Soolaleivapoed vol 1, 2 ja 3

Mõtlesin tükk aega, kas tulla siia jaurama või mitte. Loodame siis, et postitus ei paista liiga pliiatsist välja imetud.

Mõni hetk tagasi lõppes meie kolmas ametlik soolaleivapidu. Nüüd on veel sõbrannad, kes loodetavasti ka lähiajal ikka külla jõuavad.

Esimene pidu toimus minu perega reedel. Saime praktilisi asju nagu näiteks lõikelaud, nuga, söögiriistade eraldaja, suurem pott jms. Üheks suuremaks kingituseks oli blender, millesse ma kergelt armunud olen. Täna tegin näiteks banaanijäätist ja oii, millise kergusega mu vägev blender need jääs banaanitükid kreemjaks massiks purustas. Nämmm! Paar toataime saime ka, mida ma väääga loodan mitte välja suretada, sest isegi taimede kastmine on minu jaoks hirmus keeruline. Apelsini kinkekaardid saime ka. Kes sinna poodi veel sattunud pole, siis Haabersti Rimis ja Järve keskuses on see täitsa olemas. Nii põnev pood on ja ma juba ootan, et neid kinkekaarte kulutama minna.

Laupäeva õhtul käisid meil H. sõbrad külas, keda ma ka küll juba ka oma sõpradeks pean. :) Lisaks vägevale koogivormile ja koogile, mis küll rohkem H.-le suunatud oli, saime põneva lauamängu “Katani asustajad”. Seda mängides veetsime pikad nalja ja naeru täis õhtutunnid. No tõsiselt lahe oli! Peaks kohe täitsa arvustuse tegema sellest, sest ka täna veetsime mitu tundi seda mängides. :D

Mida me aga külalistele pakkusime?

Reedeks küpsetasin mina pitsapirukaid, H. tegi ise lihapalle ja kartuli-peedisalati. Lisaks pakkusime lavaširulle, porgandi-kurgi-lillkapsa dippi, tomati-mozzarella ampse ja muid erinevaid näkse. Ema tegi koogi. Kui mulle algselt tundus, et süüa on ehk liiga vähe, siis tegelikult jäi isegi alles. Reedesest lauast või peost mul aga ühtegi pilti pole. :)

Ka laupäevaks tegi H. ise salatit. Natuke lavaširulle, mozzarella-tomati ampse ja muud näksimist. Ja kingituseks toodud kook oli ka ülimaitsev. Tänaseks tegime aga hoopis püreesuppi.

Ühesõnaga, peod möödusid meeleolukalt ja korralike kõhutäitega.

Pühapäeval ärkasin aga väga kehva enesetundega. Kurk oli paistes, pea valutas ja hull nõrkus oli. Praegu arvan ma küll, et tegemist oli stressihaigusega, sest eile oli täiesti normaalne olla. Pühapäev oli üle kahe nädala esimene vaba päev, ju keha andis siis alla ja vajas puhkust. Mul on hea meel, et see “haigus” nii kiirelt üle läks, aga annan endale ka aru, et järelikult vajab keha puhkust. Millal ma seda talle pakkuda saan, ma ei tea…

Neljapäeval tuleb jälle Tartu poole sõita ja tagasi jõuan alles pühapäeval minu jaoks hilistel õhtutundidel. Oeh..

Aga mulle tundub, et see postitus läks väga “tegin seda, käisin seal”- laadseks ja tõmban otsad kokku. Ma väga loodan, et suudan õigepea ka regulaalselt blogima hakata ega pea igakord halama, kui raskeee on. Sellepärast ma ehk alateadlikult blogist eemale hoiangi, sest kes seda virinat ikka lugeda viitsiks.

Laura

Random thoughts

Ei, näed, polegi veel otsi andnud, aga selline tunne on küll. Kuna mul ühe suure postituse jagu mõtteid ei ole (tegelikult on küll, aga see tuleks liiga halav postitus, las ta jääda), mõtlesin samuti hetkel peas olevaid mõtteid jagada.

  • Ma ei jõua laupäeva hommikut ära oodata. Saan lõpuks ilma äratuskellata NORMAALSE inimese kombel ärgata, mitte 5.45.
  • Meil on homme esimene soolaleivapidu ja laupäeval teine. Nii vahva on pere ja sõbrad päris oma koju kutsuda!
  • Nende pidude korraldamine oli ka üsna korralik põnts rahakotile, mis siis, et midagi fäänsit ei paku ja hullu ei pane.
  • Ma olen kõige kehvem aja planeerija. Sellepärast teen ma alati kõiki koolitöid viimasel minutil ja siis halan, et “ma ei jaksaaaaa”.
  • Järgmine nädal on koolivaheaeg!!!
  • Ja järgmine nädal on mul jälle koolisess, mis tähendab, et peale selle nädala kahte vaba päeva on mu järgmised vabad päevad alles 31. okt ja 1. nov. Apppppppi!!!
  • Sel nädalal oli H. sünnipäev. Minu kingitus temale oli sel aastal väga tagasihoidlik, seda just seepärast, et väljaminekud on praegu päris korralikud olnud ja enamus kõik minu rahakotist.
  • Ma tunnen iga päev, kuidas ma puhkust vajan! Kas või kaks päeva kuskil SPA-s. Lihtsalt kuskile mõnusasse kohta lebotama. Aga djengi njeetu ja praegu pole ju aegagi.
  • Mu oma sünnipäev pole ka enam väga kaugel!!
  • Kui te tahate päriselus üht suurt stressisöödikut näha, tulge vahtige minuga tõtt. Näiteks teisipäeva õhtul saatsin H. kell pool kaheksa poodi, et ta mulle jäätist tooks, sest ma olin täiesti kindel, et ilma jäätiseta ma enam edasi elada ei saa. Ise panin samal ajal omale vannivee ja oiii, kui hea oli kuumas vannis külma jäätist süüa. Teisipäev oli üldse väga kehv päev, korralik break-down, aga peale seda vanniskäiku hakkas ikka parem küll.
  • Ma tunnen, et selle asemel, et end vormi ajada, ma ainult paisun. Ja see on nii haige, sest ühtpidi ma muudkui unistan ja plaanin ja mõtlen, kuidas ma normaalseks (isegi mitte korralikuks, vaid normaalseks) hakkan, ja järgmisel hetkel õgin jäätist. No ei suuda mina seda tasakaalu ja normaalsust leida, ju pole veel õige aeg. Kaalu peale ma heaks juhuks ei astu ka. Või äkki peaks, tuleks mõistus koju?

Ikka väga nukrad on need mõtted. Aga praegu lohutab mind teadmine, et homme on reede!

Tänks neile, kes veel päris ära kadunud pole ja mulle ikka toeks on. :)

Lõppu pildike sellest, kuidas lapsed mind näevad. Kandsin üks päev musti teksaseid, musti kingi, musta salli ja täpilist pluusi. Saan peaaegu iga päev pildikesi, mida lapsed mulle joonistavad. Tänase päeva tipphetk oli ka see, kui üks õpilastest mind kallistama tuli ja ütles, et “sa oled kõige parem õpetaja.” Ja üldse on lapsed vist ära tajunud, et mul sel nädalal cheer-uppimist vaja, muudkui kallistavad. Mõnus!

12167831_1122762211068981_1132013861_n

Laura.

Läbikukkuja? Laisk? Stressis?

Nägin Mannu blogipostituses BP’i vahenditest pilti ja mu südameke hakkas natuke verd tilkuma. Minus tekkis niii suur igatsus kangi, raskuste ja selle tunde järgi, mis see trenn pakub. Ma pole ikka kohe väga kaua trenni jõudnud. Täiesti ausalt öeldes – mul on kriis!

Sisseelamine töö- ja kooliellu võtab endiselt aega. Aja planeerimine pole kunagi mu parim oskus olnud ja praegu ei suuda ma ka kahte kohustust päris täpselt planeerida. See tähendab, et ma naudin tööd ja tegelen enamasti sellega ja koolitööde tegemist lükkan viimasele minutile. Kuigi, ma töötan alati pinge all paremini ja efektiivsemalt, aga sellega tõuseb ka stressitase.

