Mineviku Laura ehk pildid minevikust

Ärkasingi täna kehva enesetundega ja tundub, et tuleb diivanil-pleedi-sees-teetass-käes-päev. Ehk et turgutan kõikide koduste vahenditega ennast, et asi hullemaks ei läheks ja eesolevad plaanid tegemata ei jääks.

Mõtlesin aga hoopis ühe kiire postituse teha ja teile ka neid muutuse pilte näidata, mis mind ennast ikka siiani naerma ajavad. Kuidas ometi ma end peeglist ei näinud. :D Aga tõsi on, et siis ei olnud mul enesekindlusega mingeid probleeme – ülekaaluline küll, aga olin rõõmus ja rõõsa. Kaalulangus, toitumiskava, petta saamine ja muu kräpp oli see, mis igasuguse enesearmastuse viis. Aga see selleks, pilte tahtsin näidata ju.

Tegelikult olen ma varem ka mõningaid neist piltidest näidanud, aga mulle tundub, et blogisse satub ikka uusi lugejaid ka ja vaevalt, et keegi liiga kaugele arhiivi viitsib sukelduda.

059486863362eb

Mina 10. klassis. Rebaste ristimise päeval. :D Ma mäletan, et 9. klassi lõpetasin u 65-kilosena, aga siis hakkasingi paisuma. Umbes sel ajal lõppes vist ka regulaarne võrkpallitrenn ära ja liikumist jäi vähemaks. Ilmselge põhjus, miks kaal tõusma hakkas.

DSC_0200

12. klassi esimene pool. Oh juudas, need lühikesed tumedad juuksed. Täiesti võõras inimene. :D Ilmselt ka minu tippkaal, mis oli sinna 90 kg kanti. Aga tõesti kummaline, et sel ajal ma end üldse nii “paksuna” ei tundnud. Praegu hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et miks sa ometi end nii käest lasid, mineviku-Laura?

IMG_0512

Kuupäev kenasti pildi peal olemas. Suvi enne ülikooli minemist ja suuri muudatusi. Mis nunnu punnpõskne tüdruk, eksole. :D Käisime emaga Türgis puhkamas ja mul sellest reisist igasuguseid pilte, aga see siin näitab eriti kenasti, kui suur ma olin.

1175664_10151781753864383_2036482323_n

Suvi 2013 USAs. Siis olin ma juba veitsa alla võtnud. Vaadake, kui pruun ma olen! See oli üks äge suvi ikka, kogemus terveks eluks. Usa on üldse üks tore koht, seal on nii palju erinevaid inimesi, et seal ma end küll kuidagi paksuna ei tundnud. Tähelepanust ka nagu puudust ei tulnud. Starbucksis sain isegi abieluettepaneku. :D

kasklaura1

Ülikooli viimane aasta ehk kevad 2015. Umbes sama “suur” olen ma praegu ka. Võibolla kaalun siin pildi peal isegi vähem kui praegu. Igatahes meeldin ma endale siin pildil nüüd väga, kuigi sel ajal need enesekindluse probleemid ikka väga hullud olid. Mäletan, kuidas ma paanitsesin lõpukleidi pärast, sest “ma olen nii paks ja mul on nii nõme kehakuju”.

Laura_street_veeb-47

Ja siin on üks palju targem Laura, kes iseenda heaolu peale palju rohkem mõtlema on hakanud, kes eneseotsingutega tegeleb ja kes tunneb end oma kehas juba palju paremini. Aega võttis, aga asja võib saada küll, kui külm ära ei võta.
Foto: Maike Tubin

Vot selline kena teekond on läbi käidud. Kes iganes praegu sama teekonda käimas on siis ma tahan öelda üht – ole enda vastu hea, ära piitsuta end liialt, leia enda juures alati midagi positiivset, ära ole enda vastu õel ja kuri. Naudi teekonda ja mõtle oma eesmärk hästi läbi. Miks ma tahan alla võtta? Kas ma olen siis õnnelikum? Kas jälgida kaalu või vööümbermõõtu või võrrelda arengut hoopis piltidega? Ja mis kõige tähtsam: Ärge unustage oma vaimset tervist, see on tähtis!

Laura

Andsin oma kogemusi edasi

Käisin täna Rakvere Ametikoolis noortele oma elukesest jutustamas. Kui Kristina, minu hea sõbranna, mulle selle ettepaneku tegi, olin kohe nõus. Mulle endale tundub, et mul tõesti on midagi öelda ja edasi anda.

