Minu keha

Mul on täna kirjutamise tuju aga kuidagi väga keeruline oli millestki alustada. Muidugi võiks kirjutada Pariisi reisist lõpuks, sest see oli niiii tore, aga osad pildid on Jandri telefonis alles ja kuna ta on praegu super-busy, siis neid pilte ma täna kätte ei saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks meie Tallinna elust ja korterist, aga mul pole jälle pilte lisada. Ma oma insta storys (ma ikka aeg-ajalt jauran seal storys ja kajastan oma päevi) ükspäev tegelt natuke jagasin ja näitasin ka elamist, aga millalgi tahaks ikka korraliku tuuri teha, siis kui kõik on “valmis”, aga millal me ükskord sinnani jõuame, pole aimugi. :D Kas teid üldse huvitaks selline postitus? Nii palju saan küll praegu öelda, et olen niiii rahul meie koduvaliku üle ja tunnen end siin väga hästi.

Siis tuli minu Facebooki feed’i Mariliisi postitus ja see kohe kõnetas mind.

Kas ma häbenen oma keha?

Ma olen oma kehale kunagi väga palju liiga teinud – liigne kaal ei ole tervislik ja see jätab kehale omale jälje. Minul on nendeks jälgedeks venitusarmid puusadel, reitel ja säärtel, lisaks tselluliit. See tähendab, et just jalad on minu kõige suurem ebakindlus.

DSC_0252

Nüüd ma teen midagi enneolematut ja jagan endast üht kohutavat bikiinipilti. Pakun, et see pilt on aastast 2010-2011 . 

Tublisti treenides näen alati, kuidas ülakeha aina ilusamaks muutub ja mulle isegi meeldib see, mis vastu vaatab. Aga ma muutun alati kurvaks, kui jalgadeni jõuan. Mul on pirnikeha, mis tähendab, et olen nagunii bottom-heavy. Seepärast läheb üleliigne jalgadelt üliraskelt ära. Projekti jooksul on sentimeetreid ikka läinud ja see on tore, AGA tselluliit ja armid on ikka, lodev nahk reie sisekülgedel samuti. Ja mul on siiani tunne, et just jalgade pärast ei saa ma kunagi oma kehaga rahul olla.

Jah, jõutrenn aitab ka jalgadele ilusamat vormi anda, aga nahk.. see jääb alatiseks armiliseks ja see kõik on minu enda süü! Mina ise tegin endale seda ja nüüd pean tagajärgedega leppima, aga see on nii raske. Ma tõesti unistan lühikestest pükstest, sellistest seksikatest lühikestest teksadest, aga ilmselt ei näe need kunagi minu jalas ilusad välja. Eks ma suvel kleite ja seelikuid ikka kannan, aga ebamugavustunne jääb.

Jander näiteks ütleb, et tema ei pane mingit tsellut ja arme tähelegi ja pole asi midagi hull. Mul on seda muidugi raske uskuda, sest kamoooon, iuuu!

Nii ma siis püüan ikka trenni ja toitumisega keha paremasse vormi saada, kuid tunnen, et seda “ideaali” ei saavuta ma kunagi. Kas ja kuidas on võimalik sellest ebakindlusest lahti saada, ma ei tea. Nõme lugu igatahes. Tahaks ka ilus siresäär olla.

13579959_1307311409280726_1095536088_o

2016 juuni Miamis. 

Kummaline, aga minu meelest olgu pigem kõht natuke pehme ja lodev, aga jalad võiks ilusad olla. Ma tõsiselt kadestan inimesi, kellel ilusad jalad on. Trennis käies näeb ju riietusruumis igasuguseid naisi  ja pigem näen alati ilusate jalgadega naisi, ka need, kes on ehk veidi suuremad, jalad on ikka kuidagi.. ilusad. Tahan ka! :(

Nii et riietes tunnen ma end juba üsna enesekindlalt, aga õhtuti riidest lahti võttes käib mingi nõme jõnks läbi. Eks ma ikka püüan ilusti toituda, trenni teha ja veejoomist endale pidevalt meelde tuletada, sest need kindlasti aitavad, aga see pagana AGA jääb alati.

