Pikk nädalalõpp Pariisis

Pange kvaliteet ikka põhja, eksole. ;)

Mäletate, me käisime veebruaris Pariisis? :D

See oli vist oktoobris või novembris, kui otsustasime, et väike ühine puhkus oleks hirmus tore. Kuna minul on puhkuse saamine natuke keerulisem, siis just minu järgi sai ka nädalavahetus valitud. Meil oli koolis sel ajal vaheaeg ja seetõttu ka töölt puudumine kergem, 24. veebruar oli vaba nagunii.

Lendasime AirBalticuga ja ööbimise võtsime läbi Airbnb. Korteri asukoht oli väga hea. Triumfikaar oli ümber nurga ja Eiffel jalutuskäigu kaugusel. Meie mõte oli liikuda võimalikult palju jala ja see meil ka õnnestus.

20170224_125724

Jõudsime Pariisi neljapäeva hommikul kell 10, kuid ööbimiskohta saime alles kella 14st. Esmalt tuli meil võtta rong, et linna jõuda. Kõige lahedam hetk oligi see, kui metroopeatusest maa peale tulime ja esimese asjana kohe Triumfikaar oma täies hiilguses vastu vaatas. Väga lahe hetk!

Koduks saanud korter oli täpselt selline nagu piltidel ja sobis meile väga hästi. Ühetoaline korter köögi, korraliku vannitoa ja rõduga. Hommikusöögid valmistasime ja sõime kodus, ka mõned õhtusöögid tegime ise (jee, pasta!).

IMG_7012

Esimese päeva molutasimegi maha. Äratus oli väga varajane olnud ja lõunauinaku tegemine tundus ainuõige valik. Õhtul käisime poes ja varusime natuke head sööki/jooki. Üleval olime lõpuks päris pikalt, arutasime maailma asju ja nautisime üksteise seltskonda.

IMG_7046

Reede oli meil ettenähtud tõsiseks turistipäevaks. Ees ootas Eiffeli torn, Notre Dame, Flame of Liberty, Louvre ja ülejäänud linn oma võimsa arhitektuuriga.

Eiffeli torni saamiseks pidime läbima kaks turvakontrolli. Pilet liftiga päris üles välja maksis 17 eurot, kuni 24-aastastele 15 eurot. Torn on ikka jõõõõõhkralt suur, nii et mu jalad hakkasid juba maa  peal värisema. Vaade ülevalt oli aga muidugi võimas ja kohustuslikud pildid said tehtud. Kõrgust ma ei karda, aga see liftisõit oli minu jaoks veidi ärev.

IMG_6927

Järgmisel päeval vaatasime üle Moulin Rouge’i, Montmartre’i ja Sacré-Cœuri kiriku. Õhtul käisime päikeseloojangu ajal Triumfikaare otsas. I-m-e-l-i-n-e! Mina soovitan kindlasti just õhtusel ajal Triumfi kaart külastada. Sel ajal süttib Eiffeli torn tuledesse ja kogu linn on niii ilus.

20170225_181815

Peale suurt turistitamist võtsime viimased poolteist päeva vabamalt. Käisime jalutamas, natukene shoppamas ja söömas. Sellepärast on ka video lõpp veidi järsk.

Tagasi lendasime esmaspäeva õhtul. Enne jäime ikka korraliku paduvihma kätte. Lennujaama tualetis kuivatasin puhuri all saapaid ja lennusõidu ajal enam nii märg tunne polnud.

20170224_140348

Igatahes oli väga mõnus linnapuhkus ja ma olen täiesti valmis järgmisteks seiklusteks.

New York, here we come! 

Laura

Suur uudis ja muu lobajutt

Täitsa piinlik on, et pole kaks nädalat blogisse jõudnud. Ega mul mingeid uusi vabandusi pole, ikka see sama stress ja keeruline aeg.

Uue nädalaga saab kiire aeg tööl läbi ja siis on lootust jälle rohkem neid asju teha, mida hing päriselt teha tahab.

Küll aga saan ma nüüd rääkida ühest suuremat sorti muutusest, mis mind õigepea ees ootab. Minu karjäär õpetajana lõppeb juunikuus. Sügisest ma enam klassi ette ei astu. Uued väljakutsed ootavad ja aeg oli just praegu õige, et see otsus teha ja edasi liikuda.

Suvel plaanin peaasjalikult oma tervisega tegeleda, puhata ja jälle iseendaks saada. Sügisel aga juba uutel radadel, mida ma ei julge veel välja öelda, sest ma kardan midagi ära sõnuda.

