644496_697648866913653_798917933_n1

“A fit, healthy body — that is the best fashion statement”

 ― Jess C. Scott

Kõigepealt, minu suurimad vabandused, et ma blogijana siin vaikselt läbi kukun. Asi on lihtsalt selles, et puhkus on tore, olen enamus aja Tallinnas V-ga ja ma lihtsalt.. noh, ei taha oma aega Internetis surnuks lüüa. Kool hakkab ju varsti jälle peale ja siis satun Tallinnasse harvemini ja noh.. ühesõnaga, praegu tuleb viimast võtta.

Üks päev käisin Jaanika juures näohoolduses. See on ikka täitsa kohutav, mis mu näoga toimub. Aga noh, olen nüüd natuke rohkem näohooldusele rõhku panema hakanud ja ehk saab lõpuks korda. Nuuksnuuks, on ikka probleemid, eksole. :D
***
Tegelikult mõtlesin ma natuke heietada enesekindlusest ja sellest, et mul seda pole ja kuidas see mind igapäevaselt segab. Kirjutan kohe päris ausalt ja ma loodan, et keegi seda kuidagi kurjasti ära ei kasuta.
Ma tõesti nean end hinge põhjani, et miks ma ennast nii kohutavalt käest lasin ja selliseks maakeraks muutusin. Pidasin end nooremana ikka pigem sportlikuks tüdrukuks ja olgugi, et ma pole kunagi kõige saledam olnud, ei tundnud ma end oma kehas ka halvasti mitte. Kuidagi imekombel lisandus mu kehale aga 25 üleliigset kilo. 25!!!!! See on ju ulmepalju, arvestades, kui noor ma ju veel olen. Häbi, mul on tohutult häbi. Muidugi ei ole mul siin süüdistada mitte kedagi teist peale enda. Ise olin laisk ja lohakas ja lasin end käest ära.
Kui ma siis eelmine aasta ootamatult ja järsku alla võtma hakkasin, käis peas klõks, et “ehk polegi ma paksuks loodud?” Ometi võiks praeguseks tulemused palju paremad olla ja peeglist peaks/võiks mulle vastu vaadata üks kaunis noor naine. Aga mida mina näen? Need laiad puusad, see suur kõht ja need lotendavad käsivarred. Olgugi, et sain veel nädal aega tagasigi komplimendi et “Sind ei tunneks tänaval äragi, oled lahjemaks jäänud,” ei muuda see mind kuidagi enesekindlamaks, sest ma olen ju laisk ja peaks praeguseks palju paremas vormis olema!
Ma olen täitsa õnnelik, et ma V-ga tutvusin, sest nüüd, üks kord üle pika aja, on minus taas tärkamas korralik motivatsioonipuhang ning ehk just nüüd suudangi end kokku võtta ja muuta end selliseks, nagu ma ise päriselt olla tahan. Minu pisikene unistus on suvel lühikesi pükse kanda. Kui ma sel suvel saan jalga panna lühikesed püksid ja ma ei pea piinlikkust tundma, oleks ma kohe üks väga rõõmus tüdruk. 
Lisaks sellele, et mu negatiivne “mina-pilt” mõjutab mind ennast, mõjutab see ka minu praegust suhet. Siin samas Eestis on minu meelest nii palju ilusaid, saledaid tüdrukuid/naisi, kelle järgi iga mees joosta võiks. Miks siis just mina, see laiade puusade ja lotendava kõhuga tüdruk? Mis muudab mind eriliseks? Mis on minus see, mis mind teistest erinema paneb? Miks Sa tahad mind? Ühesõnaga, ma olen tohult armukade ja ebakindel ning ilmselgelt ei tule see kasuks ei mulle ega talle. 
Täiesti soga jutt ja tegelikult ei tea ma ise ka täpselt, mida ma öelda tahan. Tahtsin lihtsalt kirjutada. Ja muidugi ei ütle ma kunagi ära erinevatest nõuannetest või muudest toredatest soovitustest, olgu need siis minu “uue tervisliku ja tervema elu” või millegi muu kohta. 
12kg on läinud, kui nüüd suudaks veel 17kg alla võtta.. oioi, kui suure pai ma endale teeks.
P.S! Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teaks kedagi, kes teeb Tartus Shapingu trenne, siis palun andke mulle teada. See on üks asi, mida ma nii väga teha tahaks, aga Google pole mind siiani sellise koha leidmisega aidanud. 
P.S.S! Kui keegi suudaks mulle jalaga tagumikku panna ja mu Tartus mõnda võrkpallitrenni saadaks, oleks ma ka väga õnnelik, sest võrku tahaks ma küll väga mängida jälle.

P.S.S.S! Kas kedagi huvitaks, kui ma aeg-ajalt oma võitlusest ka kirjutaks? Ma siin mõtlen, et ehk oleks see mulle motivatisooniks vm.

Ongi vist kõik.
Eriti pikk heietus tuli. 
Suur pai, kui keegi selle kõik läbi lugeda suutis.
Kallidpaid ja mõnusat nädalavahetuse jätku,
xoxo
Laura
Et ma siis nt 26.mail saaks siia postitada pildi koos after pildiga ja rõõmust lakke hüpata.

Leave a Reply