Pikalt olid minu suureks ebakindluseks ka rinnad ja nende puudumine. Ka paksuna oli mul väike rind ja noh, kaalu alandades on see pea olematu. Praeguseks olen sellega aga enam-vähem leppinud, sest see on miski, mille parandamiseks ma peale operatsiooni midagi teha ei saa. Nii on looduse poolt antud ja nii ongi!

18159615_1695104213834775_1045399393_o

2017 aprill

Aga… nii nagu Mariliis, olen ka mina uhke, et olen oma elustiili muutnud ja pika maa maha käinud. Ja need kohutavad ajad, kui peeglisse vaadates oksendada tahtsin, on ka selja taha jäänud, mis on ometi tore! Pikk tee on käidud, kuid palju on veel minna. Olen tõesti õppinud, et lisaks füüsisele, pean kõvasti tööd tegema ka oma vaimuga. Ainult nii saab enesearmastus tekkida.

Kuidas teiega lood on? Olete oma kehaga rahul või häbenete ka mõnd osa sellest?

Laura

Tervisest, trennist, blogimisest, reklaamist ja kommenteerimisest ehk kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea, mis kehva diili ma oma tervisega teinud olen, aga ma olen jälle tõbine. Tatt jookseb nii mis kole, köhin ja kurk on valus. Lastel on vaheaeg ja minu mälu järgi pole vist ühtegi vaheaega olnud, kus ma täiesti terve oleks olnud, kogu aeg mingi jama ikka küljes. Aga noh, vähemalt saan rahulikumalt haige olla, sest töökohustusi on vähem.

Samas, ega ma loll puhata ikka ei mõista.

Ma vist pole blogis kirjutanudki (ilmselt ei julgenud), et osalesin veebruaris Nike+ Training Club treenerite koolitusel. Fakt, et ma sinna koolitusele üldse pääsesin, oli minu jaoks niii suur asi. Umbes kaks aastat tagasi kandideerisin ka, kuid siis sain eitava vastuse, nüüd sain aga võimaluse. Koolituse läbimine oli aga kõige pisem samm kogu protsessis. Nüüd tuleb end harida, võimalikult palju NTC trennides käia, mentori tundides käia jne.

Projekti ja töö tõttu ei ole mul aga üldse õnnestunud NTC-sse jõuda. Tunnid on tavaliselt päeva esimese pooles ja ma mitte kuidagi pole saanud neid trenne külastada.

Kuna vaheajal on meil aga veidi teised tööajad, siis nüüd oli mul tõesti võimalus neli korda oma mentori trennides käia. Oo maii, mul vist ei lippa higi mitte üheski trennis (isegi mitte HotYogas) nii hullusti, kui seal. :D Aga võibolla on see sellepärast, et ma tatise ja tõbise olemisega trennitan ja keha lihtsalt ongi nõrgem või ma lihtsalt tahan hästi tubli olla ja pingutan rohkem? Who knows! Ma lihtsalt ei saanud omale lubada neisse trennidesse mitte minna. Nädalavahetusel võtan vabamalt ja ravin end.

Muide, projekti ametlik osa sai läbi. Aprilli lõpuni saame küll veel Arigatos treenida, kuid viimased pildid on tehtud, intervjuu ja numbrid antud.

02Arig-09-192724-E

Foto: Priit Grepp

Mina sain tulemuseks -5kg. Tegelikult võib rahule jääda, aga on mitmeid asju, mida oleks saanud paremini ja noh, minu stressamine ei aidanud ka kindlasti kaasa. Aga ma tahan projektist kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse teha, siis kui viimane ajakiri ka ilmunud on ehk umbes mai alguses.

Kaalu võin nüüd küll ära peita, sest see number seal ikka ei ole peamine. Kuu ajaga ei võtnud ma kaalus enam alla, kuid mõõtetulemused andsid ikka muutustest teada – rasvaprotsent oli langenud, lihasmass kasvanud ja ümbermõõdud vähenenud. Ja seda peangi endale nüüd kogu aeg meenutama – number ei määra tegelikku seisu!

