Diibid mõtted

Päevad saavad kuidagi märkamatult otsa. Mul pole enam palju puhkustki järgi jäänud. Kuhu see suvi kadunud on? Peale reisi pole nagu midagi muud teinudki. Nädalavahetusel olime küll üsna palju sõpradega koos, aga mingeid märkimisväärseid suveüritusi pole olnud.

Tegelikult tulin ma natuke lihtsalt oma mõtteid kirja panema. Käesolev nädal pole üldse minu nädal. Käisin vaid esmaspäeva hommikul pumpis. Teisipäeval ei käinudki trennis ja eile tegin jõusaalis tiiru – it’s something. Vaatab, mis tänane päev toob.

Mõtted tuleviku osas on ka kuidagi sassis, aga ega ma ei saa neid mõtteid siin blogis päris avalikult lahata. Lihtsalt.. ma mõtlesin välja, mida ma teha tahaksin, aga kas ja millal ma selle kõigeni jõuan, ma ei tea.

Teiseks tahtsin ma öelda seda, kui lihtne on läbi interneti näidata asju just nii nagu sa tahad. Tegelikkus võib hoopis teine olla. Instagrami paneme pilte ikka nendest eredamatest hetkedest, jätame mulje nagu iga päev oleks pidu ja pillerkaar ja ilus ja tore. See, mis tegelikult inimese ümber või sees toimuda võib, võib aga hoopis teine olla.

Mina olen seetõttu paljudesse asjadesse hoopis teistmoodi suhtuma hakanud. Õnnelikke inimesi on muidugi tore vaadata ja tihti annavad nad endalegi mõnusat positiivsust, aga samal hetkel võib sel inimesel toimuda mingi sisemine võitlus.. Kunagi ei tea..

Ah, kuidagi ei oska oma mõtteid korrastada ja normaalselt kirja panna. Las see postitus jääb siis selline veidi toores.

Igatahes suhtuge kriitiliselt sellesse, mida internet teile pakub.

Pai,
Laura

13823666_1409967142353924_2118450685_n

 

Kui tunne on nii õige

Teate seda tunnet, kui on nii õige olla. Kui see, mida sa teed, tundub nii õige. Parim tunne!

Ma ei hakanud eelmise nädala trennidest kokkuvõtet tegema, ei midagi huvitavat. Ikka pump ja natuke jooksmist ja kõndimist.

Seda nädalat alustasin eile nagu ikka 7.20 BP-ga, täna kell 10 sama asi. Ja ma lihtsalt endiselt armastan seda, sest tunne mu sees on nii õige.

Täna hommikul oli nii raske tõusta. Kuidagi uimane oli olla ja nii oleks tahtnud teki üle pea tõmmata ja lihtsalt magada. Äratuskella lükkasin ka korra edasi ja muudkui mõtlesin, et üldse ei taha voodist püsti tõusta. Sest trenni ma tahtsin minna, aga vot magada tahtsin ka. Ja see oli see hommik, kui soov trenni minna võitis. Ka veel Arcticus riideid vahetades olin veidi torssis.

Sel hetkel, kui saalis vahendid valmis sain ja muusika tööle hakkas – ma olin valmis! Ma olin valmis endast kõik andma, ma olin valmis pingutama, oma piire nihutama. Ja ma tegin seda. “Kui lihaste jõust jääb puudu, võta tahtejõud ja mõttejõud appi, ära anna alla!” Treeneri sõnad, nii õigel hetkel ja nii ma seal surusin, ma sain hakkama. Eneseületus, see tunne.. ma ei oska seda sõnadesse panna, parim lihtsalt!

Pärast kõndisin pool tundi lindil mäkke. Higistasin nii mis jube, aga mingil hetkel ei tahtnud ma seda higi isegi pühkida mitte. Mulle meeldis tunda, kuidas mu keha töötab, kui võimekas mu keha tegelikult on. Ma arvan, et ma ise ka veel ei mõista, kui tubli mu keha tegelikult on! Ma olen tugev!

