DSC070741

“Are these things really better than the things I already have? Or am I just trained to be dissatisfied with what I have now?”

Chuck Palahniuk, Lullaby 
Kas me üks kord oskame rahul olla sellega, mis meil juba olemas on?

Käisin täna Steniga kinos “Vastikut vanaisa” vaatamas. Selline, mitte väga ilus film ja naljad olid nagu ikka Jackassile omased. Mind pani aga imestama see, kui paljud isad olid oma päris väikeste lastega seda filmi vaatama tulnud. Minu teada peaks see film olema alla 14. aastastele keelatud ja seda täiesti põhjendatult, sest ma katsin isegi vahepeal oma silmi. Üks issi läkski oma võsukestega suht filmi alguses minema, no ei ole lastefilm see.

Appikene, mis hullumaja juba kaubanduskeskustes lahti läinud on. Läksin autoga linna ja jätsin auto Kristiine parklasse, sealt mõnus jalutuskäik Solariseni. Otsisin ligi 25 minutit parkimiskohta, muudkui tiirutasin seal ja ma polnud ju ainuke, peale minu oli neid veel palju. Olgu, täna oli laupäev ja nädalavahetusel on alati rohkem rahvast liikvel, aga ka eile, reedel, oli Rocca al mare rahvast täis. Peale selle, et me elame infoühiskonnas, elame me ka tarbimisühiskonnas. Kui väga tahaks inimestele öelda, et need kingitused jõulude ajal ei ole kõige olulisemad. Kinkige oma lähedastele parem koos olemise aega, see on kindlasti palju väärtuslikum.

Üks hea pool oli sellel suurel rahvahulgal ka. Mul tuli hirmus krõpsuisu enne kojusõitmist, aga kuna poe järjekord oli nii pikk, ei viitsinud ma krõpsujahile minna. Jääb pekk seekord kogumata!

Infoühiskonnaga seoses – vaadake seda videot. See kestab kõigest kaks minutit, kuid annab väga hea pildi sellest, kuhu maale me oma tehnikaga läinud oleme. Ma pean tunnistama, et ma ise olen aeg-ajalt täpselt samasugune – “oota, ma teen pilti.” või et “ma korra vaatan facebooki.”

 
Lisaks kinoskäigule suutsin ma ära teha päris arvestatava koguse koolitöid. Nüüd premeerin end kookosejäätisega, mõnusa muusika ja ehk mõne hea filmigagi. Aga võibolla võtan kätte ja õpin veel? Või siis mitte.
Kui ma neljapäeva õhtul koju tulin küsis isa rõõmsalt, et kas ma “väimehe” ka kaasa võtsin, viidates mu roosale mänguasjale. Nagu allolevalt pildilt paistab, siis jah, tõepoolest võtsin oma abimehe koju kaasa. Päris naljakas oli seda asjandust oma vanematele “tutvustada”. Ega ma peale krimpsus ja kahtlevate nägude mingit muud huvitavat reageeringut saanudki. Aga, kes nimetaks vibraatorit väimeheks? Ainult minu isa. :D

Küsitlus ootab endiselt Teie vastuseid. 

Leave a Reply