Positiivsel lainel

Ärkasin täna heliseva telefoni peale. Võõras number helistas 6.39, võtsin hirmuga vastu (sest, kes helistab muidu nii vara niisama?) ja selle peale pandi kõne ära. Päeval helistas sama number veel korra, aga ma ei saanud vastu võtta ja kui ise tagasi helistasin, oli number kinni. No ei tea, mis värk see oli.

Igatahes ärkasin ma selle peale üles ja olin igati valmis päevaga peale hakkama. Kui Jander tööle oli läinud ja ma mõned youtube’i videod ära olin vaadanud, läks süda hirmsat moodi pahaks (ma ei ole rase) ja jäin hetkega diivanile magama. Ärgates oli veidi parem, aga planeeritud BodyPumpi jäi minemata.

Õnneks läks olemine ikka paremaks ja hakkasin asjalikuks. Asendan homme Arigatos kahte jõulueri tundi ja tegelesin nende ettevalmistamisega. Kuna ma Myfiti ei jõudnud, siplesin kodus, sain naha märjaks ja homse trenni paika. Mulle tundus täitsa mõnna, higi sai lahti ja harjutused peaksid funkama küll, hihii!

See trennide ettevalmistamine on nii põnev ja noh, eks ma ootan homset ka ärevusega ja loodan, et läheb hästi. Kui teil mõni lemmikjõululaul on, siis andke aga teada. :D

Eile lõppesid selleks aastaks ka mu oma väikse grupi trennid. Tegin selleks puhuks veidi teistmoodi tunni, kasutasin jõulumuusikat ja viisin väiksed kingitused. Mul on nii hea meel, et nad on mulle selle võimaluse andnud ja kõiki oma uusi teadmisi nende peal harjutada saan.

Lisaks sellele olen neilt ka niiii armsat tagasisidet saanud, mis ühe noore treeneri eriti rõõmsaks teeb. Seda on nii hea kuulda, et nad end just nende trennide tulemusena tugevamana tunnevad. Ka mina näen, kuidas nad aina enam jaksavad ja kui hea nende tehnika juba on. Nii kift ja minul teeb see igatahes südame soojaks. Uuel aastal jätkame ja eks siis ole näha, kuhu nende võimed kevadeks jõuavad!

Sel nädalal olen ka ise jalad tagumiku alt välja saanud ja on juba palju rahulikum olemine. Teen praegu enamasti jõusaalitrenne, sest siis saan oma põlvi jälgida ja valida sobilikumad harjutused. BP-d pean aga harjutama, sest neid tunde tahan ju ikka ka juhendada.

Mul oli siiani veidi ebamugav jõusaalis üksi toimetada. Lihtsalt pelgasin, et äkki teen midagi valesti või näen imelik välja või tuhat muud põhjust. Eile olin ka juba oma plaanist taganemas, sest ümberringi oli liiga palju inimesi, aga siis lõin endale mõttes vastu pead ja tegin asja ära. Pärast oli nii hea olla. Võit iseenda üle. Täna annavad lihased tunda, aga pole imestada, trennipaus oli ju üsna pikk. Igatahes on mega mõnus õigel lainel tagasi olla!

Mis veel? Mm.. ma mõtlesin teid ka natuke motiveerida ja öelda, et minge juba täna trenni ja vaadake oma harjumused üle. Ei pea sugugi uut aastat ootama, et paremaid valikuid tegema hakata. Uus aasta annab kindlasti selle “uue-mina” tunde, aga tegelikult saad sa selle tunde nüüd ja kohe. Lihtsalt alusta! Tee see esimene samm! Ära oota homset, esmaspäeva või uut aastat. Sa saad alustada kohe ja nii jõuad oma eesmärkideni ka kiiremini! Sa suudad küll! :)

Tõmban nüüd jälle otsad kokku ja hakkan Spotify muusikamaailmas surfama. Nagu näha, ega mul jälle midagi tähtsat öelda polnudki. Lihtsalt väike ülevaade toimuvast.

