Personaaltreeneri katsejänes

Umbes kaks nädalat tagasi kirjutas mulle Helen, kes parasjagu FAF-i personaaltreeneri koolitust läbib, et mind oma treenitavaks paluda. Mis saab mul ometi selle vastu olla, et 8 nädalat treeneri soovituste ja valvsa pilgu all trenni teha? Muidugi olin nõus!

Kohtusime eelmine nädal, et natuke plaane arutada. Pidin vastama erinevatele küsimustele nii oma seniste trennide, harjumuste, toitumise, aktiivsuse ja igapäeva kohta. Panime paika eesmärgi, millele selle lühikese 8 nädalaga keskenduda ja leppisime uue kohtumise kokku. Üks oluline kokkulepe on see, et kaalu me ei jälgi ja “kaalust alla” ma võtma ei hakka. Mõistate jah? Ei mingit stressi kaaluga seoses.

Täna saime jõusaalis kokku, et üle vaadata minu liikuvus, tehnika ja natuke harjutusi läbi teha. Üldiselt sain kiita, et liikuvus on hea, keha tunnetus samuti ning juhendada on ka kerge, sest ma saan aru, mida parandada. Mis mul enda meelest raskusi valmistab, on kükid. Ma nimelt ei saa väga kitsaid kükke teha, sest ma lihtsalt ei suuda siis alla vajuda (nii raske seletada sõnadega). No piltlikult öeldes, ma lihtsalt kukun ümber. (Ma ei oska kannad maas kükitada ka näiteks.) Laia kükiga probleeme pole, kuigi keha tahab vahel ikka veits liiga ette vajuda. Selle vastu aitas aga lisaraskus, mis keha hoida aitas.

Nüüd teeb Helen mulle kava ja ilmselt hakkame iga nädal korra ka kohtuma. Ma olen täiega põnevil! Treeneriga koos trenni teha on täiega lahe. Mul tekib kohe tunne, et kõik mis ma teen on nii eesmärgipärane ja läbi mõeldud ja toob eriti palju tulemusi. :D

Ma tahan teile kindlasti jooksvalt kirjutada, et mis me teeme ja kuidas mul läheb. Ehk viitsib Helen mõnikord veits harjutusi filmida ka, siis saab kohe eriti piltlikult asja näidata.

Eesmärgiks sai igatahes ülakehajõu parandamine ja ma väga tahaks ühe assisteerimata pull-upi suuta ära teha. Vaatame, kuidas läheb.

Helenit tean ma kusjuures ka kunagistest NRC trennidest. Ta on mu tegemistel ikka silma peal hoidnud ja aeg-ajalt mulle kirjutanud ning toetavaid sõnu poetanud. Mulle igatahes tundub, et meie koostöö sujub ja need 8 nädalat lendavad mega kiiresti + trennis on lõbus ka.

Kui teil peaks aga mingeid küsimusi olema või mõtted, millest ma võiks nende personaaltreeningute raames kirjutada, siis jätke need ka kommentaaridesse. Mul on jälle see mõnus blogimisisu tagasi, märkmik ideid täis ja mina valmis kirjutama. Me teeme hobituppa mulle ka täitsa eraldi work-space’i, kus mõtted aina lendama peaksid.

Ahjaa.. tahtsin vee joomisest ka kirjutada. Ma teen siin enda jaoks väikest eksperimenti. Kavatsen sel nädalal iga päev vähemalt 2 liitrit vett ära juua ja vaatan, kas nädalaga ka mingeid muutusi kehas/välimuses/enesetundes toimub. Nii et järgmine esmaspäev siis juba kokkuvõte sellest. Täna olen graafikus, aga niii raske on! Meie kraanivesi ei kannata ka väga kriitikat, nii et tõesti katsumus minu jaoks, aga küll ma hakkama saan.

Kas teie olete personaaltreeneriga trenni teinud? Kuidas meeldib? Mis on treeneriga koos treenimise võlu või hoopis raskused?

