“The best thing a girl can be is a good wife and mother.”

Ma olen juba kolmapäevast saati ühest asjast kirjutada tahtnud, aga kuna nädala lõpp  läks üsna kiireks ja ma haigeks ka suutsin jääda, jõudsin alles nüüd blogi lehe lahti võtta.

Igatahes..

Olen sellest nädalast veel ühe armsa lapse hoidjaks. Nüüd on mul kolm vahvat tegelast, kellega oma aega sisustada saan ja kes mulle igatepidi positiivsust annavad. (Ja tegelikult sain täna juba uue pakkumise kahe lapse hoidmiseks, aga läheb vist keeruliseks aegade klapitamisega.)

Lapsi olen ma ju ka varem hoidnud, aga sellest nädalast on minu hoida aastavanune poiss. Ma polegi enne nii pisikest last PÄRISELT hoidnud, küll olen ma tegelenud nii väikeste lastega, aga noh.. nüüd on tegemist ikka justkui ametliku lapsehoidmisega.

Praegu on minu ülesandeks olnud päeval lapse uneajal temaga mööda Tartut jalutada. Võrratu “töö” ju, kas pole? (töö on sulgudest sellepärast, et ma ei ole lapsehoidja selleks, et raha teenida, vaid selleks, et oma aega sisustada) Esiteks on vahva vankriga ringi jalutada ja teiseks on jalutamine igatahes kasulikum, kui korteris oma tagumiku laiaks istumine. Tegelikult pean ma küll nentima, et päris keeruline on üsna sihitult kaks tundi muudkui jalutada, peab ju aega planeerima, et laps õigeks ajaks ema hoolde jälle saaks ja eks tuleb välja mõelda, kuhu siis ikkagi kõndida, sest ega keset kesklinna lapsel küll eriti mõnus magada pole. Aga tegelikult ma ei kurda, Tartu on täpselt selline koht, kus leiab vabalt vaikseid tänavaid ja jõeäär on alati ideaalne koht jalutamiseks.

Aga kas te teate, kui keeruline on vankriga linnas ringi liikua? Kõikidel kõnniteedel pole seda lauget äärt, kust alla sõita. Vankrit peab koguaeg keerama ja see on minu meelest kätele päris väsitav. Noh ja siis on väiksematel tänavatel autod kõnniteele parkinud ja neist ei saa üle ega ümber, noh ja Tartu oma mägiste tänavatega ei anna samuti kätele armu, mis on küll trenni mõttes hea, aga lapsest on vahepeal kahju, kes mäest alla kõndides justkui peaalaspidi oleks.. ja mina suurest hirmust aina kõvemini vankrist kinni võtan, et jumala eest asi ise veerema ei pääseks.

Tegelikult on see ikka lahe kogemus, sest eks endalgi tule ju kunagi näiteks vanker valida ja eks siis oskan ehk paremini vaadata, milline isend parem võiks olla. Ma nüüd mõtlen, et vankril võiksid esimesed rattad ise keerata, siis oleks mugavam. Aga kas selliste ratastega talvel läbi lume sõidab? Vot ei tea, aga jube põnev tundub kogu see teema. :D

Anyways on minul selle suure lapsehoidmisega hirmus lapse isu peale tulnud. :D Emps, ära põe, mul ikka mingi mõistus on peas ja veel lapsi tegema ei hakka. Aga unistada ja mõelda ikka võib? Eile käisime H.-ga nt Mothercare’is ja ma nägin ilmatuma ilusaid lapsevoodeid ja imearmsaid riideid…, mul vist see emme-geen lööb koledasti välja. :D

Millal üldse on õige aeg lapsi saada? Kas on olemas paremat või halvemat aega? Öeldakse, et laps tuleb siis, kui õige aeg. Millal on see õige aeg?

Mul on näiteks üks kunagine trennikaaslane, kes sai üsna noorelt lapse, ta oli siis umbes 19-20 äkki. Nüüd on ta juba 23 ja tal on ka teine laps. Teismelisena oli ta ikka selline üsna rebel mässaja ja mitte väga “hea laps” oma emale. Kui ma siis teda ja ta last vaatama läksin, rääkis minuga hoopis teine inimene. Ta oli nii täiskasvanulik, rahulik, rääkis nii mõistlikku juttu, täitsa nagu teine inimene. Mulle jäi temast küll mulje, kui väga väga heast emast ja seda ta ilmselt ongi. :)

See vist ongi põhjus, miks ei saa kunagi öelda, kas päriselt lapse saamiseks valmis ollakse või ei. Eks elu ju õpetab ja näitab, mis ja kuidas.

Minul on lapsed ikka kuskil viieaastaku plaanis. Ma tahaks olla üsna noor ema, aga samas tahan ma veel nii palju elus ära teha, et laps liiga vara nendesse plaanidesse ei mahuks. Ju nad siis ikka “õigel” ajal tulevad.

Mis teie arvate, millal on õige aeg lapsi saada? Mis on teie jaoks see “õige” vanus või millal teie lapsed saite? 

