Mis tulevik toob?

Uskumatu, millise kiirusega päevad lähevad. Elangi praegu nädalavahetusest-nädalavahetuseni ja lihtsalt kulgen. Olen endiselt eemalolev ja isegi H.-ga ei suuda lähedane olla, mis siis, et ta nii armas ja toetav on.

Ma olen aru saanud, et midagi peab mu elukeses muutuma ja paar kindlat sammu olen ma selle jaoks teinud ka, või vähemalt välja mõelnud. Kui asjad natuke konkreetsemad, eks ma annan ehk siin ka teada.

Täna sain ma võimaluse nii endale kui teile pakkuda väga heade hindadega e-kursuseid. Mitte et mul aega ülearu oleks või midagi, aga kõik ikka parema tuleviku nimel. Näiteks on pakkumises mitmeid fitnessi ja toitumisalaseid kursis, mis mulle väga huvi pakkusid ja millele ma ise silma peale panin.

Et pakkumisest osa saada, kiigake Lauriita Facebooki lehele, seal on kõik täpsemalt kirjas. Aga ma ütlen, seal on valikus ka igasuguseid muid kursuseid, näiteks fotograafia või juhtimine. Tasub igatahes silm peale visata!

Aga nii ma siin neid päevi mööda saadan. Üsna mossis, tööd tehes, üks koolitöö tähtaeg istub kukil ja see tuleb hiljemalt homme valmis saada, aga ma pole alustanudki veel, sest ma ei viitsi ega taha seda teha. Pean selle semestri kuidagi üle elama ja tehtud saama.

Laupäeval lähme H.-ga hoopiski Helsingi kruiisile, mille Viking club mulle sünnipäevakuul lahkesti kinkis. Mingigi vaheldus halli argipäeva ja saame natuke koos aega veeta. Raha meil nagunii pole ja eks me siis teegi seal rohkem window-shopingut ja jalutame käest kinni. Muide, kes vähegi saab, ärge saage täiskasvanuks ega hakake iseseisvat elu elama, it sucks ja võtab kõik raha ära!

Hea oleks, kui keegi annaks mulle võime ja motivatsiooni vähemalt toitumise osas tubli(ma)ks hakata. Söön nii palju jama, peidan shokolaadipabereid H. eest ja noh, üldse on see olukord naeruväärne. Ilmselt ei suuda ma H.-ga üldse lähedane olla just sellepärast, et olen oma keha suhtes veeeel rohkem ebakindlamaks muutunud, aga ometi ei suuda ma magusa söömist lõpetada.

Bääh, mis ma siin ikka halan, ma tulin ju tegelikult teile seda e-kursuste asja teatama.

Lauriita

Laura.

Pille lugu: Eesmärk on jõuda -50 kiloni, siis olen ideaalkaalus.

Pille on minu tuttav. Olen tema tegemisi salamisi läbi Facebooki jälginud ja kui Orgumaania lahti läks, küsisin temalt mõned (või natuke rohkem) küsimused. Pille vastas neile väga põhjalikult ja siin nad nüüd on. Võta teetass kõrvale ja loe, kuidas on võimalik elustiili muuta, ka siis, kui sul on abikaasa, laps, töö ja hobid. Kõik on võimalik!

Pille

Kui sa leiad järgneva jutu enda jaoks kasuliku, vajaliku või lihtsalt põnevana, anna mulle palun kommentaarides teada. :)

  1. Millal alustasid E. Orgu kava jälgimist? Palju oled kaalu kaotanud ja mis on sinu numbriline eesmärk?

Alustasin Eriku kava järgimist eelmise aasta septembri algusest. Tänaseks olen Eriku kava järgides kaotanud 17 kilo. Kokku olen pea viie aastaga kaotanud 40 kilo. Eesmärk on jõuda -50 kiloni, siis olen ideaalkaalus. Tegelikult ei ole mul midagi selle vastu, kui ma jõuan vähemalt soovitud kaalu kanti. Mingit konkreetset numbrit grammitäpsusega taga ei aja. Mõni kilo siia-sinna ei muuda suurt midagi.

  1. Kuidas on kava jälgimine mõjutanud sinu perekonna toitumist?

Mu pere toitub minuga sarnaselt. Ma ei tee neile eraldi süüa, sest käin täiskoormusega tööl ning püüan leida aega ka sportimiseks. Mul lihtsalt ei ole aega, et hakata eraldi toitusid valmistama. Pealegi olen veendunud selle kava tervislikkuses ning ma ei näe põhjust, miks mina peaksin tervislikku toitu üksi sööma ning perele teeksin mitte nii tervislikku. Muidugi, kui tütar või abikaasa soovivad, võivad nad lisaks süüa ka muud – aga sel juhul peavad nad seda ise valmistama. Üldiselt nad seda teha ei taha ning söövad seda, mida mina neile teen. Nende menüüst pole kadunud aegajalt söödav jäätis ja muu taoline, mis minu menüüsse üldiselt ei kuulu või siis söön neid minimaalselt.