Rääkisin peamiselt sellest, kuidas mina kaalust alla võtsin ja mida sellel teekonnal kogesin. Kuidas ma oma peakese toitumiskavaga sassi ajasin, miks ma toitumiskavasid ei soovita ja kuidas minu meelest on hea kaalu langetada. Muidugi peab aru saama, et see kõik ongi ainult minu kogemusest lähtuv ja keegi teine võib hoopis teistmoodi arvata.

IMG_9330

Lisaks kaalu teemale puudutasin ka trenne ja blogimist. Selgitasin, kuidas minus treeneripisik tekkis ja mismoodi trennidest maksimaalselt kasu saada. Rääkisin oma karjääri muudatusest ja eneseotsimisest ja sellest, et on okei proovida erinevaid asju, et see “õige” üles leida.

Lisaks jutuajamisele tegin pisikesele seltskonnale väikse trenni. Näitasin, kuidas oma keha raskusega saab ka kenasti trenni teha ja rääkisin põhiharjutuste tehnikast. Pärast sain veel toreda kingikotikese, milles oli muu seas ka veepudel ja imemaitsvad mandlijahust küpsised, mille kooli noored ise teinud on.. mm!

IMG_9339

Ma tõesti loodan, et vähemalt üks inimene sai minu kuulamisest midagi kasulikku. Et minu jutt puudutas vähemalt üht noort! Sain kahelt tüdrukult päeva lõpus kallistused, nii et ehk läks päev ikka korda, hihii. Ja ma tõesti nautisin tänast päeva. Ma kohe väga tahaks, et selliseid võimalusi veel tekiks ja ma saaks veel noortele oma kogemusest jutustada. Inimeste ees seismine on lahe ja mulle tundub, et mulle see täitsa sobib.

Püüan tänased emotsioonid endaga võimalikult kaua kaasas hoida. Kahjuks ei tunne ma end siiski kuigi hästi. Juba mitmendat päeva on kurk veidi hell ja nüüd muutub ka nina aina tatisemaks. Jõudsin just eelmine nädal kiita, et näe, polegi ammu nii terve olnud. Ju need 5 päeva, mis ma koolis abis olin, olid piisavad, et ma pisikud kätte saaks. Aga ma loodan, et läheb kiirelt üle ja päris haigeks ei jää.

Küll aga on põlvevalu tugevamaks läinud, kuigi see nädal pole õieti trenni teinudki. Kindlasti proovin kõiki neid nõuandeid, mis lugejatelt ja kaasaelajatelt saanud olen. Aga täna bussiga koju sõites tikkus pisar lausa silma, nii hull valu põlvedes. :(

Hoidke tervist!
Laura

Ma olen tugev!

Lõpuks ometi tuli see õige kirjutamise tunne. Päevad ja nädalad on nii kiiresti läinud, et pole õieti mahtigi olnud, et rahulikult läpaka taha maha istuda ja mõtteid ritta seada.

Täna käisin üle pika aja taas BodyPumpis. Viimasel ajal on minu trennigraafikus peamiselt NTC tunnid ja mujale pole jõudnud. Kuna mind aga viieks päevaks tööle paluti, pole ma oma tavapärastesse trennidesse jõudnud ja nii ma siis täna hoopiski BP-sse läksin. Muidugi tekitasin omale sellega hirmus pika päeva, aga praegu väsinuna diivanil kirjutades mõtlen ikka, et küll on hea olla!

Lõpuks ometi ma tunnen, et olen tugevam! No päris ausalt. Peale vaadates pole vorm üldsegi mitte suurem asi ja viimane nädal on toitumise osas kõike muud kui eeskujulik olnud, aga see polegi üldse nii tähtis. See tunne, et ma jaksan ja suudan rohkem kui varem on mulle palju olulisem. Kätekõverdused, mida ma kunagi vihkasin, tulevad palju kergemini välja. Miskipärast ei julgenud ma pikalt neid isegi päkkadel väga proovida, sest “nagunii ei jaksa”, tegelikult jaksan küll. Ma küll pole proovinud palju ma neid järjest teha suudan, aga kindlasti rohkem kui näiteks aasta tagasi!