Aga ma tõesti ootan puhkust. Meie NYC reisini on jäänud vähem kui kolm nädalat. Kindlasti saab ülitore olema, sest me mõlemad vajame puhkust niiinii väga! Ma pole julgenud me suhtest ka eriti palju kirjutada, et keegi ei saaks jälle valesid järeldusi teha. Aga ma tõesti olen väga õnnelik ja usaldan oma sisetunnet, mis suuri asju lubab. :)

18745201_1747431668602029_2055643396_o

Kui kellelgi on mingeid lahedaid soovitusi, mida New Yorgis kindlasti näha ja teha (lisaks nendele tüüpilistele turistivärkidele) või lahedate söögikohtade soovitusi, siis ma hea meelega võtan need vastu. :)

Trenniga on endiselt pigem kehvad lood, teen täpselt nii palju kui jõuan ja saan. Neljapäevast alates piinab mind aga hull jalavalu – parema jala hüppeliigese osa (jalalaba pealmine pool?) on nii valus, et kõndida ei saa. Ma ei tea, millest see valu tekkis, pole mingit üleliigset koormust ju jalal olnud, aga praegu mõjutab see täiega mu liikumist. Eile oli meil tantsuga esinemine ja hambad ristis tantsisin oma tantsud KINGADEGA ära. Pärast oli ikka väga valus. On kellelgi aimu, milles asi võib olla ja mida ma teha saaksin? Täna oleks mul olnud aega, et näiteks Balti Jaama MyFitnessi uudistama minna, aga nüüd jääb jala pärast see ka ära. Nõmeeee!

Ega ma rohkem praegu ei oskagi midagi lisada. Ikka ja endiselt loodan, et te mind maha ei kanna ja peate selle mõõnaperioodi minuga vastu. Püüan praegu perekonna jaoks olemas olla.

Laura

eba2

Miks kõik praegu pekkis on?

Pidasin täna õhtul iseendaga ikka korraliku võitluse maha. Terve päev mõtlesin, et õhtul lähen kindlasti jõusaali. Kui ma siis kella 18 paiku lõpuks koju jõudsin, kõhu täis söönud olin ja diivanile viskasin tundus täiesti võimatu end uuesti püsti ajada. Tegelikult peaks endale antud lubadusi ju kõige kindlamalt pidama ja seega polnud mul valikut – tuli minna. Irooniline oli veel see, et mul tegelikult olid trenniriided isegi seljas juba. Lõpetasin “tööpäeva” ju trenni andes.

18553711_1730882170256979_85512363_o

Eelmise nädala trenniselfi.

Kristiine MyFitness on mulle kõige lähemal ja kõnnin sinna umbes 7 minutit. Patt on endale mingeid vabandusi otsida ja mitte minna. Lõpuks väntasin 45 minutit jalgrattaga, kõndisin 10 minutit mäkke ja tegin kõhulihaseid peale. Kummaline, aga põlved on kahtlaselt tundma hakanud jälle. Mitte ei valuta, aga justkui nõrgad on, ei kanna nii hästi kui tahaks.

Aga tegelikult olen ma rajalt maas. Toitumine ei ole korras, trennis käin siis kui jõuan.

Vanaema on haige ja ma käin pea igapäev peale tööd tema juures, aitan vanatädi ja olen vanaemale seltsiks. Teen lolli nalja, muljetan oma päevadest ja püüan olukorda natukene rõõmsamaks muuta. Need paar kuni mitu tundi mis ma seal peale tööpäeva veedan võtavad aga nii korralikult läbi, et koju jõudes olengi täiesti kutu, just emotsionaalselt. Tahaks ju palju rohkem aidata ja teha nii, et vanaemal jälle hea oleks, aga.. ma saan teha täpselt nii palju kui ma teen. Püüan lihtsalt võimalikult palju aega temaga koos veeta ja häid mõtteid mõelda. Aga te ju mõistate, et see on raske.

Sellepärast ma olengi “õige” toitumise ja trennid tagaplaanile jätnud. Trenni jõuan ma terve elu teha, aeg vanaemaga on aga piiratud.

Ma ei tea noh, kas ja millal jälle tuleb see aeg, kus saab öelda, et kõik on kõige suurepärasemas korras? Veits nukker värk. Vähemalt on Jander mulle väga suureks toeks, nii et sel rindel on kõik küll väga hästi. New York’i reis pole ju ka enam üldse kaugel.

Aga Blogiauhindade hääletus kestab ka endiselt. Ma olen väga-väga rõõmus, kui teil veel mõni hääl üle on ja selle mulle annate. Hääletada saab SIIN.

eba2

Olge vaprad!
Laura

Projekti lõpp + järelmõjud

Projekt lõppes küll juba justkui aprilli keskel, kuid treenida saime Arigatos ikka aprilli lõpuni. Nüüd on asi nädal aega minu jaoks päriselt läbi olnud ja on aeg kokkuvõteteks.

Projekt õpetas mulle palju, kuid kõige olulisemaks pean nelja punkti:

  1. Mulle ei sobi “sunduslik” treening. Mulle meeldib trenni teha, mulle meeldib see mõnus rahuolu, mis mul alati trenni lõpus on. Liikumine annab mulle hea enesetunde ja aitab vahel muidu kehva päeva palju paremaks muuta. Projekti jooksul ja just lõpu poole tekkis mul aga tõrge. Ma ei tahtnud trenni minna, sest ma “pidin”. Mul ei olnud justkui valikut. Ma mõistan, et sellise projekti raames, ei saagi nö ise valida, et kas lähen või ei, sest tingimused on paigas ja tulemuste jaoks on vaja saali jõuda, punkt. Aga ma tahan, et mul oleks treenimisel ka valik ja mul on vaja tunda, et mina valin kas, millal ja kuhu ma lähen. Siis naudin ma tõeliselt treeninguid ja saan sealt ka vajaliku emotsiooni.
  2. Aja peale kaalu langetamine on kohutav! Jälle see sama pinge, et ma pean alla võtma. Üsna kergelt viisin selle “ma pean” mõtlemisega keha stressi ja mis te arvate, kas kaal langes siis? Muidugi mitte. Arvestades minu ajalugu ja võimet kaalunumbri pärast ülemõelda, pole mitte kuidagi mõistlik endale ajalisi piiranguid panna. Jah, pisikesed eesmärgid on vajalikud, et suuri unistusi täita, aga seda kõike tuleb teha mõistusega. Mina seda ei oska!
  3. Ma võrdlen end kohutavalt palju teistega. “Mhh, tema on juba 5 kg alla võtnud, miks mina ei saaaa???” “Tal on nii ilusad jalad, miks minul ei ole?” jnejne. Võrdlesin end saalis treenivate inimestega ja võrdlesin end teiste projektis osalejatega. Kas see aitas mind kuidagi? Ei. Endale tuleb aru anda, et meie kõigi kehad on erinevad, meie stardipunkt võib olla erinev, meie eesmärgid on erinevad ja miljon asja veel. End teistega võrreldes tekitasin ma endale ainult stressi juurde. Ma ju tegin tegelikult täpselt seda, mida minult nõuti – toitusin õigesti, tegin trenni. Ilma stressamata oleks ilmselt kaal ka kergemini langenud.
  4. Haigena EI TOHI trennis käia. Üsna projekti alguses käisin ma nädal aega tõbisena trennis. Ei virisenud, ei vingunud, aga keha oli täiesti kutu. Hiljem, kui mul see köha peale hakkas, käisin ka pea nädala trennis ja alles siis andsin kehale puhkust. Lõpuks olin ma hullus nohus ja siis sain aru, et haigena trenni tegemine on vale. Juba see, et keha nii kergelt kõik haigused külge võttis, näitas, et midagi on mäda. Ma vajasin puhkust!

Need eelnevad mõtted on ka põhjuseks, miks ma ilmselt enam kunagi sarnases projektis osaleda ei tahaks. Ma olen liiga suur stressaja ja ülemõtleja. Selleks, et ma asja naudiksin ja end hästi tunneksin, ei tohi ma endale seada liiga suuri eesmärke (eriti ajalisi eesmärke) ega ka liiga suuri piiranguid. See lihsalt ajab mu lolliks.

Pg1704-8841

Foto: Priit Grepp

Ma ei taha öelda, et see projekt halb oli. Vastupidi. Selline projekt on ideaalne alustavale kaalulangetajale. Sa saad põhiteadmised toitumisest ja sinu menüü on pideva kontrolli all, et sa ikka õigeid valikuid teeksid. Treenerid annavad ette kava, mille järgi tegutseda ning hoiavad sul pidevalt silma peal. See on suurepärane võimalus, et oma eluviise muuta ja ka peale projekti lõppu vee peale ujuma jääda. Kõike tuleb lihtsalt osata mõistusega võtta, siis ongi kõik korras.

Mina olen meile määratud treenerite Anna ja Romaniga ülirahul! Ma tõesti tundsin, kuidas nad meile kaasa elasid, meil silma peal hoidsid ja kuidas nad tegelikult ka hoolisid sellest, kuidas meil läheb. Nad mõistsid, kui meil oli raske ja nad kohandasid treeninplaani täpselt meie vajaduste järgi. Minu parim trenn oli Anna HotYoga, kus ma 60 minutit laibaasendis hingasin (ja ilmselt pikutasin ka) ja pea tühjaks sain. Olin sel ajal üks suur stressihunnik, pisar pidevalt silmas ja enesetunne väga kehv. Aga see tund aega soojas ruumis lamamist aitas tõesti pea tühjaks saada ja pärast oli tuhat korda parem.

Millega ma ehk nii väga rahule ei jäänud, oli toitumisabi. Ma ei saanud lõpuks ikkagi kõigile oma küsimustele vastuseid ja ma tunnen, et see oli koht, kus oleks saanud asja parandada ja ehk ka tulemusi kuidagi mõjutada. Mul tekkis ju vahepeal komme liiga vähe süüa. Aga samas sain kinnitust, et mul tegelikult olid ka endal juba põhiteadmised olemas ja just sellepärast ma tean ka nüüd, et oskan oma toitumist ise reguleerida.

Pg1704-8857

Foto: Priit Grepp

Järelmõjud

Kui me aga peatume korraks veel toitumisel, siis.. juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Projekti lõpus läksid minu jaoks justkui piirid jälle valla ja toitumine lendas kohe uppi. See tähendab, et suhu on läinud palju seda, mida tegelikult ei peaks sööma. See on minu järjekordne õppetund, et ma ei tohi kunagi toituda põhimõttel, et mõned asjad on “keelatud”. Pean mõtlema, et kõik on lubatud, kuid mõistlikes kogustes ja õigetel aegadel. Siis ei teki seda “keelatud vili on magus” hetke ja hullu ülesöömist. (Ja ma tean, et seda mulle juba projekti alustades rõhutati, aga ma ise lootsin, et seekord läheb teisiti.. noup.)

Peale projekti tekkis ka treeningpaus, sest mul oli endiselt see tunne, et “ma pean trenni tegema!”. Nüüd liitusin aga MyFitnessiga ja motivatsioon on tagasi. Tänane hommik on ideaalne näide. Ärkasin umbes 9.15. Sirutasin teki all varbaid ja mõtlesin, mis päevaga peale hakata. Mees pidi tööreisilt tagasi jõudma alles peale lõunat, seega oli mul parajalt aega, et midagi üksinda teha. Võtsin MyFitnessi tunniplaani lahti ja vaatasin, mis Kristiine klubis toimub. Kell 11 – Kõht-Selg-Tuhar. “Hmm, võiks ju minna..” Ja ma läksin, sest ma tahtsin minna. Sõin hommikusöögi, panin end valmis, seitse minutit jalutamist ja ma olin kohal. Jalutasin 15 minutit lindil, 45 minutit KST ja pärast veel 30 minutit ratast. Hea enesetunne check!

Tegelikult olen ma väga tänulik, et mulle see võimalus anti. Oli vägev kogemus ja on, mida meenutada. Lihtsalt uuesti seda asja läbi ei teeks.

Tulemused

Pikkus 165 cm/Vanus 24

Kaal: -5 kg
Rasv: enne 37,8%, pärast 32,4%
Lihas: enne 26,9, pärast 29,5

Mõõdud:
Õlad: – 2,7 cm
Käed:  mõlemalt käelt – 1,4 cm
Rind:- 3,3 cm
Talje: – 5,7 cm
Puusad: – 5,2 cm
Reied: mõlemalt reielt -3 cm

Nüüd püüan tasapisi reele saada ja oma vaimse tervisega tööd teha. Esimesed sammud on astutud. Ja mul on endal niiii hea meel, et trennirõõm tagasi on!

Postitus tuli nüüd küll hirmus pikk, aga ehk jõudsite läbi lugeda. Kui tekkis veel mingeid küsimusi, vastan hea meelega. :)

Laura

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Kes on Lauriita?

Blogiauhindade hääletus on küll ulme kiirusega käima läinud. Mul polnud plaanis “reklaami” üldse nii vara ja ruttu tegema hakata, aga kuna nii paljud seda juba tegid, ei saanud ma ju ka aeglasem olla.

Mulle meeldib, et seekord on hääletamise juures võimalik lingile klikkides ka kohe blogi uudistama minna. Nii saab kiirelt üle vaadata, kelle ja millega tegu on.