  1. Mis on põhiline asi, mida oled kava jälgides õppinud?

Mu eesmärk oli saada kätte need oskused ja nipid, mis võimaldaks toituda hästi ja pikaajaliselt mõeldes. Kaalulangetamise kiirusest on mulle olulisem selle süsteemi jätkusuutlikkus – et see poleks minu jaoks mingi lühiajaline nn dieet, vaid elustiil, mis tähendab igapäevast oskust teha head süüa kvaliteetsetest toiduainetest ning ühtlasi need oskused ka oma igapäevaellu lülitada ilma, et ma peaks sellele liialt palju aega ja energiat kulutama. Elu ei saa keerelda ainult toiduvalmistamise ja kaalunumbri ümber. Küll aga saab hea toit muuta elu paremaks.

  1. Millised on sinu nipid, et kava jälgimisega toime tulla? Kuidas mahutad toiduvalmistamise oma päevaplaani?

Kõige olulisem on planeerimine. Õnneks annab Erik programmis menüü juba ette, mida saab küll oma soovide järgi tuunida nii toiduainete kui ka toidukordade lõikes (saad menüüs toiduaineid vahetada või siis valida üldse mingi muu söögi). Seega see osa tööst on sulle juba ette ära tehtud. Niisamuti on lihtsustatud toidutegemiseks vajamineva kraami ostmine. Programmi saad lisada kogu oma pere (kusjuures, kõik pereliikmed ei pea soovima kaalu alandada, vaid lapsed vajavad piisavalt energiat kasvamiseks ning teised täiskasvanud liikmed võivad soovida ka kaalu hoida või suurendada), kelle vajadustega programm arvestab. Igaks toidukorraks saad pereliikmeid ka välja lülitada, kui on vajadus – näiteks kui keegi perest sööb mõne toidukorra hoopis mujal, laps sööb koolis, näiteks. Need andmed märgid ära programmi, kes millal söögikorral osaleb ning sulle koostatakse vastav ostunimekiri. Saad valida mitme päeva söögikraami soovid poest parasjagu osta ning ongi täpne nimekiri ees mida ja kui palju vajad. Mobiiliäpiga on lihtne poes käia. Kui midagi vajalikku on juba kodus olemas või tõstsin just kaubariiulilt selle omale korvi, siis saad teha selle toiduaine juurde „linnukese“.

Toiduvalmistamine ei võta ülemäära palju aega, sest mul on see ise toiduvalmistamise harjumus alati olemas olnud. Lõunasöögi võtan kodust tööle kaasa, ka abikaasa sööb kodust kaasa võetud toitu lõunaks. Hommikusöögi valmistan vahetult enne söömist. See võtab tavaliselt vaid 10-15 minutit. Kui on näiteks menüüs keedetud muna, kartul, peet või mõni muu selline pikema ajalist töötlust vajav komponent, siis teen selle eelmisel õhtul ära, et hommikul ei peaks sellele liigselt aega kulutama ega selleks varem tõusma. Kartulit, muna või peeti saab keeta õhtul muude tegemiste käigus, sest need ei nõua juures passimist. Või samamoodi on ka kala küpsetamisega – kui hommikuks on soov süüa lõhekattega galette, siis pistan juba eelmisel õhtul kala ahju, et hommikul aega säästa.

Lõunasöögi teen tavaliselt eelmise päeva õhtul. Ka see ei võta palju aega ning näiteks ahjus küpsetamised saab samamoodi teha muude toimetamiste või kas või õhtusöögi tegemise kõrvalt. Mõnikord harva, kui õhtul ei ole ajaliselt või füüsiliselt jaksanud lõunasööki teha, siis teen selle hommikul hommikusöögi tegemise käigus. Olenevalt toidust, võib see tähendada ka seda, et ärkangi hommikul 10-15 minutit tavapärasest varem. Aga see on ka maksimaalne aeg, mille suhtes ma olen nõus varem ärkama.

  1. Kuidas jõuda arusaamiseni, et tegemist on elustiili muutusega, mitte lihtsalt dieediga? Sest ma eeldan, et sinu puhul just nii on – oled oma elustiili muutnud.

Elustiili muutusel ja dieedil selle kõige piiratumas mõttes on oluline vahe. Dieet Eesti kontekstis seostub tihti millegi ekstreemsega, mida tehakse lühiajaliselt. Näiteks kuulus kapsasupidieet või mahladieet või muu taoline. Sellised aktsioonid on vägagi ekstreemsed, sest välistatakse menüüst suur hulk vajalikke toitaineid ning keskendutakse vaid mõnele neist. Seega on toitumine täiesti tasakaalust väljas ning selline äärmus ei saa pikemas plaanis mõjuda inimese organismile hästi. Olen ka neid teinud. Toimisid, kui oleks vaja nt ühe nädalaga 3 kilo maha võtta, näiteks kui vaja mahtuda mingisse kleiti väga kiire ajaga. Aga pärast naased ju ikka oma tavapärase toitumise juurde ning kiirdieediga kaotatud kilod tulevad tagasi koos sõpradega ehk lisakilodega.