IMG_8716

Juhendasin laupäeval jälle BodyPumpi Arigatos. Nii mõnus!
Lauriita Facebooki lehe sõber tasub ka olla, nii oled minu tegemistega alati kursis, sest kõik alati blogisse ei jõuagi. :)

Laura

Minu eeskujud x TREENERID

Mul on elus mitmeid eeskujusid, kes kõik on omamoodi erilised ja just oma asja tehes annavad kõige rohkem motivatsiooni ka ise tubli olla.

Täna tahan ma keskenduda ome eeskujudele trennimaailmas. Kes on need treenerid, kes mind inspireerivad ja kellele alt üles vaatan, kes panevad mind alati pingutama ja teevad oma asja hingega?

Elari Kõivik – tema on see, kes mulle rühmatrennide pisiku sisse süstis ja kes mulle BodyPumpi tutvustas. Mäletan hästi neid hommikusi (jaa, kell 7.15 juba alustasime!) TÜSKi trenne Tartus! Nautisin neid niii väga. Mulle väga meeldis Elari stiil ja ma alati püüdsin endast parima anda. Ma tõstsin raskuseid, ma pingutasin ja tundsin, kuidas ma iga trenniga tugevamaks muutusin. Olin vaevu kuu aega BP-s käinud, kui ta mulle ettepaneku tegi, et ma ka võiks BP instruktoriks õppima minna. Tema oli see, kes minus esimesena midagi nägi. Ma olen talle selle kõige eest ääretult tänulik! Kindlasti on minu juhendamisstiilis tükike Elarit.

Ma panen siia paar linki (suvalises järjekorras) neist lugudest, kuidas ma ikkagi siis BP instruktoriks sain: LINK1, LINK2, LINK3, LINK4
Elari avastab endiselt Austraaliat, nii et ma ei saa teid kuskile tema trenni saata kahjuks. Aga ma väga loodan, et millalgi on ta tagasi ja ma saan veel tema trenni minna. :)

10921788_966892009989336_988250503_n


Kristiina Stõkova – Kristiinaga tutvusin ma siis, kui teist korda BP litsentsivideot filmisin ja ta üheks treenitavaks appi tuli. See, kuidas ta end treenerina üles töötanud on, samuti asendustega alustanud ja nüüd juba nii tiheda graafikuga treener on, on ju imetlusväärne. Kristiina on minu arvates pigem rahulik ja selline tasakaalukas treener, ehk isegi veidi tõsine. Aga ometi higistan ma ta trennides nagu segane ja pingutan hullupööra.

Ta on mind minu teekonnal julgustanud, mulle häid nõuandeid andnud ning mulle kaasa elanud. See on nii tore! Kristiina annab tunde erinevates MyFitnessi klubides Tallinas. Leia tunniplaanist sobiv aeg ja klubi ning mine tutvu Kristiinaga, kui sa seda veel teinud pole. :) Soovitan eriti tema NTC tunde!

DSC_7506
Pilt peaks olema u 2 aastat vana. No võrrelge meid, mina olen täiesti kutu ja Kristiina on sama särav nagu ikka. :D Ehk et kunagi käisin NRC-s ka. :)


Sandra Raju – Kristiina kaudu sain teada Nike+ Running Club’ist ja Nike+ Training Club’ist. Nii avastasin ka Sandra, keda ma nüüd igast sotsiaalmeediakanalist jälgin ja kelle isikupära on nii vägev, et kohe lust on vaadata. Tema on minu jaoks THE TRAINER.

Mul õnnestus kevadel NTC treenerite koolitusele pääseda ja Sandra juhendamisel treenida. No see power on metsik ja ma olen täiesti kindel, et teist temasugust pole olemas. Samal koolitusel õppisin seda ka, et igal treeneril on oma stiil ja tuleb leida see oma, sest just siis näeb ja tundub juhendamine kõige loomulikum. Sandra vist regulaarselt MyFitnessis tunde ei anna, aga aeg-ajalt teda siiski seal kohtab. Ma soovitan tema instagrami jälgida, motivatsioon ja hea huumor garanteeritud.


Anna Sarap – kui talvine projekt mu tee Arigatosse viis, avardus minu silmaring treenerite osas veelgi. Anna oli määratud üheks minu treener/mentoriks ja kuna tegemist oli sel hetkel peamiselt joogatreeneriga, olin ma alguses skeptiline. Jooga polnud ju minu teema. Aga see, kuidas Anna joogatunde annab, no mamma-mia. Tunnid on rasked ja panevad kõik lihased proovile.

Ma ütleks, et Anna on nö karm treener, ta ei lase niisama viilida, ta teeb kõik selleks, et sa pingutaks ja trennist maksimumi kätte saaks. Samas on ta nii hooliv ja elas südamest minu (ja Pille) tegemistele kaasa, et see tegi seest kohe eriti soojaks. Anna trenni saad minna Arigato spordiklubis. Soovitan soojalt Anna HotYogat!

02Arig-09-195210
Foto: Priit Grepp


Katrena Tenno – tema trennidesse sattusin samuti Arigatos. No on ikka ilus naine! Imeline vorm, lahe huumor ja mõnus stiil. Tema ei lasknud ka tunnis üldse viilida. Tõi raskemaid raskusi, oli kuidagi mõnusalt personaalne ja muhe. Ma olin alati peale ta tunde jumala kutu, aga samas mega hea tujuga. :D Lisaks tundub ta ka inimesena täiega kift! Katrenaga saab trenni teha nii MyFitnessis kui Arigatos.

29541596170_819d8ac87f_o

Foto: Margit Partei

Ma loodan, et tulevikus on minus treenerina killuke kõigist neist vägevatest inimestest! Aga kindlasti jään ma ikka enda nägu ja juhendan trenne just nii, nagu mul see kõige paremini ja loomulikuna välja tuleb. :)

Tegelikult ma vist ikkagi peaksin julguse võtma ja natuke pikemalt kirjutama ka sellest, kellena ma ennast tulevikus näen. Full-time treener ma olla ei taha, küll aga tahan ma tegeleda noorte inimeste tervise ja heaoluga. Millisel kujul ja mismoodi täpsemalt, sellest aga kunagi tulevikus.

Kuidas teile seda tüüpi postitus meeldis? Praegu keskendusin neile inimestele, kellega ma päriselt treeningutega seoses kokku puutunud olen. Aga mul on ka veel mõned instagrami ja youtube’i tegijad, kelle tegemised mind inspireerivad ja keda huviga jälgin. Ja igasugused muud eeskujud ka. Kas selline postitustesari pakuks teile huvi?

Ilusat nädalavahetust!

Laura

 

Ma olen täiesti mõttetu…?

Iga kord, kui ma blogis südant puistan ja end avan, on mul hästi suur hirm. Hirm, et mind mõistetakse hukka ja minust ei saada aru. Tegelikult olen neil hetkedel just hästi palju toetust tundnud ja saanud palju nõuandeid, kuidas edasi toimetama peaksin. Minu eesmärk siin blogis on olnud alati olla aus. Jagada oma tegemisi täpselt nii, nagu need on. Tahan näidata, et ükski teekond ei saa ega peagi olema ainult ülesmäge rõõmus silkamine. Ikka tuleb komistamisi ja suuremaid kukkumisi ette. See, kuidas me halvematel aegadel end kokku suudame võtta ja edasi liigume, näitab, mis puust me tegelikult oleme.

Ma tunnen, et olen viimasel ajal siiski liiga kaua ja palju kuskil augus sipelnud. Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi halvasti elus, tegelikult just vastupidi. Siiski tunnen, et ma saaksin ja peaksin palju rohkem korda saatma. Et minus on tegelikult palju rohkem potentsiaali, mida ma aga kahjuks üldse ära ei kasuta. Liiga tihti mõtlen, et ma pole piisavalt hea ja jätan endale väljakutsed esitamata, sest “äkki ma ei saa hakkama!“. Ehk on keegi teistki sarnaselt mõelnud?