Laura sportlik sessioon_veeb-1

Foto: Maike Tubin
WordPress sööb kohutavalt piltide kvaliteeti, isegi peale seda, kui seadetes muudatusi tegime. :(

Triitsepsi kätekõverdused, mida ma arvasin end kunagi mitte tegevat, ei tundugi enam täiesti võimatud. Jah, neid teen ma muidugi põlved maas, aga enne ei suutnud ma sedagi! See ju on midagi! Kosmonaudid, plank ja muu selline tulevad palju kergemini. Arenguruumi on muidugi veel tohutult, aga vahepeal tuleb end ikka õlale patsutada ja kiita ka, sest areng on ju ikkagi toimunud.

Ainuke jama, mida ma tähele panen, on valu põlvedes. See on nüüd kuidagi hoopis teistsugune ja kuigi ma määrin neid ühe päris hea kreemiga, mida sõbranna soovitas, on valu ikkagi olemas. Ei teagi, kas asi on koormuses või milleski muus. Igatahes on näiteks kükitades või väljaasteid tehes või lihtsalt põlvi kõverdades mingi valu sees ja seda mõlemas põlves. Ei oskagi kohe nagu midagi ette võtta.

Olgugi, et ma tunnen end eelmise nädala kehvade valikute pärast veits “paksuna”,  suudan ma juba päris hästi end analüüsida ja nö maa peal hoida. See üks nädal ei tähenda midagi. Ma olen väga tublisti trenni teinud ja küll see toitumine uuesti korda saab. Kaalust ei tea ma endiselt midagi ja ega ei tahagi teada. Maris lasi ennustada oma kaalu, mis tundus pärs põnev. Võite postituses olevate piltide põhjal ka oma ennustusi teha. :D Noh, nii huvi pärast, et mis tunne pildi järgi on.

Laura_street_veeb-51

Foto: Maike Tubin.

Tegelikult on mul enda kehva söömise pärast vabandus ka. Jandril oli neljapäeval sünnipäev ja seda me terve nädalavahetuse ka tähistasime. Eile kohtusid meie pered esimest korda, mille pärast ma veidi ärevuses olin aga tegelikult läks täitsa hästi. :) Jander on minu vanemate poolt sajaga omaks võetud ja tundub, et mina ka Jandri vanemate poolt, hihii.

Terve eelmise nädala tegelesime mööbli kokku panemisega, mille me IKEA-st kokku vedasime. Igasugust muud kraami saime ka ja lõpuks on kodu peaaegu valmis. Üks kummut on puudu ja sisustuselemente ka, aga ma olen juba väga rahul! Nüüd võin juba väikse kodu-tuuri teha, et teile ka meie kodu näidata. Me tunneme end siin mõlemad nii mõnusasti, see on täpselt meie nägu ja nii kodune.

Sel nädalal lähen ühte kutsekooli natuke endast rääkima ja väikse trennikese teen ka. Ma olen päris põnevil, et kuidas see asi välja kukub. Sain täna samaks päevaks veel ühe kutse, et endast ja oma tegemistest veidi rääkida, aga pidin selle kahjuks ära ütlema. Noortega lobisemine on kindlasti miski, mida ma ka tulevikus teha tahaksin.

Laura_street_veeb-22

Foto: Maike Tubin

Aga nüüd ma tõmban otsad kokku, joon oma tassi teed lõpuni ja ilmselt lähen varakult magama, et ka homme saaks üks hea päev tulla. Lähme Jandriga teatrisse ka, nii et on, mida oodata. :)

Igatahes tunnen end hästi ja tean, et olen oma tegemistega õigel teel. Lõpuks!

Tsauki,
Laura

Natuke siit ja natuke sealt

Ma olen seda postitust kirjutanud alates esmaspäevast. Ma ei tea, lihtsalt ei hakanud jutt niimoodi jooksma nagu oleks tahtnud. Eks ma proovin uuesti ja lõpetan selle postituse ilusti ära, sest uued mõtted tulevad peale nagunii. :)

Esmaspäev, 2.10

Nädal on igatahes jälle tegusalt alanud. Päeva alustasin NTC-ga, jalutasin üsna pika tee koju ja sain niimoodi kella 10ks hommikul pulsikellal 100% aktiivsust täis. Üsna hiljuti tõstsin oma aktiivsuse kõige kõrgema taseme peale ja sellepärast on ekstra hea tunne, kui norm varakult täis saab. Peale trenni toimetasin usinalt kodus ja siis läksin ise trenni andma. Oli hea päev! Aa, mütsi ostsin ka, sest brrr, sügis on külm ja minul hakkab tuulise ilmaga pea kohe valutama.

Teisipäev, 3.10

Täna magasin veidi kauem, sest toas oli pime ja vihma klõbistas mööda aknalauda eriti rahustavalt. Polnud üldse tahtmist teki alt välja tulla. Saatsingi vaid paar meili ja vaatasin Netflixist sarju enne kui trenni poole hakkasin minema. Eks minagi mõlgutasin seda mõtet peas, et “niii kole ilm on ju, ma olen nii tublisti trenni teinud, mis see puhkepäev ikka teeks ja seljalihased ka ju valusad ja blabla” Kella 13ks vedasin end ikka kenasti Postimajja NTC-sse.

Sellise sombuse ja vihmase ilmaga ei tahakski nagu midagi asjalikku teha ja hästi kerge on vabandusi leida. Aga see ongi see hetk, kus tuleb end natuke tagant utsitada, sest tegelikult saab ju trennist selle mõnusa laksu, mis energiat juurde annab. Mina otsustasin siin hiljuti, et ei lase ilmal enam oma tuju nii palju mõjutada. Muidu oli ikka tihti nii, et kui ilm oli kehv, siis oli minu tuju ka halb ja päikselise ilmaga keksisin rõõmsamalt ringi. Aga see pole õige, muidu me ei saakski väga tihti õnnelikud olla, sest noh, kehv suusailm saadab meid aastaringselt.

Õhtul käisime Gabriel Iglesiast ehk Fluffyt kuulamas/vaatamas Nordeas. Jander tutvustas mulle teda ja mul nii hea meel, et piletid peaaegu aasta ette ostsime ja kohale läksime. Niiiiii lahe oli! Ma ikka imetlen neid stand-up koomikuid. Vägev on vaadata, kuidas üks inimene suudab oma naljadega kogu lava täita ja saalitäie rahvast rõkkama panna. Naersime veel neid pileteid ostes, et hehee, peame nii kaua ju siis koos ka olema. :D Hakkama saime!

Kolmapäev, 4.10

Ärkasin 7st, et päeva jälle NTC-ga alustada. Hiljem tuli sõbranna külla, käisime natuke poodides ja lebotasime minu pool. Siis läks tema hambaarsti juurde ja mina trenni andma. Hilisõhtul käisin teise sõbrannaga Tõnis Niinemetsa vaatamas, mis oli küll tore, aga kuna päev oli nii tegus ja pikk olnud, siis oli kell 22.15 alanud etendus ikkagi liiga palju.

Eilne õhtu läks üldse veidi lappama. Kui ma lõpuks olen leidnud nö õige suuna ja tunnen end juba paremini, siis on ikka mõned asjad, mis mind nii kurvaks teevad. Mul on nii kahju, et inimesed teevad selja taga mingeid järeldusi ja räägivad taga teadmata, kuidas olukord tegelikult on. Me ju ei tea, mida keegi teine võib tunda/mõelda/kogeda/läbi elada. Sotsiaalmeedia ajastul on eriti kerge jätta mulje, nagu kõik oleks suurepärane, aga me ei tea, mis toimub kardinate taga. Mõelge sellele enne, kui midagi eeldama hakkate!

Neljapäev 5.10

Jõudsime tänasesse päeva. Äratus oli jälle kell 7 ja no niiii raske oli ärgata. Mõtlesin mitu korda, et miks mul seda kõike vaja on, miks ma ei võiks magada ja siis hiljem trenni minna. Ilm oli hommikul ka ju teatavasti hirmus kole. Aga NTC-s oli test ja ma ei saanud mitte mingil juhul sealt puududa. Kui te veel aru pole saanud, siis NTC rokib praegu täiega ja nende käimasolev challenge on tõeline motivatsioonipomm. Kogun templeid ja naudin seltskonda. Lisaks saan tugevamaks, vastupidavamaks ja liikuvamaks! Win!

Ma teen täna natuke “pattu” ka ja lähen veel ühte trenni. Tegelikult piisab ühest trennist päevas väga hästi, aga ma lihtsalt tahan minna üht konkreetset ringtreeningut proovima. Ärge teie niimoodi tehke. Ma annan pärast teada, kui ellu ma jäin.

Pealelõunal tuleb sõbranna jälle külla, sellepärast tahtsingi need katkendid lõpuni kirjutada, mida ma siin juba nädala algusest alustanud olen. Õhtul lähme Mihkel Rauda lähedalt vaatama. Seega tuleb pikk päev ja ma natuke kardan, kuidas ma vastu pean. Mul nimelt tuleb viimasel ajal uni väga vara peale. Õnneks on sõbranna cool ja võibolla jõuame ühe kiire power-napi koos teha, hihii.