Elustiilimuutus on hoopis midagi muud. Minu tänast teekonda iseloomustab eelkõige tasakaalustatus ning mõistlikud valikud. Ma ei ole täielikult välistanud ühtegi toidugruppi oma söögilaualt, sest inimene vajab erinevaid sööki – nii juurvilju, puuvilju, liha ja muud head. Põhiline on vältida kiireid süsivesikuid.

Põhiline nipp elustiili muutuse puhul on hoida endal silme ees oma soove, milleks võib olla konkreetselt soov kaalu alandada või jõuda elu parimasse vormi või näiteks lihtsalt püüd toituda tervislikult juba nooruses, et vanemas eas oleks veel pikalt hea tervis. Kui suur siht on paigas, siis ülejäänud tuleb juba kergemalt.

  1. Kas vahepeal juhtub, et motivatsioon langeb ja isu midagi “keelatut” haarata tuleb ka peale? Kuidas sellisest olukorrast välja tulla?

Jah, loomulikult on ka mul päevi, mil langen süsivesikute lõksu (minu kiusatus on igasugune magus). Pean seda täiesti inimlikuks eksituseks. Enam mind ei valda sellist magusaisu sööstu, nagu varem, sest Eriku kava on tasakaalustatud ning puudust millestki ei tunne. Küll aga on endiselt säilinud vaimsel tasandil see armastus magusa vastu – ma armastan šokolaadi ja jäätist ja komme ja kõike sellist head ja paremat. Mulle lihtsalt maitsevad need! Minu jaoks on see nipp lihtne – kui ma esimest ei võta, siis ei juhtu midagi hullu, sest ma pole maitset suhu saanud. Muidugi on inimesi, kes võtavad ühe kommi ja sellega nad piirduvad, aga minu jaoks see üks komm on narrimine ja ma ei pruugi pärast pidama saada enne, kui olen söönud neid juba liiga palju :) Mul on lihtsam mitte võtta seda esimest, siis on kindel, et ei lähe käest ära.

Oluline on olla aus iseenda vastu, kui on midagi valesti läinud või on olnud raske millelegi „ei“ öelda. Ma arvan, et on väga inimlik selline olukord, et mõnikord eksida teelt mingi ahvatluse pärast, aga pärast seda tuleb taas teele ronida. Teelt eksimine võib olla plaanimatu (näiteks kingib keegi šokolaadikarbi ja sa oled nii öelda vana magusasõber, siis kaotad selle peale mõistuse ning sööd kommikarbi korraga ära) või siis planeeritud – teedki teadliku patupäeva. Mitte midagi ei juhtu, kui läheb üks päev nässu. No läks, siis läks, aega ega tegusid tagasipöörata ei saa! Kui homme taas asud rajale tagasi, on kõik hästi! Mingit karistust iseendale eksimise eest küll ei ole mõtet leiutada, vaid sellest tasub õppida. Karistamine maksab hiljem valusalt kätte. Eesmärk on ju jõuda stabiilselt tervislikku elustiili ning väikesed kõikumised ei vii sind rajalt ära, kui jätkad sama teed.

Ma pean toidupäevikut. Oluline on märkida igapäevaselt oma söögid ja teha seda täiesti ausalt. Sellest ei ole abi, kui toidupäevikusse kirjutada nn ideaalne päev, kuigi tegelikult oled juba mitmendat päeva kolistamas mööda süsivesikuämbrit ehk kommi vohminud suust sisse. Kui nii on juhtunud, siis pane see kirja! Vähemalt minul hakkab siis iseenda ees häbi – kas ma tõesti allun toidutööstuse välja mõeldud ahvatlustele või olen iseenda peremees ja söön kommi asemel hoopis näiteks porgandit?!

  1. Kuidas motivatsiooni säilitada?

Ilmselt ei ole sellele küsimusele universaalset vastust, mis toimiks iga indiviidi suhtes samamoodi. Minu motivatsiooni ei aita kuidagi üleval hoida teekonna alguses näiteks see, et ma otsustan, et nüüd teen absoluutselt kõike teistmoodi ja plaan on olla poole kergem, kui ma seni olen. Minu jaoks mõjuvad väiksemad sammud paremini. Kui kohe võtta plaan, et võtan alla 50 kilo (või olgu see kas või 25 kilo), siis tundub see plaan täiesti utoopiline ning võimatu täita. Tasuks alustada väiksematest numbritest. Näiteks oli, ja tegelikult siiani on, abiks kehamassikalkulaator, kus saab sisestada oma praeguse kaalu ja pikkuse ning kalkulaator arvutab välja sinu kehamassiindeksi ning annab sellele selgituse. Kui ma alustasin, siis kuulusin ma oma kehamassindeksi järgi rasvumise (oi kui õudne sõna!) 3. astmesse. Proovisin kalkulaatorisse sisestada väiksemaid kaalunumbreid, et näha, kui palju ma peaksin alla võtma, et jõuda 2. astmesse ja siis esimesse jne. Need ongi mu vaheetapid olnud. Need muutuvad minu jaoks umbes iga 10 kiloga. Seega 10 kilo kaupa motivatsiooni hoida on mulle väga sobilik. Nüüd ongi jäänud vaid mõned loetud kilod veel, et tavalisest ülekaalust saaks normaalkaal. Sellised numbrilised väljakutsed on minu jaoks väga motiveerivad.

Motivatsiooni annavad ka näiteks sellised riided, mis kunagi ammu läksid selga, aga aastaid pole neid saanud selga panna, sest need lihtsalt ei ole mahtunud. Enamus selliseid riideid on mu kapist nii öelda otsa saanud. Vaid üksikud riided on veel vanast ajast järgi. Näiteks keskkooliaegne lõpuriietus läheb nüüd vabalt selge ning on isegi pisut suur. Nüüd ootan pikisilmi seda päeva, mil mu põhikooli lõpuaktuse riietus selga läheks! Kui teha väike arvutus, siis see lõpuaktus, mille jaoks see kleit ja jakk sai õmmeldud, toimus juba 18,5 aastat tagasi! See on enam, kui pool minu elu tagasi. Vägev!

  1. Mis on kolm sinu kõige lemmikumat vahepala, mida hea kiirel ajal haarata?

Olen hakanud armastama kõige enam pähkleid, millest ma varem ei hoolinud eriti. Pähkleid on hea nosida ka kusagil nii öelda käigupeal, kasvõi autos või rongis, nii, et keegi ei märkagi. India pähklid on mu lemmikud. Alati heaks kiireks ampsuks on ka õun, mida on hea kotti pista ja vajadusel süüa ning apelsin, mis küll nõuab hiljem kätepesu ning ilmselt igas kohas seda ei koori kah selle levitatava lõhna pärast (näiteks rongis või kaubanduskeskuses vms).

  1. Milline on su mina-pilt, millisena näed end peeglist? Kuidas on kilode kaotamisega muutunud su enesekindlus? (Mul on sellega mega suured probleemid, et ei oska oma keha armastada.)

Selle peegelpildiga on üks imelik lugu. Peeglist on mulle alati vastu vaadanud üks kena inimene. Aga miskipärast fotodel on minu asemel hoopis keegi teine olnud. See polnud alati nii. Fotodel muutus see inimene mulle tundmatuks sel ajal, kui ma endale märkamatult, ent järjepidevalt kaalust juurde võtsin kuni lõpuks see inimene fotol muutus mu jaoks täiesti võõraks. Praegu neid 5-8 aasta taguseid pilte vaadates ma ei tahaks üldse tunnistada, et see mina olen. Aga peeglist vaatas mulle sel ajal ikka vastu selline inimene, kes ma oma peas olen alati olnud.

Enesekindlusega igapäevases elus mul pole kunagi probleem olnud, sest peeglist vaatas ju vastu kena inimene ja ega pilte endast ei vaata just tihti. Aga positiivne muutus peas on eelkõige kasvanud piltide suhtes – nüüd ma ei pea silmi maha lööma, kui vaatan viimaste aastate pilte endast. Eriti just neid selle aasta omi, sest seal olen ma täitsa enda moodi – nii, nagu ma ennast näen.

Varem, kümneid kilosid raskemana, oli keeruline käia poes – alati pidi otsima kõige suuremat numbrit ning lootma, et see mulle ka selga läheks. Õnneks ma nii kaugele ei jõudnud, et poleks enam üldse tavapoodidest sobivaid riideid leidnud, aga ega see aeg poleks enam kaugel olnud kah. Nüüd on ideaalne olukord – võin igasse poodi sisse astuda ja leida omale selliseid riideid, mis mulle tegelikult kah meeldivad. Mitte piirduda nendega, mis mulle lihtsalt selga mahuksid! :)

  1. Tean, et oled kehaliselt väga aktiivne – jooksed, sõidad rattaga, suusatad jne. Mis spordiala su lemmik on? Kuidas on sportlik eluviis mõjutanud sinu igapäeva elu?

Mu lemmikala on suusatamine, mida ma teen nii suvel kui talvel, sellele järgneb rattasõit maanteel ja maastikul. Suusatamises mulle meeldib eelkõige klassikalises stiilis murdmaasõit, sest selles tunnen ma end kõige kindlamalt. Rattasõidus eelistan maanteesõitu eelkõige, sest see on oluliselt suurematel kiirustel, kui maastikul. Maastikul meeldib mulle pigem nautida vaateid ja olla veidi selline loodusturisti moodi.

