33+0 | Hirm(ud)

Täna sai rasedust täpselt 33 nädalat. Minu jaoks märgiline nädal ja ilmselt kogu raseduse kõige ärevam aeg. Kui nüüd selle nädala ühes tükis vastu pean, küll siis ka lõpuni (või vähemalt 37. nädalani) välja veab.

Ma küll olen suures plaanis olnud üsna rahulik, aga kuna viimasel ajal tõmbab kõht väga kergelt toonusesse ja tihti alakõht valutab, on ärevus kasvanud. Praegugi seda kirjutades jälle kõht valutab ja see on hirmus. Õnneks on mul neljapäeval ämmaemanda vastuvõtt ja loodetavasti rahustab tema mu maha. Eks keha ju valmistubki vaikselt, beebi muudkui kasvab ja libatuhud pole ka midagi liiga ebatavalist. Lihtsalt, ma kardan. Ma ei taha seekord liiga vara sünnitada. Ma tahan tunda seda põnevat ärevust, kui sünnitus õigel ajal peale hakkab. Seekord ju peab hästi minema!

Kui ma juba hirmudest räägin, siis on mul ka hirm selle ees, et äkki pean üksinda sünnitama minema. Praegu küll peresünnitused toimuvad, aga hirm, et äkki just enne sünnitust koroonasse nakatun näiteks, uuh. Ptui-ptui-ptui, pigem püüan mitte mõelda sellele, aga ilgelt nõme oleks see küll. Ma väga-väga tahan, et Jander minuga koos oleks. Olgugi, et seekord ei saa ta peale sünnitust minuga jääda, loodan siiski veidi ilusamale sünnituskogemusele ja see kaks tundi peale sünnitust saaksime ikkagi koos oma beebit imetleda. Mind lohutab see, et peale sünnitust tuleb ta koju Janette juurde ja liigselt ei kurvasta, et tavapäraselt näiteks peretoas koos olla ei saa.

No ja muidugi kardan ma ka ikka seda uut elukorraldust. Kuidas Janette beebisse suhtub? Kuidas me harjume? Kuidas me jaksame? Kas ja kuidas on võimalik armastada kedagi sama palju nagu me Janettet armastame? See vist on iga lapsevanema mõte, kui perre teine laps tuleb ja ilmselt ongi see pigem asjatu hirm, aga noh, need mõtted ikka peas on.

Lisaks hirmudele on muidugi vähemalt sama palju elevust. Ootame ju oma beebikest nii väga. Ainuke asi, et nime osas pole me endiselt veel otsusele jõudnud ja see tundub hetkel mulle ka väga suur probleem. Olen siin seda teemat teistega ka arutanud ja ilmselt on mu puhul asi lihtsalt selles, et Janette nimega olen ma nii rahul, see täidab kõik minu soovid ühele ilusale nimele ja nüüd ma pean suutma välja mõelda vähemalt sama ilusa ja väärilise nime oma teisele tütrele. Selline pinge ju! Aga noh, ega ta vast nimeta ei jää ja võibolla vaatame talle peale sündi otsa ja see õige nimi tuleb hetkega.

Vot sedasi praegu. Hoidkem siis pöidlaid, et selle kardetud 33. nädala üle elan ja sealt edasi vapralt lõpuni.

Laura

Käisime nädalavahetusel pildistamas. Väike sniikpiik.
Pildistas, nagu ikka, meie armas Kairit Pajusalu.

PS! Janette sündis 33+6 rasedusnädalal, sellepärast ka see hirm just selle nädala ees.

2 kommentaari

Vasta Ann-le Tühista vastus