Olge tublid!

Laura

fc6f338f24d71ebfd47bfd017fd06b0b

Kõik on hästi?

Kas teie teadsite, et Spotifys on olemas playlistid motivatsioonikõnedest? Ma ei teadnud ja nüüd üsna kogemata sattusin peale. Üllatavalt mõnus kuulamine! Ma kuulan viimasel ajal üldse väga rahulikku muusikat, akustilisi lugusid või ainult klaverimängu.

Ma ei oska seletada, aga mul on praegu mingi sisemine keemia paigast ära. See on hästi kummaline tunne, sest kõik on ju elus hästi, jõuluelevus sees ja loodetavasti üks suurem elukorralduse muudatus veel, aga ometi olen ma kuidagi rahutu. Mõtted on laiali ja raske on keskenduda. Võibolla sellepärast olen blogist ka eemale hoidnud, lihtsalt ei ole suutnud oma mõtteid korralikult sõnadesse panna. Aga ega sellest polegi midagi hullu, vahel lihtsalt on selline aeg.

Võibolla on asi ka selles, et ma endiselt endalt hästi palju nõuan ja ei suuda oma ebareaalseid eesmärke nii kiiresti saavutada ja siis tundubki kõik kehvake. Tegelikult on viimaste nädalatega ühtteist ikka toimunud ja reedel selgub natuke täpsemalt, kuidas edasi. Jaa, ma tean, et selline ebamäärane “räägin-aga-tegelt-ei-räägi-ka” jutt on väga tüütu ja tobe, aga vot ei julge hõisata enne, kui ma kindel pole.

Trenniga on ka kehvad lood. Mingi tõrge on, sest põlved ikka veits streigivad. Ja olgugi, et ma saaks teha palju asju, mis põlvi üldse ei koorma, on mul ikkagi hirm. Kummaline! Sest trennid ju just seda head õnnetunnet tekitavad, aga vot ei saa esimest sammu astutud.

Hommikuti ärkame aga Jandriga koos, teeme kehale väikse äratuse ja siis hoiame toenglamangut nii kaua kui suudame. Mina sain täna uue rekordi kirja – 4 minutit! Mu meelest juba täitsa hästi. Järgmine samm 5 minutit ja siis miks mitte 10. Lihtsalt sellepärast, et oma piire katsetada.

Tegelikult ei olegi sel postitusel suurt eesmärki. Mõtlesin endast lihtsalt märku anda. Kindlasti pole see mingi halapostitus, eksole! Mul on tegelikult kõik väga hästi, aga mingi väike error. Tuleb restart teha ja küll üle läheb. ;)

Muide. Ma olen seda nädalat vloginud. Alguses arvasin, et teen terve nädala kohta ühe video, aga vist hakin pooleks, sest juba on päris palju loba.

Vot nii on lood siinpool sood. Kuidas teil läheb? Kas kellelgi on veel vahel nii, et kõik on elus hästi, aga ikka miski närib sees?

Ma nüüd lippan trenni andma. Tsauki!

PS! Kirjutasin esimest korda postituse algusest lõpuni telefoniga. Loksun rongis ja sain niimoodi aega kasutada. Ma pärast vaatan arvutist, kui hull välja paistab paigutuse jm osas. :D Aga avaldan postituse ikka kohe ära.

Laura

Foto: Kairit Pajusalu

IMG_9603

RETSEPT | Roheline võib hea olla?

Mul on teile üks hästi lihtne retsept, et tegelikult on isegi veidi piinlik seda retseptiks nimetada. Kuna ma ise olen väga kehv kokk, siis just sellised kiiresti ja kergelt valmivad toidud mulle sobivad ja ehk on teie seas veel minusuguseid, kel tihti mõtteid napib. Seega jagan ikka!

Kui ma endale seda esimest korda tegin, olin ma kohe väga üllatunud, et see nii hästi ja maitsev välja tuli. Ja kauss oli puhta roheline. Ma söön vabatahtlikult brokkolit ja see maitseb mulle? Say whaaat! :D

Brokkoli-suvikõrvitsa-hakkliha “salat”

Vaja läheb:
-brokolit
-suvikõrvitsat
-hakkliha (mina kasutasin veisehakkliha)
-juustu

20171113_181606

Tükelda brokoli ja pane puljongivette keema. Keeda brokoli veidi pehmemaks, kuid mitte liiga palju. Nii jääb brokoli ka peale ahjuskäiku veidi krõmpsuks ja õisikuid näevad head välja. (Ma tegin seekord vea ja keetsin liiga kaua, pärast oli brokoli liiga pudine.)

Tükelda suvikõrvits ja lase sel natuke aega üksinda ahjus olla. Maitsesta meelepärasega. Mina raputasin persilladet peale.

20171113_182820

Prae hakkliha, maitsesta soola ja pipraga.

20171113_183351

Las peika teeb vahepeal pilti ja uurib, millal söök valmis saab. Vasta – “VARSTI!” :D

20171113_183258

Kui brokoli on pehmemaks keedetud ja hakkliha valmis, võta ahjust suvikõrvits ja vala teised koostisosad ahjuplaadile. Sega läbi ja pane peale juust. Võid kasutada ka riivjuustu, jääb ühtlasem tulemus. Pane kogu kompott ahju ja küpseta umbes 8-10 minutit 180 kraadi juures.

20171113_184245

Serveeri.

20171113_185418

Ja maiusta.

20171113_185850

Jander sõi ka hea meelega ja ütles, et talle täitsa maitses. Ma loodan, et ta ei valetanud. Sellest kogusest piisaski meile kahele, natuke jäi järgi ka. Nagu Jander üks päev teatas, siis meil jääb alati õhtusöögist umbes-täpselt ühe lapse jagu alles. :D

Brokoli asemel võib kasutada ka näiteks lillkapsast. Või üldse mingeid muid köögivilju. Mulle lihtsalt meeldib, kui mõnusalt roheline see kompott tuli. Ma kunagi ei söönud üldse sellist kraami, aga nüüd matsutan mõnuga. Seda, et mulle brokoli meeldima võiks hakata, poleks ma samuti uskunud, aga issver kui hea see on!

Kes järgi proovib?

Mul on paar lihtsat retsepti veel, mida ma püüan teiega jagada. Sellised retseptid, millega ei saa puusse panna, mis on tervislikud, kiiresti valmivad ja maitsvad. Kui teile huvi pakub, püüan neist ka säärased postitused teha.

Mõnsat reedet!

Laura

Mõtetel on suur jõud

See on päris lahe, kui huvitavaid käike elu tegema hakkab, kui oma piire nihutada ja nina mugavustsoonist välja pista.

Mulle kirjutas Instagrami Carolin, kes ütles, et ma ikka endale meenutaksin, kuhu ma jõudnud olen. Alustasin kaalulangetajana ja nüüd leian oma nime spordiklubi tunniplaanist treenerina. Päris lahe värk, või mis?

Lõpuks liiguvad asjad nii nagu tahan. Sellest hetkest, kui oma mõtlemist muutsin, hakkasid uksed vaikselt avanema. Alustasin mõtlemise muutmist sellest, et hakkasin rohkem jah ütlema. See tähendas, et võtsin vastu kutseid üritustele, sain rohkem sõpradega kokku ja lõpetasin üleliigse muretsemise.

Et oma hirmudest lahti saada ja end nii palju sundida, et suudaksin jah öelda, küsisin endalt iga kord – mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? Aga mis on need positiivsed asjad, mis toimuda võivad? Alati sain häid asju rohkem ja mõistsin, et proovima peab, sest muidu ei juhtu üldse midagi.

