Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

20615193_1834853633193165_923220971_o (1)

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

20543184_1834852896526572_2010019051_o

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

20536231_1834853656526496_621026598_o (1)

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. :( Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse. 

Meigita nägu on ilus?

Mul pole suvel miskipärast üldse tuju, et arvuti kätte võtta ja midagi kirja panna. Olgugi, et reisipostitused koputavad kuklas, pole ma vastu tahtmist kirjutama tulnud. Kui ei ole tuju, siis ei ole. Juhtub!

Täna mul see tuju siiski tuli, aga natuke teisel teemal.

Mind ajendas seda postitust kirjutama lihtne tõsiasi, et ma täna kõik oma toimetused niimoodi korda saatsin, et näkku mitte grammigi meiki ei pannud. Ma olen muidu ka üsna väike meigikandja ja igapäevaselt kuulub mu meigirutiini vaid ripsmetušš ja kui liiga pikk vahe kulmudes käimisega jääb, siis võõpan kulmud ka õrnalt üle. Aga tihti võib mind kohata päris ilma meigita.

Ma võin ilma meigita käia poes, trennis, sõbrannaga kokku saada või neid enda juures võõrustada, no ühesõnaga – minu jaoks on okei käia ringi ilma meigita.

Ma ei ütleks, et ma mingisugune üüberiludus oleks, kes loomulikult väga kaunis on, aga ma olen õppinud end ilma meigita hästi tundma. Selline ma olengi, see ongi minu nägu. Milleks seda siis häbeneda või meigikihi all varjata?

Muidugi ma ei ütle, et meikimine on paha ja kole ja mis iganes. Sugugi mitte, vaatan tihti ilusa meigiga inimesi ja kadestan, et ise nii ilusat tulemust kunagi ei saavuta. Aga ma ise ei viitsiks igal hommikul nii palju vaeva näha. Veel vähem viitsin ma õhtuti selle kihi maha võtmiseks aega kulutada. Laisk noh. :D

Mäletan, et Jandriga deitima hakates ei teinud ma ka erilisi pingutusi ja jäin tavapärase ripsmetušš-kulmud juurde ja leidsin, et kui ma talle sellisena ei meeldi, siis on see tema viga. Aga noh, me oleme koos ja meil on ühine kodu jne, mul ilmselgelt joppas. :D Jander ütleb mulle tihti, et talle väga meeldib minu puhas nägu. Tema meelest olen ma kena ka siis, kui koduste riiete ja sassis juustega ringi käin, nii et võibolla on tema arvamus veits metsa poole, aga noh, ma meeldin talle sellisena nagu ma olen ja see on lahe! ;)

Kui tantsimisega esinemas käime, siis peab ikka korralik lavameik näos olema, sest nii on meid lihtsalt palju ilusam vaadata. Eks ma siis ikka poosetan peegli ees ja mõtlen, kui kaunis ma olen. Aga kui seda kõike peale esinemist maha võtma hakkan, kirun igakord, et “niiiiii tüüüüütuuu”. Jandrile ei meeldi mu “esinemisnägu” aga põhimõtteliselt üldse. :D

Trennis käin ikka ka vahel oma kulmud-ripsmed meigiga, aga seda enamasti siis, kui näiteks peale tööd trenni läksin või päeval mõni tore tegevus on olnud. Kui ma aga lihtsalt kodust trenni lähen, olen enamasti ikka ilma meigita. Pole mul vaja seal kellelegi ju muljet avaldada. Vahel ma muidugi mõtlen, et äkki ikka peaks veits ilusamaks end ka trenni jaoks tegema, sest mõni ehk tunneb mu ära ja ehmatab ära. :D

Aga ma panen siia endast pildi, kus on minu täiesti puhas ja ilma meigita nägu. Et kui järgmine kord minuga kokku põrkate, siis äkki päris kreepsu ei saa.

Trennisaalis näeb muidugi väga erinevaid naisi – on meigiga, on meigita, on kerge päevameigiga ja on natuke tugevama meigiga. Mõni teeb tõsist trenni, mõni teeb lihtsalt aega parajaks.

Ma tahan nüüd teada, et kuidas teil meigiga lood on? Kas julgete kodust ilma meigita välja minna? Trennis kuidas käite? Öelge, et ma pole ainuke imelik, kes end igapäevaselt ei meigi. :D

Laura

NEW YORK CITY |2. osa

Mul oli Eestis valmis vaadatud enam-vähem kõik vaatamisväärsused ja piirkonnad, kuhu minna võiks, palju miski maksab, kus asub, kaua aega võtab ja mis aegadel kõige rohkem/vähem inimesi on. See oli täitsa hea asi, nii oli endal hea igaks päevaks plaan välja mõelda.

IMG_7862

Esimesel (päris kohalolemise) päeval käisime 9/11 mälestuspaigas ja muuseumis. Muuseumi pilet kahele maksis 48 dollarit. Minu meelest oli muuseum väga huvitav ja kel selle kohutava õnnetuse kohta vähegi huvi on, võib sealt kindlasti läbi käia. Küll aga tekkis meil Jandriga mõlemal selline suruv ja veidi ebamugav tunne. Mitte sellepärast, et muuseum ise oleks kuidagi halb, aga kogu see info ja väljapanek tekitas kuidagi väga kurva ja kaastundliku olemise. Seal oli üsna palju videosid ja helifaile sellest päevast, mis kogu selle õuduse kuidagi väga “lähedale” tõid. Ma ei oska paremini seletada, ma usun, et need, kes seal ise käinud on, saavad aru.

IMG_7865

Jalutasime seal kandis veel ringi, nägime One World Trade center’it, jalutasime läbi Wall streeti ja shoppasime. :D Pakkisime üsna vähe asju kaasa kindla plaaniga kohapeal uusi asju osta. Minul seekord väga suurt ostuõnne polnud, aga Jander sai päris palju uusi särke, lühikesi pükse ja jalanõusid. Meie lemmikpoeks osutus Marshalls.

IMG_7857

Turistitamise tegi eriti mugavaks seljakott, mille ostsin. No sellise moodsa, mille sarnasega praegu paljud ringi käivad. Väga mugav oli GoProd, telefoni, rahakotti, veepudelit jm vajalikku seljakotiga kaasas kanda. Lisaks olen ma eriti õnnelik oma uute valgete Converse’i tenniste üle, Jander ostis sellised omale ka ja nüüd saame täiega mätšida, hihii! Kui teil huvi on, võin eraldi postituse kõikidest ostudest ka teha. Andke aga kommentaarides märku.

IMG_7880

Järgmisel päeval käisime Central pargi loomaaias, mis on pigem selline väike ja sobib hästi lastega käimiseks. Aga meil oli ka tore seal ring teha. Eriti vahvad olid pingviinid, kes rahvale korraliku etenduse korraldasid. Merilõvid olid ka väga muhedalt end näitamas ja nautisd palavat ilma täiel rinnal. Pilet kahele täiskasvanule loomaaeda maksis 24 dollarit.

DSC_1362

DSC_1368

IMG_7907

Kuna ma tahtsin Central pargis korraliku päeva veeta, siis sel päeval me seal rohkem ringi ei käinud. Läksime hoopis ühe blogilugeja soovitusel Roosevelt tramway‘le. See on selline õhus rippuv tramm(!), mis viib Roosevelt’i saarele. Tõesti omamoodi viis, kuidas linna näha. Jalutasime ka saarel ringi ja nautisime natuke päikest. Trammil kehtis sama pilet, mida metrooga sõitmiseks kasutasime. Me ostsime omale 7-päevased piletid, ühe pileti hind 32 dollarit.

IMG_7912

IMG_7941

Kolmandal täispäeval külastasime American Museum of Natural History‘t. See on see sama muuseum, kus on filmitud “Öö muusemis”. Muuseum on hiiglaslik! Oli saale ja väljapanekuid, mis meile meeldisid (dinosaurusused, erinevate piirkondade loomad), aga näiteks savipotikesed jms kraam meile nii väga huvi ei pakkunud. Me käisime siiski vapralt kogu muuseumi läbi ega kahetse, et selle väljamineku tegime. Võtsime piletid, milles sisaldus ka üks eriväljapanek – valisime planetaariumi. Pilet kahele maksis 54 dollarit. Nüüd tahaks uuesti “Öö muuseumis” vaadata, kindlasti palju huvitavam jälgida. :D

IMG_7961

IMG_7960

Sõbrapilt T-Rexiga. :D

IMG_7967

Ainuke pilt meist koos, mis ei ole selfie. Muuseumis nimelt ei tohtinud selfie-sticki kasutada ja see oli ainuke kord, kus palusime võõrastel endast pilt teha. 

Kindlasti ei tohi muuseumisse minna tühja kõhuga, pool lõbu läheb kaotsi. Me läksime muuseumisse siis, kui hommikusöögist oli juba paar tundi möödas ja õigepea tundsimegi,et hirmsasti tahaks süüa. Muuseumis olid küll mingi kohvikud, aga need olid inimesi täis ja kuidagi ei kutsunud ka. Lõpuks oli me tempo üsna suur, et ometi kõik saalid käidud saaks ja sööma minna saaks. :D

IMG_7982

Tõmban siinkohal otsad kokku. Kui teil tekkis mingeid küsimusi, siis ma hea meelega vastan. :)

Laura