Countdown begins

Esmaspäevad on üldiselt ikka keerulised. Peab end töölainele saama ja asjalik olema. See nädal saab tööl üldse üsna kiire olema, palju mõttetööd ja kirjutamist.

Seetõttu on praegu kõige parem aega hõisata, et suvised reisiplaanid on paigaaaas!

Instagrami (@lauriitak) ja Facebooki jälgijad juba teavad – ME LÄHME FLORIDASSE!

Lennupiletid on küll veel ostmata. Hoiame kindlatel lendudel silma peal ja loodame, et ehk lähevad tsipakene alla. Hotellid on aga küll broneeritud (ja makstud), mis tähendab, et tagasiteed pole. Esimesed 7 päeva veedame Miamis ja ülejäänud 7 päeva Clearwateris. Algselt lootsime, et saame mõne päeva ka New York’is veeta, aga see oleks meile natuke liiga kalliks läinud.

USA on minu jaoks see koht, kuhu ma ilmselt iga kell tagasi läheks. Avastamata kohti on nii palju, lisaks tahaks oma sealsed tuttavad ka üle vaadata. Nii palju lahedaid mälestusi! Sellepärast polnud väga küsimustki, kuhu reisida tahame.

Raha olen ma selleks reisiks kogunud eelmisest kevadest alates. See tähendab, et ma kogun alati millegi jaoks raha ja ühel hetkel sai selgeks, et sel korral mõne suurema reisi jaoks. Eks sügisel tuli jah natuke reisifondist raha näpistada, aga üldiselt ma naljalt sealt raha ei “laena”. Pigem koonerdan, aga kui eesmärk ikka silme all, siis kogun. (Tänks emps selle oskuse eest!)

Selle reisi tõttu on suvevormi saavutamine kohe eriti oluline. Saaks selle söömise nüüd lõpuks paika! Kohe täitsa närvi ajab, et ma ei suuda süüa kolme põhitoidukorda ja kahte vahepala. Hommikuti söön ilusti, õhtusöögi ka ja ülejäänud aeg on mingi jura.  Mul juhtubki nii, et söön hommikul u 7 paiku, lähen tööle, annan tunnid ära (12ni), nokin midagi, tulen 15 paiku koju ja hakkan jälle nokkima. Õhtusöögi teen selleks ajaks, kui H. tuleb (18-19 aeg) ja siis peale seda nokin veel miskit. Pidev nokkimine! Nii halb! Kuidas ometi toidukorrad paika saada? Teha nädala alguses kõik lõunasöögid valmis näiteks? Vahepalad ära pakkida? 

105 päeva veel! 105 päeva, et end kokku võtta ja mina-palmi-all-piltide keha valmis saada. :D

Kes veel Floridas käinud? Mida tegite, mida nägite? Kui suur shoppamise eelarve olema peaks?

Laura.

 

TAG: Küsimused ja vastused vol 2

Ma olen ikka hull udupea! Nii vana TAG ja esimese osa avaldasin juba ammu. Lõpuks tuli meelde, et teine osa on avaldamata.

Mina hakkan end ühel hetkel sättima, et sõbrannadega sushitama ja välja minna. Pole nii ammu sellist mõnusat tüdrukute õhtut olnud. Can’t wait!

Mõnusat nädalavahetuse jätku!

26. Kui palju suhteid või flirte on sul elu jooksul olnud?
Mm.. H. on mu teine päris tõsine suhe.

27. Kui mitu südant sa murdnud oled?
Kaks.

28. Nimeta kolm asja, mis sulle enda juures meeldib.
Juuksed, huumorimeel ja ausus.

29. Kas sul on palju sõpru, kellega aega veeta või ainult mõned üksikud?
Mul on üsna palju tuttavaid, aga neid, kellega päriselt aega veedan, on pigem vähe.

30. Mis on viimane film, mida sa vaatasid?
“Limitless”, päris hea oli.

31. Millal sa viimati kinos või teatris käisid?
Kinos käisime enne mu oppi millalgi, järgmine nädal lähme jälle. Teatris käisime eile.