Asendasin eile BodyPumpi Arigatos ja minu projektiaegne treener Anna pakkus mulle pühapäevaks asendusi. Alguses kõhklesin, aga siis ütlesin jah, sest kuidas muudmoodi ma kogemusi saan ja paremaks muutun. Ja need on sammud, mida ma iseenda heaks teen. Niimoodi tasa ja targu ma unistuste juurde jõuangi. Saan teha seda, mis mulle päriselt meeldib.

Uuel nädalal lähen end aga MyFitnessi näitama, et võimalusel seal ka trenne anda saaks. Esimene mõte oli muidugi see, et ma kardan ja äkki ikka ei läheks. Siis panin end aga kirja ja lähen teen selle asja ära, sest mis minuga ikka juhtuda saab.

Laura_street_veeb-66

Foto: Maike Tubin

Just nii ma iga päev tegutsengi. Ja ma tunnen end suurepäraselt. Ma ei ole enam stressis, ma olen rõõmsam, aktiivsem ja rahulikum. Ma olen kindlasti parem kaaslane Jandrile ja iseennast armastan ka rohkem. Tehtud otsused hakkavad end ära tasuma ja see tekitab minus elevust. Mõnus!

Täna sain tunda aga ka seda, kui kiiresti asjad muutuda võivad. Auto alla jäämine oli liialdamata sentimeetrite küsimus. Värisesin koju jõudes, nutsin ja olin rõõmus, et terveks jäin. Aga see oli nagu klikk, et iga päeva tuleb nautida ja meile antud ajast viimast võtta. Ma tean, et see kõlab väga klišeelikult, aga nii on. Mõtle juba täna, kas sa oled õnnelik? Kas sa teed igapäevaselt midagi, mis sulle rõõmu valmistab? See on tähtis! Just siis saame päriselt elada. Niisama läbi elu voolata oskab vast igaüks, aga päriselt elada – see on juba omaette oskus ja kindlasti valikute küsimus.

See, kuidas me igapäevaselt mõtleme ja endale pep-talki peame, on see, mis meie päevi ja enesetunnet kujundab. Head mõtted toovad häid tulemusi. Tõsijutt! ;)

Ma üldsegi ei tea, kas teile sellised mõtteavaldused meeldivad, aga praegu on selline periood, kus oma tundeid natuke rohkem jagada tahan. Mäletate ju seda masenduses siplevat tüdrukut, kes pidevalt negatiivsest kirjutas. Nüüd on minus aga palju rohkem rõõmu ja ma nii väga tahan seda jagada.

Järgmisena on mul teile varuks aga üks imelihtne retseptipostitus. :)

Järgmise korrani!
Laura

Laura sportlik sessioon_veeb-56

Foto: Maike Tubin

Palju erinevaid mõtteid

Tänane päev on nii mõnusalt alanud, et kohe tuli tahtmine täitsa niisama lobiseda ja erinevaid mõtteid kirja panna.

– Olen sel nädalal neli trenni kirja saanud. Põlvevalu annab järele ja juba kannatab rohkem trennitada. Väljaasted on küll veel pigem no-go, aga aeglased ja rahulikud kükid on tehtavad. Liiga palju hüppeid jms ma ka ei tee. Üks päev tegin jõusaalis jõutõmbeid ja puusatõsteid raskustega ja vot see oli mõnna, ei koormanud põlvi, aga tuhar sai tuld.

– Kolm hommikut järjest käisin NTC-s. See nädal oli Mobility nädal, mis tähendas, et peamiselt pöörati tähelepanu just liikuvusele. Tean, et paljude jaoks ei ole need lemmikud, sest on pigem rahulikumad ja sellist hullu kütmist ehk ei ole. Ma tahan aga öelda, et liikuvuse arendamine on väga oluline, et oma treeningutes parimaid tulemusi saada. Pidage kasvõi seda meeles, et minu põlvehädad on kehva hüppeliigese liikuvuse süü, nii et vigastustest hoidumiseks on oluline oma liigeste liikuvusele tähelepanu pöörata.

