Jõulujutt

Kui ma teisipäeval (peale suuri tehnilisi viperusi) oma viimase koduse töö ära esitasin, langes mu õlgadelt vähemalt 200 kg raskust. Ma küll ei tea mingeid tulemusi või tagasisidet ega ka seda, kas ühele eksamile üldse pääsengi, aga nüüd ei ole mul enam midagi teha. Eks siis ole näha, mis saab!

Igatahes ei tekkinud mul tunnet, et tuleks ja paneks ka blogisse midagi kirja. Kuna ma pole kunagi tahtnud, et blogimine muutuks kohustuseks, siis ma väga ei muretsenud. Ja kuna sarnaseid “jee-jõulud” postitusi oli päris palju, ei leidnud ma nagu väga mõtetki heietama tulla.

Jõululaupäev möödus tavapäraselt vanaema juures. Sel aastal külastas meid ka jõuluvana (kuigi meil peres lapsi pole) ja ülesöömisest suutsin ka hoiduda.

Kui kingitustest rääkida, siis sel aastal tegin natukene ka ise kingitusi. Meisterdasin küünlaaluseid ja kuuseehteid. Olgugi, et ajaga oli kitsas käes, oli see meisterdamine kuidagi terapeutiline ja võttis koolipingeid maha.

H.-le kinkisin fotokapal meie pildi, sest talle on põhimõtteliselt võimatu kingitust teha. Mu armas sõbranna kinkis mulle natukene eneseusku ja motivastiooni, mis seinale panna ja mille sõnumit endale kogu aeg meelde tuletada.

Pidustused ei ole veel aga läbi. Homme tähistame mu venna 30ndat sünnipäeva ja pühapäeval on jõuluistumine H. vanaema juures.

Mul muidugi õnnestub alati vabadel päevadel tõbine olla. Praegu on mul selline kummaline olemine, et haigutada, köhida ja aevastada ei saa, sest siis tahab keegi pea pooleks pigistada, selline imelik valu tuleb pähe. Nõmeee.

Ma loodan, et teie jõulud on olnud siiani meeleolukad, et jõuluvana oli lahke ja kõhud said head-paremat täis.

12391221_1720013164900923_8414338985251802188_n

Kõike kaunist!
Laura

 

Leave a Reply