02Arig-09-193228

Foto: Priit Grepp

See postitus valgub ilmselt suht laiali, aga kuna mul on praegu mõtteid ja sõrmed usinalt trükivad, siis panen ikka kõik kirja.

EBA hääletus ei ole enam kaugel. Panin end terviseblogide alla kirja. Üsna pikalt mõtlesin, kas ikka peaks. Selles kategoorias on paar nii kõva tegijat, et mis mul ikka sinna kõrvale trügida. Ja ega see koht tegelikult nii oluline polegi. Ma muidugi olen väga võistlushimuline, et kui võistelda, siis võiks hästi minna ja oli aegu, kus ma üldse kaotada ei osanud. Nüüd juba oskan inimene olla ja saan aru, et eks alati ikka parimad võidavad ja kui mina see parasjagu pole, siis ei juhtu mitte midagi. :D

Mis puudutab reklaampostitusi ja koostöid, siis tegelikult olen ma ikka mõne võimaluse saanud. Mulle on kirjutatud ja ma olen ise end pakkunud. Minu arvates on täiesti arusaadav, et ettevõtted lugejanumbreid vaatavad ja selle järgi ka blogijaid valivad. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tihtipeale eelistatakse numbreid sihtgrupile.

See tähendab, et elu-ilu-blogija saab testimiseks näiteks mõne tervisetoote ja kirjutab sellest pika postituse, mida loeb palju inimesi. Nende inimeste seas on kindlasti neid, keda tervisetooted huvitavad, kuid suurem osa ilmselt siiski sihtgruppi ei kuulu. Kui samast tootest kirjutab terviseblogija, siis suure tõenäosusega on kõik tema lugejad ja postituse klikkijad just need, kes ka päriselt tervisetoodetest huvituvad. See tähendab, et reklaam jõuab sihtgrupini, mis peakski ühe ettevõtte eesmärk ju olema?

Ma ei tea, kas ma suutsin end piisavalt selgeks teha, aga nii näen asja mina.

13446207_1290388734306327_1666309953_o-2

Mu eelmise aasta EBA look. See aasta võiks ju veel parem välja näha. :D

Mina just kõige eeskujulikum blogija pole, sest postitused ilmuvad üsna kaootiliselt. Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Mind võivad eraelus mõjutada nii paljud asjad, et blogimine muutub viimaseks asjaks mu peas. Üks hetk tundsin ise ka, kuidas ma blogis ainult virisemas käisin. No kes viitsib seda pidevat hala lugeda? Jah, mul endal hakkas enamasti kergem, kuid negatiivsust on ju maailmas niigi palju, miks seda siis veel rohkem ette sööta. Pigem nukrutsen oma nukrutsemised ära ja kirjutan siis, kui midagi head ka öelda on.

Ah ma ei tea, hakkasin vist lihtsalt heietama.

Üks asi tuli veel meelde – kommenteerimine. Tegin selle muide jälle lahtiseks ja kõik kommentaarid saavad ilma minu nõusolekut omamata ilmuda. Sellega on üldse veider asi. Iga kord kui ma mõtlen, et nüüd kirjutasin küll posituse, mis võiks inimesed rääkima ja arvamust avaldama panna, siis võib kommentaaride kohal ilutseda ümmargune null. Kui ma aga niisama jauran, siis on inimestel tihemini midagi öelda. Võta siis kinni. Ma ise olen muidugi ka üsna laisk kommenteerija ja jätan neid pigem harva. Aga ise olen igasuguse tagasiside eest tänulik. Pean ikka ise ka tublimaks kommenteerijaks hakkama, ma ju tean, kui hea tunde see blogijas tekitada võib.

Okei, nüüd küll aitab. Postitus on vääääga pikaks veninud.

Jääge terveks ja olge tublid!

Laura

Minu toidulaud

Lõpuks võtan end kätte ja püüan kirja panna, milline mu menüü välja näeb ja mida tavaliselt söön.

Nagu ma juba vist väga mitu korda olen kirjutanud, siis mul on hetkel 5 toidukorda – 3 põhikorda ja 2 vahepala. Olen need päeva peale jaotanud nii, et söön umbes 3-4 tunni tagant.