Sportimiseks tuleb võtta aega. See on aeg iseendale. Alati ei ole seda lihtne teha, sest igapäevaseid toimetusi on palju ning leida õhtuti see aeg, on paras katsumus. On minulgi perioode, mil trenn on tahaplaanile jäänud, ent olen püüdnud hoida seda lühiajalisena. Mõni võib ju soovitada, et ärka hommikuti varem ja tee siis trenn ära, aga minu puhul see ei tööta. Ma pole üldse hommikuinimene. Olen katsetanud hommikuti sportimist, aga need kõik on jäänudki katsetusteks, sest hommikul enne kella poolt 7 minu organism magab ja ma ei tunne sellest spordist üldse mõnu, isegi kui ma sunnin end selleks. Sport ei tohi olla sunniviisiline, see on täiesti vale. Sport peab olema mõnus! Seega ongi minu sportimise aeg õhtuti ning nädalavahetustel. Mille arvelt see aeg tuleb? Teleka vaatamise arvelt. Televiisor on üks ajaröövel ning omale meelepäraseid saateid ei pea tänapäeval üldse vaatama nende eetriajal. Abiks on kordusvaatamise teenus, et vaadata need mõned huvitavad saated ära siis, kui selleks on aega. Ma vaatan oma paar-kolm huvipakkuvat saadet ära nädala lõpu poole ühe jutiga kordusest, et mitte sellele muudel õhtutel aega kulutada. Tegelikult saab vabalt hakkama ka üldse telekat vaatamata, aga äärmustesse pole kah vaja minna. Pigem on küsimus selles, kuidas sport integreerida oma igapäevaellu. Ja nii ma seda teengi. Õnneks on abikaasa kah mõistlik ja toetav ning hoiab lapsel silma peal seniks, kui ma spordin.

Sa võid kusagilt ajakirjast lugeda, et sportimine alandab inimese stressitaset ning soovitusi, et kui oled närvis või stressis, siis ära mine külmkapi kallale, vaid mine trenni… aga see tõepoolest on nii. Ma ei väida, et ma pole enam kunagi stressist külmkapi uksega kolistanud, aga seda ei juhtu enam nii tihti. Pigem aitab regulaarne trenn hoida stressitaset madalamal ning seega jäävad olemata ka suured stressipuhangud. Samuti on sportimine toonud mu tutvusringkonda palju uusi ja huvitavaid inimesi.

 11.  Mida ütleksid inimesele, kes on leidnud motivatsiooni midagi oma toitumises ja eluviisis muuta, aga ei oska kuskilt alustada.

Ma soovitan kõigepealt mõelda, milline on sinu igapäevane toitumine. Mida sa sööd ja kuidas sa oled seni söönud? Ülekaal ei tule niisama, vaid see tuleb üldjuhul liigsest söömisest (ma ei räägi siin meditsiinilistest muredest, vaid tegelikult täiesti tavalisest tervest inimesest) – on need siis lihtsalt liiga suured toiduportsjonid, lõpmatu näksimine toiduportsjonite vahel või siis maiustamine vms. Ülekaaluliseks ei muutu inimene siis, kui ta toitub vastavalt oma vajadustele ning on kehaliselt aktiivne. Järelikult on midagi kusagil tasakaalust väljas ja tuleb välja selgitada, mis täpselt.

Aktiivsuse poolepealt tasub läbi mõelda oma argipäevad – kui palju sa liigud, kuidas sa liigud ning kuidas oleks võimalik suurendada seda aktiivsust. Kõik ei peagi tegema sporti, vaid oluline on aktiivsus – kui liigutakse palju jala, aktiivne eluviis on ka näiteks aiatööde tegemine ehk siis kõik, mis ei ole diivanil teleka ees lebamine. Ka kodu koristamise käigus kulub hulgaliselt kaloreid!

Kui ei oska kohe kusagilt alustada uut moodi toitumisega, siis soovitan menüüst ära jätta täielikult nisujahutooted ja suhkur. Ka kohvi või tee seest, sest ma ei näe mingit põhjust juua sisuliselt tee- või kohvimaitselist suhkruvett. Samuti tuleks rõhku panna vee joomisele. Tihti soovitatakse juua 2 liitrit päevas vett, aga pean ausalt tunnistama, et mina ei suuda 2 liitrit vett ära juua. Ma joon 1,5 liitri kandis, mõnikord veidi rohkem. Trennipäevadel joon umbes pool liitrit vett sellele tavapärasele kogusele lisaks.

12.  Kas on olemas kõigile sobivat toitumisstiili?

Minu arvates ei ole. Igasuguseid toitumisjuhiseid on maailmas välja palju. Ma ei soovita midagi ekstreemset ei kohe ega hiljem. Kindlasti ei ole ma teadlane, kes võiks kellelegi midagi tõepähe presenteerida, aga saan tugineda oma kogemusele ning mõtetele ja samuti ka sellele, mida on mulle öelnud minu organism.

