Vabanemine

Lõpukssss ometi saan öelda, et sügissemestriga koolis on kõik ja akadeemiline puhkus võib alata!!

Mul on tõesti selline vabanemise tunne. Ei mingeid kodutöid, ei mingeid eksameid. Saan keskenduda asjadele, millega päriselt tegeleda tahan.

Kuna tööl sujuvad asjad ka üsna hästi, on sealne stress palju väiksem ja kõik teavad, et õnnelik õpetaja=õnnelikud lapsed. Pühendumiseks on nüüd palju rohkem aega ja võimalusi. See muudab mind tõesti elevaks ja ideed hakkavad muudkui peas jooksma.

Lisaks tuleb nüüd ära unustada lollid vabandused mitte trenni tegemiseks või rämpsu söömiseks. Ma olen vist maininud, et olen emotsionaalne sööja. Terve eelmise nädala sõin igasugust jura, sest ma olin tänase järeleksami pärast nii närvis. Plärtsusin kodus H.-ga ja olin üldse nii vastik inimene, just koduseinte vahel. Aga kui stressor ära kaob, pole ju enam vajadust toidust lohutust otsida, või mis?

Kui kiirelt toitumisest üldse rääkida, siis olen enda jaoks selgeks teinud, et ühelgi toitumiskaval ma näpuga järge ajada ei tohi. Sel lihtsalt põhjusel, et see ajab mu lihtsalt hulluks. Püüan paika saada kolm söögikorda ja vahepalad. Ärkan hommikuti u 5.30 ja magama lähen 21-22 paiku. See tähendab, et päev on päris pikk ja 5 toidukorda tunduvad mõistlikud. Kättevõtmise asi!

Trenni on vaja ka korralikult teha, kõike muidugi enesetunde järgi. Võrkpall on jälle päevakorras (sest sõrmed ja põlved ei valuta lambist enam) ja tantsutrenn on kindel. Kuna trennieelarve mul põhimõtteliselt puudub, tuleb leida motivatsioon, et end välja jalutama vedada ja kodus rabeleda, mul ju kodus päris korralik treeningvarustus olemas.

Tegelikult on nii, et mul on napilt 4 kuud aega, et end rannavormi ajada. Nimelt oleme eelmisest kevadest saadik tasapisi raha kogunud ja suvel ootab meid H.-ga kahenädalane puhkus Ameerikas, Floridas. Panemegi praegu reisimarsruuti paika, seega kõik nõuanded on oodatud. Miami beach vajab vallutamist ja ma tahan küll mõne pildi bikiinides teha, sealjuures enda üle uhke olles.

See bikiinipilt on aastast 2008 ehk? Siis olin noor ja täitsa kobe. :D Nüüd võiks miskit sellist saavutada, aga miski lihas võiks ka juurde tulla. 

Aga nüüd kisub juba pikaks.

Olgu öeldud, et blogis tahaksin ma ka jälle palju aktiivsem olla. See on ju samuti üks neist asjadest, millega päriselt tegeleda tahan.

Las see kõik olla siis üks ilus uus algus puhtalt lehelt. Loodan, et olete minuga. :)

Laura.

Oh, küll on hea päev!

Sain täna üle kolme nädala taas tööle minna. Tegelikult käisin koolist läbi juba reedel ja ütlesin oma lastele tere. Hea, et ma seina ääres seisin, sest muidu oleks see peale lennanud kallimeri mu lihtsalt pikali lükanud. No niii vahva! :)

Nii reedel kui täna sain sõbrapäevakaarte ja kommikarbi, klassis ootas mind selline üllatus:

12699048_1196388837039651_191001012_o

Ma vist olen maininud, et aja jooksul on minust täiesti hommiku-inimene saanud (välja arvatud nädalavahetustel, siis ma magan kaua). Mulle meeldivad pikad hommikud, võtan aega, et süüa teha, hommikust nautida ja rahulikult end valmis sättida. Ma annaksin päris palju, kui ma saaks need Elari hommikused BodyPumpid oma hommikutesse. Äratus helises täna kell 5. Alustasin põhimõtteliselt kohe tööasjadega ja olin üldse kuidagi nii asjalik.