Peale BP-d astusin ma oma mugavustsoonist veel korra välja, astusin iseenda eest välja ja teate.. see tasus end ära. Ma ei saa sellest veel rääkida, sest nii kaua kuni asjad kindlad pole, ei taha ma ka midagi ära sõnuda. Tegelikult oleneb kõik minust endast aga.. kui tunne on õige, siis pole pingutamine üldse raske!

Üldse olen ma nüüd aru saanud, mida ma päriselt teha tahan. Mul on idee ja unistus ning suure pingutuse korral teen ma selle ära! Just watch me!

Ma olen ammu otsinud seda tunnet. Ootasin, et tekiks see sisemine põlemine, et ainuüksi mõte millelegi paneks südame kiiremini lööma ja silmad lööksid särama ja.. ma olen selle leidnud!

Ma loodan, et teist igaüks leiab ka selle tunde, selle maagilise miski, mis elus edasi viib. Kui sa oled selle juba leidnud siis.. pinguta, lenda, arene! See on sinu võimalus!

Hästi rõõmus Laura. :)

Reaalsus

Kuigi ma olen viimasel ajal enesekindlamaks muutunud, satub kõikide heade päevade vahele ka selliseid päevi..

Eilse postituse valguses üsna paratamatu olukord. Tunnen end täna väga paksu ja suurena ning ühel hetkel leidsingi end patja nutmas.

Paks olen, rõve olen!

Ja sel samal hetkel, kui neid tundeid läbi elan… tahaks šokolaadi või jäätist või kooki…

Nii stabiilne, eksole.

Ehk et ma olen endiselt inimene. Võitlen sisemiste deemonitega ja olgugi, et olen palju paremas seisus, kui aasta tagasi, juhtub aeg-ajalt olukordi, kus kolinal kokku kukun.

Tegin omale tassi piparmündi teed, söön koduaia kurke ja loodan, et homme on jälle parem päev.

Laura

anorexia-o

Kõht on pekkis

No täitsa nukker värk. Ei saa kuidagi seda kõhukest eest ära. See nädal olen toitumisega üsna hästi hakkama saanud, aga kõht on ikka punnis.

Mingi hetk samamoodi toitudes olid mul juba kõhulihased näha, nüüd on sangad jälle platsis. Nii vastik. Miks?? Keha ei tee üldse koostööd.

Ma olen muidu tubli ja kaalu peale pole enam ammu astunud, sest ma tean, et ega sealt mingit muutust oodata pole. Lisaks olen ma ju kaks nädalat korralikult jõutrenni teinud ja lihased kasvavad. Ehk et keha ilmselt muutub, aga kaalunumber mitte, nii et parem olen kaalu osas teadmatuses.

Olen selle kahe nädalaga oma raskusi BP-s parandanud. Kükke teen nüüd 20 kg, alustasin 10ga ja tundus, et esmaspäeval võiks selle 5 kilo veel juurde panna. Nagu vanad head ajad, kui end tugevana tundsin. Kõikides teistes lugudes ka raskused juures. Triitsepsiloos suudan ülepea surumised nüüd ikka kõik 5 kg kettaga teha. Kangile ei julge juurde panna miskipärast, aga võiks (ja peaks). Biitsepsile pole ka palju juurde pannud, kas 5 kilone kang või 2x3kg hantlid. Õlgades 2 kg hantlid lendamiseks ja 5kg kang surumisteks, mida ma jaksangi kõik kaasa teha!!!

Jälle üks neist põhjustest, miks ma BP-d armastan. Näen oma võimetes juba kahe nädalaga muutusi. Aga endiselt rõhutan, et tehnika on seal niiii oluline! Pigem tee kergema kangiga, aga korrektse tehnikaga. Oii, kui valusaid asju ma näinud olen. :(

Kutsusin Gerda ka endaga trenni. Tema päris esimene pumpi kogemus. Ma loodan, et ta kirjutab sellest õigepea. Peale pumpi kõndisime veel lindil mäkke, harjutasime natuke tehnikat ja ujusime (loe: jooksime) basseinis. Eriti rõõmus olin ma selle üle, kui Gerda mu juhendamise oskust kiitis ja teatas, et sobiksin hästi personaaltreeneriks. Wiiii, kui tore! :)

Ah, tegelt tulin ju oma kõhust kirjutama ja jõudsin otsapidi ikka pumpini. :D

Ühesõnaga, tahaks sellest kõhust lahti saada. Kuidas ometi??