Minu jaoks on kogu tervisliku eluviisi võti eelkõige tasakaalustatuses, vähemalt mina olen selle endale niimoodi läbi mõelnud ja sellisele järeldusele jõudnud. Tasub uurida erinevaid toitumisalaseid materjale, mida on nii raamatutena ning ka internetis. Kindlasti tasub neile läheneda kriitilise meelega ning uurida ka selle kohta, kes on nende soovituste autor. Kõike ei maksa võtta ka tõena, julgen olla kriitiline isegi riiklike toitumissoovituste suhtes, sest tuginen iseenda kogemusele. Minu hinnangul on see sobimatu sellisele inimesele, kes soovib kaalu alandada. See on minu arvates pigem sobilik neile, kelle organism ei reageeri igale sobimatule muutusele lisakilodega. Aga minu organism reageerib kaalutõusuga kohe, kui ma peaksin saia, pastat ja kartuleid jms niivõrd tähtsaks, nagu need riiklikus toidupüramiidis tehtud on. Minu arvates soodustab riiklik toidupüramiid endiselt nn klassikalist hakkliha-jahukastet kartuli või makaronidega, kuhu lisatakse lihtsalt köögivilju. Mu meelest peaks ja võiks ka kartuli ning teratooted võtma vähemtähtsate sekka ning jättagi kõige tähtsamaks ainult köögiviljad, seejärel tuleb valguline kraam ning siis puuviljad ning kõige lõpus kõik muu. Praegu kehtivas toidupüramiidis on kõige tähtsamal kohal endiselt leib-sai, kartulid ja puder. Mina pole sellega nõus. Ma pole küll teadlane, aga ma tean oma pikaajalisest kogemusest, et kui minu menüü ringleks põhiliselt ümber nende toitude, siis oleks ma taas samas kohas, kus viis aastat tagasi! Leib-sai ei kuulu praegu üldse minu menüüsse, kartulit söön kord-kaks kuus ja siis kah korraga vaid ühe kartuli ning pudrud on teraviljatooted, mis samuti ei tohiks olla nii tähtsal kohal. Aga eks igaüks peab ikkagi katsetama enda peal, milline viis talle kõige sobilikum on. Mina olen jõudnud sellisele arvamusele oma viie aasta jooksul.

13.  Mida tahaksid veel öelda?

Ma soovin, et kõik, kel soovi midagi muuta (see ei pruugi olla üldse seotud kehakaaluga, vaid olla ka hoopiski muust valdkonnast) – kõik on võimalik, kui sa vaid tahad! Ma arvan, et enamus inimesi elavad oma vati sees ehk enamuseni elu päris raskused ei jõuagi ja see on nende õnn! Kui sa pole rahul millegagi, siis muuda seda! Kas või kui soovid, et midagi oleks parem, siis ole ise parem ja tee tööd selle nimel! Üldjuhul ei tule mitte midagi kätte niisama tuginedes vaid sulle kaasa antud õnnele ning vaikselt nurgas nukraid mõtteid mõlgutades ei jõua sa kuhugi. Ära karda endale väljakutseid esitada! Samm sammu haaval on võimalik teha muutusi ning need peavad tulema sinu enda seest. Minu arvates ei ole võimalik teha suuri muutusi kellegi teise jaoks. Sa pead ise seda tahtma ja iseenda jaoks, sest teiste jaoks millegi tegemine on väline surve, mis ei ole mitte kuidagi seotud sinu endaga. Sinu päris soovidega. Kõik algab ja lõpeb sinu endaga. Keegi teine ei saa sinu eest neid samme teha.

Edu võti peitub sinu suhtumises, mida väljendab väga hästi see:

Untitled1

Värvilised mõtted

Mööduv nädal värvides:

Punane mõte

Armastus on ikka kummaline asi küll. Ma olen praegu täiesti omas mullis, tuim, eemalolev ja seda ka kodus. Aga H. on ikkagi siin, minu kõrval, laseb mul oma õlal nutta, teeb pai ja lohutab. Mis siis, et ma tühiste asjade peale närvi lähen, muudkui turtsun ja porisen. Ma lihtsalt ei oska oma emotsioone muudmoodi välja elada. Ma väga-väga püüan end mitte tema peal välja elada, aga isegi kui ma seda teen, on ta nii mõistev.

Roheline mõte

Reedel käis mul ema korraks külas. Ma ei olnud oma mõtteid kooli ja töö osas emale veel ise rääkinud. Tean, et ta loeb mu blogi ja olin üsna kindel, et eks ta siitkaudu ka kõik teada saab. Ometi tahtsin talle ise oma tunnetest ja mõtetest rääkida. Ma olen vältinud koju minemist, ma ei taha väga kuskile seltskonda sattuda (eriti nädala sees) ja miskipärast oli mul hirm emale kõigest rääkida. Aga tegelikult oli see kõik väga vajalik. Elasin end välja, sain ema toetuse ja tundsin end peale seda väga palju paremini.

Kollane mõte

Käisime H.-ga reede õhtul sõpradel külas. Sõime head ja paremat, viskasime nalja ja ma olin täitsa inimese moodi. Sel päeval ei valutanud mul liigesed ka nii hullusti, kui päev varem ja üldse oli vahva olla. Ma tunnen end seal seltskonnas juba väga mugavalt ja mulle tundub, et mind on sinna seltskonda täielikult vastu võetud.