Sellepärast tundus mulle täna sobilik väike tutvustav postitus teha. Vanadele lugejatele on see info ilmselt juba teada, kuid just neile, kes kogemata siia nüüd satuvad, saavad nii ehk ülevaate, kes ma selline olen ja mida siit blogist leida võib.

Kes on Lauriita?

Lauriita ehk Laura ehk mina olen 24-aastane värske tallinlane, klassiõpetaja, eripedagoog ja suur trennihuviline. Minu huvi tervisliku eluviisi, treeningute ja treeneriameti vastu aina kasvab ja just neist asjadest ma oma blogis kirjutangi. Kirjutan, kuidas ma kaalust alla võtta püüan, millistes trennides käin, kuidas koolitusi väisan. Sekka ka oma unistustest, läbikukkumistest ja õnnestumistest. See blogipesa on koht, kus ma tihti end välja elamas käin ja kust ma neil hetkedel alati julgustavaid ja toetavaid sõnu vastu saan.

Millal blogi alguse sai?

Alustasin blogimisega 2012. aasta sügisel, kui ülikooli astusin. Tavalisest tegin seda-käisin seal blogist sai üsna kiiresti minu kaalulangetamise teekonda kajastav päevaraamat. Sel ajal hakkas ka lugejaskond kasvama. Lauriita nime all hakkasin blogima septembris 2015. aastal.

Miks just Lauriita?

Algselt oli blogi nimi “Laura Tartus”, sest just oma Tartu õpingutest ja tegemistest ma kirjutasin. Kui ma aga Tartust tagasi kodukanti kolisin, et sobinud säärane nimi aga enam üldse. Hakkasin aga vaikselt ajusid ragistama ja blogile uut nime mõtlema. Tahtsin midagi lühikest, konkreetset ja lihtsat. Lauriita on minu üks kahest hüüdnimest (vend hüüab mind endiselt aeg-ajalt Laalaks :D) ja nii on mind kutsunud minu vanaema. Lõpuks oli mul valikus kaks varianti: Kaseke või Lauriita. Valisin Lauriita ja mulle see meeldib. :)

Millega ma hakkama saanud olen?

Kui ma kaalu langetama hakkasin, kaalusin peaaegu 90 kilogrammi. 90!!!! Ma olin siis 19-aastane ja ma olen täiesti kindel, et üks terve noor tütarlaps nii palju kaaluma kindlasti ei peaks. Praegu kõigun 63-65 kg vahel. Kogu protsess on mulle palju õpetanud, minult palju võtnud ja mulle palju andnud. Olen oma vaimset tervist rikkunud ja oma keha mitte kuulanud. Aga ma tean, et ükskord olen ma päriselt endaga rahul. Natukene abi ja tööd iseendaga. Nüüd ongi minu üheks prioriteediks lisaks vormi parandamisele ka oma mõtete, enesetunde ja enesehinnangu parandamine.

15178180_1469389683072897_1552205117610808986_n

2011 detsember vs 2016 september (parempoolne pilt: Margit Partei)

15 random fakti minust.

  1. Ma lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, ülikoolis enam nii tubli polnud.
  2. Ma hakkan kergesti nutma ja ma nutan palju.
  3. Mulle ei meeldi külm vesi, vastik. :D
  4. Ma suudan magada ka siis, kui kõrval pidu käib. Kui ikka on uni, siis mina midagi ei kuule.
  5. Ma olen veebruarist alates korteriomanik, mille elukaaslasega koos ostsime. BEST THING EVER!
  6. Mul on BodyPumpi instruktori litsents.
  7. Ma kipun igapäevastes olukordades palju õpetama ja mulle meeldib, kui asjad on minu moodi ja lähevad, nii nagu ma tahan. Oii, neid valusaid kukkumisi.
  8. Ma olen kehv kokk.
  9. Ma olen kohutavalt ebakindel ja olen paljud asjad tegemata jätnud, sest “äkki ma ei saa hakkama”.
  10. Ma olen meister ülemõtleja ja max level pablaja.
  11. Mulle meeldivad rohkem hommikused trennid.
  12. Ma unistan oma huviringist.
  13. Mulle meeldib telkimas käia ja eriti tore on seda teha oma perekonnaga.
  14. Mul on vanem vend ja ma olen oma vanematega väga lähedane.
  15. Ma teen palju nalja ja olen tihti sarkastiline.

Tere tulemast Lauriita blogisse! :)

Eesti Blogiauhindade hääletus käib SIIN.

eba2

Laura