Alla andmine ei ole valik

Kerge ärevusega võtan läpaka sülle, pühin sellelt tolmu ja avan kaane. Login end blogilehele sisse ja avastan, et isegi mitmele kommentaarile on vastamata. Kuidas? Miks? Mis mind siit nii kaua eemale hoidis?

Ma isegi ei oska kuskilt alustada.

Üks hetk jooksis kõik minu jaoks allamäge. Mitte miski ei sujunud ega läinud soovitud teedpidi. Ma ei tahtnud siia jälle virisema tulla. Olen seda juba piisavalt teinud ja kes seda hala ikka lugeda tahaks. Ka endale tundus vastumeelne neid mõtteid kirja panna. Tahtsin lihtsalt omaette olla ja lootsin, et küll ühel hetkel kõik paremaks läheb.

Mnjah.. vahepeal oli küll tunne, et nüüd küll aitab. Ei saa minust mingit asja, olengi mõttetu, saamatu ja mul puuduvad igasugused oskused, et kuidagi kasulik olla. Täiesti mitte-minulik tunne. Ma pole kunagi allaandja olnud, aga nüüd olin nii lähedal.

Ma olen endale seadnud väga suured eesmärgid ja mu unistused hirmutavad mind kohutavalt. Aga kas mitte see polegi asja mõte? Unistada nii suurelt, et veidi hirmus on ja siis muudkui vaeva näha ja tasapisi tippu ronida. Kui aga takistusi aina enam teele visatakse, tekib paratamatult tunne, et äkki see pole ikkagi minu tee. Äkki ma olen vea teinud.

Kisub hästi diibiks ära, eks?

Sel samal hetkel, kui ma olin juba käega löömas, helises mu telefon ja ma sain oma võimaluse. Ja märts algaski hoopis teise tundega. Minus kasvab tasapisi usk endasse, ma tunnen, et tegelikult on kõik võimalik. Lihtsalt.. vahel võtavad head asjad aega. See aga ei tähenda, et alla andma peaks. *näitab näpuga enda peale* 

Mul on plaan! Minu meelest on see hea plaan. Miskipärast olen ma selle plaani täideviimist pikalt edasi lükanud, peamiselt ikka kartuses, et midagi läheb vussi. Aga kui kõik sujuma hakkab, siis tahan ma märtsi jooksul selle plaani elluviimist alustada.

Esimene samm on ettevõtte loomine. Ma tean, et tegelikult on see väga lihtne, teed aga internetis mõned klõpsud ja valmis. Sealt edasi tundub veidi hirmus, aga ma olen valmis õppima ja õnneks on minu ümber palju väga taibukaid ja toetavaid inimesi, kes mind veidi aidata saavad.

Ühesõnaga. Eluke sujub jälle paremini ja mul on peas palju paremad mõtted. See tähendab, et ka soov neid jagada on tagasi. Mul on väga meel, kui keegi veel siia lehel ikka satub ja lugemas käib.

Kavatsen nüüd igatahes regulaarsema kirjutamise juurde naasta, sest tegelikult igatsesin ma väga oma blogipesa.

Võimalik, et see postitus tekitas veel rohkem küsimärke. Aga ma praegu paremini ei oska. Küsige, tehke ettepanekuid, andke soovitusi või visake lihtsalt mõni tore mõte kommentaariumisse ja ma kindlasti vastan. 🙂

Toredat uut nädalat!
Laura

4 kommentaari

  • Mari

    12. märts 2018 at 10:23

    Appi, ma kirjutasin sulle nii ilusa ja pika kommentaari ja see kõik kadus ära. Oskaks ma selle nüüd uuesti kirja ka panna.

    Igatahes, langused on normaalsed. See, et tunned allaandjana, on ka normaalne. See oleks nii ka siis, kui tegeleksid ükskõik mille muuga.
    Mõtle parem nii, et kõik need takistused on sulle abiks. Need aitavad sind saada paremaks, targemaks ja tugevamaks. Need panevad proovile su unistuse ja su tahtmise. Treenerihakatisi võib ju olla palju. Kui neist kõigist saaks lihtsa vaevaga treener, siis kus oleks asja mõnu? Mõtle kui palju meil neid siis oleks. Palju parem, kui neil kõigil on tee peal kaikad kodarates olnud. Siis vähemalt tead, et see inimene su ees on vaeva näinud ja vastu pidades tõestanud, et tahab seda. Nii, et lihtsalt naudi neid kaikaid, siis on nad varsti kõigest väikesed väljakutsed, millest kõrge sammuga üle astud.

    Lisaks, ma juba ootan sooje ilmu, et saaksid Tartus jõe ääres meile trenni teha, nagu eelmine aasta kommentaariumis räägitud sai 🙂

    Nii, päris sama üles ei suutnud ehitada enam aga peaaegu 😀

    Vasta
    • Laura

      12. märts 2018 at 08:14

      Aii, see on alati kõige nukram hekt, kui miski niimoodi kaotsi läheb.
      Aga tegelikult sõnastasid sa kogu asja tõesti väga õigesti. Ma pingutan ja näen enese harimisega vaega ja loodetavasti tasub see üks hetk ära. Ja ma tõesti tahan seda!
      Ma hea meelega tulen Tartusse! Jääme ilusaid ilmasid ootama. 😉

      Vasta
  • Kristel

    17. märts 2018 at 01:07

    Hei!

    Ma tahtsin ainult öelda, et ma olen sinu peale NII kade! For reals – ma ei mäleta, mis tunne on millestki unistada ja selle nimel päriselt tegutseda (depressioon ftw!) ja mul on hea meel näha, et sa ei lase end maha niita neil raskustel, mida elu sinu poole veeretab.
    Ilusat kevade algust peika ja karvapalliga!

    Vasta
    • Laura

      17. märts 2018 at 08:55

      Tead, see unistuste püüdmine ja selle nimel töötamine on tõesti väga mõnus! Aga see ei ole alati nii olnud. Neid hetki, kus kohe üldse ei teadnud, kuidas ja mis edasi, on olnud päris palju ja need olid hirmsad ajad. Ma pole küll depressiooni diagnoosi saanud, kuid sellele lähedal olen olnud, nii et ma natuke mõistan, kui vastik see on!

      Aga ma väga loodan, et ka sina saad kunagi oma päris unistuste nimel tegutseda, seda nautida ja end päriselt hästi tunda!

      Aitäh ilusate sõnade eest! Sulle ka mõnusat ja päikselist kevadet!

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: