Elumärgid, lootused ja ootused.

Piinlikult kaua on siin vaikus olnud. Ega ma ei teagi, kas keegi siin veel üldse alles on.

Asjad on päris keerulised, kooliasjad on mulle vähemalt 5 halli juuksekarva tekitanud ja üldse on stressitase ülemõistuse kõrge. Kergemaks ei tee olukorda ka natuke raskemad päevad tööl. Noh, sellised päevad, kus sa peale tunde lihtsalt maha potsatad ja tunned, et kohe üldse ei jaksa..

Õnneks on kõik mööduv (ma loodan) ja järgmise nädala teisipäevaks peaks suur hullus selleks aastaks möödas olema. Siis jääb teha veel mõni eksam jaanuaris ja saan koolist puhata! Ma kohe tõsimeeli ei suuda ära oodata taas neid aegu, kus hommikul kergema enesetundega tõusta saaks.

Mingi hetk (selle nädala alguses) oli mul küll selline tunne, et minu silmad see aasta jõule ei näe, enne jõuab kogu maailma raskus mu enda alla matta. Mul on tegelikult kuidagi jõle vastik tunne, sest noh, kuidas mul nüüd siis nii raske olla saab. Viimati oli mul nii raske sügis siis, kui mu eelmine suhe lõhki läks, aga noh.. siis oli asi ikka veits teine.

Sellepärast hoidsin ma ka blogist eemale, sest ma ei tahtnud ainult viriseda. Andsin facebooki lehel märku, et olen elus. Kes see ikka oleks viitsinud igapäevaselt mingit hala kuulata.

Praegu ma lihtsalt unistan ilusatest aegadest, loodan, et uus aasta toob leevendust, selgust ja annab võimaluse tegelda asjadega, mis südame kiiremini tööle paneks.

Ma kohe hirrrrmsasti igatsen Elari BodyPumpi trenne ja ma väga igatsen igapäevaseid MyFitnessi külastusi ja ma igatsen oma lihaseid. Jah, mu kaal on päris okeika praegu, aga lihased.. mul olid need juba ju täitsa olemas.

Minu imeline plaan näeb ette, et kui jõuab kätte veebruari keskpaik ja mandliopp on üle elatud, saan taas täie pühendumusega trenni teha. See ei tähenda, et ma jaanuaris ei võiks trenni teha, aga noh, just neid lahedaid rühmatrenne ja muidugi BP-d tahan ma teha! Pean ainult välja mõtlema, kust vajalik ressurss leida.

Selles olen ma ka kindel, et mingid suuremad korrektuurid üleüldises ellusuhtumises on vaja teha. Kes ma siis õieti olen ja mida ma elult soovin, see on kõik minu jaoks suur küsimärk, millega tegeleda.

Praegu püüan ma kiirkorras ravida taaskord vastikut nohu, mis mu reede õhtul horisontaalsesse asendisse viinud on. Lootust on, et nädalavahetus toob mõne vahva emotsiooni lahedate inimeste seltsis.

Elame veel,
Laura.

Higher Perspective Quotes

Ooh, nii paganama õige!

just praegu

Mm.. ma olen nii masenduses! Ooo, kommikarp! See aitab mu mured kõik lahendada. Jep, nagu alkohoolik aga natuke “vähem-kahjulik” sõltuvus. Hakkame aga mugima!

Jee, esimene komm, nii maitsev. Ei tea, kas järgmine on sama hea. Oo, jeesh, oligi. Kolmas polnud mu lemmik. Vaatame, mis veel pakutakse. Mm.. maguuus! õõh, okei.. ikka päris magusaks kisub.

Aga mis siis, kui veel kommi võtan. Keegi ei näe ju! jee, öäk, mm, nii hea komm.

“Okei, Laura.. stop, sul pole rohkem kommi vaja! Tee tööd nüüd!”

Aga.. üks komm veel, mis see üks ikka enam teeb.

Mm.. fuhh, süda on nii paha!!

Nüüd vist aitab. Okei, viimane komm, raudselt viimane, kohe kindlasti viimane!

Mhm, nüüd on kõik, ausalt!

*ja võtab uue kommi*

Okei, vsjoo, hakkan uuringu analüüsi kirjutama, jep, saan hakkama. Aju sai energiat ja let’s do it!

Pekki..