Mul on olnud nii mitmeid võimalusi, millest ma kinni haaranud pole, sest ma kardan. Ma kardan kohutavalt eksida, see on üks minu suurimatest hirmudest – eksida. Aga kuidas me siis üldse peaksime midagi õppima või kuhugi jõudma, kui me ei proovi? Teoorias olen tugev, aga praktikas ikka kohutavalt nõrk. Eile sama teemat Jandriga arutades tuletas ta mulle üht nii head tsitaati meelde: “You miss 100% of the shots you don’t make!”  Mõistate, eks? Midagi uut tehes ja proovides anname endale vähemalt mingigi võimaluse, et asi läheb õnneks. Proovimata ei saa kunagi midagi juhtuda.

Pg1704-8841

Uusi pilte üldse pole. Aga kurjam, mul oli ikka projekti lõpus juba täitsa hea vorm. Foto: P. Grepp

Olen mitmeid kordi mõelnud ja tundnud, et nüüd on minu aeg ja nüüd surun küll kõik läbi, millest unistan. Ja siis tulen koju ja mõtlen, et.. ah, minust on nii palju paremaid inimesi, mis ma üldse proovima hakkan. Nõme, eks! Ma tahan end muuta. Ma tahan endasse uskuda ja tegutseda nii, et saaksin kogu aeg enda üle uhke olla. Või endale õlale patsutada ja öelda, et vähemalt ma proovisin. “In the end we only regret the chances we didn’t take.”

Need vähesed BodyPumpi tunnid, mida ma asendada olen saanud, on mulle nii palju andnud. Siiani tunnen mõnusat värinat kui blogijate kokkutulekule mõtlen. Kogu see tagasiside tähendas mulle nii palju ja teeb siiani silma märjaks. Ehk minus siiski on see “miski”, ehk ma polegi saamatu ja äkki minust saab asja! Miks on nii raske iseendasse uskuda? Vahel tahaks ka olla selline pohhuist, kes kõigest lihtsalt läbi murrab, keda mitte miski muu ei huvita, kes mõtlebki ainult enda peale ja niimoodi elus läbi lööbki! Aga mina konutan kodus ja olen niisama möku.

Ja siis kirjutavad ühed vägevad naised minust nii:

 Oh, see Laura. Jumal küll, kui vinge võib üks naine olla! Ta on natukene nunnu, aga samas selline naiselik ja sportlik, samas lõbus ja mänguline. Selline täpselt õige! Tuju oli hea, treener super ja trenn kõva. Õlad ja tagumik annavad endast siiani märku.
Laura – minu jaoks oled sina the trainer! Sinu trenni ma tuleks iga kell! 
Mariliisi tagasiside

Ja Laura! Tema tundub selline õrn ja malbe nagu väike nunnu bambi. Ei suutnud teda, kuidagi ette kujutada saali ees inimesi piinamas aga nii, kui trenn pihta hakkas siis muutus väike nunnu kaunitar väga lahedaks treeneriks, just selliseks, kes mõnuga naudib saaliees olekut ja kes teab, mis teeb. Respekt! Mulle meeldivad treenerid, kes tehnikale tähelepanu pööravad ja sooritusi ette näitavad ja see, kui ta rahva sekka kargas ja meid veel rohkem piitsutas oli ka nii lahe. Ei hakka siinkohal ära märkima, et ta mulle biitsa loo ajaks suuremad hantlid andis… Ja see tagumiku lugu…aiii kurja, kus lihased põlesid. Niii mõnus! Oleks kohe veel ja veel tahtnud tema juhendamisel treenida.
– Regiina tagasiside

Kas päriselt-päriselt minu stiil meeldib kellelegi? Kas päriselt-päriselt ma võiksingi treener olla?