02Arig-09-190912

Foto: Priit Grepp

Kaal on küll täiesti teisejärguliseks muutunud ja tunnen end aina paremini oma kehas. Mõni päev vaatan küll, et kõht on liiga ümar (miskipärast mõõdan oma “saledust” alati just kõhu järgi) ja pehme, aga siis mõtlen jälle, et nooo tegelt pole hullu midagi. Six pack mind õnnelikuks ei tee ja lõpuks ometi olen toiduga ka paremaks sõbraks saamas. Söön jälle kolm korralikku toidukorda, aga luban endale ka šokolaadi ja muud head, kui isu on. Nii on elu täitsa stressivaba. 

Oma keha näeme me üldse hoopis teistmoodi kui teised. Mina vaatan oma reisi ja olen tihti kurb, sest mulle tunduvad need nii suured ja see “jõnks” ei luba mul paljusid riideid kanda. Samas olen ma väga mitu korda saanud kommentaare, et just on lahe, et mul on sellised tugevad reied ja naiselik keha. Võta siis kinni, eksole. Nii et ilmselgelt on kõige mõistlikum oma keha just sellisena armastada nagu see on. :)

– Erinevaid “kaalust alla” viise olen samuti palju kriitilisemalt vaatama hakanud. Muidugi kiidan inimesi, kes suudavad maiustustest ja “halvast” toidust eemale hoida, aga tegelikult on mul natukene kurb ka. Kõik need piirangud, mis me endale seame, ei ole ju tervislikud. Tegelikult pole olemas tervislikku ja ebatervislikku või halba ja head toitu. Erinevate toiduainete toiteväärtus on erinev, see kui kauaks ja hästi miski meie kõhtu täidab, on erinev, aga kõik need sildid oleme söögile ise juurde andnud. Minu maailm muutus küll hetkest, kui ma kõik need sildid ära kaotasin. Muidugi ma mõistan, et päev läbi kommi süüa pole tervislik, aga loodetavasti saite mu mõttest aru.

Laura_street_veeb-15

Foto: Maike Tubin

Minu sünnipäevakuu on käes! Suur ja tähtis 25! Tähistan seda seekord veidi teistmoodi ja olen hirmus põnevil.

– Järgmine nädal saan jälle mugavustsoonist välja. Asendan teisipäeva õhtul Arigatos BodyPumpi, veits olen ärevil aga tegelikult ootan väga. Loodetavasti saab järgmisel nädalal uusi samme ka Nike treeneriks saamise suunas teha. :)

Ma olen nii tänulik selle elu eest, mida ma praegu elada saan. Kui hea on öelda, et elan stressivaba elu, et naudin oma tegemisi ja püüan end igapäevaselt arendada. Lõpuks olen julgem ega jäta asju hirmust tegemata. Mõtestan nüüd asjad rohkem lahti ja naudin seda, mis elu pakub. Nüüd saan aru, kui oluline on leida oma kirg ja tegutseda selle nimel. Kui palju paremaks läheb elu, kui silmad säravad ja hommikuti ärgates elevus sees on.

– Täiesti random asi, aga ma sain eile Jyskist talveteemalise voodipesu ja see on niii ilus. Ma juba ootan jõule (kõigepealt muidugi sünnipäeva ja siis saab jõule edasi oodata), sest saame neid esimest korda oma kodus tähistada. Tahaks juba kaunistama hakata, kõik tuledesse panna ja kuuse võiks ka tuppa tuua. :D

23423799_1813848798644260_1455840779_o

Foto: Kairit Pajusalu

Nüüd vist sai küll päris palju erinevaid mõtteid kirja. Mõnusat eesootavat nädalavahetust!

PS! Kui sa veel Lauriita Facebooki sõber ei ole, siis ole hea ja tee seda. Klõpsa siin!

Tsauki,
Laura