Mu päevad algavad tavaliselt hommikul kell 6 ja lähen õhtul juba 21 aeg voodisse. Paljude jaoks kõlab see ilmselt kummaliselt, aga need igapäevased  4 tundi, mis ma lastele annan, väsitavad päris korralikult. Edasi järgmiste päevade tundide planeerimine, suhtlemine vanematega ja lõpuks tahaks natuke H.-ga ka koos olla.

Ma olen tõsiselt kurb, et mul pole võimalik hommikuti trennis käia. Mul lihtsalt pole kuskile minna. Kohalikus tervisekeskuses ei tehta lihtsalt nii vara hommikul rühmatrenne, et ma kella 8ks tööle jõuaks. Ja peale tööd olen ma lihtsalt väsinud ja veedan hea meelega teleka ees, H. kaisus, aega.

Söömine on ka nii nagu ta parasjagu on. Hommikuti söön alati õigesti ja korralikult, võtan enda jaoks selle aja ja naudin seda. Tööpäeva jooksul ma väga süüa ei jõua, kogu aeg on mingit tegemist, nii et mul ei tule isegi meelde, et sööma peaks. Heal juhul söön umbes 16 paiku korralikuma sooja söögi ja that’s it. Noh ja kui koju satub midagi magusat, siis ei suuda ma sellest ära öelda. Stressisöödik nagu ma olen. Praegu Tartus olles ei jaksa ja suuda ma samuti jälgida, mis suhu satub. Päevad on pikad ja pausid lühikesed, mis tähendab, et isegi lõunat pole aega süüa. No ja siis näksidki midagi lambist.

Ühesõnaga, võite kõik praegu pettunud olla, aga ma veel lihtsalt elan sisse, harjun uue elukorraldusega. Ma olen täiesti kindel, et üks hetk loksub kõik paika ja kuna pingeid on juba piisavalt, ei taha ma toitumisega omale lisapinget tekitada. AGA vot trenni peaks küll tegema, seda ma TAHAN teha. Lähen esmaspäeval peale tööd ja uurin, mis tingimustel ma kohalikus klubis trennis käia saan (õpetajatele peaks seal mingi soodustus olema). MyFitnessiga jätsin hüvasti, nii kurb kui see ka pole, aga kahe linna vahel ei jõuaks ma end igapäevaselt hoopiski jagada.

Ma ei usu, et ma olen läbikukkuja. Olen rajalt veidi maas, avastan endas hoopis muid külgi ja arenen tööalaselt selle eest. See pole laiskus, see pole see, et ma oleks alla andnud, ma lihtsalt stressan ja püüan nii hästi ( ja kiiresti) kui saan, õigele teele roomata.

Laura 004

Laura.

EDIT: Mul on oktoobrikuu jooksul ametlikult 5 vaba päeva. Oktoobrisse mahub kaks õppesessiooni (millest üks on poole peal), mis tähendab, et kaks korda on mul 12 päevased “töötsüklid”. Puhkepäevad kuluvad ilmselt koolitööde tegemisele. Ehk et.. umbes sellisest tempost räägin. 

Soolaleivapidu | Mida pakkuda?

Üks päev järjekordsest õppesessioonist on möödas. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma pole väsinud. Äratus oli väga vara, bussisõit Tartusse tüütu, loengud pikad ja vaheeksam raske. Aga üle sai see päev elatud. Ainult kolm päeva veel! Homme näiteks 8-19.30ni, nii vahva, eksole!?

Selleks, et oma mõtted millelgi toredal hoida, hakkasin meie järgmise nädala soolaleivapidusid korraldama. Mul on vaimusilmas nii vahva ettekujutus, kuidas ma valmistan ette lahedaid suupisteid ja kasutan lahedaid kaunistusi.