Lilla mõte

Jooksin üks päev täiesti kogemata kokku tüdrukuga, kellega me USAs väga vinged nädalad koos veetsime. Teda oli nii vahva näha! Kõik ägedad Ameerika mälestused tulid meelde ja oeh, tahaks nii väga reisile, puhkama.

Hall mõte

Oma liigesevaludest olen ma küll juba rääkinud, vähemalt Facebookis küll. Valude põhjuseks on hoopiski mandlid, mis suure tõenäosusega tuleb lähiajal ära lõigata. Aga oiii, kuidas ma seda kardan. Ma tean, et see on üsna tavaline opp ja käib kähku, aga ikkagi tundub see nii ebameeldiv ja vastik.

Must mõte

Ma lihtsalt ei taha mitte midagi teha peale teleka ees vedelemise või magamise. Ma ei oskagi öelda, kas see on lihtsalt stress, sügismasendus või väsimus. Ilmselt kõige selle segu, sest ma lihtsalt ei taha mitte midagi teha!

Selleks, et postitus musta mõttega ei lõppeks, siis:

Sinine (mu lemmikvärv) mõte:

Panin mõni hetk tagasi külmkappi isadepäevakoogi tahenema. Paari tunni pärast lähen isa kallistama ja isadepäeva tähistama. Paps on mul lahe mees, kõige parem paps! Püüan muremõtted kõrvale jätta ja täna perekeskis mõnusa pärastlõuna veeta. :)

Millised teie mõtted sel nädalal olnud on?

Laura.

1175467_10151785681688567_1826132300_n
Kui me San Franciscot avastasime.

Kui kedagi peaks huvitava, siis USA reisipäevik asub siinhttp://unistustesuvi.blogspot.com.ee

Südamelt ära

On üks väga suur põhjus, miks minust ei saa ilmselt kunagi “populaarset” blogijat. Mul on selleks kõigeks liiga õhuke nahk.

Ma elan vist roosas maailmas ja loodan siiani üsna siiralt, et kõik inimesed on head, keegi ei ütle kellelegi halvasti, kõik meeldivad kõigile. Nojah, see on ju ilmselgelt vale. Pole võimalik kõigile meeldida, pole võimalik, et inimesed mõistavad ühte asja samamoodi ja kas peaksidki? Kindlasti mitte.

Oma blogis püüan ma ikka ja alati aus olla, kirjutada asjadest just nii, nagu mina neid näen ja tunnen. Võibolla ma pole parim sõnasepp ja ehk ma ei suudagi oma mõtteid nii arusaadavaks teha, et neid valesti tõlgendada ei saaks, aga.. need kõik on minu mõtted.

Kas te pole kunagi olnud olukorras, kus kõik tundub vale? Kus kõik elus tehtud otsused tunduvad valed, kus kahtluseuss närib nii tugevalt sees, et ainuke mõte, mis pähe tuleb on lihtsalt.. peitu pugeda.

Mu elus ongi praegu see etapp, kus ma kõiges kahtlen.

Teatavasti elab inimene ainult ühe korra (YOLO), eksole. Minu plaan on elada see üks kord nii hästi kui ma oskan. Me ei pea elus asjadega lihtsalt leppima. Elada tuleb ikka ainult nii, et saaks täita oma unistusi, olgu need suured või väiksed. Jah, ma naudin õpetajaks olemist. Mu lapsed on mulle nii kalliks saanud, ma naudin iga kallistust ja rõõmsat nägu, mis mind igapäevaselt saadavad. See kõik on väga tore, ausõna ja oma tööst ma veel kindlasti loobuda ei taha!

Tõepoolest, ma ei tea, mida ma teen või kus ma olen kümne aasta pärast. Aga ma tean, et kui ma teen edasi seda sama, mida ma praegu teen, olen ma ka kümne aasta pärast täpselt sama koha peal. Jah, mul on selleks ajaks rohkem kogemusi, ma olen ilmselt “parem” õpetaja ja seesmiselt väga palju arenenud, aga põhimõtteliselt ju ikka täpselt sama koha peal. Ma ju näen oma kolleegide pealt seda kõike.

1zc09eg

Ehk ongi õpetaja töö missioonitöö ja ehk mul polegi nii palju seda missioonitunnet, kui ma arvasin, aga.. ma, käsi südamel, ei taha kümne aasta pärast teha täpselt seda sama, mida ma praegu, 22. aastaselt teen. Mul on väga-väga suur respekt nende õpetajate suhtes, kes on seda tööd kümneid ja kümneid aastaid teinud. Nemad ongi tõelised Õpetajad! Aga ma vajan.. rohkem!

Kas mind tasub nüüd hukka mõista sellepärast, et ma tahan midagi muud? Näen asju teistmoodi? Ma ise küll nii ei arva ja õnneks pole ma selle arvamisega üksinda, mul tõesti on toetajaid. Aitäh selle eest!

Õnneks on elu mulle siiani alati õige tee kätte näidanud ja ma olen kindel, et mingil hetkel tuleb järgmine suunav sündmus. Seniks naudin oma tööd (mis siis, et seda vaid 2 kuud teinud olen) ja olen rõõmus nende asjade üle, milles ma ei kahtle. Küll kõik muu ka lõpuks oma lahenduse leiab.

