11

“As soon as you trust yourself, you will know how to live.”

Oh, mu vaesed väiksed jalad! Täitsa väsinud olen tänasest päevast.

Eile oli üks sitt päev. Või tähendab, päeval polnud midagi viga. Käisin koolis ja sain Lindaga kokku ja kõik oli iseenesest väga tore, aga samas oli kõik ikka väga valesti. Ma ei tea, kas teil on ka vahel selliseid päevi, kus kohe üldse ei tunne ennast oma kehas hästi. Ärkasin hommikul üles ja no absoluutselt ei meeldinud see vaatepilt, mis vastu vaatas. Lisaks olin ma eile kõigi maailma inimeste (loe: meeste) peale kuri ja noh, olingi selline toriseja õhtul.

Tänane hommik algas õnneks palju rõõmsamalt. Ärkasin vara, mis siis, et vabal päeval võiks ju natuke kauem magada, aga kus sa sellega. Tahtsin oma tuju natuke parandada ja mõtlesin end lisaks kaalumisele ka mõõdulindiga mõõta. Ära sa märgi, viimane mõõtmine oli 8. mai ja selle ajaga on igalt poolt sentimeetrike läinud. Tuju läkski paremaks. Panin kohe suure hurraaga trenniriided selga ja läksin jooksma. Ma jooksin küll vähe, aga ma vähemalt liigutasin ennast ja pärast tegin kätele ja jalgadele jõuharjutusi ka.

Aga ega mu jalad siis ka veel rahu ei saanud, käisin jalutasin natuke Piretiga, siis Heleriga uuesti Anne kanali äärde ja siis jälle koju. Õppisin natuke, magasin lõunauinakut ja siis V-ga korralik jalutuskäik. Nii kahju, et mul täna sammulugejat peal ei olnud, ma arvan, et see tulemus oleks päris korralik. Jalad annavad praegu mõnusalt tunda.

Võtsin V-ga välja minnes digika kaasa ja andsin käsu endast mõni normaalne pilt teha. Kaua ma neid endleid vorbin ja lolli mängin. Pilte sai päris palju, aga päevavalgust näevad ikka vähesed. Ei oska mina normaalne seal kaamera ees olla. Kogu aeg üks ja sama nägu ja poos. Naljakas. :D Vähemalt saan ma mingeid teistmoodi pilte blogisse panna.

Ka praegu neid pilte vaadates ma tahaks ilgelt viriseda. Läksime V-ga peaaegu, et riidu, sest tema raiub mulle ikka, et näen hea välja ja aina paremaks vaatepilt läheb. Mina seda muidugi ei usu ja tambin ennast maa alla. Miks paljud pildid avaldamata jäävad ongi see pisike põhjus, et ma näen enda arvates lihtsalt hiiglaslik välja. Isegi üsna lühikese kleidi olen julgenud selga pannud, aga nagu ikka on see musta värvi, sest nii on turvaline.

Pean iseendaga ikka kõvasti tööd tegema, et see mina-pilt natuke paremaks läheks ja mingisugunegi enesekindlus välimuse osas tekiks. Kaua ma ikka viriseda jaksan ja kaua mu virisemist kuulata jaksatakse, eksole.

Näiteks praegu tundub, et ma näen iga pildi peal nagu rase välja, mis siis et mu kõht pole juba aastaid nii “lame” olnud! Peab vist garderoobi veel korra üle vaatama ja alles jätma ainult need riided, mis mu keha parematest külgedest näitaks.

Homme aga jälle kodu poole.

xoxo,
Laura.

Leave a Reply