207807_480623968650135_1116218101_n1

“Being sick feels like you’re wearing someone else’s glasses.”

Reede hommikul ärkasin tugeva kurguvaluga. Aga ma ei lasknud end sellest häirida ja käisin rõõmsalt Tallinnas USA saatkonnas viisaintervjuul. Üks oluline samm jälle suvele lähemale.

Päeva peale tundsin kuidas olemine kehvemaks läheb ja nina läks ka tatiseks. Proovisin endiselt sellest mitte välja teha. Käisin korra Linda juurest läbi, emaga poes ja siis tulin koju õppima. Õhtul ootas ees kaks sünnipäeva. Perega käisime onunaise sünnipäeval ja sealt läksin linna Monika sünnipäevale. Pidu ei kestnud kaua, sest tervis kiskus ikka nii käest ära, et kutsusin juba kell 23 tädi omale linna järgi.

Ma ei saanud öösel üldse magada, kord oli külm ja siis jälle palav – lõpuks tõusis korralik palavik ka. Jäin korralikult magama umbes kell 5 öösel ja ärkasin juba kell 9. Aga koolitööd vajasid tegemist ja nii ma hambad ristis pusisingi. Peale lõunat oli meil StudentTouri orientatsioon Tallinnas, kuhu ma end ka kohale vedasin. Viisin peale üritust R-i bussijaama, tulin koju, proovisin natuke õppida, aga sellest ei tulnud midagi välja ja lõpuks jäin juba kell 20 magama. Südaööl turgutasin end veel mõndade ravimitega ja läksin uuesti magama.

Ärkasin täna hommikul 6.30, et õppida. Õnneks on olemine natuke parem. Kuigi pea valutab endiselt ja voodi ujub nuusatud salvrätikutest. Õppides see tänane päev möödubki. Jätan homse koolipäeva vahele ja lähen Tartusse kas homme õhtul või teisipäeva hommikul.

Lihtsalt nii halb ajastus haigeks jäämiseks. Homseks on esitada eesti keeles referaat, täna pean esitama pedagoogilise psühholoogia referaadi + tunnikonspekti. Tundub küll, et mis see siis ära ei ole, aga ülikooli tasemel referaatide koostamine ja vormistamine on väga aeganõudev. Sel samal teemal pean teisipäeval tunni läbi viima, mis tähendab, et ma pean selle teema omale korralikult selgeks ka tegema. Lisaks kaks essetüüpi tööd eripedagoogika alustes. Väga raske on, kui jõudu üldse pole ja ainuke asi, mida teha tahaks, on magamine.

Jälle üks suur virin.

Laura.

Ükskord ma võtan selle ette.

Leave a Reply