32. Kas õpid oma vigadest?
Püüan.

33. Mida sa oled õppinud “valusalt”?
Seda, et inimene, keda sa täielikult usaldada, võib sulle korralikult noa selga lüüa.

34. Mis paneb sind end vanana tundma?
Kohustused – arvete maksmine jms. :D

35. Milliseid keeli sa oskad?
Eesti ja inglise, vene keel on väga algeline, aru saan rohkem, kui rääkida oskan.

36. Kui oluline on sinu jaoks privaatsus?
Ikka on oluline.

37. Kas sulle meeldib tihti üksi olla?
Ei meeldi.

38. Mis on sinu lemmik lastenimed?
Mul on imeilus tüdrukunimi välja mõeldud, aga ma ei saa ju avaldada seda. :D

39. Mis rikub sinu jaoks vestluse ära?
Kui ma näen, et inimene pole vestluses kaasas, vahib mujale või istub telefonis vm.

40. Mis on sinu arvamus teise võimaluse kohta?
Oleneb, mismoodi või millega see esimene võimalus ära käkiti.

41. Kui sa saaksid valida ükskõik kelle maailmast, siis keda sooviksid õhtusöögile külalisena kutsuda?
Holly Rilinger, üks Nike’i Master treener. :D

42. Kas sa sooviksid olla kuulus? Millises valdkonnas?
Kas just kuulus, aga edukas tahaks küll olla. Valdkond võiks veel lahtiseks jääda.

43. Kas sa harjutad enne telefonikõnet teksti, mida edastada tahad?
Jaa. Viimasel ajal vähem, sest kõnesid “võõrastele” on rohkem ette tulnud. :D Ma pigem lähen kohale, kui helistan.

44. Millest koosneks sinu ideaalne päev?
Hommikusöök voodis, hea trenn, mingi vabaõhu üritus ja õhtusöök kuskil väljas.

45. Kas sul on mingi aimdus, kuidas sa sured?
Ei. Loodan, et kunagi vanadusse.

46. Nimeta kolm asja, mis sinul ja su kaaslasel on ühist?
Aadress, arved ja voodi. :D

47. Mille üle sa siin elus kõige rohkem tänulikkust tunned?
Ma olen väga-väga tänulik oma vanematele, kes on mu kasvatamisega minu meelest väga hästi hakkama saanud! :)

48. Kui saaksid muuta midagi seoses sellega, kuidas sind üles kasvatati, siis mis see oleks?
Heh, miskit ei muudaks.

49. Kui sa avastaksid hommikul, et sul on üleloomulik võime, siis mis see oleks?
Natuke võiks teiste mõtteid kuulda, see oleks põnev.

50. Mida sa hindad sõprussuhtes kõige rohkem?
Ausust ja seda, et ma saan olla mina ise.

51. Mis on sinu parim mälestus?
USA-st sain päris mitu head mälestust. Aga ka perereisid mööda Eestit lapsepõlves. Ma ei oska ainult ühte välja tuua.

52. Milline on sinu halvim mälestus?
Matused.

53. Millist rolli mängivad sinu elus armastus ja kiindumus?
Suurt rolli. Armastus on minu jaoks väga oluline!

54. Millised suhted sul on emaga?
Väga head suhted. Loodan, et ka minul on kunagi oma lastega sama usaldav suhe. Isaga saan ka suurepäraselt läbi. :)

55. Üks piinlik moment su elus.
Eks neid piinlikke hetki ole ikka olnud, aga ma ei oska ühte välja tuua.

56. Kas Weekend või We love 90’s festival?
Eeöö, mitte kumbki vist. :D Mulle ei meeldi rahvamassid.

Laura

Kaalulangetus ja beebipillid

See postitus on mul juba hirmus kaua draftis istunud. Olin juba täitsa ära unustanud selle, kuni eelmise postituse alla üks beebipilli küsimus tuli.

