Beebimull

Anelle on 3-nädalane ja siiani oleme küll elanud ühes üsna mõnusas beebimullis. Esimesse elunädalasse mahtus küll ka murepilvi, aga suures plaanis on siiani väga mõnusalt sujunud.

Haiglas olime 2 ööd. Ma nii ootasin koju saamist, sest nii suur Janette igatsus tuli ja nii tahtsin, et kogu pere kokku saaks. Kuna beebi oli tubli, kaalulangus normipiirides ja sel hetkel bilirubiin normis, lastigi meid nii kiirelt koju. Küll aga pandi uue nädala algusesse arstiaeg, et bilirubiini kontrollida. Enneaegsete puhul on see üsna tavaline, et bilirubiin kõrgeks läheb. Nii meiega ka kahjuks juhtus. Vereproovi vastus näitas, et näit on liiga kõrge ja kaalus polnud ka beebi justkui piisavalt juurde võtnud. Sel hetkel ähvardas meid taas haiglasse sattumine, kuid arst andis ühe ööpäeva pikendust. Selleks pidin kodus beebit võimalikult palju imetama ja päikesevanne tegema.

Sel päeval nutsin korraliku peatäie. Kõik oli ju nii hästi ja nii mõnus oli kodus, haiglasse minek tundus nii hirmus. Muidugi mõistsin, et lapse tervis on kõige tähtsam, aga noh, saate aru küll. Meie rõõmuks oli ööpäevaga asi paranenud ja pääsesime haiglast. Korra käisime veel end arstile näitamas ja ka tema rõõmustas, et kõik näitajad paranenud ja lubati meid rahulikult koju kosuma. Ma väga loodan, et sellega kõik tervisemured ka nüüd läbi on. Kuigi, iga päev vaatan oma nöpsikut ja muudkui puurin pilguga, et ega ta ometi jälle kollaseks pole läinud.

Aga rõõmsamalt jätkates.

Esimene nunnu hetk oli see, kui Jander ja Janette meile haiglasse vastu tulid. Janette uudistas kohe beebit ja paistis elevil. Kui koju sõitsime, lapsed kahekesi tagapingil, hakkas beebi natuke nutma ja selle peale hakkas Janette ka kohe lohutama. Eiii, ma üldse ei nutnud suurest heldimusest siis. Koju jõudes musitati ja kallistati beebit eriti usinalt. “Nete õde, väike beebi!” Aaah, minu tütred, niii äge!

Minu tütred!

Siiani on Janette olnud ülitubli ja kõik on oodatust lihtsam olnud. Suur osa muidugi on Jandril, kes hetkel suure osa enda kanda võtnud on. Üldse toimime väga hea tiimina ja püüame end kenasti mõlema lapse vahel jagada. Lisaks käime igapäevaselt kõik koos jalutamas ja noh, ongi selline megamõnus beebimullis elamine. On ikka äge, et isad nii kaua kodus olla saavad. Eks päris elu hakkab peale siis, kui Jander uuesti tööle hakkab. Annan teada, kas ma siis ka nii chill olen. 😀

Igatahes on üleminek ühelt lapselt kahele esimese hooga väga kenasti sujunud. Ise olen palju rahulikum ja nii äge, kuidas kõik “oskused” iseenesest meelde tulid. Imetamine on ka algusest peale kenasti sujunud, miinus nüüd veits lõhenenud nibud. Nii et igatahes on kogu algus palju kergem olnud kui Janettega.

Ise tunnen end ka hästi ja appi, kui hea meel mul on, et ma enam rase olema ei pea. Olen oma kehale tänulik, et ta sünnitusest väga lihtsalt taastus. Vähem kui nädal peale sünnitust tegin juba spontaanselt jooksusamme, kuigi peale kolme sammu tuli meelde, et oot-oot, ma alles sünnitasin ja jooksmine küll veel mõistlik pole. Hormoonid vist ka väga hullu ei pane, sest tunnen end väga hästi ka vaimselt. Eks muidugi jah beebi tervise pärast väike mure siiski on, aga uuel nädalal on juba esimese kuu check-up perearsti juures ja loodetavasti kinnitab ka tema, et kõik ilusti korras on.

Aga tõesti, kõige rõõmsam olen selle üle, et füüsiliselt asju suudan teha. Et teiselt korruselt asjade toomine pole eneseületus, et suudan Janettega tantsida, et jalutuskäigud ei aja ohkima. Nüüd on veel mõned nädalad oodata, et saaks ka trenni tegema hakata. Muidugi tasa ja targu, aga ikkagi trenni! Ahjaa, alustasin ka Kõhukliiniku programmiga, aga sellest kirjutan siis, kui natuke aega katsetanud olen.

minu-minu-minu!

Sedasi me siis siin praegu elamegi. Mõnus on! Väsitav on, aga ma ei vahetaks seda elu mitte millegi muu vastu. Kui vinge on olla kahe tütre ema ja kui vinge, et me Jandriga nii ilusa elu endale loonud oleme.

Laura

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: