Küsimuste aeg

Mäletate ma lubasin kolimisest video teha? Ma tegin ka, aga see tuli nii.. igav ja mitte üldse selline nagu ma oleks tahtnud, et ma parem ei hakanud seda üldse üles laadima.

Samas võiks teile ju elamist ikkagi näidata ja seda just video vormis. Selleks, et videosse veel veits “sisu” saada, mõtlesin, et teeks miskise küsimused-vastused stiilis video sinna juurde. Võibolla teil polegi midagi küsida ja te ei tahagi midagi teada, eks ma siis näitangi ainult korterit, aga muidu ma võiks natuke pläkutada küll.

Seega..

Jätke oma küsimused siia postituse alla ja ma püüan laupäeval või pühapäeval neile video vormis vastata. Vaatame, mis sellest välja tuleb. ;)

Ma valutan nüüd aga käsi edasi (ma ei saagi aru, kas valutavad käelihased või ka juba küünarnukid). Mul nimelt on mingi probleem sõrmeliigestega. Alguses oli mul ainult hommikuti väga valus sõrmi kõverdada, aga nüüd annavad sõrmed tunda ka juba õhtuti. Järgmine nädal saan ehk vereproovi andma minna, sest täna hommikul tahtis lausa kerge pisar ärgates tulla, sõrmed olid lihtsalt nii valusad.

Jään teie küsimusi ootama.

Laura.

DSC_0346

Tere taas, BodyPump!

Kui keegi mind praegu tänaval liikumas näeb, mõtleb ta kindlasti, et sel naisel on miskine puue. Aga tegelikult ei ole mul mingit puuet, mul on lihtsalt räigeeee lihasvalu. Kõnnin praegu kooli peal ringi nagu segu pardist, elevandist ja pingviinist. Mind on kõrvalt väääga koomiline vaadata. Mul endal nii naljakas pole.

Aga tegelikult…

See lihasvalu on niii hea üle pika aja! Miks ma nii kaua jokutasin jälle trenni minemisega, öelge mulle? See fiiling, mis ma esmaspäeval saalis tundsin oli midagi kirjeldamatut. Sain end ikka kuidagi peegli ja treeneri ette sokutada ja just nii sain trennist maksimumi võtta. Kava oli ju minu jaoks uus, lisaks on vorm niii käest ära läinud.

Õlaloo ajal võtsin hoo täisa maha ja istusin. Pilt tahtis eest ära minna. Ei tasu ikka hullu panna, kui nii kaua trennipaus on olnud. Aga sellegipoolest oli see kõik niiii kuradima mõnus. Kuna ma elan klubist (tervisekeskusest) u 4 min jalutuskäigu kaugusel, otsustasin koju pessu minna.

Astusin koduuksest sisse, vajusin diivanile ja palusin H.-l vannivesi jooksma panna. Ma olin nii läbi, mu keha oli nii läbi, aga naeratus näolt ei tahtnud kaduda. Vedasin end vanni, suutsin end peale mõningast leotamist ka puhtaks pesta, jõin ühe smuuti ja u 20.30 olin juba voodis. Uinusin hetkega ja olin selle kõige juures enda üle nii uhke.

Noh ja siis jõudsin ma selle eelpool kirjeldatud lihasvaluni.

Täna ootab mind ees võrkpallitrenn. Vähemalt praegu on mul plaan minna, aga ma tegelikult ei tea, kas ma seal midagi teha ka suudan. :D Will see, kohale lähen ikka.

Kuna mul reedel peale tööpäeva veel üks koolitus on, lähen ilmselt juba homme ujuma ja lihaseid lõdvestama. Mõnna!

Laura

10 põhjust õnnelik olla

Olen oma seekordses ööbimiskohas veel täitsa üksinda. Kuulan Adele’i uut lugu (te peate seda kuulama!) ja mõtisklen igasuguseid mõtteid.

Sattusin kogemata ühe artikli peale, mis oli nii ilus ja liigutav ning asjadele jälle huvitava perspektiivi andis.

Ja lõpuks jõudsin ma mõttele, et olgugi, et ma viimasel ajal ainult halan ja virisen, on mul tegelikult palju asju, mille üle õnnelik olla. Öeldakse ju, et tuleb rõõmus olla selle üle, mis sul on, ning vähem muretseda asjade pärast, mida sul (veel) pole.

