldse väga kohmakas. Aga ehk see ole ka harjutamise asi. Polnud ma varem niimoodi fotograafiga pildistanud ja jumal tänatud, et tegemist oli tuttava inimesega ja meie aeg ei olnud nii piiratud. 60 minutiga, mis on vististi u keskmine tavapärane aeg pildistamisel, poleks me midagi tehtud saanud.

Lootust on, et pilte tuleb üks hetk veel. Fotograaf on lihtsalt arusaadavatel põhjustel hõivatud ja saab pilte töödelda nii kuidas parasjagu juhtub. Täna ma aga mingi osa pilte sain. :)

Aga ilma pikema jututa…

Fotod: K. Luts

Laura2 055
Beast mode is on. :D
Laura 113
How fast can you go?
Laura 039
Let’s think about new goals!

Laura 011

Laura 006
How low can you go? PS! See on selline kahtlase väärtusega pilt, sest kükipildid näevad natuke naljakad välja. :D

Andke aga märku, mis piltidest arvate. :)

Ma voolan voodi poole ja loodan, et homne päev tuleb natuke rõõmsamates toonides. Täna on päris rets olnud.

Laura.

8th day and counting…

8. (töö)päev on üle elatud. (tegelt on mul veel vaja täna veits tööd teha ja tunde ettevalmistada) Nädalavahetus läks üsna kiirelt, mis siis, et päevad pikad ja väsitavad. Ma üllatusin, et ka magistriõppes on olemas õppejõude/lektoreid, kes loevad lihtsalt tuimalt slaidide või paberi pealt maha. Arvasin küll, et magistris saavad kõik loengud põnevad olema, aga tutkitki, mõnes tihkus ikka uni silma küll.

Selle eest oli aga ka mõni väga asjalik loeng. Näiteks matemaatika loengud olid huvitavad, sest andsid reaalselt metoodilisi teadmise, mida oma töös kasutada saan. Tõtt-öelda ei jõua ma ära oodata, et 1. klassi matemaatikas juba arvutamine tuleks. :D

Ühesõnaga, 8 päeva on järjest asjalik oldud, neli on veel jäänud. Olgugi, et nädalavahetus tuleb ka väga busy-busy, on tegemist ikkagi puhkepäevadega.

Natuke tahtsin märku anda ka E. Orgu toitumiskava kohta. Nimelt olen ma sellest rongist veidi maas. Nii aja- kui ka suurelt ressurssi puudumise tõttu pole mul olnud võimalik (ja pole ka veel ilmselt see nädal) kava jälgida. Ei, ma ei otsi lolle vabandusi või midagi, mu rahakott lihtsalt ei luba endale ise süüa osta. Nukker küll, aga olen praegu vanemate leiva peal. Kolimine toob paratamatult endaga kaasa ka päris mitmesaja-eurosed kulutused ja noh.. pean ikkagi realist olema ja üle varju hüppama ei hakka.

Aga ma loodan teile sel nädalal antud teema kohta (toitumise) siiski ühe natuke huvitavama postituse teha. Millega tegu, sellest kuulete varsti. :)

Nagu näha siis ega ma mingit asjalikku juttu kirja panna ei suutnudki. Tahtsin lihtsalt öelda, et olen Tartust tagasi ja püüan ülejäänud nädala ka üle elada. Ilmselt poen juba kell 21 (sest kell kaheksa magama minna oleks vist piinlik) voodisse ja hakkan ilusaid unenägusid nägema, silm vajub juba praegu kinni.

Olge vahvad,
Laura.

Muide, kas te ikka jagasite ära, et blogi headeril on väga sügav point ikka ka. Ma ei istu mitte sugugi niisama suvalise puu all. Pildilt peaks väga selgelt välja lugema mu nime!! Hihii.. :P

DSC_0108 (1)