 

35604162303_4be67730d3_o

Foto: Margit Partei

Ma ei käi praegu tööl ja mul on hirmus palju vaba aega. Minu peamine ülesanne ongi ennast arendada ja stressist täielikult jagu saada. Alustan hommikuid värskes õhus kõndimisega. Eesmärk on vähemalt 30 minutit kõndida, iga ilmaga. Täna ma näiteks isegi jooksin 3 km ja liikusin kokku veidi üle 6 km. Mulle nii meeldivad need hommikud. Peast käib selle ajaga nii palju mõtteid läbi ja see on mõnus. Lisaks saan end korralikult üles äratatud, et ülejäänud päev ka asjalik olla. Tavaliselt käib minu päevaga kaasas ka mõni treening MyFitnessis. Homme selgub, kas ja kuidas ma järgmised 10 nädalat edasi treenin. Ütleme nii, et ma veits olen põnevil. Noh ja siis tubli koduperenaisena püüan kodu korras hoida ja mehe kojutulekuks söögi valmis teha.

Seega, mul on väga palju aega, et iseendaga tööd teha. Praegu on mul käsil raamat, mida üks blogilugeja soovitas ja ma olen kergelt öeldes mind-blown. Aga raamatust ja sealt saadud mõtetest tahan kindlasti eraldi kirjutada. Natuke on veel lugeda, aga ma juba praegu tunnen, kuidas see raamat mu arusaami ja käitumist muutunud on. Julgen juba praegu seda raamatut kõigile neile, kel toitumisega samasugused jamad on, soovitada.

Nüüd ma tunnen, et läks veits lappama see postitus. Et kuhu ma siis jõuda tahtsin.. Soovitage mulle veel häid enesearengu raamatuid, et ma õpiksin endasse uskuma, oma potentsiaali täielikult kasutama ja suudaksin unistused ellu viia. Kaua ma siin ikka mökutsen.

Aa, üks teema veel, mida ma küll postituses ei maininud, aga millest ma üks hetk kirjutada tahan. Kuidas teie treenereid näete? Kui suureks eeskujuks võib teie meelest üks treener olla? Kas leiate, et väljaspool saali on treener samuti eeskuju ega peaks avalikult oma nõrkusi näitama? Kui tähtis on treeneri välimus, kehakaal, vorm? Mind väga huvitab see teema. Mulle kirjutas üks lugeja ja sealt ka need mõtted. Ma olen väga tänulik, kui te oma mõtteid ka sel teemal jagaksite. 

Laura

“Mis siin toimub? Nii palju naisi!”*

Kes spordi- ja terviseblogijaid jälgib, teab, et eile pidasime maha ühe toreda kokkutuleku. Ma liiga detailidesse ei lasku, postituse lõpus on video, mis kogu päeva kokku võtab. :)

36015067280_d84e52e761_o

Foto: Margit Partei

Minu jaoks oli üritus kohe eriti ärev, sest sain auväärsetele ja võimekatele blogijatele BodyPumpi juhendada. MyFitness Viljandi lasi meil lahkesti oma saali ja vahendeid kasutada, mis tegi tunni andmise ju kohe eriti mugavaks. Olin peale juhendamist nii tohutult õnnehormoone täis, et veidi raske oli end normaalsena esitleda ja rahulik püsida. Nautisin iga sekundit, mis ma laval veetsin ja nende vapratega koos treenisin. Üks vägev kogemus igatahes taskus ja ma olen tänulik, et mulle see ülesanne usaldati. Tagasiside järgi tundub, et jäädi rahule, hihii! :)

35576360624_09b343100a_o

Foto: Margit Partei

Uus kogemus oli aga Piloxing, mida Kati juhendas. Selles trennis said kokku nii poks, tantsimine kui pilaates. Minul oli terve trenni aja suu naerul ja nautisin sajaga. Pulss hüppas üles-alla, higi voolas ja pekid põlesid. Aitäh, Kati! Sinu energia oli vägev!