Leidsin uue lemmikpudru – Veski Mati 8-viljahelbed kliidega. No tõesti oli hea, segasin pudru hulka külmutatud mustikaid ja mm.. Kaerahelvestele vahelduseks nii mõnusad.

Tööpäev läks ka ulme tempoga. Palju oli asjaajamist ja toimetamist. Koju jõudsin lõpuks natuke enne kella viit.

Lõpetasin natuke aega tagasi lõuna-/õhtusöögi söömise. Tööl ei jõudnudki korralikult süüa, käisin õpetajate toa laualt maiustusi noolimas (paha-paha). Note to self: HOMME LÕUNASÖÖK KAASA!

Õhtusöögiks olid täistera spagetid seente ja paprikaga, kõrvale porgandisalat pohladega. Avastasin, et mul on ju see lahe lõikur, mis juurviljadest ribasid teeb. Ma tean, et sellel on mingi kindel nimetus ka, aga vot ei viitsi välja uurida. Põhimõtteliselt näeb välja nagu kartulikoorija, aga sakid on teistsugused.

12755073_1196388830372985_2142562232_o

Liitusin eile Fitmotivation.ee väljakutsega ja trenn ootab veel ees. Homme saab aga jälle tantsima!

Loodan end sel nädalal nii hästi tunda, et jooksusammud ka ette võtta. Peale seda kolme nädalat mitte midagi tegemist on motivatsioon kohe eriti kõrgustesse tõusnud, et liigutaks lausa mägesid. Kui nüüd kuidagi leiaks võimaluse, kuidas BP-d teha saaks, oleks elu puhta lill!

Ühesõnaga, mul on täna hea päev. :D Energiat nii palju ja kohe selline hea enesetunne.

Kuidas teie päev möödunud on? Keegi veel fitmotivationiga liitus? Lobiseme natuke kommentaariumis. :)

Laura.

TAG: Küsimused ja vastused vol 1

Liina soovitas mul ka neile küsimustele vastata, et ma siin kodus ikka päris ära ei manduks. :D Jagasin küsimused kahe postituse peale. Siin on esimene osa.

1. Mis on viimases sõnumis, mille kirjutasid ja kellele see oli?
Saatsin emale sõnumi ühe ravimi nimega.

2. Mis kell sa tavaliselt ärkad?
Kui ma ikka normaalne tööinimene olen, siis ärkan kell 6.

3. Kas sa kardad hilisõhtul üksinda jalutada?
Jep, lihtsalt pimedas ka.

4. Mida sa teed, et lõõgastuda pärast pingelist päeva?
Viskan diivanile kerra ja ilmselt magan “lõunaund”.

5. Kus leidis aset su viimane suudlus ja kellega see oli?
Üleeile, H.-ga. Ma pole just eriti heas “vormis”, et musutada. :D

6. Kas sa sattusid koolis tihti jamadesse?
Ei, üldse ei sattunud.

7. Kas sa saad kergelt aru kahemõttelistest naljadest?
Jep, ja teen ise ka neid. :D

8. Kas sulle on pakutud narkootikume ja kas oled keeldunud?
Jep, USA-s. Keeldusin.

9. Kas sa tarvitad narkootikume?
Ei.

10. Kas oled kohanud kedagi, kes on pannud sind mõtlema ja nägema asju teisiti?
Jaa! Üks neist inimestest on näiteks H.

11. Ütle midagi veidrat, mis sind erutab.
Eee.. ei tule küll miskit sellist. :D

12. Millele sa viimasel ajal oled palju mõelnud?
Oma tulevikule.

DSC_0062

 

13. Millal sa viimati hoidsid arvamuse enda teada ning surusid oma emotsioonid alla nii, et vältida vaidlust või konflikti?
Ma üldiselt ei suuda väga oma arvamust enda teada hoida.