Laura. :)

16 mõtteid ““The best thing a girl can be is a good wife and mother.”

  1. Ideaalses maailmas pidi õige aeg laste saamiseks olema siis, kui on ülikool läbi, töökoht olemas, armastatud mehega abielus ja siis laps :D Juhtus aga nii, et see päris õige armastus sai alguse suts hiljem kui laps juba kõhus kasvamas oli, siis tuli ülikooli lõpetamine ning ma eeldan, et millalgi tulevad töökoht ja abielu ka.
    Kui nüüd sellele kõigele tagasi vaadata, siis ei kujutagi ma mingit teist varianti ette. Ma olin väga kõhkleval seisukohal kõikide meeste osas (ka oma mehe osas, aga seal oli peamiseks põhjuseks see, et ta pidi tagasi välismaale sõitma) ja ei kujutanud kunagi ette, et ma tõesti lihtsalt suurest armastusest end kellegagi seoks. Mitte, et ma ei oleks tahtnud, aga see tundus nii ebareaalne.
    Seega tõesti, kõik juhtub kui see juhtuma peab. Rääkigu “targad naised” mida tahavad, et “kui ei oska kummi kasutada” ja et “tänapäeval ei saa lihtsalt upsikaid juhtuda” (reaalselt, mu beebigrupis on mõni sellisel arvamusel).
    Muidugi on tore, kui on võimalus planeerida. Oleksin ka ise algselt seda esimest plaani eelistanud, sest see oli kindel värk. Kuid siiralt usun, et kõigel mis toimub on kindel põhjus.

    1. Mina olen ka alati seda meelt olnud, et kõige pealt kool, siis töö, abielu, oma kodu ja siis lapsed. :D Aga tegelikult olen ma igasuguseid muid asju ka plaaninud, aga praegu on kõik hoopis teistmoodi. Nii et ilmselt siiski kõik mingil kindlal põhjusel toimub.

      Mina usun ka, et täiesti vabalt võib “korralikel” inimestele “ups” juhtuda. Olgu sa nii kaitstud tahes, ükski vahend pole kunagi 100% kindel + 100 muud faktorit ja hoppa, palju õnne!

  2. Mina jäin esimest last ootama, kui olin esimest aastat Ülikoolis. Tegu ei olnud “appi, mis nüüd juhtus” rasedusega, sest olime juba sellele veidike aega mõelnud. Praeguseks olen mehega juba 8 aastat koos elanud, ülikool lõpetatud, teise lapse ka saanud ja kolmas aasta juba tööl jooksmas. Kui keegi küsib, kas kahetsen, et nii vara pere hakkasin looma. Ütlen alati, et absoluutselt mitte. Kas ma oleks praegu veidi targem ema? Kindlasti, sest iga aastaga tuleb elukogemust, mis omakorda kasvatab ja harib, aga ma tõesti ei kahetse ühtegi sammu, mis seni teinud olen seoses lastega :)

    PS! Me pole veel mehega abielus, aga see seisab üldse ühe muu faktori taga, mis siinkohal pole oluline. No igatahes plaanis on ta nii või naa ;)

    1. Jälle üks ehe näide, et kõik on võimalik! Tubli tüdruk! :)
      Loodan, et üks hetk ikka abieluranda ka siis jõuate!

  3. Teistkorda enam 19 aastasel last ei saaks aga ma ei kahetse hetkekski, et ta mul olemas on. Kindlasti loeb see, et mu vanemad on hoidnud teda nagu kullatükki. Olen pidanud loobuma mõnest asjast aga kindlasti see naeratus on väärt seda. Ma sain tunduvalt kiiremini suureks temaga kui mudu oleksin saanud.

    1. Minu vanemad on ka alati mõista andnud, et kui peaks “juhtuma”, siis nemad aitavad alati ja see on kindlasti väga oluline toetus, mis muudab asjad lihtsamaks. :)

  4. Mina olen hetkel esimese lapse ootel. Ideaalis oleks ka minul tulnud laps umbes 2-3 aasta pärast (siis, kui mina olen 25-26 ning elukaaslane 26-27) – aeg, mil minul ja elukaaslasel on natuke kindlam elu. “Juhtus” aga nii, et laps otsustas, et just praegu on õige aeg. Kuna mehega olen koos olnud 3 aastat ja natuke peale, koos elanud aasta ja 2 kuud ning tean teda ligi 6 aastat, siis ei kahelnud rasedusest teada saades, et nüüd laguneb kõik koost. Kuigi mehele oli see suurem šokk, lausa nii suur, et peaaegu 2 õhtut ta ainult nuttis. Muidugi olin ma valmis, et võib-olla tuleb kuidagi teistmoodi hakkama saada ja olin ka valmis meest kohustustest vabastama, aga kuna armastus võitis ja teades tema kohusetunnet, siis läkski nii, et ootame oma esimese poja sündi suure põnevusega. Paar päeva tagasi tunnistaski mees, et kuigi teada saamine oli šokk, siis nüüdseks on ta sellega leppinud ja see tundub tema jaoks loomulik :). Kuigi kartsin, et võib-olla me kaugeneme üksteisest, siis tegelikult oleme lähedasemad, kui kunagi varem ning mul on selle üle hea meel :). Kokkuvõtvalt võingi öelda, et kõik, mis juhtuma peab, juhtubki ja planeerimata asjad ongi paremad!