Ja tegelikult ma tahtsin seda postitust esmaspäeval alustades kirjutada NTC-st, aga läks juba pikale kogu see loba. Ma lihtsalt tahan teile ka kirja panna, miks see trenn on lahe ja miks see seltskond on lahe ja miks ma seal üldse käin ja miks teie võiks ka seal käia. :D (NTC = Nike Training Club)

Homme lähen ühele koolitusele (peale NTC-d muidugi) ja loodan hästi targaks saada. Ehk peale seda saan kirjutamislainele tagasi ka.

Aga ma tõmban nüüd otsad kokku ja las see postitus olla üks “nädala kokkuvõte”, kuigi need pole mu isiklikud lemmikud.

Kuidas teie nädal läheb? Muljetage kommentaarides (pliiiiis!) ja kirjutage näiteks, milline on hetkel teie lemmiktrenn. :) 

Olge tublid, kohe on reede!
Minge trenni ka!

Laura

Laura_street_veeb-5

Foto: Maike Tubin

Asjad liiguvad õiges suunas

Kas teil on vahel selliseid päevi, kus kõik tundub nii hea ja ilus, et tahaks seda kõike teistega ka jagada?

Mul täna on selline tunne. Üldse on see nädal kuidagi hoopis teistmoodi hingamisega ja ma ise tunnen end üle pika aja elavana. Jah, elavana!

Tegelikult oli juba nädalavahetus mingisuguseks ärkamiseks. Vot mida võib üks hea koolitus teha, mida võib teha see, kui tunned, et jõudsid õigesse kohta. Ma tahan seda tunnet nüüd hästi kaua endas hoida ja loodan, et peadpidi enam ühtegi sügavasse auku ei kuku.

Eile käisin yin-joogat proovimas. Minu jaoks täiesti uudne kogemus ja justkui meditatsioon. Olgugi, et enda välja lülitamine on äärmiselt keeruline, mõjus see u tund aega väga värskendavalt. Yin joogas hoitakse poose vähemalt 2,5 minutit ja venitatakse liigeseid. Kui alguses poos sisse võtta, siis ei tunnegi ehk midagi, aga pikemalt hoides tunned liigestes selliste pinget ja venitust. Oli üks värskendav kogemus!

Kuna päev oli tegus olnud – hommikul trenn, päeval pildistamine ja õhtul jooga – vajusin eile juba veidi peale 22 magama. Tundub, et hakkab see talvisem režiim ka sisse tulema. Uni tuleb varem peale, sest väljas läheb varem pimedaks. Niimoodi olen ma sunnitud juba mitmendat õhtut üksinda magama minema, sest Jander ei arva minu uuest unerežiimist suurt midagi. :D

Täna on sarnane päev esmaspäevaga – NTC ja oma trenn. Ootasin päeval rongi Balti jaamas nina päikse poole ja niii mõnus oli! Mul on Spotifyst üks eriti mõnus akustiline playlist leitud, mida just sellisel hetkel hea taustaks kuulata on. Päike annab heale enesetundele kindlasti palju juurde.

Homme lähen Tallinna ülikooli ühele seminarile, laupäeval Mihkel Rauda kuulama. Otsustasin yes-maniks hakata. Ehk olete seda filmi Jim Carrey’ga näinud? Ühesõnaga püüan kõiki võimalusi ära kasutada ja tihemini jah öelda. Nii saan rohkem kodust välja ja nagu näha, see mõjub mulle hästi. Ehk et olen nüüd tasapisi valmis rohkem pakkumisi vastu võtma ja kaitsvate koduseinte vahelt välja tulema. :)

Mul tuli väike mõte teha ka üks küsimused-vastused video/live/postitus. Ehk et kui teil on mulle ükskõik milliseid küsimusi, siis kirjutage kommentaaridesse või mulle niisama või facebooki lehele ja ma püüan kõigile vastata. PS! Jääme samas ikka nagu mõistlikeks, eks.

Nüüd ma igatahes ootan iga uut päeva, sest see lubab mul oma unistusi püüda ja tunda end kellenagi, kel päriselt ka väärtust on.

Ma tegelt ise ka ei usu, et nii positiivse postituse kirjutasin. Ja panete tähele, juba mitmes ilusamates nootides kirjatükk. Asi areneb. :)

PS! Emme lubas külla tulla ja kaalu omale võtta. :D

Laura

Laura_street_veeb-18

Klõps: Maike Tubin
Let that sunshine hug you!