Sunniviisiliselt trenni

Ma ei valeta, kui ütlen, et sügismasendus on mu enda rüppe haaranud ja hirmus raske on praegu toimetada. Olen kogu aeg uimane ja väsinud ning hea meelega veedaksin kogu vaba aja ainult teki all.

Ometi ei ole selline magan-söön-magan eluviis kuidagipidi võimalik ja tuleb end vähemalt tööle vedada. Peale tööd olen alati veel rohkem läbi ja siis algab alles tõeline võitlus iseendaga.

Mul on endiselt hirmus hea meel, et Spartasse võrkpalli läksin, sest mulle tõesti väga-väga meeldib seal. Täna oleks ma aga peaaegu minemata jätnud. Tulin umbes 14 paiku töölt, tegin süüa, sõin ja jäin diivanile magama. Panin omale ka äratuse, et trenni päris maha ei magaks. Kui äratus u 45-minuti pärast helises, oli rammestus veel hullem. No absoluutselt ei suutnud end üles ajada. Põlved on mul ka hellad praegu, eile lõi vahepeal mingi eriti hullu valu sisse. Seega hakkasin vabandusi otsima – põlved valutavad, ma olen väsinud, ma peaks tööd tegema, ma peaks BP kava selgeks õppima. Ja ma olingi viimase minutini diivanil.

Siis saatsin vabandused kukele, mõtlesin, kui lõbus ja mõnus trennis on ja kui hea enesetunne peale trenni on, panin end turbokiirusel valmis ja läksin!

No ja trennis oligi ülimõnus! Praegu olen küll diivanil lebos, aga see väsimus on hoopis teine. See on selline rahulolev väsimus – ma liigutasin ennast ja tegin enda heaks midagi! Yay!

Jätke siis meelde, et vabanduste otsimine võib küll hirmus kerge olla, kuid rahulolu peale trenni on sada korda parem! 

Vahel peabki end korralikult tagant sundima, et tulemusteni jõuaks.

Olen tasapisi söömisega ka järje peal. Väikesed võidud iga päev – tegin täna lõunaks korraliku söögi, mitte ei nokkinud suvalisi asju nagu viimasel ajal tihti juhtus. Peale trenni samuti korralik söök. :)

Minu juhendatavad trennid esmaspäeviti lähevad ka täitsa mõnusasti. Nädalavahetusel lähen koolitan end ja loodan siis veel lahedamaid trenne teha. ;)

Ma tean, et olen oma kaootilise blogimisega ilmselt üsna palju lugejaid kaotanud, aga mul on hea meel, kui keegigi siit midagi leiab ja mulle kaasa elab.

Laura

PS! Käimas on mu sünnipäevanädal! Esimese kingituse sain juba eile kätte. Sain omale Nutribulleti, mida ma juba nii kaua nillinud oled. Tähelepanelik kaaslane mul, I must say. 

PSS! Kes loeb kokku, mitu korda ma selles postituses sõna “trenn” kasutasin? :D Wayyyy tooo much. :D

Parim trenn

No mina ei tea, kuhu see aeg kaob. Iga päev mõtlen blogisse kirjutama tulla, aga lõpuks olen juba voodis, et uuele päevale vastu minna.

Tegelikult mul ju nii palju trenni ja toitumise osas kirjutada polegi. Ma ei tea, kas te tahaksite igapäevaseid postitusi lugeda? Selliseid tavalisi – käisin seal, tegin seda – stiilis postitus?

Aga täna tahtsin ma küll kindlast asjast rääkima tulla.

Ma nimelt käisin eile esimest korda Spartas võrkpalli mängimas. Olen oma võrkpalli armastusest vist juba piisavalt rääkinud ja kui Gerda mulle teatas, et ka Spartas seda mängida on võimalik, pidin ma ometi seda kohe proovima minema.

Endale omaselt võttis mul sinna minek kaks nädalt aega, sest ma lihtsalt .. kartsin. :D Sest äkki ma pole piisavalt hea, äkki ma ei oska midagi, äkki seal on nii profid koos ja blabla. Ühesõnaga, tavaline ülemõtleja Laura.

Eile sain igatahes hirmust üle ja läksin kohale. Treener tuli kohe tervitama, uuris natuke mu tausta ja trenn hakkas peale. OO-MM-GG, see oli parim trenn üldseeeee! Soojendus oli rets, harjutused kiired ja korralikult arendavad ja nii paganama suurt naudingut pakkuvad. Ma nautisin kogu seda 1,5 tundi ja tundsin end nii hästi.

Lisaks sain ma nii mitu korda kiita, et ma vist sain aru, et ma päris koba polegi. Isegi ründelööke lõin ja need tulid välja. Ahjaa, enamus seltskonnast olidki mehed, üks tüdruk peale minu. Sain ühelt tüübilt veel mitu trennikutset ja anti ikka mõista, et hirmus tore oleks, kui ka järgmisel nädalal kohal oleksin.

Ainuke kurb asi on see, et kevadel saadud õlavigastus annab endast päris korralikult märku. Sain eile küll korralikke serve lüüa, kuid täna on õlg jälle päris valus. :/

Mu trennipäev eile sellega muidugi ei lõppenud. Saime Gerdaga kokku ja käisime ühes eriti karmis intervalltrennis, milles ma küll üsna palju viilisin, sest ma olin lihtsalt niiiiii läbi, aga mis sellegipoolest hirmus lahe oli. Enam ma kahte nii intensiivset trenni kindlasti järjest ei tee, mu vaene keha sai ikka väga korraliku koormuse. Täna oligi selle eest puhkepäev.

Kui nüüd ainult toitumise korda saaks. Mul on viimastel nädalatel kõht kohe eriti korrast ära. Vastikult paistes tunne on ja noh.. paks on olla. Ma ei teagi, mida teha..

Aga-aga, igasugused muud toredad trenniga seotud asjad on toimumas. Wiii!

Olge tublid!
Laura

Minu esimene juhendatud trenn

Juba kevadel uurisid mõned mu kolleegid, et ehk tahaksin kord nädalas neile trenni teha. Arvasin, et see oleks päris tore ja andsin oma jah-sõna.

Nüüd sügisel oleks pidanud kohe alustama, aga ma mitte ei saanud ennast käima. Eks suuresti jäi asi ka julguse taha ja niimoodi ma kogu aeg vabandusi leidsin, miks mitte alustada. Lõpuks said mul aga vabandused otsa ja südametunnistus hakkas samuti koputama.

Eile oligi esimene kogunemine ja lisaks minule oli kohal 6 õpetajat. Kolm naist andsid teada, et nad kindlasti tahavad edaspidi tulla, kuid eile neile lihtsalt ei sobinud. Aga 6 oligi täitsa mõnusalt paras. Ma arvan, et u 10 inimest olekski kõige optimaalsem. Nii jõuan ma kõiki jälgida ja on kõigil mõnus end liigutada.

Tegin sellise täiesti basic trenni. Alustasime soojendusega, edasi jalad, käed, selg ja kõht ning lõppu venitused. Enamus harjutusi tegime seeriatena ja igaüks sai omas tempos kaasa teha. Lisaks püüdsin iga harjutuse juures anda erinevad raskusastmed, et kõik saaksid ülesande tehtud ja piisava koormuse kätte.

Minu meelest läks hästi. Tundsin end seal ees lõpuks ikka täitsa mugavalt, juhendamine oli tore ja kuna tegemist on “oma” seltskonnaga, oli kohe eriti chill ja toetav õhkkond.

Tagasiside oli positiivne ja järgmine kord lubati ka kohal olla. Jee! :) Mul on hea meel, et nad mind usaldavad!

Nüüd tahaks selle treeneri asjaga ikka tõsisemalt tegeleda. Uurisin mingeid baaskoolitusi ja no need on ju hirmkallid. Ma ei teagi, kust ja kuidas peale hakata. Aga no ma tõesti tunnen, et ma tahan end sel alal arendada.

Üldse on unistused ja nende täitmine päevakorras. Ma lõpuks olen valmis end kokku võtma ja unistuste nimel vaeva nägema. Siiani olen ma end palju tagasi hoidnud, sest mul on kohutav hirm eksida. Ma kardan, et äkki ma ei saa hakkama, äkki ma põrun ja äkki… ma pole hea. Tegelikult võiks ju vähemalt proovida, mugavustsoonist üks sammuke välja astuda ja PROOVIDA! Nii et tegudele nüüd!

November on käes! Minu sünnipäevakuu! Selle puhul peaks kohe midagi toredat blogisse välja mõtlema. Hihii!

Laura

sher