Täna Pinterestis surfates hakkasin ma siis vaikselt ideid koguma. Midagi leidsin ka, aga kuidagi mingit teemat ma välja leida ei suutnud. Suupisted võiksid muidugi olla kergesti valmistatavad, sest aega ettevalmistusteks pole mul just väga palju. Üks pidudest toimub reede õhtul, mis tähendab, et inimesed tulevad töölt ja tahavad ilmselt ikka süüa ka. Järelikult tuleks midagi kõhtu-täitvamat pakkuda, aga vot ei tea, mis see oleks.

Mul oli paar nädalat tagasi nii mitu lahedat mõtet, mida lauale panna. Hüppasid need ideed mulle facebooki feedi, aga loomulikult ei pannud ma neid kirja ja sinna need ka kadusid.

Ja ma pole ju üldse nikerdaja ja ma pole varem sellist pidu ise korraldada saanud ja see tundub nii põnev ja ma tahaks Tigeri poest igasuguseid lahedaid kõrsi ja karpe ja asju ostma minna… ja.. ma olen mega õhinas. :D

Ühesõnaga, siit minu üleskutse. Jagage oma lahedaid suupistete retsepte, lahedaid joogiretspete ja muid mõtteid. Kes on soolaleivapidusid korraldanud? Mis pakkusite?

housewarming-party-food-bar
Pilt: http://www.homedit.com/housewarming-party/housewarming-party-food-bar/

Laura.

Õppekäik ehk magasin kolm tundi lõunaund

Nädalavahetus siuhti möödas. Palju raha (aga mitte ülearust) kulutatud ja natu-natukene puhatud ka.

Tänasega hakkas pihta jälle minu 12-päevane non-stop nädal. Ja selliseid “nädalaid” saab oktoobris olema kaks. Ma arvan, et olen oktoobri lõpuks üks korralik suss. Praegu püüdsin tegemata kodutöid teha ja väikseks vaheeksamiks/kontrolltööks õppida, aga no üldseee ei ole viitsimist. Miks see materjal ometi kord nii igav on ja nii mitte-vajalik. Ma tõesti ei saa aru, miks on vaja pähe õppida asju, mida ma edaspidi nagunii ei kasuta. Oh well..

Aga nagu pealkiri ütleb, käisime täna klassiga õppekäigul. Vaesed lapsed pidid selleks maha käima päris korraliku maa. Üritusele minek oli veel okei, suutsid rivis käia, loba ei läinud liiga suureks ja tujud olid head. Tagasitulek oli aga hirrrmus, sest lapsed olid väsinud, pissihäda tuli peale ja nii edasi ja nii edasi. Aga üritus, kus käisime, oli ise väga vahva. Lapsed küpsetasid ise leiba ja pärast maiustasime leivaga. Mõelda vaid, üks lapsevanem oli meile leivapäevaks kaasa teinud koduleiva, mis tuli hommikul reaalselt otse ahjust ja no see oli tõesti üks maitsvamaid leibu, mis ma kunagi söönud olen! Mm..

Kui ma alguses mõtlesin, et õppekäigud on vahvad vaheldused koolitööle, siis praegu tundub mulle tundide andmine sada korda lihtsam. :D Ma olin päeva lõpuks nii väsinud, et kui ma siis üks hetk lõpuks koju jõudsin, õppima ja tööd tegema pidin, vajusin ma lihtsalt diivanile ära ja magasin 3 TUNDI jutti!!

Nii palju tahtsin täna teha ja jõuda, aga läks hoopis sedasi. Eks homme ole uus päev, pean kindlasti rohkem jõudma.

Eile, kui end uueks õppesessiks ette valmistasin, tekkis küll kerge masendus. Nii palju on vaja teha, tööl on palju teha ja noh, puhata ju võiks ka millalgi, aga praegu väga ei paista seda aega. Aga küll see viril tuju üle läheb. Soolaleivapeod ja H. sünnipäev ootavad ees, mis tähendab, et miskit vahvat siiski on oodata ka. :) Seni tuleb lihtsalt tugev olla ja vastu pidada.

Laura2 055

Laura.