Mul on ju süda paha!

Tahaks õue minna.. Aga ei saaa!! Sul on veel 3 tundi uneajani, hakka nüüd tegutsema!

Ohhh, päris palju tehtud juba.

Olgu, punnita veel. Tee see asi ära ja siis äkki jõuad ikkagi jalutama minna, kasvõi 20 minutit, eks?

Jep, teeme ära!

*hakkab tööle*

*võtab uue kommi*

*teeb rohelist teed*

Pläääääh, ma pole ju normaalne?

 

PS! Tegemist on täieliku eneseirooniaga ja tõestisündinud looga, just sel viisil ma praegu tegutsen. Jep, ma olen rõve.

Laura

Enne

Noh, Laura? Tahad jälle selline olla?

100-eurone motivaator

Käisime eile H.-ga Kristiine ostuööl. Kuna ma pole omale juba ammu midagi lubada saanud, otsustasin, et näpistan natuke sünnipäevaks saadud rahast, et omale midagi leida. Ma olen üsna kitsi raha välja käima ja kuna meil on suveks väga kindel reisiplaan, tahan ma iga sendi, mis kuskilt üle jääb, kõrvale panna.

Ma olen omale juba umbes kolm aastat otsinud uut mantlit. Mul on pirnikujuline keha, mis on mu otsingud väga keeruliseks muutnud ja mingi hetk andsin juba alla.

Aga eile leidsin ma selle ühe ja õige, just sellise mantli, millest ma kõik need aastad unistanud olin. Mantel on must, kapuutsiga ja kellukese lõikega. No ideaalne!! Muidugi oli seda järel ainult kaks suurust – S ja XL.

S on mulle täpselt paras. Ilusti kehas, teeb keha väga peenikeseks, no tõesti väga TÄPSELT paras. See aga tähendab seda, et ma ei tohi mitte mingil juhul enam paisuda. :D Maksis mantel minu jaoks piisavalt palju, et ma tahan seda nüüd küll ikka mõnda aega kanda. Seega on mul nüüd pükste, kleidi või pluusi asemel hoopiski motivatsiooni-mantel.

Mis on teie riidekapis see, mis teid motiveerib?

12227243_1150519788293223_622419006_o

Ei ole kõige parem pilt, aga mis sa õhtul telefoniga ikka loodad saada, eksole. Aga ilma pildita ei saaks te ju aru, millest ma räägin. Võite peale minu ka meie esikut vaadata. :D

Laura

Armastusega kooselust

Mul on täna äärmiselt kohutav päev. Pea lõhub ikka nii jubedalt ja noh, kõik on justkui sealsamuses.

Aga ma ei taha ainult halvale keskenduda ja mõtlesin kirjutada hoopiski natuke toredamast asjast.

Oleme alates oktoobrist H.-ga koos elanud. Meie algne plaan “ametlikult” kokku mitte kolida, läks suht vett pidama, sest noh.. H. on siin ja tema enamus asjad on siin ja noh, see on ikkagi meie kodu.

Pean ütlema, et ma alguses ikka pelgasin seda uut elukorraldust. Ma polnud varem kellegagi sel viisil kodu jaganud ja eks ma ikka kartsin, mis sellest välja tuleb. Endale üllatuseks on see kõik üleootuste hästi sujunud. H.-l on väga hea kodune kasvatus olnud. Ta on suurepärane kokk, ta teab mis asi on nõude- või pesu pesemine.

Kui H.-l oktoobris natuke rohkem vaba aega oli ja ta rohkem kodus oli kui mina, ootas mind koju tulles alati soe söök. Mu südameke sulas iga kord, kui ta mulle poole tööpäeva peal kirjutas, et küsida, mis kell ma jõuan. Ja alati oli minu koju jõudmise ajaks söök valmis. Ma lähen õhtuti varem magama kui tema ja vahel juhtub, et õhtuti jäävad nõud pesemata. Sel ajal olid nõud ka hommikuks alati pestud ja minul mõnus päeva alustada. Ka praegu jõuab ta üsna tihti oma kiire hommiku jooksul nõusid pesta.

Ma pole pidanud ise kordagi prügi välja viima. H. on selle “kohustuse” kuidagi loomulikult enda peale võtnud ja seda ei pea talle isegi meelde tuletama.