Nii nagu eelmises postituses mainisin, süüdistan ma oma kaalutõusus beebipille. Hakkasin neid üsna noorelt võtma (äkki oli 8. klassis) ja aastaga tuligi vist u 7 kilo juurde. Mul on meeles, et 6. klassis olin ma ka veits chubby ja siis suutsin 7. klassi alguseks 9 kilo aastaga alla võtta. Otsustasin päeva pealt mitte võid süüa ja hommikuti hakkas ema putru keetma. Ja ma tean, et kaks aastat (7. ja 8. klass) olin ma 58 kg. 9. klassi lõpuks aga juba 65. Iiiigatahes, jah, ma süüdistan pille.

OgAAAJ12LmeWU24uUoWHbu4I9eKR7ijfSH0v-2EosF38t14koJIIjVAlL-0Q_UgiIjpLWMljKCDi9J_w5k6NsxjdojEAm1T1UA4TJIBNVjDUzOuK_VVM1lB5DP2E
See peaks olema suvi 2007? Ehk et peale 7. klassi ja enne 8. klassi.

Keskkooli alguses mu paisumine jätkus, juurde tulid ka pidevad pingepeavalud. Ma mõtlen siiani, et kuidas ma ise aru ei saanud, et see kaal nii hullult tõuseb. Võtsin ju üle 20 kg juurde!! Samas ei mäleta ma, et mul paksuna mingeid väga hulle enesekindluse probleeme oleks olnud. Olin ikka rõõmsameelne ega tundnud end väga kehvasti, mis siis et peegelpilt hirrrmus oli.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Ma ei leia miskipärast on 9. klassi lõpupilte. Aga see on tehtud mais 2009, ehk et kuu enne lõpetamist.

Gümnaasium oli üldse pingeline aeg. Olin andnud 1. klassis lubaduse, et lõpetan keska kuldmedaliga. Ja kui ma juba midagi sellist olen öelnud, siis kavatsesin ma selle täita ka. Ehk et olin tubli õppija, aga ei öelnud ära peokutsetest või muudest üritustest. Lõpetasin 12. klassi kuldmedaliga, kaaludes sel ajal 87kg. Lasin lõpukleidi õmmelda, aga praegu on see mulle nii suur, et ma reaalselt upun ära sinna. Jõhkeeer!

Ja siin siis 12. klassi lõpp. Piltidelt ju ei paistagi, et niii hirmus suur oleks olnud. :D

Kaldusin natuke kõrvale, aga…

Kui ma siis Tartusse läksin, peikast lahku läksin ja pillide võtmise ka ära jätsin, hakkas kaal langema. Tartus tuli nii palju jala ringi liikuda, mäest üles-alla, söömine oli regulaarsem, vältisin maiustuste ostmist jne. Sel hetkel olin ma ka kindel, et pillid olid minu kaalutõusus süüdi ja ilmselt see nii oligi. Nad tõstsid lihtsalt nii palju söögiisu, et ma õgisin end paksuks.

Pillide ärajätmine muutis mu näonaha aga hirmsaks, kõhuvalud olid pöörased ja see ebaregulaarsus päevade vahel tüütu. Lõpuks otsustasin ikkagi uuesti pille võtma hakata. Olin vist mingi 4-5 kuud pillivaba ainult. Rääkisin arstile ka, et kardan kaalutõusu ja peavalusid. Hakkasin võtma teisenimelisi pille ja üllatus-üllatus – kaal langes ikka!

Olen peale seda vist veel kaks korda pille vahetanud erinevatel põhjustel, aga vot kaalu pole need mulle küll juurde toonud enam. Nüüd on asi ikka rohkem distsipliinis ka, et kas suudan end kontrollida ja mitte õgima hakata jne + trenn.

DSC_0108 (1)
Ja bakalõpp ka siis juba pildis uuesti. U 65 kg äkki?

Kuigi mul seda siin praegu arutledes tekkis küll mõte, et.. äkki pillid ka soodustavad mu õgimishooge? Üks asi, milles ma küll kindel olen, on seos pillide ja tselluliidi vahel. Just sel põhjusel olen ma mõelnud pillide võtmise lõpetada, sest see pagana tselluliit on kohutav! Kas kellelgi on sellega kogemusi? Kas pillide ärajätmine on tselluliidi ka ära kaotanud? 