PS! Andsin täna vereproovi ja saan homme teada, mis minu liigestega lahti on. Tänane u 5 km jalutuskäik pani ka mu põlved hirmsasti valutama. Kas see nüüd ongi see “sündmus”? Veits kardan. :(

12204904_1132727363405799_735736498_n

Laura.

Laisk nädalavahetus | Jätan kooli pooleli?

Mul (meil) olid nädalavahetuseks igasugused põnevad plaanid. Tegelikult kujunes nädalavahetus aga väga rahulikuks. Okei, reede õhtul käisime sõpradel külas ja tegime sushi õhtu, eile päeval käisime H.-ga lõunal üht head uudist tähistamas  ja õhtul käisid meil ka külalised. Aga kõik ülejäänud aeg voolas lihtsalt mööda.

Natuke tuli tööd ja kooliasju teha, päris korralikult sai pesu pestud (kes nüüd triikida viitsib?), õmblesin mantlit väiksemaks (loe: õmblesin nööpe :D) ja tube koristasin ka. Nagu kohe päris suur inimene.

Käisime täna vahepeal jalutamas ka. Ilm oli vastik, nii hirmus kõva tuul, pime ja sombune. Mul reaalselt põles juba kell 12 päeval toas lamp, sest pime oli ja tööd küll nii teha ei saanud. Aga see selleks..

Põhiline teema, millest rääkisime, oli minu karjäärivalik. Ma vist olen juba maininud, et olen üsna ambitsioonikas, mulle ei meeldi leppida vähesega, ma tahaks jõuda kõrgele ja kaugele. Juba tegelikult ühel vaheajal toimunud koolitusel tekkis mul kerge arusaam, et õpetajaamet ei ole just kõige paremate vaadetega. Kõik ei saa ju õppejuhtideks või direktoriteks hakata, või mis?

11945009_1097575993587603_1189539114_n

 

Ja nii me siis arutasime ja mõtlesime, mida ma tegeme peaks. Ma käin koolis ja teen seda magistrit praegu lihtsalt sellepärast, et ma pean. Mul puudub igasugune sisemine motivatsioon. Ma pean selle magistrikraadi kätte saama, et saaksin koolis õpetajana töötada. Tegelikult mulle ju õpetajatöö väga meeldib, naudin seda praegu väga ja ma võin seda vabalt järgmised 5 aastat teha, aga kui ma mõtlen edasi 10-20 aastat, ei näe ma end sel alal väga arenevat. Noh, et.. kas ma ikka tahan 20-30 aastat täpselt sama tööd teha, ilma igasuguse karjääritõusuta (ja kahjuks ka üsna kesise palgaga)?

Mul lõi päris korraliku pirni põlema ja igasugused kahtluseussid pugesid sisse. Ehk oleks mõistlik näiteks karjäärinõustaja juurde minna ja natuke plaane ümber mõelda.

Don’t get me wrong.. õpetamine on kindlasti minu teema, mulle tõesti meeldib see, aga ma tunnen, et ei saa sel alal väga kaugele jõuda. Nojah, ega kõik ei saagi kuskil tähtedes olla, miljoneid teenida ja tippjuhid olla, aga.. ma tahaks ikkagi kuskile tõusta.

Ma olen oma iseloomult üsna häälekas, tahan, et asjad minu tahtmist mööda käiksid ja ma inimesi juhtida saaks. Edev olen ma ka, mulle meeldib tähelepanu ja ma ei karda “rambivalgust”. Kirjutamine ja reisimine on mulle samuti väga meelt mööda. Noh ja siis see õpetamise pool, kipun alati kõiki õpetama, ups. Kes minust siis saada võiks?

11039347_1049111358439506_574868781_n

Aa, üks murekoht, mille me veel igasuguste erialavalikute ja ümberõppimiste juures leidsime, olid lapsed. Emaks saamine on minu üks suurtest unistustest (praegu on see miskipärast eriti teemas, sisemine kell tiksub kuidagi väga tugevalt) ja enne 30. eluaastat võiks ma kindlasti ema olla. Ehk et.. lapsed tuleb ka ju plaanidesse panna, olgugi, et eks need lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad, but still.

Ühesõnaga, üks pudru-kapsad seis. Ega ma uisapäisa midagi pooleli jätma ei hakka, aga ilmselt ma ikkagi vaatan kõik oma võimalused üle.

Muide, mu Ask.fm on praegu lahti. Võite mind seal küsimustega pommitada.

Laura.

Veidi selgituseks: Seda, et õpetajatöös väga suuri karjäärivõimalusi ei ole, ütlesid mulle minu kolleegid, kes ongi reaalselt 15-20 aastat seda tööd teinud. Nende jutt hirmutas mind. Ma ei taha manduda. See, et ma inimesena ja õpetajana arenen, on üks asi, aga see ei ole see, mida mina arenguna saavutada loodan.