Nüüd, kui temal pikemad päevad on, püüan mina teda ikka sooja söögiga oodata. Isegi, kui ma olen täiesti läbi (nagu täna), ajan ma end ikkagi jalule, sest nii on õige. Suurem osa koristamisest on minu teha, sest mulle meeldib, kui asjad on kindlates kohtades ja kõik on kindlat moodi tehtud.

Ühesõnaga, kõik toimib, iseenesest.

Oleme kokku leppinud ka selles, et ei lähe kunagi mossitades magama. Räägime asjad alati läbi ja uude päeva vanu asju kaasa ei võta.

Ma tean, et H.-l on praegu minu kõrval üsna keeruline. Ometi ei kujuta ma ette, kuidas ma ilma temata hakkama saaksin. Ta on mu kalju, literally, tema hoiab mind liikumises. Üksi olles oleks ma ilmselt juba otsad andnud. Kui ma õhtuti voodisse lähen, tuleb ta enamasti ja “paneb mu magama”, räägime veel elust ja olust, siis teeb ta mulle pai ja musi, kustutab tule ja mina saan rahulikult magama jääda.

Vähemalt miski on mu elus nii paganama hästi!

Laura.

PS! Ärge unustage loosimisest osa võtta SIIN.

Jälle aastakene vanem

Sünnipäevapidustused venisid väga pikaks. Alustasime neljapäeval ja lõpetasime pühapäeval. Mul oli väga tore pere ja sõprade seltsis aega veeta, aga pühapäeva õhtuks olime H.-ga mõlemad ikka päris läbi. Otsustasime, et edaspidi peab ikka nädalavahetusel üks päev kindlasti vabaks jääma.

Uus nädal ei ole minu jaoks aga hästi alanud. Sellel on mitmeid põhjuseid (eesotsas koolikohustustega, mis ülepea kasvavad ja ainult frustratsiooni tekitavad), mida on väga raske eemaldada, isegi rääkida ma neist justkui ei tohiks.

Ehk et see nädal on alanud jälle korralikult magusvarusid hävitades, sest noh, nutmise vahele on tore ju šokolaadi ja piparkooki mugida. Sel nädalal, kui endale väljakutse esitasin ja 7 päeva magusa ja nisujahuta olin, kaotasin ma u 1,7 kg. Kui lihtne oli õigesti toituda. Ma ei jälginud ühtegi kava, vaid tegin kõike oma enesetunde ja juba olemasolevate teadmiste kaudu (mis mulle erinevad toitumiskavad andnud on). Tundsin end väga hästi. Lubasin, et sünnipäeval ma end piirama ei hakka ja naudin elu. Noh ja nüüd lõppes see kõik sellega, et ma jälle õgin. Ehk suudan end ikkagi selle nädala lõpus kokku võtta, et siis jälle nädala kaupa tubli olla, sest see süsteem paistis mulle sobivat (ja oli nii paganama tõhus).

Nohu ja köha ei taha ka kuidagi kuskile kaduda ja tõbise oleku tõttu pole ma trenni jõudnud. Sain aga sünnipäevaks sõpradelt väga korraliku hantlite komplekti, mis tähendab, et tuleb siis vähemalt kodus natukenegi vehkida.

Ma ei tea, kuidas siit supist välja ronida. Kuidas kõik kohustused tehtud saaksid ja kust leida uuesti jõudu ja positiivsust, et üldse millegagi jätkata. Üsna masendav on seda kirja panna, aga ma tõesti ei jaksa. Mind ei lohuta praegu isegi see mõte, et jõulud on kohe-kohe ukse ees. Enne seda on veel niiii palju teha, aga as I said, ma ei jaksa.

Lisaks sellele ootab mind jaanuari lõpus mandliopp. Tervis jumpsib nagunii, äkki see kõik ongi minu jaoks lihtsalt liiga palju? Kuidagi tuleb see semester ikkagi ära teha ja siis loota, et akadeemiline puhkus kõigele leevendust toob. Kui toob?

Läbikukkuja tunne on.. jah, läbikukkuja.. 

Teile aga kaunist advendiaega. Minagi kaunistasin pühapäeval natukene elamist ja põletan muudkui küünlaid.

Blogi Facebooki lehel toimub loosimine, millest ma ka blogis kirjutasin. Ärge unustage osa võtta!

PicMonkey Collage

Laura.