Ma hea meelega loeks Teie kogemusi pillide ja kaalulangetamisega. Kuidas teil on olnud? Kas pillid on ka kaalu juurde toonud? Kuidas on lood tselluliidiga? Jne.

Laura.

Pubekas Laura

Sattusin üks päev nii paljude vanade piltide peale ja mul tuli tahtmine neid teiega ka jagada. Püüdsin tabada piltides ka hetke, kui paksuks minema hakkasin. Ilmselt algas suurem paisumine peale 9. klassi lõppu, aga ma ei suutnud mingeid häid pilte leida. Ma tean, et 7.-8. klassis olin 58 kg ja 9. klassi lõpuks 65. Süüdistan beebipille ja laiska eluviisi.

Ma nii palju tragi ei ole, et viitsiks kõik täpselt ajalisse järjekorda panna. Minu üle naermine on aga igatahes lubatud. :D

Tegelikult võiks üles otsida pildid, mis näitaks, kui hirmsaid asju ma oma juustega teinud olen. :D

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

DSC05111

7

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

059486863362eb

DSC_0252

DSC_0303

Laura.

Mandliopp | Täielik ülevaade minu kogemuse põhjal

Selle nädala esmaspäeval sai opist neli nädalat mööda ja nüüd tundub paras aeg, et kogu protsess minu kogemusest lähtuvalt kokku võtta.

Ma ise googeldasin enne oppi ja lugesin igasuguseid hirmujutte, aga tegelikult on kõik väga individuaalne.

Hoiatus! Postitus on väga pikk. 

Operatsioon

Operatsioonile tuli minna söömata-joomata. Hommikul keeras ikka korralikult kõhus ja ilma naljata, närv oli päris suur. Isa viis mu haiglasse (käisin Hiiul, päevakirurgias) ja sealt edasi olin omapäi. Niipea, kui oma arsti nägin (kes on juhtumisi mu sõbranna ema), kadus suurem närv ja leppisin lihtsalt mõttega, et enam pääsu ei ole. Olin järjekorras esimene ja juba u 8.40 sammusin opisaali, viskasin pikali ja… uinusin.

Narkoosi-uni on ikka jõle mõnus. :D Ärkasin selle peale, et õed omavahel midagi hirmsasti vene keeles arutasid. Olin suht pahane, sest niii tahtsin magada veel. Ilma mõtlemata neelatasin ja esimene mõte oli see, et “issand, ongi tehtud ja.. täiesti norm on neelata ja vere maitset ka ei tunne?” Õde andis mulle vett, millega suud loputada ja ka siis nägin vaid kolme verepiisakest. “Ojee, ma ei ärganudki vereloigus,” mõtlesin. Kuna mul tehti ka natuke ninas mingeid käike laiemaks (?), pidin ma suu kaudu hingama ja vot see oli kõige vastikum. Suu kuivas ära ja rõve oli. Õnneks võisin juba üsna pea väikeste lonksudega vett jooma hakata.

Olin ärkamistoas u 45 minutit ja 10.30 veeretati mind mu palatisse. Enesetunne oli uskumatult hea, kuskilt ei valutanud, neelata oli norm ja miski ei veritsenud. Varsti sain esimese jäätise ja internetis scrollides lõin aega parajaks. Kell 14 päeval kirjutas arst mu välja ja sain koju. Lasin enne veel valuvaigistit süstida ja elu oli päris lill.

Opipäev on minu meelest üks kõige paremaid päevi kogu protsessis. Oled valuvaigisteid täis pumbatud ja kerge laksu all, mõnus. :D Sel päeval sain isegi natuke rääkida, arst oli selleks ka loa andnud.

Taastumine

Esimene öö läks üsna kehvasti, sest endiselt ei saanud ma nina kaudu hingata ja suu kuivas pidevalt ära. Kurk väga ei valutanudki, valuvaigistid mõjusid.