Projekti alguses, kui toitumist alles paika panema hakkasime, panin kõik toidud ja kogused täpselt kirja. Lõpuks muutus see tüütuks ja tekitas lisastressi, hakkasin lihtsalt tunde järgi toituma.

Hommikusöök

  • Puder – see on minu kõige põhilisem hommikusöök. Praegu on taas lemmik kaerahelbepuder, kuhu lisan lahtiklopitud muna. Juurde lisan külmutatud marju, natuke mett, pähklivõid, kookoshelbeid või mandlilaaste. Vahepeal oli väga suur lemmik 8-viljahelbepuder. Mesi teatavasti on ju ka suhkur, kuid toitumisnõustaja andis selle lisamiseks loa.
  • Pannkoogid – minu lemmik on praegu SEE retsept, aga vee asemel panen ikka piima. Lisaks meeldivad mulle banaanipannkoogid ja sõrnikud, mida teen Kristiina retsepti järgi.
  • Smuutid – viimasel ajal pole väga teinud, sest tööpäeva hommikuti tahan pigem sooja sööki. Aga nädalavahetusel on smuutid täiesti omal kohal. Eriti maitsva smuuti saan siis, kui lisan sinna avokaadot ja spinatit.
  • Muna – aeg-ajalt teen ka munaputru või omletti.

Lõunasöök

  • Kana + tatar/riis/läätsed – Väga pikalt oli minu põhiline lõunasöök just selline, lisaks värske salat juurde. Lõpuks tüütas ikka väga ära, just kana. Siis asendasin selle kalaga või tegin vahel veisehakklihast kotlette.
  • Kodujuustusalat – kui kanast üle viskas, sai uueks lemmikuks kodujuustusalat – lisasin kodujuustule spinatit, kurki, tomatit, paprikat, vahel keedumuna, kanasinki ja/või kikerherneid. Kõrvale võtsin täistera pehmiku.
  • Täisterapehmiku võileib – juust, kanasink, kurk, muna. Kõrvale värske salat. Sellist lõunasööki teen siis, kui vaaritamistuju pole või söögiaeg on edasi nihkunud ja kõht hirmus tühi.
  • Püreesupp – näiteks porgand, kaalikas, kartul.

Õhtusöök 

  • Kodusjuustusalat – nii nagu lõunasöökki.
  • Kana/kala + salat
  • Juurviljad kana või kalaga

Õhtusöögiga on kõige keerulisemad lood. Tihti olen õhtusöögi ajal kas trennis või ühest trennist teise liikumas. Seega juhtub tihti, et korralik õhtusöök jääb vahele. Põhimõte on õhtusöögi juures süsivesikuid minimaalselt tarbida.

17858876_1675784615766735_115928070_o

Vahepalad

  • Maitsestamata kohupiim puuviljaga – see on üks mu lemmikutest. Puuviljana eelistan pirni või õuna, banaani pigem mitte. Nüüd saab turult juba täitsa häid maasikaid, siis tundub see toit juba täielik maiuspala.
  • Keefir + kamapallid – ka üks üsna tihe vahepala minu toidulaual. Kõrvale võtan tavaliselt ka puuvilja.
  • Puuvili + pähklid – hea variant enne trenni vahepalana.
  • Proteiinijogurt – vahepeal olin peaaegu sõltuvuses ahjuõuna proteiinijogurtist. Nüüd pole juba pikalt seda söönud.
  • Proteiinibatoonid – aeg-ajalt on vaja ikka kiirelt ja isegi autoroolis midagi ampsata, siis on batoonid hea variant, kuid tihti ei maksa neid siiski tarbida. Minu lemmikud on Barebellsi ja PULS’i omad.
  • Maitsestamata jogurt/keefir müsliga – lemmik müsli on praegu Saaremaa pähklimüsli.

Umbes selline mu toitumine on. Eks aeg-ajalt leiab ikka mingeid muid asju ka laualt, kuid üldjoontes on just eelpool mainitu mu menüüs. Tegelikult olen ma ikka üsna laisk ja oskamatu. Saaks ja võiks palju rohkem pingutada ja uusi asju katsetada. Kui kunagi ehk rohkem aega tekib, jõuab katsetada ka. Mõned nädalad tagasi, kui kanast täiesti siiber oli, tegin näiteks peedikotlette, mis maitsesid väga hästi.