Fotod: Margit Partei

Vitamin Well ja NOCCO hoolitsesid selle eest, et keegi janusse ei sureks. NOCCO Tropical on for sure minu lemmik!

36411363185_8d1e8929f3_o

Mariliis on üks vägev mutt! Paks ka pole üldse. :D
Foto: Margit Partei

Kui trennid üle elatud, kiire värskendus tehtud, seadsime end rõõmsalt Viljandi järve äärde, kus piknikku pidasime. Selleks puhuks oli Maris kaasa teinud puu- ja juurvilju. Lisaks saatsid toredad sponsorid meile korraliku portsu head ja paremat. Valio pakkus meile kodujuustu, profeel kohupiimakreeme, proteiinijogurteid ja -jooke. Lisaks dipikastmeid ja hunnikuga juustu. PULS Nutrition pani lauale KEX-id ja SNAP küpsised ning kingitusena andis igale osalejale paki proteiinipulbrit. See on hiiglama vahva, et sponsorid meid nii heldelt toetasid! Aitäh!

Fotod: Margit Partei

Päevakava nägi ette ka matka ümber Viljandi järve – u 12 km. Üsna alguses jagunesime kaheks – kiiremad ja natuke veel kiiremad. Mina oma veidi pekkis seljaga jäin sinna lihtsalt kiirete gruppi ja koos veetsime mõnusad 2 tundi. Rada oli parajalt väljakutsuv, ilm tuuline, kuid päikeseline ja aeg lendas kiirelt. Kahetsen küll, et pärast oma sääremarju korralikult ei venitanud, sest täna on veits ai. Selg on ka päris kahtlane, seega on täna korralik puhkepäev olnud.

35604619163_be728308aa_o

Foto: Margit Partei

Erilised tänud tahaks öelda aga Marisele, kes kogu korraldamise enda peale võttis! Aitäh ja suur pai sulle! :)

Margit hoolitses selle eest, et meil kogu päevast ilusad pildid jääks. Suur aitäh talle ka! Tema fototegemistega saab tutvuda SIIN.

Oli hiiglama vahva ja ma juba ootan järgmist kokkutulekut! Siis juba loodetavasti suurema seltskonnaga. Muide, kui keegi tunneb, et oleks pidanud ka sealsel kokkutulekul osalema, siis andke aga märku ja lisame teid meie gruppi. Nii on kindel, et ükski soovija järgmine kord kõrvale ei jää. :)

35603737983_a58b0c8773_o (1)

Aitäh, Kati O, Kati K, Maris, Margit, Mariliis, Regiina, Cris, Kristina ja Sigrid!  Ise, näed, olen end selle pildi tarbeks lausa tagurpidi keeranud, no lihtsalt nii vahva oli olla. :)

Video ikka ka:

Mutrivõtmekese alt ikka kvaliteet põhja, eks. ;) Ja thumbnaili pilt on muidugi parim. :D

Laura

*Jalutasime mööda matkarada, kui möödusime ühest poistekambast, kes imestusega meid vaatasid ega suutnud uskuda, kust nii palju naisi lahti pääsenud on. :D

 

Kas ma kunagi üldse saan sellest üle?

No tsauki, mäletate mind veel?

Endiselt ei ole seda arvuti taga istumise tuju ja seetõttu ka blogi justkui suvepuhkusel on. Püüan end igapäevaselt muudmoodi tegevuses hoida.

Üldiselt on nii, et sügise tulekuga ei toimu mu elus kõike seda, mis ma lootnud ja arvanud olin. Ma ei taha sellest rääkida ka, nii et tuleviku teema on veel endiselt üks suur segadus.

Tegelikult tahtsingi ma täna end lihtsalt välja elama tulla.