14. Kas sa tavaliselt kallistad esimesena?
Ma olen kallistaja-tüüpi küll, aga kellelegi niisama kaela ei lange vast.

15. Kas sa oled südamlik inimene?
Enda meelest küll.

16. Kas sa suudad kerida omale ise suitsu?
Ei.

17. Kas sul on tätoveeringuid? Kas tahad neid juurde teha?
Ei ole ja pole hetkel plaanis ka.

18. Kas sa oled vaimselt tugev inimene?
Tahaksin olla.

19. Kas sa oled füüsiliselt tugev?
Vahepeal olin, praegu ei ole aga varsti olen jälle. :D

20. Kas sa arvad, et sa oled hea inimene?
Ma arvan küll jaa.

21. Nimeta üks asi, mida sa tahaksid praegu oma elus muuta.
Üüri maksmine on üks nõme asi, tahaks päris oma kodu.

22. Mida sa enamasti hommikusöögiks sööd?
Muna, putru või smuutit.

23. Kas kõik väärivad tõe teada saamist?
Ma olen täiega aususe poolt ja püüan alati aus olla.

24. Mis on viimane vale, mida ütlesid?
Ütlesin eile H.-le, et “kogemata” vaatasin ta telefonist ühte asja. :D

25. Nimeta kaks asja, mida on lihtsam teha kui tunnistada?
Peeretada. :D

Ma pole blogisse küll ammu jõudnud, aga oma facebooki lehel halan üsna palju, näiteks kirjutasin, kuidas mul poeskäik läks. Seega, tule pane like Lauriita FB lehel. 

Laura.

Elukutse ja lugejad

Kuna täna on esimene natukene leebem päev ja suutsin emaga isegi kaks sõna vahetada, tundus paslik miskit ka siia kirjutada. Opist ma veel kirjutada ei kavatse, las paraneb kõik täiesti ära, siis panen muljed kirja, et mismoodi see taastumine ikkagi tegelikult on.

Kui ma õpetajana tööd alustasin, oli minu üks väga suur hirm see, et kuidas suhtutakse mu blogisse. Minu jaoks on see väga vajalik ja mõnus hobi, mulle meeldib siia oma tegemistest kirjutada.

Sain aru, et uue elukutsega pean ehk natuke rohkem mõtlema, kas ja kui palju jagada saan. See tähendab, et otsustasin, et töö kohta kirjutan ainult seda, mis mind isiklikult puudutab.

Aga hirm jäi ikkagi alles, on siiani alles. Mul ei ole tegelikult siin blogis midagi suurt häbeneda. Olen püüdnud alati kirjutada nii, et mu ema piinlikkust tundma ei peaks. Aga still.. ma laotan päris palju oma elust siia netipessa.

Iiiiigatahes.. Sain mingi hetk aru, et see on päris reaalne, et mu laste vanemad satuvad mu blogi peale, mu facebooki lehele või instagrammi.. Ja mis sellest? Ma olen ju ka lihtsalt inimene, teen neid samu asju, mida kõik noored inimesed (miinus pidutsemine). Seega, kõik lugejad on igati teretulnud! :)

Aaah.. ma ei oskagi kokku võtta seda, mida ma ütlema tulin. Ilmselt on see nädal aega horisontaalses asendis oigamist ka natuke ajuraasukesest kaasa võtnud.

Ühesõnaga, ma ootan juba hirmsasti, et täie tervise juures olla ja teha asju, mida siin blogis jagada saan! Plaanid on ju suured!

Nädalaga on kenad 4kg alla läinud. Ainuke positiivne asi praegu selle taastumise juures. H. ütles ka, et kohe täitsa näha on, et olen kahanenud ja nüüd on silme ees, mille nimel peale taastumist töötada. :) Vaim on nii valmis!

Andestage mu täiesti lambine jutt ja kuuleme varsti jälle. :D

Laura.

12656059_1187093531302515_1522531520_o
Umbes tund aega peale narkoosist ärkamist. Tõeline kaunitar! :D Opipäev on muide kõige lebom päev kogu selle protsessi juures.