17948261_1675784619100068_822087362_o

Eile oli projekti viimane pildistamine. 

Viimasel ajal teeme mehega üsna tihti filmiõhtuid (Hunger Games on praegu täiega teema, miks ma seda juba varem pole vaadanud???) ja minu põhiline probleem oli alati see, et mida head ma näksida võiksin. Porgandit ja kurki ka lõpmatuseni ei taha. Proovisin üks päev ise popkorni teha ja mm, kui hea. Peale kookosrasva ei lisanud ma neile midagi, isegi soola mitte ja väga hea oli krõbistada, nagu päris.

Hommikusöökidega olen mäel ja see on ka minu lemmik toidukord. Lõuna- ja õhtusöökide välja mõtlemine on kõige keerulisem. Seega, kui teil on mingeid väga häid retsepte, mis mulle sobida võiks, siis olen üks suur kõrv.

Millised on üldse teie lemmikretseptid, mida ikka ja jälle teete? Kas minu väljakirjutatud menüü tekitas küsimusi või on teil mingeid muid ettepanekuid. Kuulan huviga. 

Laura

PS! Telefonipildid pole ilmselgelt kõige kaunimad ja kvaliteet annab soovida. Sorri selle eest juba ette. Samas ilma piltideta oleks postitus eriti kuiv.

Kas sina oskad haige olla?

Olen tänasest nädala lõpuni haiguslehel. Oii, kui raske oli mul selle mõttega leppida.

Ma olen kõik viimased haigused püstijala peal läbi põdenud. See tähendab, et ma pole oma tegemisi olulisel määral muutnud, mis siis, et nohu, köha, nõrkus vm haigus kallal on. Ma lihtsalt pole endal lubanud haige olla. Tööl tuleks mulle siis asendaja leida, eesmärgid jääksid täitmata ja sada vabandust veel, miks ma haige olla ei saa. Jabur, eks?

Ka seekord lootsin ma ilma koormust vähendamata imekombel terveks saada. Juba eelmisest nädalavahetusest alates kimbutas mind nii hirmus köha, et olin kuni eilseni iga öö magamata, sest köhahood lihtsalt ei lasknud magada. Köhisin ikka nii, et oksemaik kurgus, pisarad silmis ja kõht krampis. Ometi ärkasin ma hommikuti 5.30, käisin tööl, trennis ja tegin läbi kõik kodused ravimeetodid. Ikka paremaks ei läinud.

Esmaspäeval helistasin lõpuks arstile ja sel päeval otsustasin ära jätta enda juhendatava trenni ja oma trennidesse samuti mitte minna. Ma tundsin end nii halvasti. Tundsin, et vean oma kolleege, kellele trenni annan, alt ja muidugi iseennast ka.

Eile hommikul käisin arsti juures, kes kirjutas mulle antibiootikumid ja soovitas nädala lõpuni rahulikult kodus olla. Seega tegin eilse tööpäeva ära, valmistasin kõik järgnevate päevade tunnid ette ja püüdsin iseendale selgeks teha, et haigusleht ja puhkus on just see, mida mu keha praegu vajab.

Magasin täna öösel kohe palju paremini. Ehk aitas ka see teadmine, et äratuskellaga nii vara ärkama ei pidanud või toimis esimene tablett kohe nii hästi. Olen täna puhanud, raamatut lugenud, youtube’is lemmikuid vaadanud ja Pariisi videoga tegelenud. Ja ma saan aru, kui väga mul seda puhkust vaja on!

Esiteks saan ma haiguse korralikult välja ravida ja teiseks saan oma kehale puhkust anda. Olen seda ju viimased kuud nii korralikult piitsutanud, et pole ime, et lõpuks alla andis.

Aga kui raske on endale öelda, et “STOP – ma pean puhkama!” 

Kas teie seas on veel neid, kes haiged olla ei oska ja puhata samuti mitte? 

Meil on kodus võrdlemisi laiad aknalauad. Hobitoa aken on ideaalne koht, kus raamatut lugeda – hea valgus ja põnev vaade välja. :) 

Laura