Hommikune mula

Tere hommikust!

Mis kell teie ärkate? Minu äratuskell (M400 äratus on mõnus mahe) heliseb tavaliselt 5.40. Seetõttu ma naljalt üle 22 üleval ka ei ole. Mu õpilased imestasid ka, et kuidas ma siis ometi Padjaklubi ei näe. No ei näe jah, ma magan siis, kui see käib. :D

Mul on praegu väga kahetiste emotsioonidega periood elus. Ise olen elu keeruliseks elanud ka, aga kuskil see valgus seal tunneli lõpus juba paistab. Tööl sujub minu meelest endiselt mõnusalt. Olen ise rahulikum ja lapsed ka. Nii on hea tööd teha! Päeva lõpuks polegi suremise tunnet (see on ilmselge liialdus, eksole).

Eile suutsin end peale tööd ja enne õhtust lastevanemate koosolekut rullitama vedada. Ega väga ei ole enam rullitamiseks parim aeg, teedel on üsna palju lehti ja oksi, aga muidu oli küll väga mõnus. 10 km läks mööda nagu siuhti!

Toitumine on ka täitsa normaalne. Nii kui jälle toidu üle mõtlemisest lahti lasin, reageerib keha sellele kaalulangusega. Kõht võtab ka jälle ilmet. Ilmselt aitab sellele kaasa ka igahommikune plankimine ja/või muud kõhulihaste harjutused. Kes vähegi tahab, võtke plankimine oma hommikurutiini juurde, see muudab nii palju, ausõna!

Täna lähen võrkpalli mängima jälle. Mul on tööl natuke lühem päev + pildistamine.

Peangi end nüüd sättima hakkama. Ma olen ju veel see rumal, kes tööle juba 7.20 jõuab, mis siis et tööpäev kell 8 algab. Nii hea on varakult kohal olla ja laste tulekuks valmis olla.

Mõnusat nädala keskroo murdmist!
Laura

14339266_1386168368061696_946255510_o

Eilne outfit lastevanemate koosolekuks.

 

Lauriita sai 1-aastaseks!

Tere, sõbrad! Mäletate veel mind?

Olen sel nädalal jälle eemal olnud. Põhjuseid on tegelikult kaks. Esiteks lihtsalt seetõttu, et elasin sel nädalal töörütmi sisse ja elu oligi hirmus rahulik. Teiseks sain ma eelmisel pühapäeval tädiks ja see rõõm oli nii ilmatu suur, et muid mõtteid ei mahtunudki pähe. :) Pisike Nööbike on nüüd meiega ja homme lähen teda uuesti vaatama. On ikka hirmus äge tunne see tädiks olemise tunne.

Aga nagu pealkiri ütleb, siis täna on Lauriita blogi sünnipäev. Tervelt aasta otsa olen ma nüüd Lauriita nime all bloginud. Selle ajaga on lugejaskond kasvanud, mina olen muutunud ja blogi sisu on samuti igasuguseid hüppeid teinud.

Mul on hea meel, et see pesa olemas on ja õigepea on oodata ka väikest uuenduskuuri.

Siinkohal on vist paslik oma lugejad tänada ja öelda suur aitäh selle eest, et te nii usinalt alati kaasa mõtlete, nõu annate ja toetavate sõnadega mind julgustate. Mul on nii hea meel, et blogi kommentaarium on alati positiivne ja asjalik, kriitika on alati põhjendatud, ei mingit anonüümset kiusamist. Loodan, et see jääb ka nii!

Kui ma juba lobisema tulin, siis võiks ju oma töönädalast natukene pajatada. Hullult hästi on see nädal läinud, ausalt. Mu lapsed on suvega hirmus suure hüppe teinud ja nii tubliks hakanud. Tunnid sujuvad minu meelest nii hästi, nad suudavad isegi paaris- või rühmatöödes rahulikuks ja asjalikuks jääda. Minu lapsed ja nii tublid! Täitsa proud-mama tunne on. Loodan, et see kõik jätkub ja me saamegi mõnusalt koos toimetada. Püüan sel aastal tundide ettevalmistamisel ka natuke teisi meetodeid ja nii muutuvad ka tunnid ehk põnevamaks.

Võrkpalli käisin kolmapäeval mängimas. Põlveid ei valutanudki nii hullusti pärast, ainult natukene tuikasid. Jee! Püüan spordiarstile aja saada ja lasen end üle vaadata.

24. septembril toimub Reebok Fitness Festival, kes minemas on? Meile toimub selle ürituse raames ka BodyPumpi kvartaalkoolitus, nii et mina olen kindlalt kohal.

Rääkige, missuguseid postitusi teie enim ootate? Mida on põnev lugeda? Millest ma rohkem kirjutada võiksin? 

Ma olen alati seda meelt olnud, et kirjutan ainult siis, kui midagi tõesti öelda on ja pastakast postitusi ei ime. Sellepärast vahepeal ehk vaiksemaid hetki ongi, nii nagu elus ikka. :)

Veelkord aitäh, et minuga olete!
Laura

Laura2 077

Läbikukkunud sportlane

Kehv õhtu on, kohe päris pekkis õhtu.

Sain kolmapäeval vereproovi vastused, kõik justkui korras. Sain üleoleva küsimuse, et “ee.. tahate, et uurime edasi vä? mis teil see probleem üldse oligi?” Ega tegelt polegi midagi, ma siin lihtsalt nutan põlvevalust ja olen paganama väsinud ja tujutu ja… õõõh.

Iseenesest oli täna väga tore päev. Sain kõik oma lapsed ära kallistatud, kes mulle nii palju lilli jälle tõid. Aktus oli tore, ilm soe ja päikseline. Kaunis päev. Hommikut alustasin imepisikese jooksutiiruga, et septembrile mõnus algus anda.

Tulin peale tööpäeva koju ja.. jäin jälle magama, sest ma lihtsalt vajusin ära. Kaks tundi magasin, vaatasin kodu vallutanud segadust ja mõtlesin, et sinnasamusesse kõik, tõmban teki üle pea ja magan edasi. See oli nii hull eneseületus, et voodist püsti saada ja midagi ära teha. Aga tehtud sain…

Ühel hetkel hakkasid põlved aga tuikama ja valu aina kasvas. Kohe täitsa valutavad, väga kõvasti valutavad.

Täiesti läbikukkuja tunne! Mis 23-aastane noor naine ma olen, kes ei jaksa midagi teha. Kardan, et see põlvevalu ei luba mul ka võrkpalli mängida, aga ma ju arrrrmastan seda.

Ah, lähen nutan ja haletsen end kuskil nurgas edasi.

Te võite soovitada nüüd tasulisi teenuseid/arste, kes mind üle vaadata võiks, selline täislaks – et saaks täieliku vereproovi, et liigesed ja lihased üle vaadataks, et koormustest tehtaks. Sest oma perearsti kaotasin ma igasuguse usu ja ma lihtsalt ei taha sinna enam minna.

Tsauki!

Laura

Laura 048

This too shall pass, right?