“60-minutiga nädalas vormi” | 6. nädal

Sain sel nädalavahetusel aru, et nii kaua, kui ma pean nädalavahetustel kodus käima, ei suuda ma kava 100% täita.

Aga teate mis? Ma üldse ei pabista või põe selle pärast. Need päevad, kui Tartus olen, toitun ja tegutsen nii nagu peab ja kui siis koju pean minema, proovin kava jälgida täpselt nii palju, kui olukord seda võimaldab.

Ma ei tea praegu ka oma kaalu seisu, sest ma pole neljapäeva hommikust saati kaalul käinud. Olgu see number missugune tahes, nukrutseda ei tohi. Vot sellist maailmavaadet püüan endale sisendada. See on küll raske, aga peab vist ära lõpetama selle pideva muretsemise mingi numbri pärast.

Täna oli aga vägev päev. Pidin ärkama 5.30, et kell 7 Tallinnast Tartusse sõitma hakata. Minu suurepärane plaan bussis õppida kukkus muidugi kolinal läbi, sest uni sai minust võitu, aga praeguse seisuga on kõik tänaseks planeeritud kohustused tehtud.

Jõudsin vaevu oma asjad korterisse ära tuua, kui põnniga jalutama läksin. Täna tuli kokku umbes 18 000 sammu selle kahe tunniga. Kappasin jälle koju, kiire lõuna ja otse loengusse. Ja parampapaa, peale kooli läksin TRENNI!

Mu korterikaaslane käis aeroobikatreeneri kursustel (?) ja nüüd tahab oma teadmisi praktikas rakendada. See tähendab, et kuni 18. detsembrini on mul KOHUSTUS (sest, kuidas ma ütlen sõbrannale, et ma ei viitsi) kaks korda nädalas aeroobikas käia. Täna oli esimene kord. Ma olin ära unustanud, kui hea tunne on higine selg ja väsinud lihased. Uuh, nii mõnus!

Saalis olev peegel oli ka üsna armutu. Keksid seal peegli ees ja näed väga täpselt, kus miski võdiseb. Tegin avastuse, et tõepoolest, nii väga suur ma enam ei ole, aga keha on kohutavalt lodev! Päris kole oli vaadata. Sain aru, et minu puhul on oluline nüüd hoopiski korralikult trenni teha + õige toitumine muidugi. Niimoodi ehk ikka suveks saab rannavormi.

Ühesõnaga kahelt poolt vaadates.. Püüan hoida positiivset meelt, sest mulle tundub, et see aitab.

Eelmise nädala jooksul sain enda kohta näiteks selliseid kommentaare:

Sa oled näost ka nii kõhnaks jäänud, nägu sisse vajunud lausa.”
“Sind ei tunne äragi ju.”
“Sa kah ikka nii kribuks jäänud”
“Kuule, sa ju täitsa kokku kuivanud, varsti pole ollagi.”

Aga edasi ikka vapralt. Mul küll mõlgub meelel üks enesekindlust (jälle) puudutav postitus, aga olen veel kõhkleval seisukohal. Ma töötan nii jumalt selle kallal, et ma nii enesekriitiline ei oleks. Samas tean ma üsna hästi, miks ja kust need probleemid alguse said ja miks nad ära ei taha kaduda. Oeh..

Ahjaa! Ma olen oma vanemate üle nii uhke. Kuna minu kodukandis sai ka lõpuks valmis kergliiklustee, hakkasid vanemad nüüd iga õhtu kõndimas käima. Emal söömisega nagunii suurt probleemi pole, aga isa on nüüd ka natuke läbimõeldumaid valikuid tegema hakanud. Rääkis ka, et “vaatasin seal pirukaletti, no nii isuäratav oli, aga siis läksin eemale, võtsin väikse paki pähkleid ja nosisin neid.” Minu meelest on see juba päris hea samm! 🙂 Mäletate ju, et minu üheks eesmärgiks oli isa oma tervise üle mõtlema panna. Tundub, et asi hakkab toimima. 🙂

Jõudu ja jaksu kõigile teistele samal teekonnal sammujatele.

Laura. 🙂

4 kommentaari

  • kristeeeel

    12. nov. 2014 at 04:30

    Tead, need kommentaarid kõlavadki tihtipeale halvustavalt, mulle piltidelt vaatab küll rõõmus ja sihvakas neiu vastu! Kui enesetunne on hea, siis see kaalunumber on tühi-tähi, küll kõik paika loksub 🙂

    Vasta
    • Laura

      12. nov. 2014 at 10:35

      Ega ilmselt keegi midagi halba öelda ei tahagi. Ema teeb küll kahtlaseid kommentaare vahel, nt see nägu sisse vajunud, aga tema lihtsalt muretseb. et äkki lähen liiali vm.
      Aga tõsi, enesetunne on hea. 🙂

      Vasta
    • Laura

      13. nov. 2014 at 01:48

      Ei ole kuulnud. Aga no, mul suht nii ongi tegelikult. 😀 Kui nädalavahetusel Tartus üksinda olen, siis on nädalas üks patukord ainult, aga kui H. siin on või ma nädalavahetuseks koju lähen, siis ikka tuleb see kaks patupäeva. Ja tegelikult tundub, et toimub, sest eelmise nädalaga võrreldes -0,8 kg maha läinud. Ja nädalavahetusel sai ju igasuguseid häid asju söödud. 🙂

      Vasta

Vasta Laura-le Tühista vastus