Edasi saingi aga ainult valukate najal elada. Veeslahustuv valuvaigisti mõju kestis alguses aga ainult u 2 tundi, tohtisin seda võtta iga 4 tunni tagant – piin. Kuigi arst ütles, et 3-4ndal päeval võib valu kõrvadesse minna, siis minul hakkasid kõrvad juba suht kohe valutama. Lisaks avastasin, et keelest oli tükk lahti, mis oli mega rõve ja ige oli ka keele alt korralikult katki. Ilmselt sellest asjandusest, mis suud lahti hoidis.

Esimene nädal oli ikka päris hirmus. Rääkida ei saanud, söök alla ei läinud, valuvaigisti ajas ka lõpuks südame pahaks ja see valu oli ikka päris hirmus. Vahepeal läks süda ka mega pahaks, sest kõht oli niiii tühi! Suutsin süüa mahlapulki, tavaline jäätis ei maitsenud. Proovisin jogurteid ja beebipüreesid, aga kui üle kolme korra järjest neelama pidi, hakkas kurk hullult valutama. Võtsin esimese nädalaga juba 4 kg alla. Ilastasin iga instagrami söögipildi peale ja igatsesin päris sööki!!

See oli vist 7ndal päeval, kui ma pisaraid valama hakkasin, sest tõesti oli tunne, et see jura ei saagi läbi. Öösiti oli üsna okei ja õnneks sain magada, aga päeval piinlesin üsna palju. Aga u 10ndal päeval hakkas asi kuidagi paremaks minema. Suutsin hommikuti veel kauem ilma valukata vastu pidada ja päeval polnud ka enam nii hirmus. Ja niimoodi tasapisi see paremaks minema hakkaski.

Kartsin kogu aeg verejooksu, aga minul läks õnneks – ei näinud kordagi verd. Lutsutasin aeg-ajalt jääkuubikuid niisama ja kõik oli okei. Rääkima püüdsin hakata vist ka 10 päeval, aga see hääl oli nii naljakas, mis välja tuli ja valus oli ikka veits.

Kriitiline aeg sai läbi kahe nädala möödumisega. Kuna ma aga normaalselt rääkida ikka ei saanud ja kurk oli endiselt korralikult paistes, pidin ka kolmanda nädala kodus olema. Õpetajana vist väga hääletult tööd teha ei saa. :D

Kolmas nädal oli selline, et juba vaikselt sõin tahkemat sööki, närisin hästi läbi ja võtsin väikseid ampse, aga sain SÜÜA! Nõrkus oli ikka, sest toidukogused endiselt väiksed. Aga üldiselt oli kolmas nädal juba täitsa vinks-vonks.

Praegu on kõik enam-vähem normaalne, aga vahepeal on küll tunne, et miski oleks justkui kurgulaes kinni vm, peale söömist eriti.

Alla võtsin 5 kilo, mis nüüd vist on juba tagasi, ma ei taha kaalule minna. :D

Aga see valu, mis sõrmedes hommikuti oli, on praegu põhimõtteliselt kadunud. Ehk et kõik see valu ja piin oli seda igatahes väärt. Arsti sõnul olid mu mandlid ikka kohe väga hirmsalt mädased ja liitelised ning nende kättesaamine oli paras katsumus olnud. Nüüd saab küll tervis ainult paremaks minna. Hurraa!

Kokkuvõtteks ütlen ma küll seda, et tegelikult ei tasu karta midagi. Tuleb kuulata arsti nõuandeid, pigem ettevaatlikum olla ja siis ei tohiks miskit hullu juhtuda. Mulle tundub, et selle opiga oleneb ikka nii palju inimesest. Mõnel ongi keerulisem, verejooksud tekivad kergemini jne, aga mõttejõul on kindlasti oma roll mängida.

Kui asi juba on nii kaugel, et mandlid eemaldada tuleb, tähendab see seda, et su keha vajab seda ja tänab sind hiljem, et sai lahti millestki, mis organismi mürgitas. See 2 nädalat ebamugavust tuleb lihtsalt üle elada! :)

Laura.