2013-11-22-20.58.222

“Although no one can go back and make a brand new start, anyone can start from now and make a brand new ending.”

Iga algus on raske. Uuesti blogimist alustada on samuti raske. Samas on mul juba tükk aega hirmus tahtmine kirjutada. Oma päevadest ja sündmustest ja elust ja üldse kõigest kirjust, mis minu ümber toimub. Kirjutada näiteks sellest, kui palju ma viimasel ajal naeran, no lihtsalt, naljakas on kogu aeg. Või kuidas kainena Atlantises käisin ja 30+ vanuses tüüp mind välja kutsuda tahtis ja mu lausa facebookist üles otsis. Või kuidas ma pidin ei ütlema inimesele, kes tegelikult võiks vabalt mu hingesugulane olla, mind armastada ja vajadusel kuu ja tähed taevast alla tuua, lihtsalt selleks, et ma õnnelik oleks… Palju toimub mu elu-elukeses.

Semester on lõpusirgele jõudmas. Eksamiperiood on ka kätte jõudmas. Kolmapäeval on meil laste ja noorukite psühhopatoloogias eksam. Kas ma peaksin praegu õppima, õigemini lausa tuupima? Tundub, et seekord tuleb loota loomulikule intelligentsile (mida mul ilmselgelt pole), statistikale (eelmine aasta ei kukkunud keegi selles aines läbi) ja õnnele kah. Üks kord võiks keegi, mõistus näiteks, mulle ju õiged vastused kõrva sosistada.

Lisaks kõigele muule vahvale on mul homme sünnipäev. Taaskord hea põhjus uuesti blogima hakata, sest siis ma saan kirjutada kui toreda õhtu ma reedel oma pere ja lähedastega veetsin ja kuidas ma tulevasel reedel Tartus lollusi teen. 21 on ju piisavalt oluline verstapost elus, et tähistada tuleb kindlasti mitme mehe eest. Või mis? Üks mis kindel, nalja peab saama rohkem kui euro eest!

Ja siin ma siis istun, koduseks saanud ühikatoas, üksinda. Muusika mängib, küünlad põlevad, tühjaks söödud Raffaello karp ühel pool ja konspekt teisel pool. Külm on toas, aga ma olen liiga laisk, et püsti tõusta ja radikas soojemaks keerata. Kui mu külmad varbad ja motivatsiooniraskused kõrvale jätta võiks täitsa rõõmus olla. Rõõmsad ja õnnelikud inimesed on ju alati ilusamad!

Ega ma muud tarka oskagi öelda. Tahan blogile uue elu sisse puhuda ja loodetavasti saan natuke oma ajusopis olevaid plaane/mõtteid ellu viia.

Aitäh inimesele, kes mu blogimisest huvi tundis ja viimase tõuke taasalustamiseks andis. Ja lisaks sellele on blogi taas avalik.  :)

Sooje varbaid ja magusaid musisid,
Laura.

Mäletate ju küll, et ma pole normaalne. 


PS! Kui see tükki küljest ei võta, ootan huviga, millest üks teise kursuse Tartu tudeng Teie arvates kirjutada võiks?

Leave a Reply