  5. Õiget vanust ei ole olemas. Samamoodi pole olemas ka õiget aega. Me võime küll arutleda, et kui on koolid läbi, olemas enda elamine, kindel suhe ja hea koht karjääriredelil, et siis on õige aeg, aga kui inimesed pole vaimselt veel küpsed, siis ei tähenda need eelnevad asjad midagi.

    Samamoodi võib olla ka nii, et inimene on täiesti enesekeskne egoist kelle rasedusest kuuldes kõik pead vangutavad, aga lõpptulemusena kasvab temast suurepärane lapsevanem.

    Seega ma arvangi, et sellist asja ei saa määratleda ega teada enne seda kui laps on sündinud. Mõni arvab, et ta on valmis, aga kui laps käes, siis … :)

    Mis puutub aga vankritesse, siis mul on näiteks selline, millel on esirattad vahetatavad. Niisama jalutamas käin pöörlevate esiratastega, aga kui on vaja natukene karmimal maastikul seigelda või läbi liiva/lume, siis panen suured rattad :)

    1. Eks majanduslik kindlustatus ja see, kui elu on “paigas” aitab justkui kaasa. Aga tõsi, ega me ei tea kunagi, kas oleme valmis enne, kui olukord päriselt käes.

      Oh, selline vanker tundub eriti praktiline ja hea. :D Ma ei tea, miks mind see teema järsku nii huvitama hakkas. Isegi googeldasin ja vahtisin erinevaid saite vankritest. Päris keeruline värk, nagu auto valimine. :D

  6. Hahahaa, H. on Sul ikka nii vapper, et julges titepoodi minna, mu mees aheldaks end koju radiaatorite külge ilmselt kui ma sama ettepaneku talle teeksin :D

    1. Haha, ega ma väga valikut ei andnud ka. :D Kõndisime mööda ja ma muuseas astusin sisse “lähme korraks vaatame” :D Aga noh, ta arutles päris mõistlikult kaasa, et ..”lapse voodi saab ju täitsa ise ka valmis teha..” :D

        1. No ilmselgelt liiga toores asi veel. Ega me ei hakkagi lapsi tegema :D See, et me sellest räägime, ei tähenda ju veel midagi.

  7. Oi, Laura. Nii meeldiv on enda kohta häid sõnu lugeda (kui jutt ikka käis minust :D). Tõid mulle lausa pisara silma. :)
    Kuigi ma võin mõne silmis olla veel üsna noor, et kahe lapse ema olla, siis ise ma seda ei tunne. Sellest hetkest alates, kui esimene laps sündis, tundsin ma, et emaks olemine on minu “teema”, kui nii saab öelda. Tahtsin samuti noorelt emaks saada ja sain ka, kuigi ei saa öelda, et ma oleks tundnud raseduse ajal, et “nüüd ma olen valmis ja just nüüd on selleks kõige õigem aeg”. See tunne tuli alles siis, kui sain esimesi mähkmeid vaheta, riideid selga panna ja muid vajalikke protseduure teha, ning kõik need asjad tulid kuidagi nii loomulikult, nagu ma oleksid kõike seda juba kaua aega teinud. Ausalt öeldes ei teaks ma, kus ma oma eluga hetkel oleks, kui mul ei oleks mu imelisi piigasid.
    Paljud kindlasti mõtlevad, et “issand, tal on ainult põhiharidus, null töökogemust, ta on nii rumal, loll ja mida kõike veel”, aga ma usun, et kõike muud on mul oma lastele pakkuda. Ja kui nad juba paar aastat vanemad on, siis saab ka koolitee kindlasti lõpuni käidud, eks ta veidi raskem kindlasti siis ole, kuid see mind väga ei heiduta. Samuti tõid mu lapsed selgust sellele, millega ma oma tulevikus tegeleda tahaks.
    Ja, kui ma nüüd sinule mõtlen mu armas Laura, siis peale vaadates tundub, et oled täitsa küps emaks saama, kuid mida sa seesmiselt tunned ja mõtled, siis seda tead sa ainult ise. ;)
    Kuigi tahaks veel midagi öelda, siis ma seekord seda ei tee, sest jutt sai niigi pikk. Igatahes, ükskõik millal sa otsustad emaks saada, usun ma et sinust tuleb üks ülimalt tubli ja hea emme.
    Ja aitäh veelkord nende kiitvate ridade eest, you made my day! :)

    1. Pidasin sind silmas jah, Truuta! :) Minu meelest oled sa nii hea näide sellest, kuidas emadus inimest veel paremaks muuta saab. Mul on hea meel lugeda, et sa ka ise oma elukorraldusega rahul oled.
      Peakski end kuidagi sulle külla sokutama, et mõlemad numpsud üle vaadata.
      Kalli! :)

Leave a Reply