Muide, reede on ja ma isegi lähen täna õhtul välja. Miks peab ilma aga just siis nii kole olema, pean end jälle sisse pakkima, et vihmale mitte alla jääda.

Astusime Arcticusse sisse umbes 6.55 ja lahkusime 10.48, päeva aktiivsus selleks ajaks 165%. :D

Laura

Lobapostitus + üks tore uudis

Mõtlesin, et võiks vahelduseks natuke niisama lobiseda. Mul on see nädal selline blogimistuhin peal ja seda tuleb ometi ära kasutada. :D

Ärkasin täna kindla plaaniga, et lähen doonorina verd andma. Minu kindel teadmine oli, et doonoritelk on kodulinnas ka veel täna. Tuli aga välja, et eile õhtul pakkisid nad end kokku ja täna enam verd anda ei saa. Ma olen päris õnnetu, sest sain sõnumi, et minu verd on vaja ja kuna mul on nagunii väga pikk paus vahele jäänud, tahtsin ma väga oma panust andma minna. Ehk peaks sinna verekeskusesse minema?

Blogipostituste reklaamimise grupis on jälle teemaks anonüümsed ja kurjad kommentaarid. Mul on hirmus kahju, et mõned blogijad sellise jamaga igapäevaselt peavad kokku puutuma. Samas olen ma nii rõõmus, et mina sellest kuidagi pääsenud olen. Ma ei teagi, millest see oleneb ja miks osad saavad rahe kaela ja miks osad mitte? Eks ma ole selline “tasane” blogija ka. Ei võta ma mingitel päevakajalistel teemadel sõna ega midagi. Ajan rohkem oma asja ega lasku kuskile vaidlustesse.

Vahel ma mõtlen, et võiks ikka mõnest popimast teemast kinni võtta ja neist kirjutada. Näiteks oma arvamus mingitest blogijatest, keda ma jälgin või kirjutada ka asjadest, millest ma aru ei saa vm. Aga ma ei tea, kas see teid üldse huvitaks ja kas mul üldse midagi põnevat öelda oleks.

Suvi möödub aga kuidagi liiga kiiresti. Juba on juuli keskpaik ja ilusat suve Eestis polegi ma veel tunda saanud. See nädal oleme vähemalt õhtuti natuke miskit teinud, aga muidu oleme üsna kodused. H. käib tööl ja mina trennis. :D

Teisipäeval käisime Kalju-laval Lenna kontserdil. Väga mõnus koht, ilus ümbrus ja tekkis selline mõnus intiimne kontserdi tunne. Eile käisime kinos üle saja aasta. Tegin isegi meigi ja puha, sest pole niisama väga välja saanud. Reedel on üks üritus õnneks plaanis ja siis saab ka end ehk natuke ilusamaks jälle teha.

Lauriita FB lehel saab kohe-kohe 700 sõpra täis ja ma olen selle üle nii rõõmus. Mõelda vaid, 700 inimest! See on ju nii palju. Nüüd ei paista isegi 1000 sõpra enam väga võimatu ja kauge missioon. :)

Aa, ühe Ameerika postituse alla küsis Kätlin, kas oma USA ostudest ka postituse teen. Kas teil on selle vastu huvi? Võin asjad üles pildistada küll ja postituse teha, kui see teile huvi pakub.

Issver, üks asi tuli meelde, mida ma vist polegi blogis veel välja hõisanud. Ma saan TÄDIKS! Te ei kujuta ette, kui elevil ma selle üle olen ja kui hea meel mul oma venna ja ta naise üle on. Ootame terve perega seda pisikest nii väga. Näen juba pidevalt unes, et ta on sündinud ja kuidas ma teda hoida saan ja.. Ühesõnaga, ma olen nii ärevil! Palju pole enam jäänud. :)

Nüüd vist aitab ka lobisemisest. Kell andis just märku, et “it’s time to move!”

Laura

Face of the day ja outfit of the day eilsest kino õhtust siia lõppu.