Ma olen õnnelik selle üle, et:

  • mul on maailma parim peika/elukaaslane. Mida aeg edasi, seda rohkem ma teda hindan. Ma arvan, et ilma H.-ta oleks ma juba ammu väike hulluke valmis. Praegu hoiab tema mind ikkagi mõistuse juures, on nii suureks toeks, julgustab mind ja mis peamine, usub minusse!
  • mul on maailma parimad vanemad. Ma olen küll täiskasvanud ja “suur” inimene, aga vanemate tugi on minu jaoks väga oluline. Lisaks sellele on mul nii muhedalt lahe isa, kellelt ma ka oma goofy‘ma poole olen saanud ja ema, kellelt rahaga ümber käimist õppinud olen (ja oii, kuidas see praegu kasuks tuleb). :)
  • mul on vägevad sõbrad. Nad kõik on väga erinevad, aga neis kõigis on midagi sellist, mida ma nii väga nende juures armastan. Ma armastan, et mu sõbrad mõistavad nalja ja oskavad mu pisarateni naerma panna. Mul on sõbranna, kes teab vaid ühest pilgust, missugune tuju mul on ja kuidas mind kõige paremal viisil lohutada ning toeks olla. Mul on sõbranna, kellega ma reisiks hea meelega terve maailma läbi, sest ta on nii kartmatu ja vinge, et meil oleks kõige lõbusam aeg üldse! Nad kõik on imelised. See tugi, mis ma oma sõpradelt saan, on kirjeldamatu! Ka Tartus olemine on läinud palju rõõmsamaks just tänu neile armsatele inimestele!
  • mul on see blogi siin. Kas te kujutate ette ka, kui rõõmus ma olen iga kommentaari üle, mis siia ilmuvad. Ma olen nii rõõmus, kui mõne postituse alla tekib arutelu ja inimesed tõesti kaasa mõtlevad. Mul on koht, kuhu ma saan iga oma mure kirja panna, end välja elada ja ma saan vastu alati nii palju toetavaid ja julgustavaid sõnu, et ühel hetkel nii hirmsana tundunud olukord polegi enam nii hirmus. Ja see kõik tänu teile!
  • ma olen terve! Do I need to say more?
  • mul on soe kodu! Ma olen end uues kodus nii mõnusalt sisse seadnud ja ma tunnen end seal tõesti hästi.
  • mul on mega hea voodi. :D Sellise asja üle võib inimene ju ometi õnnelik olla?
  • mul on äge töökoht! Ma lähen alati põnevusega tööle, sest ükski päev ei ole samasugune. Mu töö pakub mulle pinget, see muudab mind rõõmsamaks ja pakub täpselt nii palju vaheldusrikkust, et sellest kõigest ära tüdineda tundub küll võimatu.
  • ma olen oma elus just siia punkti jõudnud. Ma tegelikult ka ei mõista, kuhu said need kolm aastat bakas. Olgugi, et kool mulle nii palju stressi valmistab, pean ma siiski õnnelik olema, et olen suutnud nominaalajaga ära lõpetada bakalauruse ja suutnud sama jutiga sisse saada magistriõppesse.
  • mul on võimalik nautida kõike seda, mida elul pakkuda on, ilma takistusteta! Ma näen, kuulen, liigun, saan ümbritsevast aru ja olen võimeline elama täisväärtuslikku elu. Miks mitte seda siis teha?

Teate, kui vahva oli praegu kõigele positiivsele mõelda. Veidi vastuoluline peale eelmist postitust, aga vajalik.

Minu väike üleskutse teistele blogijatele. Pange ka kirja 10 põhjust, mille üle teie õnnelikud olete. Olgu need nii suured või väiksed asjad tahes.

Mina keskendusin praegu natuke suurematele asjadele, aga ma võiks vabalt veel lisada näiteks seda, et ma olen rõõmus, et homme on pühapäev ja ma saan lõpuks koju, või et mul on valmis tehtud kodutöö, mille tähtaeg on alles kolmapäeval. :)

1236334_676902815654925_850993611_n
Õnnelik turist Times Square’il.

Kõigest inimene?

Alustasin seekordset õppesessiooni pisarates. Mul on alati kooli tulles hea meel näha oma armsaid kursakaaslasi, kes minu käekäigule nii vahvalt kaasa elevad ja mind alati küsimustega pommitavad. See on tõsiselt vahva ja nad on ühed imelised inimesed!

Nii nagu Facebooki kirjutasin, nägin ma eile väga kohutav välja. Mul oli hommikul (5.50) väga raske ärgata ja Tartusse sõit möödus väga mornilt. Ja kui ma siis oma kursakaaslasi nägin ja nad küsisid, kuidas mul läheb, hakkasin ma nutma, sest.. kuidas mul siis läheb?

Ma olen kurnatud. Ma olen vaimselt ja füüsiliselt väsinud. Ma olen pideva pinge all ja tahan kõigega korraga hakkama saada. Ma tunnen, et ka meie suhe H.-ga kannatab, sest ma ei suuda pideva väsimuse tõttu temaga lähedane olla. Pealegi on meie elurütm täiesti erinev. Mina lähen 2-3 tundi varem magama ja ärkan 2-3 tundi varem kui tema.

Üks julge ütlemisega ja aus kursaõde ütles mulle selle kõige peale, et ma ei tohiks karta sammu tagasi astuda. Tema arvates oleks tegelikult mõistlikum keskenduda praegu hoopiski koolile, sest tööd jõuan ma ju veel kaua teha. Aga mul pole ju enam sellist varianti. Korter vajab üleval pidamist (praegu on rahaliselt põhimõtteliselt kõik minu õlgadel), arved maksmist ja süüa tahaks ka. Ja ma naudin oma tööd! Koolis käin ma aga kahjuks ainult sellepärast, et ma pean. Seda on nukker tunnistada, aga selleks, et ma oma erialal “keegi” olla saaks, on mul seda magistrikraadi “vaja”. Aga kui ma seda õppimist praegu ei naudi, kas ma siis ikka tegin erialaga üldse õige valiku? Suht keeruline vastata, sest õpetaja-töö mulle meeldib ja ma naudin seda, aga TÜ eripedagoogika õppekava on veits metsapoole, mis selle õppimise raskeks teebki.

Oleme seda olukorda H.-ga arutanud ja tegelikult loodame, et asi on ikka endiselt harjumises ja küll see tempo talutavamaks saab. Ma väga loodan, et see kõik nii läheb, sest ma ei tahaks ühtegi kohustust praegu veel kõrvale heita. Jah, kui ma peale seda semestrit täiesti läbi olen, võtan ma ilmselt üheks semestriks puhkuse, aga ma väga-väga loodan, et ei pea seda tegema. Kes palju teeb, see palju jõuab, eks!?

Ma isegi ei tea, miks ma siia halama tulin, aga näed, tulin, sest ma tahtsin sellest jälle kirjutada. Iga lause, mis ma siia praegu kirja panin, andis mulle tegelikult lootust, et küll ma ikka hakkama saan. Ma pole esimene ja kindlasti mitte viimane, kes sellise koormuse all tegutseb ja inimesed saavad veel hullemate tempodega ka hakkama. Mul ju pole näiteks lapsi, kelle kõrvalt inimesed samuti õpivad ja töötavad.. Allaandja pole ma ka kunagi olnud.

Peame H.-ga siiski väikest plaani, et üks pisike spa-puhkus endale lubada. Raha ju tuleb ja läheb ja olgugi, et praegu on kulutusi palju olnud ja ma samal ajal suveks muudkui raha kõrvale tahan panna, siis tegelikult peab endale ju vahepeal midagi mõnusat lubama. Facebooki sain juba päris mitu soovitust, aga kui keegi tahab veel mõnd kohta soovitada, kus hea end välja lülitada oleks ja samas väga kallis pole, siis ma loeks hea meelega. :)

IMG_2576
Panen siia lõppu ühe talvise pildi sellest toredast päevast, kui me H.-ga Pärnus Hedon SPA-d külastasime. See on siiani mu parim spa-puhkus olnud ja ma tõesti armusin sellesse kohta. Siiani räägin sealsetest patjadest ja voodist, heaveeeen! :D

Laura.