Mul on päriselt tunne, et ma ei saagi kunagi normaalseks. Et jäängi alatiseks oma kaalu ja toidu pärast obsessima ega suuda kunagi iseendaga päriselt leppida. Vahepeal oli kõik juba täitsa korras mu meelest. Ei toitunud küll ülitervislikult, aga suutsin asja rahulikult võtta ja nö nautisin elu ilma üle mõtlemata.

Viimastel nädalatel on asi jälle pekki läinud. Jälle need samad sundmõtted: “ma olen nii paks”, “ma pean alla võtma”, “ära söö seda ja toda”, “miks ma ei võiks olla nagu X”, “mu jalad on rõvedad”, “kõhupekk on rõve” jne jne.

20615193_1834853633193165_923220971_o (1)

Käisin BFF-iga Nõval suvitamas.

Võtsin siis toitumise jälle kontrolli alla, hakkasin korralikke toidukordi sööma (4x päevas iga nelja tunni tagant), trennis käin võimalikult tihti ja üldse tahan üüber cool fitchick olla.

Tegelikult on see 4 korda päevas söömine väga hea, sest ma vahepeal kippusin toidukordi vahele jätma ja sõin nii kuidas jumal juhatas, mis pole ju ka üldse hea. Aga ma ei saa ju süüa siis lihtsalt normaalselt, ikka obsessin, kui palju ja mida ja millega. Ja see ajab mind nii kohutavalt endast välja!

20543184_1834852896526572_2010019051_o

Vennatütar kasvab mühinal, sain nädalavahetusel nats nunnutada. 

No näiteks, eelmine nädal toitusin ülihästi ja reedeks olin alla võtnud tervelt 1 kilogrammi. Läksin nädalavahetusele vastu mõttega, et “ära sa jumala eest kõike ära riku!”. Laupäeval lubasin omale aga ikka ühe jäätise ja natsa šokolaadi, sushit sõin ka. Pühapäevaks +400g. Eile oli mu tädi sünnipäev ja oiiiii kui häid maasikaid ta oli ostnud, ma ei suutnud lõpetada. Sõin niiii palju, et õhtul koju jõudes oli paha olla, no ikka täiega halb oli olla. Ainuke asi, mis ma mõtlesin, oli ikka see, et “kurat küll, nüüd olen ju kogu “töö” raisku lasknud”. Lubasin endale, et täna hommikul kaalule ei astu, ei ole vaja mul endale seda halba enesetunnet tekitada. Mis te arvate, et ma suutsin siis end mitte kaaluda? Kõik see maha läinud kilo oli muidugi tagasi.

20536231_1834853656526496_621026598_o (1)

Käisime ühel nädalavahetusel sõpradega pisikesel road-tripil. Mulle nii meeldib see pilt! 

Jander jäi täna kodukontorisse, sest on haige ja ta sai ju kohe aru, et ma tujust ära olen. Nii ma siis nutsin ja halasin ja nutsin veel. Tal on ilmselgelt raske mind niimoodi vaadata ja kuulata seda, kuidas ma ennast maha teen ja endasse nii halvasti suhtun. Ja mul on nii vastik endal, et ta kõike seda kuulama peab. No täitsa pekkis värk ühesõnaga.

Ma tean, et ma olen sama sisuga postitust mingi miljon korda siin avaldanud, aga no kurjam, peale mõningast rahulikku aega jõuan ikka samasse kohta, kus ma iseendaga hakkama ei saa. Mind ajab närvi, et mul on põhimõtteliselt ainult mingi faking 5 kilo üle, kuidas pole võimalik sellest siis lahti saada? Kurat küll!

Ja siis ma tulengi blogisse ja panen selle kõik kirja ja elan end välja ja lähen eluga edasi…

Pliis-pliis, ärge mulle kommentaarides puid alla pange. Seda pole mul praegu vaja. :( Lihsalt update, et praegu selline seis on.

Laura

PS! Postitusse lisatud pildid pole kuidagi teemaga seotud vaid annavad lihtsalt värvi sellesse masendavasse loosse.